Režissöör: Ridley Scott („Hannibal”, „Kingdom of Heaven” jpt)
Osades: Russell Crowe, Rafe Spall, Archie Panjabi, Richard Coyle ja teised
IMDB tärne: 6,7/10
Crowe on varemgi Ridley’ga koostööd teinud filmis „Gladiaator,” mida ma kunagi lõpuni ei suuda vaadata. Mul on nii kahju, kui mulle mõne sellise režissööri film ei meeldi. Ma kardan, et mul on paranoiad, et nende eesmärgiks on teha järgmine box office hit.
Russell mängib Londoni pankurit, kellele onu pärandas (või noh, tegelikult ju ei pärandanud, Max oli ainus elav sugulane) oma viinamarjaistanduse Provence’is. Kui Max Skinner (Crowe) väike oli, veetis ta pidevalt aega onu juures, vananedes sai Skinnerist aga tõbras, kelle esimeseks sooviks on istandus maha müüa. Peagi ilmub välja tüdruk, kes väidab olevat onu tütar. Lisada kohustuslik armumine prantslannase, mälestused minevikust, veidrad kohalikud ja väärtuste muutumine.
Järjekordne film, mida mina nimetaksin kindla peale minekuks. Toppida mõni kuulus näitleja ilusasse keskkonda, mis teeb filmi visuaalselt nauditavaks, ja ongi järjekordne teos sellest, kuidas vaimsed väärtused võidavad materialismi. „Under the Tuscan Sun” sobib ka siia.
Mulle meeldisid stseenid onuga (kuigi ma tahan teada, miks jätavad kogemusega režissöörid sisse selliseid vigu, mida isegi mina tähele panen?) ja Marion Cotillard („La Môme”!!!).
Minu hinne: 6/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar