68. Große Mädchen weinen nicht (2002)

Vasakul David Winter

Peategelased

Paremal David

Jälle paremal

Režissöör: Maria von Heland
Osades: Anna Maria Mühe ("Was nützt die Liebe in Gedanken"), Karoline Herfurth ("Crazy"), David Winter ("Engel & Joe") ja teised.
IMDB tärne: 7,1/10

Muide, David Winter on minu another-celebrity-crush-from-Germany. Kaudselt olen ma temast rääkinud ka siin.

Filmi sisu on umbes selline: On kaks tüdrukut, kes käivad pidutsemas. Üks neist on pärit musterperekonnast, teisel juhul on tegu vanematega, kes pidevalt tülitsevad, aga lahku ei lähe. Järjekordsel peol näeb musterperekonnast pärit tüdruk oma isa, kes suudles oma kunagist töökaaslast. Kuna tüdruk teadis, kus naine elas, otsustas ta kätte maksta. Esiteks kriimustas ta naise auto ära, teiseks täitis tema korteri välisukse võtmeaugu Superattack'iga ning sellest veel ei piisanud .. Ta haaras mängu ka selle naise tütre.

Keskmine noortekomöödia David Winteriga.

Minu hinne: 6,5/10

65. 2 Days in Paris (2007)

Marion noorena

Kiisu nimega Jean-Luc

prantsuse perekond + ameeriklane

Ma tahaks ka kiirsöögikohas Danieli kohata

Ka siis, kui ta on maniakaalne taimetoitlane

Režissöör: Julie Delpy
Osades: Julie Delpy, Adam Goldberg, Daniel Brühl ja teised
IMDB tärne: 7,2/10
Treiler

See on meeletult hea tunne, kui sa saad näha või kuulata midagi sellist, mida oled pikemat aega ihaldanud. Ma ei pettunud, kuigi mul oli üsna kahju, et paljud naljad tiiseritest ja treileritest juba nähtud (ma ei kannata ju..).
Midagi enamat kui "sweet little movie", witty ("nutikas" eesti keeles?) dialoog ja ülivahvad Marioni vanemad (reaalselt ka Julie isa ja ema).
Naeratus ei jõudnud ära vajuda, sest pidevalt tuli uus stseen, mis muhelema ajas : )

Daniel Brühli on küll märkimisväärselt vähe, aga tema tegelaskuju on üsna huvitav vaheldus rollidele, mida Daniel on varem mänginud.

Muide, prantslased virisevad, et Julie Delpy on liiga amerikaniseerunud ja toetub klišeedele - klišeesid on, aga need on pigem sellised toredad klišeed, mille olemasolus me tahame veenduda. Kuid nende klišeede kõrval on ka palju geniaalseid lahendusi, ausalt.

C'est superbe!

Soundtrack on ka hea, kuigi IMDB lehel pole veel ühtegi filmis olnud laulu kirjas. Kummitab .. nüüb peab jälle ootama või?
--------
Edit: Siin on soundtrack olemas

Minu hinne: 8/10

64. Berlin Is in Germany (2001)

Režissöör: Hannes Stöhr
Osades: Jörg Schüttauf, Julia Jäger ja teised
IMDB tärne: 7,6/10

Martinil oli plaan kaheksakümnendate lõpus Lääne-Saksamaale põgeneda, mis luhtus, kui ta naaber plaanist teada sai. Martis lükkas tegelast, mille tagajärjel sageli millegi otsa kukutakse ja loomulikult ka surrakse. Tulemus: 11 aastat vangis. Kui ta vangist välja sai, püüdis ta kohaneda muutunud ümbrusega ja inimestega. Filmi lõpus on peategelane jälle vanglas ja viimased minutid olid tegelikult päris head, eriti kui olla veendunud, et kõik on vaid enda heaolust huvitatud.

Minu arust ei olnudki väga juttu sellisest välisest kohanemisest, vaid inimese seesmisest kohanematusest. Martin oli väljas toimuvaga kursis vaid teleka kaudu, tundus, et telekas oligi ainus tema elus "see, mis jääb". Lisas kohatut veidrust. Rääkimata siis suitsust, mille ta suhu paneb, aga ei suitseta.
Veidi üksindust, tuimust, masendust, aga mitte suures koguses.

Tahan jätkuvalt enamat.

Minu hinne: 6,5/10

62. Die Weisse Massai (2005)

Valge masai

Päris masai

Režissöör: Hermine Huntgeburth
Osades: Nina Ross, Jacky Ido ja teised
IMDB tärne: 6,5/10

Põhineb Corinne Hofmanni romaanil. Mulle on see raamat miskipärast hästi meelde jäänud. Mitte väga seepärast, et see niivõrd suurepärane teos oleks, vaid oma kerge loetavuse ja kultuuride kokkupõrke kajastamise pärast. Prantslased Ameerikas, Ameeriklased Ida-Euroopas - you name it, I read it. Tundub niivõrd uskumatuna, et šveitslane ühel hetkel masaide juurde elama läheb. Ja nii see oli, sest raamat räägib Corinne elust Aafrikas.

Film ei olnud nii hea. Mulle tundus, et režissöör jättis välja huvitavamad seigad ning tegi mingisuguse lihtsustatud asja ja panustas pigem ideele. Nii ei saa ju. Lisaks selline stereotüüpne "Ma tean, et sa ei tule tagasi" ja diibid pilgud.

Minu hinne: 5,5/10

56. Im Juli. (2000)

Režissöör: Fatih Akin ("Gegen die Wand")
Osades: Moritz Bleibtreu ("Vom Suchen und Finden der Liebe", "Lola rennt", "Das Experiment"), Christiane Paul, Mehmet Kurtulus ja teised
IMDB tärne: 7,9/10

Ontlik õpetaja plaanib veeta oma suve kodus Hamburgis, aga satub seiklustesse, mis viivad ta "kuramuse lõunasse".
Filmi alguses sõidab türklane Isa talle peaaegu otsa, aga veidi hiljem jätkavad nad koos teed Istanbuli. Daniel jutustab Isale oma loo, miks ta sinna üldse sinna jõuda tahab.

On filme, mis tekitavad näole naeratuse, kui neid vaadata. See on ka selline. Tekitab põnevust, kui sa tead, et türklasel on autos laip, aga Daniel seda veel ei tea. Samas rohkelt muigele ajavaid kohti ja romantilisläägeid stseene piiri peal abiellumisest või koos taeva vaatamisest. Passi kaotamine, teeäärsed rekameeste baarid, salapärased naised ja pervertidest rekajuhtid, kes tegelikult polegi perverdid. Järjekordselt veendumine, et kõik on seotud. Teel olemine, mis paneb tahtma ise teel olla. Ja need seiklused võivad tunduda uskumatud, aga mõnikord lähebki nii.

Mulle meeldis Juli idee minna just sinna, kuhu esimene auto, mis su peale võtab, läheb. Kunagi proovin järgi.

Minu hinne: 7/10

54. Das Leben der Anderen (2006)

Lavastaja paremal, vasakul tema näitlejannast abikaasa

Tulevad korterit kontrollima

Režissöör: Florian Henckel von Donnersmarck
Osades: Martina Gedeck, Ulrich Mühe, Sebastian Koch ja teised
IMDB tärne: 8,5/10
Treiler

"Das Leben der Anderen" on võitnud Oscari ja 20+ auhinda erinevatel festivalidel. Sobib ideaalselt laiemale publikule näitamiseks ja on tegelikult ka hea. Valisin jällegi õige päeva vaatamiseks, sest 14. septembril (ehk täna) peaks see film ka Eestis välja tulema.

Lugu sellest, kuidas Stasi otsustab oma uueks ohvriks võtta lavastaja, kelle korterisse paigutatakse ülekuulamisseadmed. Film mitte ainult sellest, kuidas häid inimesi võib leida halbade seast, vaid sellest, kuidas ka inimesed, keda usaldad, su üles annavad. Kuidas kunagine kõrge ametnik uue korra ajal postiljonina töötab .. Nii ongi.

Huvitav oli minu jaoks see, et Stasil oli täpselt teada, missugust kirjutusmasinat mingi kirjanik kasutas, ning eesmärgiga oma teost läände levitada, pidi selle kirjutama salajase kirjutusmasinaga.

Käivad kuulujutud, et Hollywood teeb filmist oma versiooni. Miks? Inimesed polnud piisavalt ilusad? Stasi käitumine oli liiga jube? Sisu polnud mõistetav? Screw you, I say!

Minu hinne: 8/10

51. Erbsen auf halb sechs (2004)

Eesti on ka filmis olemas

Ilusad stseenid

Jakob üritab end tappa

Maandub hoopis restoranis

Mööda rööpaid jõuab rongijaama

Või ka mitte

Kohale jõuab küll

Režissöör: Lars Bücher
Osades: Fritzi Haberlandt (mängis ka siin), Hilmir Snær Guðnason ja teised
IMDB tärne: 7,1/10

Mis juhtub, kui üks pime juhib teist? Nad mõlemad kukuvad? Ei. Ühel hetkel upitab Jakob end sigaretisüütaja järgi, teisel hetkel on ta pime. Kuna ta ei saa isegi oma tööga tegeleda (lavastamisega), siis tunneb ta ennast kasutuna. Ta jätab maha oma tüdruku, kuna tüdrukul ei jätkuks julgust Jakobit (ehk pimedat meest) maha jätta. Lootusetuna näivas olukorras üritab ta ennast tappa. Ebaõnnestunult. Õnneks satub talle ette Lilly, kes Jakobile pimedate rehabilitatsioonikeskust tutvustada tahab. Nende tee viib keskusest kõrvale ja hoopis Ida-Euroopasse, et Jakob kohtuks oma emaga, kes on suremas. Huvitavaks lisaks on Lilly õe ja Ben'i liin.

Nii ilus film, nii sisult kui ka visuaalselt. Aga vastus esimesele küsimusele on - nad mõlemad õpivad: üks õpib nägemist, teine pime olemist. Andestan filmile selle, et Fritzi pole näitlejana sugugi mu lemmik ja Ida-Euroopa klišeed (mis siin ei tundugi nii kohatud). Tunnistan julgelt, et see on nüüdsest üks minu lemmikfilmidest.

Minu hinne: 8,5/10

50. Nichts bereuen (2001)

Režissöör: Benjamin Quabeck
Osades: Daniel Brühl ("Good Bye Lenin", "The Edukators", "2 Days in Paris"), Jessica Schwartz ("Perfume") ja teised
IMDB tärne: 7,2/10

Valisin filmi vaatamiseks õige aja (kuigi ideaalsem oleks olnud ilmselt oktoobri algus). Nimelt on filmis tegu just nende noortega, kes on keskkooli lõpetanud ja püüavad sügist mööda saata pidutsedes või tööl käies. Daniel saab esimese töökoha kirikus, kuid see ei tundu talle sugugi huvitav. Parema meelega kukub ta hoopis lehehunnikusse või virutab rehasid kogemata sõiduteele, millel on iseenesest jubedad tagajärjed. Vähemalt tema jaoks - ta unelmate tüdruk tegi nimelt sõidueksamit. Selle tüdruku nimel otsustas Daniel end risti lüüa, aga Luca asemel aitasid ta alla hoopis päästeteenistuse töötajad. Kuna Luca läks mõneks ajaks Ameerikasse, oli Danielil võimalus nn uuesti alata. Uus töökoht vanurite põetajana ja uus silmarõõm. Peagi tuli Luca tagasi ning nähes, et Daniel on kellegi teisega koos, tahtis ta teda tagasi võita. (Kui nüüd aus olla, siis Luca alguses mingit huvi üles ei näidanudki, nii et Danieli ja Luca rollid vahetusid). Edasine toob kaasa probleeme politseiga, töökohaga, sõpradega ja naistega. Hinnata tuleks ka Danieli siirast "Ich bereue nichts-i".

Nagu ma varemgi maininud oled, tunneb saksa filmidega sidet. Käsikaamera kasutamine mõndades kohtades, imeilusad nn detail-stseenid (aknast kukkuv suits nt), kohmakas situatsioonikoomika ja meeletult andekas Daniel Brühl, keda ma ei väsi imetlemast.

Jaaa, das is sehr geil! "Je ne regrette rien", schade, dass kann ich nicht sagen.

Minu hinne: 7/10

18. Christiane F. - Wir Kinder vom Bahnhof Zoo (1981)

Alguses normaalne tsikk,

kes käib David Bowie kontserdil.



junkie

Režisöör: Uli Edel
Näitlejad: Natja Brunckhorst & others
IMDB tärne: 7.6/10
Treiler

Christiane F. (full name: Vera Christiane Felscherinow), was born in Hamburg on May 20, 1962. Her family moved to West Berlin when she was a child. Christiane is famous for her struggle with her drug addiction, especially to heroin.

When she was 12 years old, she first smoked hashish; by the time she was 14, she was a junkie and prostitute in the Bahnhof Zoo scene, an infamous group of teenaged drug-users and prostitutes (of both sexes) in Berlin. Christiane tried numerous times to overcome her addiction, but did not become totally clean until the birth of her son in 1996. As of 2006, she remains clean and lives with her son in a small city in Brandenburg.

Her story is well known in Germany because two journalists from the news magazine Stern, Kai Herrmann and Horst Rieck, ran a series of articles about her life and her addiction which eventually led to the successful book Christiane F. – Wir Kinder vom Bahnhof Zoo. The report chronicles her life from 1975 to 1978, when she was aged 12-15. The narrative of the book is in the first person, from Christiane's viewpoint, but was written down by the journalists functioning as ghostwriters.

In 1981, the story was made into a film directed by Uli Edel and produced by Bernd Eichinger and Hans Weth. Its title in Germany was Wir Kinder vom Bahnhof Zoo, and in English-speaking countries Christiane F. The screenplay was written by Herman Weigel. Christiane worked as an advisor for the film, but did not appear in it herself. David Bowie, Christiane's favorite singer at the time of the story, appears as himself. Bowie also provided much of the music in the movie, released on the 1981 soundtrack album Christiane F.

She lives today in a Brandenburg village near Berlin and has a 10 year old son (* 1996). / Wiki

Minu hinne: 7,5/10

6. Liegen Lernen (2003)

Režisööriks Hendrik Handloegten
Näitlejad: Fabian Busch, Susanne Bormann ja etc etc
IMDB tärne: 6,9/10

Seda hetke oli päris raske vaadata, mitte seetõttu, et stseen ise oleks intensiivne olnud, aga Fabian meenutas siin päris kõvasti ühte teist inimest. Paningi selle inimese sellesse rolli ja muhelesin ja muhelesin veelgi rohkem.

Film ise .. Mul on saksa filmidega mingi veider side - nad tõmbavad ja tõmbavad isegi siis, kui tegelikult midagi tõmmata ei ole. Ja mulle meeldib see tuttav tunne, mis alati pärast filmi vaatamist tekib. Vahel tundub, et ma oskan moodustada selliseid linke, et tema mängis siin, siin mängis ka, oi režisööriks sama onu, aga siin on hoopis co-writer ja mida iganes. Kui Austrias elav R.S. vaid teaks, et mul on viis filmi, milles ta mänginud on. (Ja kaks filmi milles ta parim sõber mänginud on). Jah, sakslased on lemmikud (ja prantslased ka, aga nendega on teine lugu).
Sest kõik ei ole steriilne: majad ei ole american-dream'ilikult säravvalged, vaid tuhmid. Korterelamud, peateglased, kes avavad uksi loomulikult valesti, mitte seetõttu, et publikut naerma ajada. Ja nii kuramuse intiimne, et poeb hinge.

Subtiitritega oli naljakas lugu. Leidsin üles, aga tundus, et tegu from German to English veebipõhise translatori loominguga. Päris hirmus seega. Kõige hämmastavad oli hetk, kui ma suutsin subtiitrite rohketest vigadest mööda vaadata ja avastasin, et ma saan ju aru. Pea kõigest!

Ja Felix lubas mulle Gooseni teoseid saata, kuna ta ise on neist vaimustuses ja tahab oma vaimustust jagada. Alati tekib mõne positiivse filmi vaatamist tunne, et äkki ... Äkki peaks kaaluma ikkagi Saksamaad?!

Minu hinne: 7/10 (Emotsioonide eest: 9/10)