Režissöör: Anton Corbijn (tema panus)
Osades: Sam Riley, Samantha Morton, Alexandra Maria Lara ja teised
IMDB tärne: 8,2/10
Manchester oli minu jaoks nagu muuseum. Olen olnud The Smiths’i ja Morrissey austaja juba päris mitu aastat. Nad tegutsesid peamiselt Manchesteris, nagu ka Happy Mondays, Joy Division, New Order, The Stone Roses, James ja nii edasi. Muidugi on nende bändide hiigelajad läbi, aga kaheksakümnendad-üheksakümnendad ei olnudki nii kaua aega tagasi. Koostasin endale listi ning käisin läbi kõik tollased kohad, where it all happened.
„Control” on mustvalge film Joy Divisioni peamehe Ian Curtise elust. Ja ma tõepoolest rõhutan, et see keskendub pigem Curtisele endale, mitte JD tegevusele. Ian abiellus ja suri noorelt, mis võib-olla ei eristagi teda teistest muusikutest, kuid tema laulusõnade intensiivsust ja (peaaegu hüsteerilist) lavalist olekut on raske millegagi võrrelda.
Kui ma filmi „24 Hour Party People” vaatasin, sain ma väga kurjaks. Kui tehakse filmi asjadest ja inimestest, kes tegelikult ka on olemas olnud, ning nende tegevust on mingi hetkeni üsnagi reaalselt kujutatud, siis peaks nii ka jätkuma. Mitte tapma Curtist uuesti ja teist moodi. See on minu lollakas kiiks, mis ei allu „see on vaid film” reeglitele. „Control” seda viga ei teinud, kuigi jättis väljendamata selle, mis niigi arusaadav (ja see töötas).
Mulle meeldis, et näitlejad, kes mängisid filmis JD bändiliikmeid õppisid neid lugusid ka reaalselt mängima. Ja filmi režissöör, kes kolis Inglismaale just selle bändi tõttu, on ka „Atmosphere” video autor, antud video ise on nii mõjuv, et ma näen seda isegi unes. Ian’i abikaasa Deborah on ka filmiga tihedalt seotud, mis teeb filmi veelgi reaalsemaks. Sam Riley, kes mängis peategelast, meenutas mulle kohutavalt Pete Doherty’t, mis pani mind nii mõnelgi hetkel muigama.
Kuid mingi asi jäi mind häirima, võib-olla mingi veider vastuolu varasematest dokumentaalidega, mida ma Manchesteri muusikascene kohta olen näinud. St kui see oli film Ian Curtisest, siis miks ei süvenenud see rohkem sellesse, mis ta tegelikult hävitas.
Alati on huvitav teada, mida tunnevad need inimesed filmi vaadates, kel on teemaga otsene side. Näiteks Iani tütar Samantha Curtis on kirjutanud oma arvamusest siin ja siin. Tema kirjutisi oli huvitav lugeda, kuna ta tundis filmi vaadates sama, mida mina ja paljud teised vaatajad. Nõustun temaga ka Manchesteri (mitte)kujutamise osas. Sellel linnal on jätkuvalt olemas teatud nukrameelsus, ja on sürr liikuda ringi inimtühjas Manchesteris ning kuulata JD-i albumit „Closer.” Natukene hirmus, aga kuramuse mõnus.
Minu hinne: 7,5/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar