Režissöör: Koen Mortier
Osades: Dries van Hegen, Norman Baert, Gunter Lamoot, Sam Louwyck ja teised
IMDB tärne: 6,9/10
Kui keegi kirjeldab mingit film sõnadega, et see on "peaaegu nagu Trainspotting", siis ma lihtsalt pean ma seda vaatama.Aastatega on minu "Trainspottingu" vaimustus vähenenud (kuigi raamat on mul jätkuvalt öökapil), sest ma muutun väga õnnetuks, kui pool maailma minu privaatlõbudega kursis on. Mul on mingisugune imelik nõme omanditunne osade filmide, muusikute ja raamatute suhtes, kui ma olen need enda jaoks avastanud. Ja globaliseeruvas maailmas on mul pidevalt nõme omanditunne.
Belgia ja Holland on juba tuntud üliliberaalsete filmide poolest. Kui midagi teistest Euroopa riikidest pärinevat nimetada liberaalseks, siis Belgolland suudab teha kõigest oma versiooni, mis muudab kõik varasema normaalseks, ehk isegi konservatiivse(ma)ks. Kui neid piire kompida, siis mulle tundub, et nad ei häbene välja tuua tabusid.
Filmi keskseteks tegelasteks on neli jällegi suurema või väiksema puudega meest, keda ühendab muusika tegemine. Flaami muusikud Koen, Jan ja Ivan tahavad, et nende punk bändiga liituks ka kirjanik, kelle kaasamine tuleks kasuks nende muusikale. Laulja Koeni suhet maailmasse näitab tema kujutamine koduses miljöös. Naised talle (eriti) ei meeldi, ja ta ei häbene seda ka näidata. Jan - geist bassist, ei saa kasutada oma paremat kätt, kuna ta ema tabas ta kord masturbeerimast. Lisada veel Ivan, kurt kitarrist, ning Dries, uus kirjanikust trummas, kes väidab, et ei oska trumme mängida. Filmi kaasatakse ka nelja tegelase kodune elu, puudutamata ei jää partnerid, päevakajalised teemad (feministid, immigrandid), surev beebi (baby Dawni saatusekaaslane) ja stseenid, mis sunniksid mõnedki inimesed jälkusest kinost lahkuma.
Kokkuvõtvalt vägagi tumedatooniline film, mida võiks pidada realistlikult absurdseks. Kui keegi kipub arvama, et see on järjekordne seks-ja-vägivald film, siis tõepoolest, pettuma ei pea, aga erinevuseks teistest filmidest on sellise glasuurkihi all must satiiv. Ning üsna huvitav on vaadata ning mõelda, et mida järgmiseks.
Trainspottingu plussiks on korrastatus, "Ex-Drummer" on üsnagi laialivalguv ning absoluutselt mitte ühegi positiivse tegelasega film. (Ja kui aus olla, siis "Trainspottinguga" võrdlemine pole päris õige, aga ma teen seda ikkagi.)
Minu hinne: 7,5/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar