106. Stranger Than Paradise (1984)

Režissöör: Jim Jarmusch
Osades: John Lurie, Eszter Balint, Richard Edson ja teised
IMDB tärne: 7,4/10

Vaatan jätkuvalt minimaalselt kolm filmi päevas, aga mul puudub motivatsioon, et sellest kirjutada. Ma ei ole eriti selline inimene, kes uue aasta lubadusi teeb, sest ma loodan igal öösel, et järgmisel päeval teen teisiti või teen rohkem. Olen juba taibanud, et ega ma neid lubadusi ei täida, aga lõbus on neid ikkagi tekitada.
Filmide suhtes ..
1. STAR WARS - I'm doing it! Mitte, et ma osaleks tähesõdades, aga ma annan SW-le võimaluse. Kui see on sitt, siis nii ongi. Kui pole, siis ma pean enda sõnu sööma.
2. Avardan oma silmaringi - st pilguheit Ameerika indiefilmidelt veidi kõrvale. (Tõenäoliselt läbikukkunud üritus, aga tasub proovimist.)

Arutasime Mancheteris selle üle, mida me filmides otsime. Võin öelda, et kindlat vastust ei tulnud, kuigi üks oli kindel - iga inimene tunneb ära, ükskõik, kas visuaalia ja/või sisu puudumise/olemasolu põhjal filmi, mis talle meeldib.
Tekkis omakorda arutelu filmide üle, mis järgivad reeglit "kena vaadata, sisutu plot." Otseloomulikult tekkis probleem selle üle, millist filmi pidada sisutuks. Kui me sisust aru ei saa, on see sisutus? St meie rumalus teeb filmi sisutuks?

See Jarmuschi film sobib kui rusikas silmaauku. Kui algus ei meeldi, siis tõenäoliselt lõpuni ei vaata, kui meeldib, siis vaatad. Kui oledki ära vaadanud, ei pruugi film tervikuna meeldida. Kui ei meeldi, on ilmselt põhjenduseks just sisu puudumine.

Minu puhul hakkas tööle samastumisandur (loomult pooldame asju, mis meile midagi tähendavad) ja see veider tunne, et suudan tegelasi läbinisti mõista. Ning seesama mõistatuslik tollase Ameerika aura. Ja kui mõelda, siis kõik see teebki meeldiva komplekti, mis tekitab isikliku kogemusega kokku puutudes sisu. Mul pole aimugi, kas mu mõttekäik on arusaadav, sest peavalu nüristab mu aju.

Minu hinne: 8/10

105. Wonderland (2003)

Režissöör: James Cox
Osades: Val Kilmer, Carrie Fisher, Kate Bosworth, Dylan McDermott, Josh Lucas ja teised
IMDB tärne: 6,6/10

Ma olin umbes kaksteist, kui odavate filmide riiulist selle välja otsisin, ning müüja mind väga imeliku näoga piidles. Kui rulluisulembeline tüdruk näeb VHS-i kaanel rulluiskudega tüdrukut, siis on loomulik, et ta selle endale ostab. Ja ma tõesõna uskusin, et see on järjekordne tore film toredast tüdrukust, kes ilmselgelt uiskudega sõita armastab. Nagu minuga ikka juhtub, koguneb mul filme ja raamatuid, mida ma loen-vaatan alles tüki aasta pärast. Imekombel juhtus ka selle filmiga nii. Ja suur oli minu üllatus, kui film oli hoopis pornotäht Dick Digglerist (kelle tegelaskuju põhineb John Holmesil), ning Rollergirli roll pole filmis üldsegi nii suur. Praeguse seisuga on Boogie Nights üks nendest filmidest, mis kuulub kindlasti mulle meeldivate filmide hulka. Isegi soundtrack istub juba mitu aastat vapralt pleieris.

"Wonderland" on peaaegu jätk eelmainitud filmile, ainult see keskendub rohkem kuriteole ning tunnistustele (ja õigluse otsimisele). Val Kilmer on kohati liiga Jim Morrison (kes näinud The Doorsi filmi Kilmeriga peaosas, see teab) ning Wahlbergi suurepäraselt näideldud John Holmes ei läinud kokku Kilmeri omaga. Kuna sama kuritegu on mõlemas filmis, soovitan parem keskenduda 1997nda aasta filmile, sest on olustlikult ja näitlejate osas tunduvalt veenvam.

Kui see on oluline, siis märgin ära, et Paris Hilton on "Wonderlandis" täitsa olemas. Rannariietes ja puha. Räägib ka!

Minu hinne: 6/10

104. Notes on a Scandal (2006)

Režissöör: Richard Eyre
Osades: Judi Dench, Kate Blanchett ja teised
IMDB tärne: 7,7/10

Kooliskandaalid on alati põnevad. Kui ise enam oma õpetajaid õpilastega kurameerimas (milline tore sõna) ei näe, siis võib vaadata filme, mis pakuvad sama elamuse, kui mitte enamat.

Cate Blanchett mängib malbet õpetajannat nimega Sheba, kes läheb tööle uude kooli. Judi Denchi mängitud Barbara on selles koolis juba kaua töötanud, ning kui ta avastab Sheba ühega oma õpilastest, otsustab ta pöörata nähtu enda kasuks.

Mõlemad õpetajakarakterid on huvitavad, kuigi Barbara on üsna stereotüüpne pensionieale lähenev õpetaja, kes omab kassi, ning vajab ennekõike inimest, et oma üksindust täita.

Lõpus ootab nii mõnigi üllatus.

Minu hinne: 7,5/10

103. The Squid and the Whale (2005)

Režissöör: Noah Baumbach
Osades: Owen Kline, Jeff Daniels, Laura Linney, Jesse Eisenberg, Anna Paquin ja teised
IMDB tärne: 7,7/10

Pool-autobiograafiline film lahutusest ja selle mõjudest lastele.

Üsnagi intelligentne, natuke eww, suuresti psühholoogiline ning põnev film, mis pakitud New Yorgi miljöösse. Me gustas, mucho!

Minu hinne: 9/10

102. Pieces of April (2003)

Režissöör: Peter Hedges
Osades: Katie Holmes, Derek Luke, Oliver Platt, Alison Pill, John Gallagher Jr, Patricia Clarkson ja teised
IMDB tärne: 7,2/10

April on oma perele valmistanud vaid peavalu. Tema emal pole Aprilist ühtegi head mälestust, erinevalt tema õest-vennast. Emal on vähk, seega kardavad kõik, et tänupühad on viimane kord, mil terve pere on koos. Ja viimane kord, mille April võib jällegi nässu keerata. Tegevus areneb kahes liinis - kuidas April üritab sööki valmistada, ning vanemate vaevalist teed New Yorki.

Õnnetuseks keeldub just sel tähtsal päeval ahi töötamast, mistõttu peab April abi paluma oma veidratelt naabritelt ..

Väga värskendav on näha Katie Holmesi mängimas täiesti erinevat tegelaskuju, millega ta sai suurepäraselt hakkama.

Lõpp minu jaoks ei töötanud, aga Aprili ponnistused on kindlasti väärt vaatamist.

Minu hinne: 7/10

101. Junebug (2005)

Režissöör: Phil Morrison
Osades: Embeth Davidtz ("Matilda"), Alessandro Nivola, Amy Adams, Benjamin McKenzie ja teised
IMDB tärne: 7,2/10

Briti diplomaadi tütar Madeleine kohtub oma galeriis George'iga. Nad abielluvad peatselt, ning sõidavad Chicagost Põhja-Carolinasse, et sõlmida tehing kohaliku kunstnikuga. Läheduses elab ka George'i pere, keda viimane pole kolm aastat külastanud. Kuigi pereliikmed on kristlased, ei võta nad Madeleine'i omaks. Ainus, kes Madeleine'i vastu soojust üles näitab, on George'i venna (keda mängib üllatus-üllatus O.C. Ryan) abikaasa Ashley. Ashley on rase, ning varsti sündiv laps nimega Junebug peaks perre tooma helgust ja uut lootust.

Lihtne film ääretult reaalsete tegelaskujudega, mis mõjub.

Minu hinne: 7,5/10

100. Me and You and Everyone We Know (2005)

Režissöör: Miranda July
Osades: John Hawkes, Miranda July, Miles Thompson, Brandon Ratcliff ja teised
IMDB tärne: 7,5/10

Naisrežissöörid teevad mu tuju heaks, eriti kui nad teevad s e l l i s e i d filme (mida eriti kellelegi soovitada ei julge, sest jumal teab, mida nad minust mõtleksid). Või peaaegu isegi julgeksin, sest Miranda July on otsekui lahjendatud versioon Todd Solondzist. July debüütfilm on klišeevaba ning täis üllatusi, mistõttu on seda ka huvitav vaadata. Selliseid hetki, mida toppida "the most impressive scenes from movies" listi on küllaga.

Richard on just lahutanud ning kasvatab oma kahte poega. Ta on valmis kõigeks, et oma poegade heakskiitu võita. Isegi, kui see tähendab tema enda kehaosade süütamist. Kui Richard kingapoes töötab, veedavad tema pojad aega jututubades või niisama ringi jalutades. Kingapoes armub Richardisse ekstsentriline Christine, kes veab vanureid, ning teeb kunsti. Richardi töökaaslaseks on kohatute fantaasiatega tüüp, kes üritab võluda noori tüdrukuid. Tüdrukud on omakorda seotud Richardi vanima pojaga. Ümbruskonnas elab ka plikatirts, kes usinasti veimevakka täidab.

Minu hinne: 8/10

99. The Hottest State (2006)

Režissöör: Ethan Hawke
Osades: Martin Webber, Catalina Sandino Moreno, Michelle Williams, Laura Linney, Ethan Hawke ja teised
IMDB tärne: 6,1/10

Peale selle, et Ethan Hawke näitlemisega tegeleb, kirjutab ta ka raamatuid ning muudab need kümme aastat hiljem filmideks.

"The Hottest State" ilmus raamatuna 1996ndal aaastal. Teos on autobiograafiline, seega ainus inimene, kes oleks võimeline seda filmiks vormida, on mr. Hawke ise. Sarnaselt Woody Allenile näitab režissöör end ka filmi sees, mida peetakse kahjuks "The Hottest State'i" komistuskiviks. Liiga enesekeskne?

Mind see ei häirinud. Mulle meeldib teadmine, et autor on oma projekti niivõrd kiindunud, et ei usalda seda kellegi teise kätte. See tulemus on lihtsalt huvitav ja ehk isegi ootamatu. Kui kedagi häirib Hawke'i liigne nartsissism (nagu paljusid kriitikuidki), soovitaksin panustada pigem soundtracki (mitte filmi) soetamisse.

Sisust:

*William (Mark Webber) is an actor who meets and falls for a beautiful songwriter, Sara (Catalina Sandino Moreno), which takes him on a journey around the U.S. and to Mexico to win her heart. /http://movies.go.com

Tundub, et mind on võimalik ära võluda Coca-Cola, ameerika autode, sellesama (sic!) NY-aura ning Mehhikoga. Kuid mitte ainult - filmi "The Hottest State" sisu pole mulle võõras, mis teeb selle uskumatult realistlikuks.

* Pole stereotüüpne love-story, ausalt.

Minu hinne: 7,5/10

98. Last Days (2005)

Režissöör: Gus Van Sant
Osades: Michael Pitt, Lukas Haas, Scott Patrick Green, Asia Argento ja teised
IMDB tärne: 5,7/10

Gus Van Santi linateose peaosalist mängib Michael Pitt. Poiss on mänginud ka Bertolucci filmis "The Dreamers," mis on üks minu lemmikuid. Michael on selline näitleja, kelle tegemistel tasub silma peal hoida, kuna erinevalt paljudest teistest mängib ta vaid sellistes filmides, mida ta ise vaatama läheks.

"Last Days" ei ole 100%-liselt Kurt Cobaini lugu, kuid ta on ilmselgelt filmi inspiratsiooniks. Michael Pitt mängib Blake'i, üksikut ja sonivat muusikut, kes põgeneb inimeste eest, kes teda otsima tulevad, metsa. Ka sõbrad, kellega Blake koos elab, pöörduvad tema poole vaid siis, kui tema abi tarvis.

IMDB hinnet on lihtne mõista - "Last Days" on eksinud klassikalise reegli vastu, mis nõuab kulminatsiooni. Terve film mõjub sissejuhatusena, puhtalt kulgemisena. Sõnalist teksti on väga vähe, samas karjub see kõik üksinduse järele.

Üllatuslikult tegi filmis kaasa ka minu kauaaegne lemmik Harmony Korine. Velvet Undergroundi "Venus in Furs" sobis valatult. Filmis müügiagenti mänginud mees on päris ehtne müügiagent, kes võttepaigale sattus. Mormoonipoisid olid ka veenvad. Klubisteenis Harmony'ga meenutas Blake South Park'i Kenny't, mis ei olnud ilmselt tahtlik, vaid minu isiklik kiiks.

Oh well,

Minu hinne: 6/10

97. My Own Private Idaho (1991)

Režissöör: Gus Van Sant
Osades: River Phoenix, Keanu Reeves, James Russo ja teised
IMDB tärne: 7/10

Kui viitsin, siis nuian teiste tähelepanu - „Oh, you poor thing, spending Christmas alone..” Kui ei viitsi, siis naudin oma kulinaarseid saavutusi, ning vaatan filme, mis juba mitu aastat vaatamist ootavad.

River Phoenix on peaaegu unustusse vajunud näitleja, kes suri noorelt. River ja tema õed-vennad (sh Joaquin Phoenix - „Walk the Line”) kasvasid üles new-age kommuunis. Kuigi River Phoenix oli aktiivne loomakaitsja ja taimetoitlane, oli ta ka üsnagi irooniliselt ahelsuitsetaja.

„My Own Private Idaho” on lugu kahest Portlandi meesprostituudist. Keanu Reeves mängib Scotti, kes on tänaval protestiks oma linnapeast isa vastu. Mike, (River Phoenix) kes kannatab narkolepsia all, tunneb ebamääraselt suurt kiindumust oma sõbra vastu. Lootuses leida Mike’i ema, külastavad kaks hustlerit tema kodulinna ning jõuavad oma otsingutega isegi Euroopasse (vaba klišeedest).

Osa sisust põhineb Shakespeare’i näidendil „Henry IV” – hoopis teisest ajastust pärit tekst sulandub ideaalselt filmi, ning muudab selle ainulaadseks. Oskuslikult on põimitud absurd ja realism, komöödia ja draama, nii et midagi ei jää häirima. „My Own Private Idaho-ga” tundubki olevat nii, et ükskõik, kas film meeldib või ei, meelde jääb see ikkagi.

Kuigi „MOPI” seob Mike’i ja Scotti tervikuks, on see ka kahe tegelase individuaalne lugu. Kirutud Keanu Reeves sobib oma rolli valatult, nagu ka River, kes suudab Mike’i muuta nii realistlikuks, et see on lausa liigutav.

Sant’i filmidel on see imelik aura, mis teeb nad eriliseks. Pikad stseenid horisondini ulatuvatest teedest, kiiresti liikuvatest pilvedest, ja sümbolistlikest majadest.

Film otsingutest, mõlema - nii armastuse kui ka kuuluvuse järele.

Minu hinne: 8,5/10

96. Dandelion (2004)

Režissöör: Mark Milgard
Osades: Vincent Kartheiser, Taryn Manning, Arliss Howard, Mare Winningham, Blake Heron ja teised
IMDB tärne: 6,9/10

Nonoh, neid filme, mis tunduvad olevat vägisi lühemaks lõigatud, tuleb päris palju. Võib-olla tuleks selle filmi puhul hinnata uudsust, et olulised lülid vahepealt ära kaotatakse, ehk need lülid ei olnudki tähtsad. Arvestades, et see on režissööri esimene film, pole ju sugugi paha. Ma ilmselgelt liialdan - kui lisada see, mis minu arust puudu, saaks ju lausa suurepärase filmi, praegu on lihtsalt väga hea.

"Dandelion" on film üksikust poisist Masonist, kes leiab endale silmarõõmu alles väikelinna kolinud Danny näol. Äkki saadetakse Mason, kes ei püüagi end kaitsta, kaheks aastaks trellide taha. Kui ta kodulinna naaseb, on Danny koos kellegi teisega. Sellest hoolimata saab Masonist ja Danny'st paar, kuni Danny peab jälle linnast lahkuma. Viimane koosviibitud päev viib Masoni uuesti noortevanglasse.

Mängitakse õigluse ja süüga, milles täidavad olulist osa ka laste vanemad. Kasutatud on ka sümboleid, ning kindlasti tekitab film emotsioone.

Kokkuvõttes veidi masendav, üsnagi ilus ja Cat Stevensi „I Found a Reason.”

Minu hinne: 8/10

95. Alone with Her (2006)

Režissöör: Eric Nicholas
Osades: Ana Claudia Talancon, Colin Hanks ja teised
IMDB tärne: 6,1/10

Film üksikust mehest, kes leiab endale endasarnase (üksiku) huviobjekti. Ta paigaldab oma uuritava objekti korterisse salakaamerad, imbub tasapisi tema ellu, ning võtab endale kontrolli naise vaimse ja füüsilise tervise üle.

Lõpp oli üsna ebatraditsiooniline, kui samalaadsete filmidega võrrelda. Filmil on ka „alternative ending” ja see on jällegi igavalt headuse võit kurjuse üle, seega parem hoida viimasest eemale.

Minu hinne: 6/10

94. Twelve and Holding (2005)

Režissöör: Michael Cuesta
Osades: Conor Donovan, Jesse Camacho, Zoe Weizenbaum, Jeremy Renner ja teised
IMDB tärne: 7,6/10

Kudos režissöörile, kes on vähese rahaga teinud filmi, mis ei eristu kvaliteedilt tunduvalt suurema rahakotiga filmidest. Kuid sellele lisaks on „Twelve and Holding” ka huvitav ja sisukas.

Filmi peategelasteks on lapsed, kellest üks kaotab oma kaksikvenna (ning aja möödudes muutub enda surnud vennaks), tüdruk, kes on huvitatud endast tunduvalt vanemast mehest, ja kolmandaks ülekaaluline poiss, kes kaotab maitsmis- ja haistmismeele.

Nagu heale filmile kohane, on sellel ka hea soundtrack. Death in Vegas feat. Hope Sandoval – „Help Yourself” on kuldaväärt lugu.

Ning kogu film keerleb selle tsitaadi ümber:

"Do you know ninety-percent of people's problems are due to their inability to get over the past?"

Soovitan, tõsiselt!

Minu hinne: 8/10

93. My Blueberry Nights (2007)

Režissöör: Kar Wai Wong („2046”, „In the Mood for Love”)
Osades: Norah Jones, Jude Law, David Strathairn, Natalie Portman, Rachel Weisz ja teised
IMDB tärne: 7,5/10

Selle filmi suhtes olid mul suured ootused. Tahtsin näha, kuidas sulanduvad nimekad näitlejad Kaw Wai Wongi filmi, Norah Jones’i filmidebüüti ja filmi ennast, sest selles tundus olemas olevat kõik, mis mulle meeldib – roadmovie, ambient-meeleolu ja loodetavasti-lõpuks-ometi-sümpaatne-naispeategelane.

Hoolimata oma üpriski kõrgest IMDB keskmisest hindest, on „My Blueberry Nights” saanud suurel hulgal negatiivset kriitikat. Vähe sellest, „MBN-i” peetakse lausa hinnatud režissööri üheks kõige nõrgemaks filmiks. Selge on see, et tuntud näitlejate kaasamine aitab linateose levikule kaasa („2046” on omas ringkonnas jällegi üsna kuulus, aga laiem ameerika publik seda omaks ei võtaks). Film ise on vägagi indiependent’i hõnguga, seega need tuntud nimed mõjusid harjumatult. Norah Jones oli üllatuvalt tugev, Jude Law Manchesteri-aktsent oli selgelt ülepingutatud (no milleks?), ja Strathairn-Weisz oleks väärinud rohkem filmiaega (oh, jälle see minu hala, et filmid võiksid olla pikemad ja/või minema rohkem süvitsi).

Kuigi „MBN-i” nimetatakse roadmovie’ks, siis sellele ei kandu filmi põhiraskus. Leidsin paralleelne enda ja Elizabethi vahel, seega tuleb minu hinne natukene kõrgem, ja ma tõesti armastan selle filmi kinematograafiat, kuigi sisu ei mõjunud.

Eks ta ole üks paras naistekas ole, mida tarbida soovitatavalt koos veini ja koogiga.

Minu hinne: 7,5/10

92. Control (2007)

Režissöör: Anton Corbijn (tema panus)
Osades: Sam Riley, Samantha Morton, Alexandra Maria Lara ja teised
IMDB tärne: 8,2/10

Manchester oli minu jaoks nagu muuseum. Olen olnud The Smiths’i ja Morrissey austaja juba päris mitu aastat. Nad tegutsesid peamiselt Manchesteris, nagu ka Happy Mondays, Joy Division, New Order, The Stone Roses, James ja nii edasi. Muidugi on nende bändide hiigelajad läbi, aga kaheksakümnendad-üheksakümnendad ei olnudki nii kaua aega tagasi. Koostasin endale listi ning käisin läbi kõik tollased kohad, where it all happened.

„Control” on mustvalge film Joy Divisioni peamehe Ian Curtise elust. Ja ma tõepoolest rõhutan, et see keskendub pigem Curtisele endale, mitte JD tegevusele. Ian abiellus ja suri noorelt, mis võib-olla ei eristagi teda teistest muusikutest, kuid tema laulusõnade intensiivsust ja (peaaegu hüsteerilist) lavalist olekut on raske millegagi võrrelda.

Kui ma filmi „24 Hour Party People” vaatasin, sain ma väga kurjaks. Kui tehakse filmi asjadest ja inimestest, kes tegelikult ka on olemas olnud, ning nende tegevust on mingi hetkeni üsnagi reaalselt kujutatud, siis peaks nii ka jätkuma. Mitte tapma Curtist uuesti ja teist moodi. See on minu lollakas kiiks, mis ei allu „see on vaid film” reeglitele. „Control” seda viga ei teinud, kuigi jättis väljendamata selle, mis niigi arusaadav (ja see töötas).

Mulle meeldis, et näitlejad, kes mängisid filmis JD bändiliikmeid õppisid neid lugusid ka reaalselt mängima. Ja filmi režissöör, kes kolis Inglismaale just selle bändi tõttu, on ka „Atmosphere” video autor, antud video ise on nii mõjuv, et ma näen seda isegi unes. Ian’i abikaasa Deborah on ka filmiga tihedalt seotud, mis teeb filmi veelgi reaalsemaks. Sam Riley, kes mängis peategelast, meenutas mulle kohutavalt Pete Doherty’t, mis pani mind nii mõnelgi hetkel muigama.

Kuid mingi asi jäi mind häirima, võib-olla mingi veider vastuolu varasematest dokumentaalidega, mida ma Manchesteri muusikascene kohta olen näinud. St kui see oli film Ian Curtisest, siis miks ei süvenenud see rohkem sellesse, mis ta tegelikult hävitas.

