135. The Most Hated Family in America (2007)

Režissöör: Geoffrey O’Connor
IMDB tärne: 8,3/10

Louise Theroux on tuntud oma dokumentaalfilmide poolest, mille peategelasteks on alati mitte just kõige konvenentsionaalsemad inimesed. Mulle meeldib tema omadus säilitada stoiline rahu olukordades, mis minus tekitavad Cartmani moel tahtmise lausuda: „Screw you guys, I’m going home!“

Seekordse loo tegelased on Westboro Babtistide Kiriku liikmed. Louis elas nende juures mõnda aega, et neid lähemalt tundma õppida ja mõista. Hiljem on ta tunnistanud, et selle kiriku liikmed on kõige ekstreemsemad inimesed, keda ta üldse on kohanud. Võib-olla tulevad ette veebilehed GodHatesFags.com või GodHatesAmerica.com? Lühidalt öeldes tundubki kogu kiriku õpetus rajanevat nendele kahele väitele. Westboro kiriku liikmete loogika kohaselt vihkab Jumal homosid, ent kuna Ameerika ’armastab’ homoseksuaalseid, siis vihkab Jumal ka Ameerikat. Et sellest pole veel vähe – Iraagis ja Afganistaanis hukkunud sõjaväelased on tõend Jumala kättemaksust. Kiidetakse 11 septembri sündmusi ja kas või pahaloomulisi kasvajaid, mis põrgu tulevastele elanikele kaela sadanud.

Liikmed reisivad kiriku rahade eest teise riigi otsa, et osaleda sõjas hukkunute matustel. Osalemise all mõeldakse piketeerimist vastavate vihaloosungitega. Otseloomulikult kaasatakse ka kogukonna väikesed kasvandikud, kes julgelt silte hoiavad, ent tunnistavad saatejuhile, et ei tea, millest need plakatid tegelikult räägivad.

Üheks huvitavaks protesteerimispaigaks oli ka pood, mis müüs Rootsist pärit tolmuimejaid. Rootsi satub tule alla oma liberaalsuse tõttu. Jumal hakkab ka Rootsit vihkama. Ja nagu filmis näidatud plakatitelt selgub, vihkab ta ühtlasi ka printsess Dianat, Elizabeth Taylorit ja juute. Lühidalt öeldes vihatakse kõiki v.a kiriku liikmeid.

Kiriku juhtfiguuriks on Fred Phelps. Kui saatejuht püüab talle küsimusi esitada, väidab Phelps, et Louis ei saa temaga vestelda puhtalt seetõttu, et ta puuduvad samaväärsed teadmised piiblist, ning on seetõttu liiga rumal temaga rääkimiseks. Hiljem lubab ta siiski küsimustele vastata, ent vastus on kõigile üks – „järgmine küsimus, palun!“

Phelpsi lapselapsed käivad tavalistes koolides ja ülikoolides. Sõpru neil väljaspool kirikut pole, samuti ei luba ema oma 21-aastasel tütrel kellegagi kohvi jooma minna. Kõik lapselapsed lubavad, et neil ei ole tulevikus plaanis abielluda ega lapsi saada.

Kui pere sai teada, et saatejuhil on laps naisega, kellega ta pole abielus, püüti seda igal võimalikul korral talle ette heita. Irooniana on Fredi tütrel (kes on üks aktiivsemaid kiriku liikmeid) samuti laps väljaspool abielu. Huvitav, et igasuguste fundamentalistlike usuliikumiste reeglid tunduvad kehtivat kõigile teistele, ent mitte kõige ’tähtsamatele’.

Kirikul on liikmeid seitsmekümne ringis. Kuuskümmend neist on Phelpside järeltulijad. Lapselaste sõnadest lähtudes ei usu, et nende liikumine on kuigivõrd jätkusuutlik – samas, kunagi ei tea, kuidas nad tulevikus püharaamatut tõlgendada tahavad.

Kui ma usuks taevasse ja põrgusse, ning mul oleks võimalus valida, eelistaksin seltskonna osas igal juhul viimast.

Minu hinne: 7,5/10

129. The Darjeeling Limited (2007)

Režissöör: Wes Anderson ("The Life Aquatic with Steve Zissou", "The Royal Tenenbaums", "Rushmore" jt)
Osades: Owen Wilson, Adrien Brody, Jason Schwartzman, Bill Murray ja paljud teised
IMDB tärne: 7,9/10

Saundträkk on juba mitu päeva plaadimängijas keerelnud. Öösiti on raske "Bombay Talkie" instrumentaalpala tõttu magama jääda. Selle asemel, et päriselt tududa kostub peas tu-tu-tu-tudu.

