134. The Bridge (2006)

Allikas: www.destination360.com

USA kunagise hipipühamu San Fransiscoga seostub mul eelkõige postkaardivaade Golden Gate Bridge’ist. Mitmed teleseriaalid, mille tegevus toimub mainitud linnas, armastavad sissejuhatusena aerial shot’te sillast – minu esimesed mälestused SF-st pärinevad ilmselt siit.

Kui heita õigel ajal pilk sillalt alla, võib märgata ühel laevadest valgetes kilekostüümides onusid, kes midagi veest ’õngitsevad’. Saagiks pole mitte kalad, vaid inimkehad. Lisaks kõigele ilusale, on Golden Gate Bridge ka enesetapjate lemmikkohaks. Eric Steel nägi toimuvas ainest oma dokumentaalfilmile, ent sillal toimuva filmimiseks oli tarvis linna luba. Jättes mainimata oma tulevase dokumentaali tegeliku sisu, saigi mees loa. Järgnevate päevade jooksul tabasid kaamerad üheksateist surma. Ümber veenda (loodetavati) suudeti kuus.

Pärast filmi vaatamist tekib küsimus, miks linn midagi ei tee, sest praeguse statistika alusel sooritatakse sillalt iga viieteistkümne päeva kohta üks enesetapp (lisada veel need, kelle surnukehi ei leita). Sillal on eneseabitelefonid, kaamerad ja patrullid, kes kahtlaselt käituvatel inimestel silma peal hoiavad. Samas ei suudeta jälgida kõiki sillal liiklejaid. Öösiti on sild jalakäijatele suletud, ent jällegi ei takista see inimesi, sest alati on võimalus autost väljuda või õigel ajal ratta pealt maha hüpata. Ainsaks reaalseks meetmeks, mida pole rakendatud, oleks barjääri ehitamine, ent see poleks silla konstruktsiooni arvestades efektiivne. Nii tulebki välja, et töötaks vaid Golden Gate Bridge’i sulgemine, mis kohalikele sugugi ei meeldiks, ja lisaks - kes kindlustaks, et need inimesed sama mujal ei ürita.

Kuna film käsitleb reaalsete inimeste reaalseid enesetappe, on probleemid eelkõige eetilised. Ma arvan, et iga režissöör teab, kui tähtis on olla esimene millegi geniaalse (uue) loomisel/tabamisel. Siinkohal seisneb jälle vajadus riskida. Ja riskiga seostub pea alati kas ebaõnnestumine või vedamise korral selle antonüüm. Kuid, kuid, kuid .. minu arust ületas Steel piiri sellega, et ei öenud lähedase kaotanud perekonnaliikmetele või sõpradele, et lindistasid selle inimese elu viimaseid hetki. Pärast filmi linastumist, tekitas see loomulikult suurt meelehärmi. Ka linn tunnistas, et Steel käitus kohatult, kui ei avaldanud filmimise kohta tõde.

Aga dokumentaalist lähemalt - mind häiris filmi ülesehitus, puudus ühtne struktuur, mis oleks teinud vaatamise mugavamaks (kuivõrd nii saakski öelda). On klipid enesetapjatest; nendest, kes nägid kedagi hüppamas (tüüp, kelle jaoks reaalsus omandas illusoorsuse läbi fotokaamera vaadates – väga Antonioni); kadunu lähedastest; mehest, kes avastas sillalt hüppamise hetkel, et tahab siiski elada; ja võimalik, et millestki veel, mis mulle enam ei meenu.

Minu üldise emotsiooni võtab kokku brittide väljend „oh dear“. No tõepoolest!

Minu hinne: 6/10

133. Starter for 10 (2006)

Režissöör: Tom Vaughan
Osades: James McAvoy, Catherine Tate, Rebecca Hall, Alice Eve ja paljud teised
IMDB tärne: 6,8/10

Kuna ma maadlen parasjagu enda akadeemilise tee jätkamisega, siis filmi tegevus toimubki ülikooli ümber. Brian, keda kehastab McAvoy, lahkub oma kodukohast, et õppida Bristoli Ülikoolis. Juba väikesest peale on teda huvitanud telemäng nimega „University Challenge“ (jookseb tänapäevalgi), peagi avanebki tal võimalus saatest osa võtta. Elu ülikoolis ei ole aga lihtne, eriti kui mängu tulevad probleemid naistega. Üsna ameerikalik lähenemine brittide poolt.

Teha film, mille peategelaseks on parasjagu intelligentne & nägus noormees, viidata vähemalt korra mõenele teisele heale filmile, lisada veidi The Cure’i (mitte ainult), ning suure tõenäosusega võidab see minu südame, ent ..

Kui film on lõpuni vaadatud, pean jälle ohkama. Salingerlikult tahaks mõnikord pärast filmi vaatamist režissöörile helistada nagu vanale sõbrale lootuses, et ta suudab oma filmi heaks rääkida. Mainida asju, mida tema mõtles. Mainida asju, mida mina ei märkanud. Aga nii kaua, kui ma seda teha ei saa, pean ma leppima, et paljud filmid, mis võiksid olla suurepärased, on keskpärased, sest kõik tundub nii pinnapealne.

Kui tehakse film, mille tegevus viib ajas tagasi, on tähtis mitte eksida faktide ja pisikeste detailidega, sest kuigi keskmine vaataja neid tähele ei pane, on inimesi, kelle jaoks võib see filmielamuse rikkuda. Mulle on õpetatud, et eeltööst sõltub kõik, sest kui režissöör tahab, et vaatajad filmi ja teda tõsiselt võtaksid, peaks film olema nii ’õige’ kui see oma olemuselt saabki olla. Siinkohal võib veel vaielda, kas see ongi kõikide filmide eesmärk.

Ja see ameerikalikkus, mida ma varem mainisin: kaks tüdrukut, kelle vahel valida, üks blond ja pealiskaudne, teine brünett ja tark, võib vaid arvata, kumma peategelane valib. Filmi moraal – kui keerad midagi nässu, siis julge tegeleda tagajärgedega. Ei midagi uut.

Sellest hoolimata ei näi minu vaimustus James McAvoy vastu lõppevat, sest ta teeb oma asja, milles ta on hea, ent keeldub elamast staari elu. Kuigi ta on viimas(t)el aasta(te)l väga populaarseks saanud, elab ta jätkuvalt pisikeses korteris, ning sõidab Nissan Micraga. Andekuse (ja päritolu) poolest võiks paralleele tõmmata Ewan McGregoriga.
Briani ema mängib Catherine Tate, kes on tuntud naiskoomik. Mulle ta stand-up comedy ja „The Catherine Tate Show“ ei istu, aga „Doctor Who“ vastu pole midagi. Samas, mul pole absoluutselt midagi selle vastu, et teda ’tõsises’ filmis näha, kui aus olla, siis ta võikski seriaalidele vahelduseks rohkem filmides kaasa lüüa.

Minu hinne: 7/10

122. Jimmy and Judy (2006)

Režissöörid: Randall Rubin & Jon Schroder
Osades: Edward Furlong ("American History X"), Rachael Bella ("The Ring") ja teised
IMDB tärne: 5,4/10

Esimene asi, mis silma torkab, on käsikaamera kasutamine. Suur osa "Jimmy'st ja Judy'st" on filmitud näitlejate endi poolt. Püütakse luua amatöörfilmi muljet, mis ka õnnestub, kuid on õnnetuseks pole piisavalt professionaalne, et suuremat publikut võluda. Ja kui läbinisti aus olla, siis on asi ilmselt ka selles, kuidas sisu serveeritakse. Kui tahetakse olukorda näidata realistlikult, on see tihti häiriv. Kas või "Irréversible". Ometi on "Jimmy and Judy" kergemini seeditav, aga kära on sellest hoolimata palju.

Jimmy on ODD all kannatav 21-aastane noormees, kes filmib kõike, mis tema jaoks oluline. Ta on mitu aastat huvitatud Judy'st. Kui Judy't koolis mõnitatakse, teeb Jimmy kindlaks, et kiusajad saaksid vääriliselt karistatud. Koos külastatakse narkodiilerit ja jõutakse kommuuni, kus on võimalik "olla alasti ja juua nii palju, kui vaid tahad." Sinna vahele mahub mitu süütut ja mitte-nii-süütut kannatajat. Loomulikult jäävad kõik need sündmused lindile.

Kahe peategelase vaheline keemia kandus edasi ka nende eraellu. Praeguseks on nad married with children. Ja kudos režissööridele selle eest, kuidas nad filmi telgitagust korraldasid.

Minu hinne: 7/10

120. Wristcutters: A Love Story (2006)

Režissöör: Goran Dukic
Osades: Patrick Fugit ("Almost Famous" & "Spun"), Shannyn Sossamon, Shea Whigham, Leslie Bibb, Tom Waits ja teised
IMDB tärne: 7,5/10

Vahelduseks midagi horvaadi režissöörilt. Arvasin, et see Goran Dukici film on mingisugune "Thirteen" meets "Girl, Interrupted", aga polnudki. Helge teemakäsitlus, samas tungivalt irooniamaiguline linateos enesetapjatest. Kuna ma ei ole suurem fantaasia žanri fänn, siis olin veidi skeptiline.

Kui Zia pruut poisi maha jätab, sooritab ta enesetapu. Ta ei lähe taevasse ega allmaailma, vaid kohta, kus elavad vaid suitsiidi sooritanud. See erineb tavamaailmast oma elanike poolest, kes on valdavalt eraklikud ning (positiivse) kiiksuga, ning ei naera mitte kunagi. Ka elukeskkond on tunduvalt räpasem, aga kui see välja jätta, on kõik nagu "peakski olema". Mõne aja pärast saab Zia teada, et tema endine tüdruksõber tappis end suurest kurvastusest poisi surma üle. Loomulikult on tema eesmärgiks tüdruk üles leida, ja kaaslasteks reisil on on Jevgeni ning hääletajana üles korjatud Mikal.

Kogu film on originaalne ning loominguline. Fantaasia seguneb komöödiaga, ent ei ole ülepakkuv. Ja kes usuks, et film, milles keegi ei naera, võib olla komöödia?! Keskmine ameerika filmivaataja ilmselt mitte. Kindlasti mitte film, mis kõigile meeldiks, aga tasub proovida - kas või Tom Waitsi pärast.

Minu hinne: 7/10

118. The Namesake (2006)

Režissöör: Mira Nair
Osades: Ifran Khan, Kal Penn, Tabu, Jacinda Barrett ja teised
IMDB tärne: 7,7/10

Naine abiellub india traditsioonide kohaselt mehega, kes õpib Ameerikas. Naine kolib oma abikaasa juurde. Ta armub mehesse, ja nad saavad lapse. Poiss saab vene kirjaniku järgi oma esialgseks nimeks Gogol. Mõne aasta pärast sünnib perre uus laps, seekord tütar. Lapsed võtavad omaks lääne kultuuri, vanemad jäävad kindlaks oma juurtele.

Teema pole võõras, eriti arvestades kui meeletult palju on neid perekondi, kes liiguvad mujale, et pakkuda oma lastele paremat tulevikku. Katkevad sidemed oma juurtega.

Olin peaaegu kindel, et filmis "The Namesake" puudub bollywoodlik touch, tuleb välja, et mu otsus on ennatlik. Aga samas .. see on neile nii iseloomulik, et tundukski imelik, kui see välja arvata, eriti arvestades filmi konteksti. Ja stseen ei tundunugi liialdatult, vaid pigem võimena enda üle nalja heita. Valatud sai ka paar kohustuslikku pisarat.

Minu hinne: 8/10

115. Je vais bien, ne t'en fais pas (2006)

Režissöör: Philippe Lioret
Osades: Melanie Laurent, Kad Merad ("Les Choristes"), Isabelle Renauld, Julien Boisselier ja teised
IMDB tärne: 7,7/10

Lili naaseb Hispaaniast. Tema kaksikvend Loïc on juba pikemat aega kadunud, ning väidetavalt sundis teda kodust lahkuma tüli isaga. Isa keeldub rääkimast, miks nad tülli läksid, ja suures masenduses oma venna pärast, keeldub Lili söömast. Tüdruku tervise päästmiseks suletakse ta range režiimiga haiglasse. Lili olukord ei parane, kuni ühe päevani, mil ta saab oma vennalt postkaardi.

Soovitan kindlasti vaadata. Filmi lõpuks saab teada, miks Loïci suhted isaga olid just seesugused, ning loodetavasti paneb ka mõtlema, miks just nii.

Minu hinne: 8,5/10

114. Babel (2006)

Režissöör: Alejandro González Iñárritu ("Amores perros", "21 Grams")
Osades: Brat Pitt, Cate Blanchett, Gael García Bernal, Adriana Barraza, Rinko Kikuchi, Koji Yakusho ja paljud teised
IMDB tärne: 7,7/10

Avasin uudisteakna, ning olin peaaegu veendunud, et ma lugesin midagi valesti. Ei lugenud. Täiesti jubedaks teeb asja tõsiasi, et mul endal oli paar nädalat tagasi valida unerohtude või "tulen ise sellest välja" vahel. Kuigi esimesed päevad olid jubedad (magasin ööpäevas ligikaudu kolm tundi), siis nüüdseks on kõik korras. Neid aegu, mil ma uinusin enne keskööd, ma enam ei mäletanudki ..

Kui filmis mängib Gael Bernal, siis tõenäoliselt ma seda ka vaatan, sest ma usaldan tema valikut. Iñárritu on ka silma jäänud kahe hea linateosega (eelmainitud), seega minu ootused olid kõrged. Mullegi üllatusena olid esindatud kõik maad, mida ma lähima kümne aasta jooksul külastada tahaks.
Filmis on neli tegevusliini, mis seotakse üheks. Jaapanlane kingib ühele maroko mehele relva, mille viimane oma tuttavale müüb. Tuttava lapsed katsetavad relva, et näha, kui kaugele see suudab lasta. Sihtmärgiks on turismibuss, milles on ka ameeriklased, kes puhkusele minnes oma lapsed mehhiklasest lapsehoidjale usaldasid.

Kui on rohkem kui üks tegevusliin, peaksid osad olema sisult võrdsed. Seekord tundsin, et mõned liinid olid tugevamad kui teised. Samas ideed olid head, ning Bernal on ka pahalasest sugulasena veenev.

Minu hinne: 7/10

113. Wide Awake (2006)

Allikas: schoolbehavior.com

(pole seotud filmiga)

Režissöör: Alan Berliner
IMDB tärne: 6,5/10

ETV pakkus eile vaatamiseks Alan Berlineri "Wide Awake'i," mille põhiprobleemiks on Alani aastakümneid kestnud unepuudus. Kuna mu elu domineerib juba pikemat aega jet lag, mille põhjus pole tingitud ajatsoonide vaheldumisega, sobis dokumentaal nagu rusikas silmaauku.

Mida rohkem film arenes, seda rohkem oli tahtmine etendada stseeni nohureklaamist - "Ma tean, mida sa tunned," ainult tema on selle all kannatanud kauem, kui mina olen siin maailmas elanud, mis tekitas minus hirmu, et mis siis saab, kui mu magamishäired ei otsustagi kaduda, sest kuramus, paralleele Alaniga on lihtsalt liiga palju.

Alan külastas mitut juhtivat unespetsialisti, kes millegi uuega ei üllatanud. Põhirõhk tundus keskenduvat Berlinerile endale ja tema perele. Tühimikud Berlineri filmitud filmiklippide vahel olid täidetud (veidi absurdsete ja naiivsete) kaadritega 40ndatest.

Filmi režissöör astus jälle samasse enesekesksuse-ämbrisse, mis sunnib filmikriitikuid punkte vähendama. Nagu ma varemgi olen maininud, siis mind ei häiri, kui põnevad inimesed oma elu demonstreerida tahavad. Mina igatahes vaatan.

Kui ma lootsin leida vastust oma probleemile, siis see pool jäi rahuldamata, kuigi mul tekkis tahtmine normaalsesse režiimi naasta (vaid seetõttu, et kogu maailm ei arvesta minu magamistsükliga - ükski normaalne tööintervjuu ei toimu öösel, kui mul on energiat küllaga.) See kõik tähendab seda, et teen blogisse pisikese pausi, mis võib lõppeda alistumise või võiduga.

Minu hinne: 7,5/10

109. Once (2006)

Režissöör: John Carney
Osades: Glen Hansard, Marketa Irglova ja teised
IMDB tärne: 8,1/10

"Once" on nii palju positiivset vastukaja leidnud, et minu ootused olid üsna suured. Tegelikkuses on nii, et minu arust töötab väljend "sweet little movie" imeliselt. On filme, mille puhul rohkem ei peagi kirjutama, sest paari sõnaga on kõik selge, ometi tunnen kohustust lisada paar lauset.

Mulle meeldivad režissöörid, kes julgevad riskida väikese eelarve ning kogematute näitlejatega. Mulle meeldib, et need inimesed tegelevad päris elus ka sellega, millega filmis. Mulle meeldib, et need inimesed said päriselus ka kokku. Mulle meeldivad sellised lõpud. Aga mulle ei meeldi see WTF tunne, nagu oleks midagi tähtsat puudu, mida kõik tunduvat nägevat. Vägisi tekib tunne, et on kasutatud agaralt kääre, ja ma vihkan seda tunnet.

Ühtlasi saadan tervitusi MPAA-le, sest nad on filmi väga ebaõiglaselt hinnanud. Kui ma oleksin 16 aastane ameeriklane, ei saaks ma seda filmi ilma lapsevanema kohalolekuta vaadata. Rhubarb!

Kuigi "Once" oli minu jaoks vaid "nice & little", tekkis mul üle pika aja tahtmine kitarr kätte võtta. Võtsin, häälestasin ära, veendusin, et minu kitarrimäng meenutab liialt Phoebe oma, ning läksin magama.

Minu hinne: 7,5/10

104. Notes on a Scandal (2006)

Režissöör: Richard Eyre
Osades: Judi Dench, Kate Blanchett ja teised
IMDB tärne: 7,7/10

Kooliskandaalid on alati põnevad. Kui ise enam oma õpetajaid õpilastega kurameerimas (milline tore sõna) ei näe, siis võib vaadata filme, mis pakuvad sama elamuse, kui mitte enamat.

Cate Blanchett mängib malbet õpetajannat nimega Sheba, kes läheb tööle uude kooli. Judi Denchi mängitud Barbara on selles koolis juba kaua töötanud, ning kui ta avastab Sheba ühega oma õpilastest, otsustab ta pöörata nähtu enda kasuks.

Mõlemad õpetajakarakterid on huvitavad, kuigi Barbara on üsna stereotüüpne pensionieale lähenev õpetaja, kes omab kassi, ning vajab ennekõike inimest, et oma üksindust täita.

Lõpus ootab nii mõnigi üllatus.

Minu hinne: 7,5/10

99. The Hottest State (2006)

Režissöör: Ethan Hawke
Osades: Martin Webber, Catalina Sandino Moreno, Michelle Williams, Laura Linney, Ethan Hawke ja teised
IMDB tärne: 6,1/10

Peale selle, et Ethan Hawke näitlemisega tegeleb, kirjutab ta ka raamatuid ning muudab need kümme aastat hiljem filmideks.

"The Hottest State" ilmus raamatuna 1996ndal aaastal. Teos on autobiograafiline, seega ainus inimene, kes oleks võimeline seda filmiks vormida, on mr. Hawke ise. Sarnaselt Woody Allenile näitab režissöör end ka filmi sees, mida peetakse kahjuks "The Hottest State'i" komistuskiviks. Liiga enesekeskne?

Mind see ei häirinud. Mulle meeldib teadmine, et autor on oma projekti niivõrd kiindunud, et ei usalda seda kellegi teise kätte. See tulemus on lihtsalt huvitav ja ehk isegi ootamatu. Kui kedagi häirib Hawke'i liigne nartsissism (nagu paljusid kriitikuidki), soovitaksin panustada pigem soundtracki (mitte filmi) soetamisse.

Sisust:

*William (Mark Webber) is an actor who meets and falls for a beautiful songwriter, Sara (Catalina Sandino Moreno), which takes him on a journey around the U.S. and to Mexico to win her heart. /http://movies.go.com

Tundub, et mind on võimalik ära võluda Coca-Cola, ameerika autode, sellesama (sic!) NY-aura ning Mehhikoga. Kuid mitte ainult - filmi "The Hottest State" sisu pole mulle võõras, mis teeb selle uskumatult realistlikuks.

* Pole stereotüüpne love-story, ausalt.

Minu hinne: 7,5/10

95. Alone with Her (2006)

Režissöör: Eric Nicholas
Osades: Ana Claudia Talancon, Colin Hanks ja teised
IMDB tärne: 6,1/10

Film üksikust mehest, kes leiab endale endasarnase (üksiku) huviobjekti. Ta paigaldab oma uuritava objekti korterisse salakaamerad, imbub tasapisi tema ellu, ning võtab endale kontrolli naise vaimse ja füüsilise tervise üle.

Lõpp oli üsna ebatraditsiooniline, kui samalaadsete filmidega võrrelda. Filmil on ka „alternative ending” ja see on jällegi igavalt headuse võit kurjuse üle, seega parem hoida viimasest eemale.

Minu hinne: 6/10

91. A Good Year (2006)

Režissöör: Ridley Scott („Hannibal”, „Kingdom of Heaven” jpt)
Osades: Russell Crowe, Rafe Spall, Archie Panjabi, Richard Coyle ja teised
IMDB tärne: 6,7/10

Crowe on varemgi Ridley’ga koostööd teinud filmis „Gladiaator,” mida ma kunagi lõpuni ei suuda vaadata. Mul on nii kahju, kui mulle mõne sellise režissööri film ei meeldi. Ma kardan, et mul on paranoiad, et nende eesmärgiks on teha järgmine box office hit.

Russell mängib Londoni pankurit, kellele onu pärandas (või noh, tegelikult ju ei pärandanud, Max oli ainus elav sugulane) oma viinamarjaistanduse Provence’is. Kui Max Skinner (Crowe) väike oli, veetis ta pidevalt aega onu juures, vananedes sai Skinnerist aga tõbras, kelle esimeseks sooviks on istandus maha müüa. Peagi ilmub välja tüdruk, kes väidab olevat onu tütar. Lisada kohustuslik armumine prantslannase, mälestused minevikust, veidrad kohalikud ja väärtuste muutumine.

Järjekordne film, mida mina nimetaksin kindla peale minekuks. Toppida mõni kuulus näitleja ilusasse keskkonda, mis teeb filmi visuaalselt nauditavaks, ja ongi järjekordne teos sellest, kuidas vaimsed väärtused võidavad materialismi. „Under the Tuscan Sun” sobib ka siia.

Mulle meeldisid stseenid onuga (kuigi ma tahan teada, miks jätavad kogemusega režissöörid sisse selliseid vigu, mida isegi mina tähele panen?) ja Marion Cotillard („La Môme”!!!).

Minu hinne: 6/10

90. Kidulthood (2006)

Režissöör: Menhaj Huda
Osades: Aml Ameen, Red Madrell, Noel Clarke, Jaime Winstone, Adam Deacon, Femi Oyeniran ja teised
IMDB tärne: 5,1/10

Suurbritannia noorteseriaal „Skins” on minu quilty pleasure. Kui ma Kidulthood’i vaatama hakkasin, meenutas kogu olustik seda seriaali, ainult noored olid valdavas enamuses mustanahalised. Ja siis ilmus välja Nicholas Hoult, kes mängib üllatus-üllatus filmis samasugust peolooma nagu eelmainitud seriaalis.

Tegu on täpselt selliste noortega, kes korralikke inglasi häirivad. See tekitab jällegi furoori nende seas, kelle arust portreteeritakse mustanahalisi ebaõiglaselt. Ja need samad korralikud inglased saavad jälle kiruda poliitikuid liiga liberaalse immigratsioonipoliitika pärast. Nagu see ikka käib.

Igatahes, need noored varastavad, jäävad rasedaks, saavad raha/narkootikume sugardaddy’le teenuste osutamise eest, ja on vägivaldsed.

Mind ei häirinud absoluutselt rohke slängi kasutamine, vaid väga nõrk script. Ma usun, et kui filmi järg „Adulthood” välja tuleb, siis koos vaadates võib isegi parema hinde saada. Teist osa tahan ma ikkagi näha, sest muidu tundub, et olen „Kidulthood’i” hukka mõistnud.

Minu hinne: 4,5/10

89. Forever (2006)

Allikas: leguideparis.free.fr

Režissöör: Heddy Honigmann
IMDB tärne: 7,9/10

Elu ja surm Père-Lachaise’i surnuaias. Père-Lachaise’i avastasin ma enda jaoks kuus aastat tagasi. Tollal oli see hääldamatu ilus koht, mis mulle nii kaugel. Hiljem leidsin, et liiga paljud inimesed, kes mulle meeldivad, on sinna maetud. Siis hakkasin pihta saama, et P-L hoopiski populaarsem, kui ma arvasin seda olevat.

Mul on Prantsusmaaga selge armastuse-vihkamise suhe. Negatiivsed aspektid on nii tugevad, et positiivsed küljed ei suuda neid neutraliseerida. Ja vastupidi. Père-Lachaise’ on imeline koht, sest seal on esindatud kõik see, mida ma armastan Prantsusmaa juures. Kui seda külastada hommikul, siis võimalus, et mõne turistigrupiga kohtud, on üsnagi väike. Ja alati on võimalus vältida Wilde’i või Morrisoni hauda. Muide, kui keegi plaanib oma huulejälgi Wilde’i hauale jätta, siis see pole enam võimalik.
Père-Lachaise’i on mainitud veel filmides, millest ma siingi olen kirjutanud – „2 Days in Paris” (ja üsna tüüpiline stseen, ma peaks mainima) ning „Paris, j’taime!”

Mulle nii kohutavalt meeldivad need inimesed, kes seal haudu kõpitsevad või pingil puhkavad. Alati tekib tunne, et näed, seal istub selle-või-tolle näitleja sõber/abikaasa/armuke/fänn/lapselaps, kellel kindlasti oleks midagi rääkida. Ja kui ma mõnel pingil oma küpsiseid söön, siis mõnikord peatub seal mõni kaabuga varahärra, kes mulle millestki jutustab. Ma olen õppinud noogutama, selle asemel, et „je ne comprend pas” öelda, ning järjekordseks „kuramuse turistiks” muutuda. Ja kui kedagi Morrisoni haua läheduses pole, transformeerun ma taas, ning ümisen The End’i.

Alati on lihtsam endast rääkida, kui konkreetseks muutuda. Dokumentaal peatub vaid mõnedel haudadel, osad neist on tuntud, teised mitte. Wilde, Morrison, Chopin, Proust, Maria Callas, Yves Montand, Apollinaire ja teised, keda ma ei mäleta. Mulle tundmatutest Armeenia kingadisainer, Elisa Mercoeur (kes suri noorelt ja tema ema lasi hauakivile graveerida tütre luuletused, mis ajaga tuhmunud), hispaanlanna vanas eas leitud soul-mate (kes suri siis, kui nad olid vaid kaks kuus abielus olnud, sest mesilane nõelas teda, kui absurdselt nukker!), Simone Signoret (laulja, kelle ande külastaja alles pärast surnuaia külastust leidis) ja Sadegh Hedayat, Iraani kirjanik.

Mind natukene häirib, et alati on etteantud ajaline ning rahaline piir, millest peab kinni hoidma. Ma vaataksin hea meelega midagi sellist 24/7. Peaaegu. Kuid õnneks jätab 97 minutiline dokk võimaluse ise avastajat mängida.

PS! Tegu on ühtlasi ka 2004. aasta Madalmaade parima dokumentaaliga.

Minu hinne: 7,5/10

85. Little Children (2006)

Režissöör: Todd Field („Eyes Wide Shut”)
Osades: Kate Winslet, Patrick Wilson („Hard Candy”), Jackie Earle Haley ja teised
IMDB tärne: 7,9/10

Filmi „Little Children” tegevuspaigaks on äärelinna New York. Aeg-ajalt sekkub filmi ka jutustaja, mis jättis veelgi enam „Meeleheitel koduperenaiste” mulje. Peategelasi on seekord mitu, nagu ka tegevusliine.

Pereema Sarah (Kate Winslet) veedab oma päevi oma lapsega mänguplatsil. Brad (Wilson), isa, kes on pojaga kodune, mõjub värskendusena perenaiste igapäevasele mänguväljaku-rutiinile. Kuna nii Sarah’l kui ka Brad’il on probleeme oma abikaasadega, leiavad nad üksteist. Kõik tundub üsnagi roosiline, kui Brad pakub oma uuele armastatule võimalust temaga koos põgeneda.

Äärelinna näilist idülli tuleb rikkuma Ronnie, kes istus vanglas kaks aastat lastele siivutute kehaosade eksponeerimise pärast. Mees elab koos oma emaga, ning viimane on ka kindel, et kui Ronnie mõne endavanuse naisterahva leiaks, siis tõenäoliselt ta enam kõlvatuste peale ei mõtlekski. Mees ongi nõus minema pimekohtingule, mis tundub minevat vägagi edukalt, kuid lõppeb jällegi halvasti.

Larry on endine politseinik, kes igatseb oma endist töökohta. Ka tema minevik pole puhas – politseinikuna töötades tulistas ta kogemata ühte teismelist, kes seejärel suri. Kui linna naases Ronnie, otsustas Larry tema kõik, et pahalane lastele halba ei saaks teha. Larry meetmed olid jällegi agressiivsed, ning jällegi saab surma süütu ohver.

Kõik lõppeb üsnagi üllatavalt (ja jätkuvalt mingisugusel desperatehousewives’ilikul moel. Samas ei anna eriti lootust inimestele, kes on oma mustvalgesse ellu vähegi värvi lisanud. Nii et tegelikult üsnagi kristlikult moraalitsev film: ära peta, ning andesta teistele tehtud vead. Seda, mida ma viimases lauses mainisin, tasub võtta magushapus kastmes.

Minu hinne: 7,5/10

81. Efter brylluppet (2006)

Režisöör: Susanne Bier
Osades: Mads Mikkelsen, Rolf Lassgård, Sidse Babett Knudsen, Stine Fischer Christensen ja teised
IMDB tärne: 7,9/10

Ma poleks eales uskunud, et Sigur Ros mõne India-stseeni taustaks sobib, aga taanlased teevad selle täiesti võimalikuks. Jacob, tüüp, keda mängib Mads Mikkelsen (kes on taani filme näinud, sellele pole tema nägu ilmselt ka võõras), peab Indias lastekodu. Kuna asutust ootab pankrot, on Jacob nõus minema Kopenhaagenisse, et suruda kätt mehega, kes võib-olla valib tema projekti, et seda rahastada. Viisakusest kutsus Jørgen (rahastaja) Jacobi ka enda tütre pulma, kuhu teine otseloomulikult ka läks. Pulmas selgus, et Jacobi kunagine tüdruk on Jørgeni abikaasa, ja tegelikult sattus Jacob oma enda tütre, kelle olemasolust tal varem aimugi polnud, pulma. Kõlab nagu mõni Ladina-Ameerika seep, aga nii see päris pole.