Alati on huvitav teada, mida tunnevad need inimesed filmi vaadates, kel on teemaga otsene side. Näiteks Iani tütar Samantha Curtis on kirjutanud oma arvamusest siin ja siin. Tema kirjutisi oli huvitav lugeda, kuna ta tundis filmi vaadates sama, mida mina ja paljud teised vaatajad. Nõustun temaga ka Manchesteri (mitte)kujutamise osas. Sellel linnal on jätkuvalt olemas teatud nukrameelsus, ja on sürr liikuda ringi inimtühjas Manchesteris ning kuulata JD-i albumit „Closer.” Natukene hirmus, aga kuramuse mõnus.

Minu hinne: 7,5/10

91. A Good Year (2006)

Režissöör: Ridley Scott („Hannibal”, „Kingdom of Heaven” jpt)
Osades: Russell Crowe, Rafe Spall, Archie Panjabi, Richard Coyle ja teised
IMDB tärne: 6,7/10

Crowe on varemgi Ridley’ga koostööd teinud filmis „Gladiaator,” mida ma kunagi lõpuni ei suuda vaadata. Mul on nii kahju, kui mulle mõne sellise režissööri film ei meeldi. Ma kardan, et mul on paranoiad, et nende eesmärgiks on teha järgmine box office hit.

Russell mängib Londoni pankurit, kellele onu pärandas (või noh, tegelikult ju ei pärandanud, Max oli ainus elav sugulane) oma viinamarjaistanduse Provence’is. Kui Max Skinner (Crowe) väike oli, veetis ta pidevalt aega onu juures, vananedes sai Skinnerist aga tõbras, kelle esimeseks sooviks on istandus maha müüa. Peagi ilmub välja tüdruk, kes väidab olevat onu tütar. Lisada kohustuslik armumine prantslannase, mälestused minevikust, veidrad kohalikud ja väärtuste muutumine.

Järjekordne film, mida mina nimetaksin kindla peale minekuks. Toppida mõni kuulus näitleja ilusasse keskkonda, mis teeb filmi visuaalselt nauditavaks, ja ongi järjekordne teos sellest, kuidas vaimsed väärtused võidavad materialismi. „Under the Tuscan Sun” sobib ka siia.

Mulle meeldisid stseenid onuga (kuigi ma tahan teada, miks jätavad kogemusega režissöörid sisse selliseid vigu, mida isegi mina tähele panen?) ja Marion Cotillard („La Môme”!!!).

Minu hinne: 6/10

90. Kidulthood (2006)

Režissöör: Menhaj Huda
Osades: Aml Ameen, Red Madrell, Noel Clarke, Jaime Winstone, Adam Deacon, Femi Oyeniran ja teised
IMDB tärne: 5,1/10

Suurbritannia noorteseriaal „Skins” on minu quilty pleasure. Kui ma Kidulthood’i vaatama hakkasin, meenutas kogu olustik seda seriaali, ainult noored olid valdavas enamuses mustanahalised. Ja siis ilmus välja Nicholas Hoult, kes mängib üllatus-üllatus filmis samasugust peolooma nagu eelmainitud seriaalis.

Tegu on täpselt selliste noortega, kes korralikke inglasi häirivad. See tekitab jällegi furoori nende seas, kelle arust portreteeritakse mustanahalisi ebaõiglaselt. Ja need samad korralikud inglased saavad jälle kiruda poliitikuid liiga liberaalse immigratsioonipoliitika pärast. Nagu see ikka käib.

Igatahes, need noored varastavad, jäävad rasedaks, saavad raha/narkootikume sugardaddy’le teenuste osutamise eest, ja on vägivaldsed.

Mind ei häirinud absoluutselt rohke slängi kasutamine, vaid väga nõrk script. Ma usun, et kui filmi järg „Adulthood” välja tuleb, siis koos vaadates võib isegi parema hinde saada. Teist osa tahan ma ikkagi näha, sest muidu tundub, et olen „Kidulthood’i” hukka mõistnud.

Minu hinne: 4,5/10