Film kolmest vennast, kes pole tükk aega kohtunud. Nad võtavad koos ette spirituaalse reisi Indiasse. Paraku võivad ka rongid ära eksida.

Sissejuhatuseks tuleks ära vaadata umbes 13 minutit kestev lühifilm "Hotel Chevalier". Originaalfilmi nautimise seisukohalt pole kohustuslik, ent aitab paremini filmile häälestuda ning lugu mõista.

Brody mängis oma varasematele rollidele hoopis teistusugust tegelaskuju, ja oli selles otseloomulikult hea. Metafooririkas, ja mõnusa atmosfääri suhtes mu lemmik Andersonilt. Sisu poolest jääb esikolmikusse, ent mitte esimesele kohale.

Francis: [Francis and Peter are beating each other up] "You don't love me!"
Peter: "Yes I do!"
Jack: "I love you too, but I'm gonna mace you in the face!"

Minu hinne: 8/10

128. Quiet City (2007)

Režissöör: Aaron Katz
Osades: Erin Fisher, Chris Lankenau ja teised
IMDB tärne: 6,7/10

Jamie reisib Atlantast New Yorki. Ta kõnetab tänaval Charlie't, et teada saada kohviku, milles ta sõbrannaga kokku peab saama, asukoht. Charlie otsustab tüdruku kohvikuni juhtada, ning nähes, et sõbrannat ei tulegi, kutsub Jamie enda juurde. Nad ühendavad oma muusikalised võimed ning saavad hakkama muusikapalaga, mis 'kõlabki kui päris'. Siinkohal muusikaline liin peatub. Järgmisel päeval lähevad nad otsima kaotsiläinud sõbrannat.

"Once" New Yorgis - minu esimene reaktsioon. Lootsin südamest, et äkki on selles olemas miski, mis iiri filmil puudus. Tegevusliin on "Quiet City" puhul tunduvalt parem, kuid ma ei saa aru mõnest selgelt üleliigsest stseenist. See on minu jaoks miinus, aga mõjus kokku fragmendina kas või minu enda elust. Puudub lõplik otsus, ja jätab arutlemisvabaduse, mis juhtub edasi. Samas, kas kõigile meeldib vaadata katkendit kahe inimese elust, kes on liiga .. meielikud?! Filmi keskel on tunne, et tahaks siseneda sündmustesse kui deus ex machina, ja öelda, et ärgu tehku nii või naa, sest mul on piinlik vaadata. Kaameratöö on värisev ja fokusseerimine veidi ebaharilik, aga häirivaks muutub vaid siis, kui sellele pingsalt keskenduda. Nagu ka "like" ja "you know what I mean?!" rohke kasutamine.

Minu hinne: 8/10 (Kaheksa tundub liiga palju, aga "Once" sai 7,5/10, ometigi meeldib QC mulle rohkem). PS! Once'iga võrdlemist mitte väga tõsiselt võtta.

126. Juno (2007)

Režissöör: Jason Reitman ("Thank You for Smoking")
Osades: Ellen Page ("Hard Candy"), Michael Cera ("Superbad"), Jennifer Garner, Jason Bateman ja teised
IMDB tärne: 8,3/10

"Juno" soundtrack on hetkel sama populaarne kui "Garden State'i" oma paar aastanumbrit tagasi. Uuringi tavaliselt online plaadipoodide OST-listi ning loodan sellele, et heas filmis on hea muusika. "Garden State" oli okei film, aga ei midagi enamat. Nüüd on vaadatud ka "Juno", ja lugu kordub. Ometi on film IMDB topis kõrgemal, kui mõni tõsiselt suurepärane film, millel on vaatajale ka midagi näidata ja öelda.

Kui ma kirjutaksin sisust rohkem kui kolm lauset, rikun tõenäoliselt kellegi filmielamuse. Ütlen lihtsalt, et peategelaseks on noor tütarlaps, kes otsustab lapse saada.

Ja seda on varemgi tehtud, ent sellegi poolest paremini. Gilmore Girls'i Lane, kelle muusikamaitse on veelgi parem, kelle huumorimeel veelgi teravam, kelle bänditegemine veelgi veenvam. Ning lugu, isegi siis, kui see on jagatud seriaali mitmesse episoodi, põnevam kui "Juno" 96 minutit. Kui otsida filmi rasedast tsikist, aga millel on olemas see tuntav quirky-faktor, siis palun.

Minu hinne: 6,5/10

123. Into the Wild (2007)

Režissöör: Sean Penn
Osades: Emile Hirsch ("Alpha Dog", "The Emperor's Club"), Marcia Gay Harden, William Hurt, Jena Malone, Catherine Keener, Brian Dieker, Vince Vaughn, Kristen Stewart, Hal Bolbrook ja teised
IMDB tärne: 8,2/10

Filmid tutvustavad tihti inimesi, kellest varem kuulnudki pole, aga kelle lugu on nii huvitav, et pakub isegi pärast kinost lahkumist, põnevust. Lisandub rohkelt teadmisi ajalehtedest ning raamatutest, ning võib peaaegu väita, et üldplaan on käes. "Into the Wild" põhineb Jon Krakaueri tõsielulisel raamatul Christopher McCandlessi käekäigust.

Kui palju on neid noori ameeriklasi, kes pakivad pärast kooli lõppu oma seljakotid, ning põrutavad Euroopasse? Christopher pole erand - ka tema läheb - aga sihtmärk on erinev - tema puhul on selleks Alaska. Siiski, kui teised võtavad kaasa oma krediitkaardid, ja hoiavad ühendust oma lähedastega, järgib Chris palahniuklikku oled-vaba-vaid-siis-kui-pole-enam-midagi-kaotada stiili. Ta annetab kogu oma ülikooliraha heategevusele, lõikab katki kõikvõimalikud kaardid, ning võtab endale uue nime - Alexander Supertramp.

IMDB boardid on täis nii vastakaid arvamusi, ja lehtedest võib lugeda, et kohalikud Alaska elanikud peavad noorukit rumalaks ja naiivseks (nagu ka tema ülistamist). Film on jõudnud ka IMDB 250ne parima filmi hulka, seega tasub kindlasti vaatamist. Silmale on ilusaid looduskaadreid, ning Emile Hirsch meenutab mõnes stseenis kohutavalt River Phoenixit.

Kui teema huvitab, siis samal teemal on tehtud ka dokumentaal - The Call of the Wild, režissööriks Ron Lamothe.

Minu hinne: 8/10

112. Butterfly on a Wheel (2007)

Režisöör: Mike Barker
Osades: Pierce Brosnan, Maria Bello, Gerard Butler ja teised
IMDB tärne: 7/10

On ideaalne perekond. Ühel päeval röövitakse laps ja nõutakse lunaraha. Selliseid filme on ääretult palju.
Kui lapse vanemad röövi kaasosalisele kogu oma raha ulatavad, süütab pahalane rahatähed, ning viskab kohvri vette. Kunagise shaken-not-stirred mehe tegelaskuju uurib, mida tegelikult tähendab väljend, et keegi on oma lapse nimel valmis kõigeks. Selliseid filme enam nii palju ei ole.

Ja lõpuks tuleb välja, et:

The film’s title is an allusion to a line of Alexander Pope’s Epistle to Dr Arbuthnot: “Who breaks a butterfly upon a wheel?” The line is usually interpreted as questioning why someone would put massive effort into achieving something minor or unimportant. /Wiki

Mulle meeldis põhiidee, aga filmi visuaalia ja igavad näitlejad (ei viitsi vaielda) tegid kurvaks.

Minu hinne: 7/10

111. December Boys (2007)

Režissöör: Rod Hardy
Osades: Daniel Radcliffe, Lee Cormie, Christian Byers, James Fraser, Jack Thompson ja teised
IMDB tärne: 7/10

Neli orbu, kelle sünnipäeva tähistatakse detsembris, saadetakse mere äärde puhkusele. Üks lastest saab teada, et talle sümpaatne abielupaar tahab kedagi nende grupist lapsendada. Kasutades ära seda eelist, millest teistel lastel aimugi pole, muutub poiss musterlapseks. Peagi tuleb tema saladus välja.

Daniel Radcliffe tahab tõestada, et ta suudab väljuda Harry Potteri rollist, see tähendab ka stseene, mis mõnes väiksemas Radcliffe fännis segadust tekitavad. Olgu mainitud, et stseen oli süütu, aga meediakära paari sekundi (sobimatuse?) pärast päris suur.

Ma liigitaksin "Detembripoisid" lastefilmiks, ning seetõttu andestan ka mõned absurdsused.

Minu hinne: 7/10

107. Atonement (2007)

Režissöör: Joe Wright ("Pride & Prejustice")
Osades: Keira Knightley, James McAvoy, Saoirse Ronan ja teised
IMDB tärne: 8,1/10

Põhjus, miks ma tahtsin filmi näha, ei seisne osavates promomistrikkides, vaid Ian McEwanis, kes on üks minu lemmikkirjanikke. Eelreklaam on olnud tõesti tugev, mõistmaks miks, on tarvis vaid film ära vaadata, ja vastus on selge - massistseenid, mis nõuvad filmi eelarvest oma ulatuslikku osa.

Sisu keerleb noorusest tingitud mõistmatuse ümber, mille tagajärgi hiljem parandada püütakse.

Filmil on olemas kõik, et olla potentsiaalne laiatarbefilm, ja sellest olenemata suudab "Atonement" hoiduda olemast liiga lääge. Kas liigne reklaam tasus end ära? - Pean tunnistama, et olen natukene pettunud, aga see on muutunud juba tavaliseks, nii et .. Tasub siiski vaatamist, kas või seetõttu, et film on söönud end IMDB toppi.

Minu hinne: 8/10

93. My Blueberry Nights (2007)

Režissöör: Kar Wai Wong („2046”, „In the Mood for Love”)
Osades: Norah Jones, Jude Law, David Strathairn, Natalie Portman, Rachel Weisz ja teised
IMDB tärne: 7,5/10

Selle filmi suhtes olid mul suured ootused. Tahtsin näha, kuidas sulanduvad nimekad näitlejad Kaw Wai Wongi filmi, Norah Jones’i filmidebüüti ja filmi ennast, sest selles tundus olemas olevat kõik, mis mulle meeldib – roadmovie, ambient-meeleolu ja loodetavasti-lõpuks-ometi-sümpaatne-naispeategelane.

Hoolimata oma üpriski kõrgest IMDB keskmisest hindest, on „My Blueberry Nights” saanud suurel hulgal negatiivset kriitikat. Vähe sellest, „MBN-i” peetakse lausa hinnatud režissööri üheks kõige nõrgemaks filmiks. Selge on see, et tuntud näitlejate kaasamine aitab linateose levikule kaasa („2046” on omas ringkonnas jällegi üsna kuulus, aga laiem ameerika publik seda omaks ei võtaks). Film ise on vägagi indiependent’i hõnguga, seega need tuntud nimed mõjusid harjumatult. Norah Jones oli üllatuvalt tugev, Jude Law Manchesteri-aktsent oli selgelt ülepingutatud (no milleks?), ja Strathairn-Weisz oleks väärinud rohkem filmiaega (oh, jälle see minu hala, et filmid võiksid olla pikemad ja/või minema rohkem süvitsi).

Kuigi „MBN-i” nimetatakse roadmovie’ks, siis sellele ei kandu filmi põhiraskus. Leidsin paralleelne enda ja Elizabethi vahel, seega tuleb minu hinne natukene kõrgem, ja ma tõesti armastan selle filmi kinematograafiat, kuigi sisu ei mõjunud.

Eks ta ole üks paras naistekas ole, mida tarbida soovitatavalt koos veini ja koogiga.

Minu hinne: 7,5/10

92. Control (2007)

Režissöör: Anton Corbijn (tema panus)
Osades: Sam Riley, Samantha Morton, Alexandra Maria Lara ja teised
IMDB tärne: 8,2/10

Manchester oli minu jaoks nagu muuseum. Olen olnud The Smiths’i ja Morrissey austaja juba päris mitu aastat. Nad tegutsesid peamiselt Manchesteris, nagu ka Happy Mondays, Joy Division, New Order, The Stone Roses, James ja nii edasi. Muidugi on nende bändide hiigelajad läbi, aga kaheksakümnendad-üheksakümnendad ei olnudki nii kaua aega tagasi. Koostasin endale listi ning käisin läbi kõik tollased kohad, where it all happened.

„Control” on mustvalge film Joy Divisioni peamehe Ian Curtise elust. Ja ma tõepoolest rõhutan, et see keskendub pigem Curtisele endale, mitte JD tegevusele. Ian abiellus ja suri noorelt, mis võib-olla ei eristagi teda teistest muusikutest, kuid tema laulusõnade intensiivsust ja (peaaegu hüsteerilist) lavalist olekut on raske millegagi võrrelda.

Kui ma filmi „24 Hour Party People” vaatasin, sain ma väga kurjaks. Kui tehakse filmi asjadest ja inimestest, kes tegelikult ka on olemas olnud, ning nende tegevust on mingi hetkeni üsnagi reaalselt kujutatud, siis peaks nii ka jätkuma. Mitte tapma Curtist uuesti ja teist moodi. See on minu lollakas kiiks, mis ei allu „see on vaid film” reeglitele. „Control” seda viga ei teinud, kuigi jättis väljendamata selle, mis niigi arusaadav (ja see töötas).

Mulle meeldis, et näitlejad, kes mängisid filmis JD bändiliikmeid õppisid neid lugusid ka reaalselt mängima. Ja filmi režissöör, kes kolis Inglismaale just selle bändi tõttu, on ka „Atmosphere” video autor, antud video ise on nii mõjuv, et ma näen seda isegi unes. Ian’i abikaasa Deborah on ka filmiga tihedalt seotud, mis teeb filmi veelgi reaalsemaks. Sam Riley, kes mängis peategelast, meenutas mulle kohutavalt Pete Doherty’t, mis pani mind nii mõnelgi hetkel muigama.

Kuid mingi asi jäi mind häirima, võib-olla mingi veider vastuolu varasematest dokumentaalidega, mida ma Manchesteri muusikascene kohta olen näinud. St kui see oli film Ian Curtisest, siis miks ei süvenenud see rohkem sellesse, mis ta tegelikult hävitas.

Alati on huvitav teada, mida tunnevad need inimesed filmi vaadates, kel on teemaga otsene side. Näiteks Iani tütar Samantha Curtis on kirjutanud oma arvamusest siin ja siin. Tema kirjutisi oli huvitav lugeda, kuna ta tundis filmi vaadates sama, mida mina ja paljud teised vaatajad. Nõustun temaga ka Manchesteri (mitte)kujutamise osas. Sellel linnal on jätkuvalt olemas teatud nukrameelsus, ja on sürr liikuda ringi inimtühjas Manchesteris ning kuulata JD-i albumit „Closer.” Natukene hirmus, aga kuramuse mõnus.

Minu hinne: 7,5/10

87. Ex Drummer (2007)

Režissöör: Koen Mortier
Osades: Dries van Hegen, Norman Baert, Gunter Lamoot, Sam Louwyck ja teised
IMDB tärne: 6,9/10

Kui keegi kirjeldab mingit film sõnadega, et see on "peaaegu nagu Trainspotting", siis ma lihtsalt pean ma seda vaatama.Aastatega on minu "Trainspottingu" vaimustus vähenenud (kuigi raamat on mul jätkuvalt öökapil), sest ma muutun väga õnnetuks, kui pool maailma minu privaatlõbudega kursis on. Mul on mingisugune imelik nõme omanditunne osade filmide, muusikute ja raamatute suhtes, kui ma olen need enda jaoks avastanud. Ja globaliseeruvas maailmas on mul pidevalt nõme omanditunne.

Belgia ja Holland on juba tuntud üliliberaalsete filmide poolest. Kui midagi teistest Euroopa riikidest pärinevat nimetada liberaalseks, siis Belgolland suudab teha kõigest oma versiooni, mis muudab kõik varasema normaalseks, ehk isegi konservatiivse(ma)ks. Kui neid piire kompida, siis mulle tundub, et nad ei häbene välja tuua tabusid.

Filmi keskseteks tegelasteks on neli jällegi suurema või väiksema puudega meest, keda ühendab muusika tegemine. Flaami muusikud Koen, Jan ja Ivan tahavad, et nende punk bändiga liituks ka kirjanik, kelle kaasamine tuleks kasuks nende muusikale. Laulja Koeni suhet maailmasse näitab tema kujutamine koduses miljöös. Naised talle (eriti) ei meeldi, ja ta ei häbene seda ka näidata. Jan - geist bassist, ei saa kasutada oma paremat kätt, kuna ta ema tabas ta kord masturbeerimast. Lisada veel Ivan, kurt kitarrist, ning Dries, uus kirjanikust trummas, kes väidab, et ei oska trumme mängida. Filmi kaasatakse ka nelja tegelase kodune elu, puudutamata ei jää partnerid, päevakajalised teemad (feministid, immigrandid), surev beebi (baby Dawni saatusekaaslane) ja stseenid, mis sunniksid mõnedki inimesed jälkusest kinost lahkuma.

Kokkuvõtvalt vägagi tumedatooniline film, mida võiks pidada realistlikult absurdseks. Kui keegi kipub arvama, et see on järjekordne seks-ja-vägivald film, siis tõepoolest, pettuma ei pea, aga erinevuseks teistest filmidest on sellise glasuurkihi all must satiiv. Ning üsna huvitav on vaadata ning mõelda, et mida järgmiseks.

Trainspottingu plussiks on korrastatus, "Ex-Drummer" on üsnagi laialivalguv ning absoluutselt mitte ühegi positiivse tegelasega film. (Ja kui aus olla, siis "Trainspottinguga" võrdlemine pole päris õige, aga ma teen seda ikkagi.)

Minu hinne: 7,5/10

86. Eagle vs Shark (2007)

Režissöör: Taika Cohen
Osades: Loren Horsley, Jemaine Clement ja teised
IMDB tärne: 7,1/10

Esimestel minutitel saab selgeks, et tegu on filmiga, mis kõigile meeldib.

Peategelasteks on kaks meeldiva kiiksuga tegelast. Lily töötab kiirsöögirestoranis, kuni ta sealt „demokraatilikul” moel vallandati. Oma viimasel töönädalal kohtab ta Jarrod’it, kes Lily pettumuseks hoopis tema kaastöötaja vastu huvi tunneb. Jarrod tahab, et see teine tüdruk tema peole tuleks. Lily haarab kaasa oma venna, ning läheb ise kostüümipeole, mis tähtsündmuseks olid videomängud. Üllatuseks osutub Lily väga heaks mängijaks.

Jarrod tunnistab Lilyle, et ta peab oma kodukohta naasma, et oma kunagisele kiusajale kätte maksta (sest Jarrod used to be a nerd). Lily vend ulatab oma abistava käe (ja neljarattalise), ning koos asutaksegi teele. Sihtkohas tutvub Lily Jarrodi veidra perega. Vanade arvete klaarimisega seotud twisti arvasin mina õnnetuseks juba varem ära, aga mitte sellele järgneva uue twisti.

Kuigi sisu pole üllatav, on tegu tõepoolest huvitava ning naljaka komöödiaga. Uus-Meremaa filme eriti ei liigu (ning kuramus, rahakott hakkab nutma, kui midagi sealt neti kaudu tellida). Saundträkil on peamiselt The Phoenix Foundation’i lood. TPF on jällegi üks meeletult hea bänd (album „Pegasus” veel eriti). Filmile on lisatud ka nummisid animeeritud klippe.

Ja Jemaine Clement on mingisugusel irratsionaalsel viisil vägagi võluv. Kui kellelegi "Eagle vs Shark" meeldib, siis palun tsekkige ka „The Flight of the Concords” üle. Ja need laulud, mis nad seriaalis laulavad, on vägagi meeldejäävad. „You’re so beautiful – like a high class prostitute.”

J: Who gave you permission to touch that?
L: No-one. Sorry.
J: How would you like it if I went over to your place... and just started touching everything? Like your books and your oven, or your computer. How about I just started messing around on your computer... and changed all the settings. Changed your bloody desktop picture?

J: Where did you sleep last night?
L: In the bushes.
J: Great. Meanwhile, I'm up all night wondering where the hell you are.
I thought you were dead. You could've left me a note or something. It's easy, " Dear Jarrod, don't wait up all night long. I'll be sleeping in the bushes. Thank you". I didn't get any sleep last night and you know it's my big day. What am I going to tell your brother? "Oh, yeah. Hi, Damon, your sister, Lily... Na... Oh, she went to a party and got killed. Here's a bit of her leg, that's all that's left

Minu hinne: 7,5/10

77. Broken English (2007)

Melvil vasakul

Melvil kohvitassiga

Melvil paremal

Melvil üksinduses

Režissöör: Zoe R. Cassavetes
Osades: Parker Josie, Drea de Matteo, Melvil Poupaud ja teised
IMDB tärne: 6,1/10

Muide, ei tasu arvata, et Melvin selle filmi peategelane on - ta lihtsalt oli meeletult oh-la-la, nii et enamikel minu screencappidel ta ka esineb. Mulle võivad küll meeldida rõvedad ja shokeerivad filmid, aga vahepeal olen ma ka tüdruk, kelle arust on sellised filmid suurepärased. Tänase seisuga on see minu käesoleva aasta lemmikfilm (nagu ka "2 Days in Paris")!
Nora, tsikk filmis, külastas isegi Serge G. elukohta. Naisrežissöör Zoe, kes suutis miljoni dollari eest sellise filmi teha - vägagi bien ju!

Lõpp meenutas üsna selgelt sellist filmi nagu "Before Sunset." "Sa jääd lennukist maha." - "Ma tean."

Minu hinne: 8/10 (Kuigi pean tunnistama, et filmi sisu jäi mõnevõrra nõrgaks - 7,5 oleks jällegi vähe. Melvin lisas punkte, aga ma ei saa midagi teha, sest ta oli lihtsalt kena:)

75. The Nanny Diaries (2007)

Allikas: worstpreviews.com

Režissöörid: Shari Springer Berman & Robert Pulcini
Osades: Scarlett Johansson, Donna Murphy, Nicholas Art ja teised
IMDB tärne: 6,3/10

Blaaah! Ega Scarlett Johanssoni kaasamine filmi heaks ei tee. Üsna tavaline Hollywoodi film, mida on vürtsitatud Mary Poppins'i mängulisusega. See, mis oli juurde pandud, see mulle tegelikult meeldis (st visuaalsed ideed).

Sisu on üsnagi etteaimatav. Rikkad NY lapsevanemad, kellel on aega kõigeks muuks, kui lapsega olemiseks. Otseloomulikult on vaja lapsehoidjat, kui ema päevad läbi shoppamas käib. Isa on tüüpiline brat, kes värsket liha himustab.

Filmi teiseks pealkirjaks sobiks "When Annie Becomes Nanny"

Minu hinne: 5,5/10

73. Sügisball (2007)

Allikas: Eesti Ekspress

Režissöör: Veiko Õunpuu
Osades: Rain Tolk, Juhan Ulfsak, Mirtel Pohla, Taavi Eelmaa, Sulevi Peltola, Tiina Tauraite, Maarja Jakobson ja teised
IMDB tärne: 8,5/10

Vabandust, pole kaua kirjutanud. Süüdi on minu laiskus. Poole lihtsam on magada ja teed lürpida, kui õues on kõige koledamad sügisilmad. Täna on küll vihmapilved, aga päike on suutnud sellest masendusest end nähtavaks teha. Poriloigud, vaikne pühapäev, sügislehed, päike ja koristajad, kes hoogsalt luuaga võimlevad - this is it, and it is great! Teen siis vanad võlad tasa, ja räägin filmidest.

Eelmisel teisipäeval käisime kinos Eesti filmikunsti kaemas. Keskpäevase seansi kohta oli üsna palju inimesi (minu arust) igast vanusest. Meie ette sattus istuma üks vanapaar, kes "jubedamate" kohtade ajal üksteisele midagi sosistasid, aga tegelikult pidasid nad vapralt vastu. Olen kuulnud, et päris paljud inimesed on poole pealt lahkunud, kui Sügisballi näidati.

"Sügisball" on järjekordne film, mille puhul jagunevad vaatajad kaheks: neile, kas meeldib, või ei meeldi üldse. Mulle meeldis! Julgelt võin öelda, et see on üks väheseid filme, mida ma välismaal teistele julgeks soovitada. Tihti on tunne, et eesti filmile ei antagi eriti lootust, sest materdakse maha kõik sooritused.

Filmile heidetakse ette, et see on aeglane ja igav. Mul ei olnud kordagi tunnet, et peaks nüüd haigutama või magama heitma (Ja mulle meeldib "Lost in Translation" ka). Igav - tjah, tegelikult ongi inimeste elud üsnagi igavad. Ma kujutan ette, et kui keegi tahaks minu elust sellist pealiskaudset filmi teha, siis ega sealgi mingit põnevat süžeed pole - ja tõesti, vürtsiks ehk ongi ülepäeviti toimuvad Maxima-käigud :)
Ja siis see tapmisstseen, mis tundub liialdatud. Tegelikult on väga lihtne piiri ületada, nagu ma olen korduvalt öelnud. Kui minu ees seisab auto, millel on võtmed ees, aga puudub juht, siis oleks lihtne sisse hüpata ja oma elu prssekeerata. Kui suudad tahtmisele vastu panna ja situatsioonis koomikat tajuda, on kõik okei, st. piiri ei ületata.

Tegelikult ma muhelesin, kui ma shveitserite kostüümi nägin. Kui ma olin üsna väike, siis iss tõi mulle mingisuguseid vanu Disney multikaid (mis tõepoolest olidki Walt Disney looming), ühes osas kandis Donald vägagi sarnast riietust. Kahe tegelase vahel tekkis automaatselt mingisugune naljakas side.

Ja veel - see viimane Mati kõne, et igas korteris elavad tegelikult erinevad inimesed, kes .. yada-yada-yada .. oli liigne. Mõne jaoks muidugi ideaalne tsitaat, aga me teame seda ju isegi.

Halvast küljest muidugi see, et Eestit reklaamitakse jällegi halli ja nõuka-aegsena, mis paratamatult stereotüüpidele toiduks . Siiski, kas meil ongi midagi muud, millele toetuda?

Ning midagi jäi sisust puudu, kuna film ei jäänud kripeldama.

Minu hinne: 7,5/10

C&M,
korterielanik, kes tahab olla õnnelik (nagu kõik teisedki)

67. 1408 (2007)

Režissöör: Mikael Håfström ("Ondskan")
Osades: John Cusack ja teised
IMDB tärne: 7,4/10

Põhineb Stephen Kingi novellil. Mees, keda mängis ilmselgelt Cusack, kirjutab raamatuid kohtadest, kus kummitab. Selle viimase sõna võib ka jutumärkidesse panna. Selle tõttu on ta ka kõige skeptilisem inimene ning hotell Dolphini tuba numbriga 1408 (ristsumma 13) on tema uus uurimisobjekt. Järgneb vaimne ja füüsiline terror.

Osade filmide puhul ma viitsin metafoore ja sõnumeid otsida, seekord mitte. Need müürid, vanad sündmused, mis ei lase edasi elada, lunastamine ja nii edasi .. Vähemalt oli filmis Johann Urb, keda polnud küll palju näha. Monk tegutses ka.

Minu hinne: 5,5/10

65. 2 Days in Paris (2007)

Marion noorena

Kiisu nimega Jean-Luc

prantsuse perekond + ameeriklane

Ma tahaks ka kiirsöögikohas Danieli kohata

Ka siis, kui ta on maniakaalne taimetoitlane

Režissöör: Julie Delpy
Osades: Julie Delpy, Adam Goldberg, Daniel Brühl ja teised
IMDB tärne: 7,2/10
Treiler

See on meeletult hea tunne, kui sa saad näha või kuulata midagi sellist, mida oled pikemat aega ihaldanud. Ma ei pettunud, kuigi mul oli üsna kahju, et paljud naljad tiiseritest ja treileritest juba nähtud (ma ei kannata ju..).
Midagi enamat kui "sweet little movie", witty ("nutikas" eesti keeles?) dialoog ja ülivahvad Marioni vanemad (reaalselt ka Julie isa ja ema).
Naeratus ei jõudnud ära vajuda, sest pidevalt tuli uus stseen, mis muhelema ajas : )

Daniel Brühli on küll märkimisväärselt vähe, aga tema tegelaskuju on üsna huvitav vaheldus rollidele, mida Daniel on varem mänginud.

Muide, prantslased virisevad, et Julie Delpy on liiga amerikaniseerunud ja toetub klišeedele - klišeesid on, aga need on pigem sellised toredad klišeed, mille olemasolus me tahame veenduda. Kuid nende klišeede kõrval on ka palju geniaalseid lahendusi, ausalt.

C'est superbe!

Soundtrack on ka hea, kuigi IMDB lehel pole veel ühtegi filmis olnud laulu kirjas. Kummitab .. nüüb peab jälle ootama või?
--------
Edit: Siin on soundtrack olemas

Minu hinne: 8/10

61. America at a Crossroads (2007)

Prantslaste "Pehmed ja karvased"

Režissöörid: Martyn Burke & Edward Gray
IMDB tärne: 4,8/10

Sattusin vaatama osa anti-ameeriklastest. Midagi uut teada ei saanud, pigem veendusin juba selles, mida teadsin. Võeti aluseks Iirimaa, Prantsusmaa, Poola ja Suurbritannia.

Minu arust oli märgata seda, et need, kes ka ühte osa sellest kultuurist jumaldavad, ei kiida heaks mündi teist külge. Tõepoolest love-hate relationship, mis on nii minugi puhul.

Kui väga jubedalt üldistada, siis prantslastele ei meeldi USA, sest see on ainuke riik, millega nad end võrdlevad (ja kes ei tahaks võrreldavast parem olla). Lisaks on neil tunne, et erinevalt Ameerikast pole neil maailmale midagi pakkuda peale juustu, veini ja Eiffeli torni.
Poolakad olid seisukohal, et Ameerika on nende jaoks nagu suur vend, aga kahjuks ei tea see suur vend, et tal on väike vend ka kuskil olemas. Üks trotsi täis poolakas rääkis ka sellest, kuidas nad peavad mitu tundi viisajärjekorras seisma (ning maksma raha, mis võib raisku minna), samas kui prantslased lihtsalt üle piiri jalutavad (ja siis kiruvad Ameerikat).
Britid tunnevad, et nemad on pannud Ameerikale aluse pannud, sest meeriklased ju räägivad nende keelt.
Üldiselt võiks öelda, et kõik, mida poolakad rääkisid, käib ka Eesti kohta.


Minu hinne: 5/10