Sisu pole mindphuck, mis päevaks või päevadeks kummitama võiks jääda, aga emotsioone on küllaga. Kellele meeldivad close-up'id silmadest ja huultest, näevad seda ka. Vahepeal on tunne, et kaameraga on isegi veidike mängitud, aga mitte väga jõuliselt. Visuaalselt jälle üks kena film ilusate inimesega.

PS! Susanne Bier'i "Elsker dig for evigt" on ka hea väga hea.

Minu hinne: 7/10

80. London to Brighton (2006)

Peategelased Brightonis

Tuule käes mänglevate plasttopside stseen oli ka

Punamütsike ja kuri hunt

Filmi kõige tähtsam (ja kohutavalt irooniline) stseen, kes tahab põhjust teada, vaadaku filmi

Režissöör: Paul Andrew Williams
Osades: Lorraine Stanley, Georgia Groome ja teised
IMDB tärne: 7,1/10

Filmi peategelasteks on juba kogenud prostituut ja 12-aastane tüdruk. Prostituudi pimp käskis esimesel leida alaelaine tüdruk, kes oleks nõus lisaraha teenima pisikese tööotsaga. Kuna tüdruk oli kodust jalga lasknud (ebastabiilne perekond), ning elas tänavatel, siis oli ta nõus. Kelly, vanem prostituut, tuli temaga kliendi juurde kaasa. Kliendiks oli miljonär, kes soovis rahuldada oma armastust sadomaso vastu alaealise tüdruku peal. Päris tema soovi järgi ei läinud, sest ta ei domineerinud, vaid oli pigem lootusetus seisus submissive.

Kui miljonäri poeg selle sutenööri üles otsis, kes tema isale naisi (oh, lapsi) muretses, ja nende kahe kohest kohaletoomist nõudis, siis vaataja võis veenduda, et tegu on jällegi sellise filmiga, mille süžee on ammusest ajast tuttav. Kui film on lõpuni vaadatud, siis peab režissöörile au andma, well done, mate.

Kaameratöö mulle ei meeldinud, kuigi ma saan aru, miks see selline oli. Lähendas teemale küll. Väga jube on tüdruku liin. 12-aastane plika, kes on sunnitud olema tugev ja enda eest tänaval seisma, on ikkagi laps (kaisukaru teema). Ja miks need suured inimesed kaasavad oma mängudesse inimesi, kelle jaoks on hoopis teised mängud?! Minu arust on Freudil siinkohal õigus.

Ja kuidas ma selle filmi peale sattusin? Brighton on minu jaoks uskumatult sümpaatne linn. Veekogu ääres ja äärmiselt tolerantne. Woo-hoo! Aga see pole peamine põhjus - üks inimene, kes ka seda blogi loeb, ja mulle suureks eeskujuks on, kutsus mind Brightoni enda sünnipäevale! Seega .. from London to Brighton it is.

Kui kedagi huvitab, siis režisöör hoiab filmi IMDB boardil silma peal, nii et .. kui on küsimusi, siis tema teab kindlasti vastust.

Minu hinne: 7/10

79. Candy (2006)

Allikas: www.ew.com

Allikas: www.about.com

Režissöör: Neil Armfield
Osades: Abbie Cornish, Heath Ledger ja teised
IMDB tärne: 7/10

Vabandan, et pole viimasel ajal siia midagi postitanud, ja ütlen juba ette, et novembri keskpaigani minust väga aktiivset blogijat ilmselt polegi.

Ma ei jaga Heath Ledgeri vaimustust, sest oma kuulsuse on ta suuresti saavutanud selle filmi tõttu. Pärast "Candy" nägemist olen oma arvamust muutnud. Üllataval kombel sobis ta sellesse rolli ideaalselt. Heath peakski jääma Austraalia filmide juurde, ausalt, ja ma hakkaks isegi temast kergelt vaimustuma.

Kunstnik Candy, luuletaja Dan, intensiivne armastus (milline k i i n d u m u s), heroiinisõltuvus, sõbrad (ja Casperi tegelaskuju oli mulle uskumatult sümpaatne), vanemad ja raha. Huvitav oli vaadata, sest lahenduskäigud olid minu jaoks uued. Välja arvatud sõit sellega, mis on tuttav juba Truffaut' Doinel'i saaga esimesest filmist.

Visuaalselt nauditav (nagu paljud Austraalia filmid), narkootikumide käsitlemine oli realistlik, ja muidu ka vägagi aww, kuigi ka kurb ja masendav. Samas, millisele naissoost isikule ei meeldiks idee, et mees on võimeline armastuse nimel kõike tegema?!

"You can stop, but you dont want to and when you want to stop, you cant."

"I wasn't trying to wreck Candy's life, I was trying to make mine better."

Minu hinne: 8/10