Allikas: leguideparis.free.fr IMDB tärne: 7,9/10
Elu ja surm Père-Lachaise’i surnuaias. Père-Lachaise’i avastasin ma enda jaoks kuus aastat tagasi. Tollal oli see hääldamatu ilus koht, mis mulle nii kaugel. Hiljem leidsin, et liiga paljud inimesed, kes mulle meeldivad, on sinna maetud. Siis hakkasin pihta saama, et P-L hoopiski populaarsem, kui ma arvasin seda olevat.
Mul on Prantsusmaaga selge armastuse-vihkamise suhe. Negatiivsed aspektid on nii tugevad, et positiivsed küljed ei suuda neid neutraliseerida. Ja vastupidi. Père-Lachaise’ on imeline koht, sest seal on esindatud kõik see, mida ma armastan Prantsusmaa juures. Kui seda külastada hommikul, siis võimalus, et mõne turistigrupiga kohtud, on üsnagi väike. Ja alati on võimalus vältida Wilde’i või Morrisoni hauda. Muide, kui keegi plaanib oma huulejälgi Wilde’i hauale jätta, siis see pole enam võimalik.
Père-Lachaise’i on mainitud veel filmides, millest ma siingi olen kirjutanud – „2 Days in Paris” (ja üsna tüüpiline stseen, ma peaks mainima) ning „Paris, j’taime!”
Mulle nii kohutavalt meeldivad need inimesed, kes seal haudu kõpitsevad või pingil puhkavad. Alati tekib tunne, et näed, seal istub selle-või-tolle näitleja sõber/abikaasa/armuke/fänn/lapselaps, kellel kindlasti oleks midagi rääkida. Ja kui ma mõnel pingil oma küpsiseid söön, siis mõnikord peatub seal mõni kaabuga varahärra, kes mulle millestki jutustab. Ma olen õppinud noogutama, selle asemel, et „je ne comprend pas” öelda, ning järjekordseks „kuramuse turistiks” muutuda. Ja kui kedagi Morrisoni haua läheduses pole, transformeerun ma taas, ning ümisen The End’i.
Alati on lihtsam endast rääkida, kui konkreetseks muutuda. Dokumentaal peatub vaid mõnedel haudadel, osad neist on tuntud, teised mitte. Wilde, Morrison, Chopin, Proust, Maria Callas, Yves Montand, Apollinaire ja teised, keda ma ei mäleta. Mulle tundmatutest Armeenia kingadisainer, Elisa Mercoeur (kes suri noorelt ja tema ema lasi hauakivile graveerida tütre luuletused, mis ajaga tuhmunud), hispaanlanna vanas eas leitud soul-mate (kes suri siis, kui nad olid vaid kaks kuus abielus olnud, sest mesilane nõelas teda, kui absurdselt nukker!), Simone Signoret (laulja, kelle ande külastaja alles pärast surnuaia külastust leidis) ja Sadegh Hedayat, Iraani kirjanik.
Mind natukene häirib, et alati on etteantud ajaline ning rahaline piir, millest peab kinni hoidma. Ma vaataksin hea meelega midagi sellist 24/7. Peaaegu. Kuid õnneks jätab 97 minutiline dokk võimaluse ise avastajat mängida.
PS! Tegu on ühtlasi ka 2004. aasta Madalmaade parima dokumentaaliga.
Minu hinne: 7,5/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar