134. The Bridge (2006)

Allikas: www.destination360.com

USA kunagise hipipühamu San Fransiscoga seostub mul eelkõige postkaardivaade Golden Gate Bridge’ist. Mitmed teleseriaalid, mille tegevus toimub mainitud linnas, armastavad sissejuhatusena aerial shot’te sillast – minu esimesed mälestused SF-st pärinevad ilmselt siit.

Kui heita õigel ajal pilk sillalt alla, võib märgata ühel laevadest valgetes kilekostüümides onusid, kes midagi veest ’õngitsevad’. Saagiks pole mitte kalad, vaid inimkehad. Lisaks kõigele ilusale, on Golden Gate Bridge ka enesetapjate lemmikkohaks. Eric Steel nägi toimuvas ainest oma dokumentaalfilmile, ent sillal toimuva filmimiseks oli tarvis linna luba. Jättes mainimata oma tulevase dokumentaali tegeliku sisu, saigi mees loa. Järgnevate päevade jooksul tabasid kaamerad üheksateist surma. Ümber veenda (loodetavati) suudeti kuus.

Pärast filmi vaatamist tekib küsimus, miks linn midagi ei tee, sest praeguse statistika alusel sooritatakse sillalt iga viieteistkümne päeva kohta üks enesetapp (lisada veel need, kelle surnukehi ei leita). Sillal on eneseabitelefonid, kaamerad ja patrullid, kes kahtlaselt käituvatel inimestel silma peal hoiavad. Samas ei suudeta jälgida kõiki sillal liiklejaid. Öösiti on sild jalakäijatele suletud, ent jällegi ei takista see inimesi, sest alati on võimalus autost väljuda või õigel ajal ratta pealt maha hüpata. Ainsaks reaalseks meetmeks, mida pole rakendatud, oleks barjääri ehitamine, ent see poleks silla konstruktsiooni arvestades efektiivne. Nii tulebki välja, et töötaks vaid Golden Gate Bridge’i sulgemine, mis kohalikele sugugi ei meeldiks, ja lisaks - kes kindlustaks, et need inimesed sama mujal ei ürita.

Kuna film käsitleb reaalsete inimeste reaalseid enesetappe, on probleemid eelkõige eetilised. Ma arvan, et iga režissöör teab, kui tähtis on olla esimene millegi geniaalse (uue) loomisel/tabamisel. Siinkohal seisneb jälle vajadus riskida. Ja riskiga seostub pea alati kas ebaõnnestumine või vedamise korral selle antonüüm. Kuid, kuid, kuid .. minu arust ületas Steel piiri sellega, et ei öenud lähedase kaotanud perekonnaliikmetele või sõpradele, et lindistasid selle inimese elu viimaseid hetki. Pärast filmi linastumist, tekitas see loomulikult suurt meelehärmi. Ka linn tunnistas, et Steel käitus kohatult, kui ei avaldanud filmimise kohta tõde.

Aga dokumentaalist lähemalt - mind häiris filmi ülesehitus, puudus ühtne struktuur, mis oleks teinud vaatamise mugavamaks (kuivõrd nii saakski öelda). On klipid enesetapjatest; nendest, kes nägid kedagi hüppamas (tüüp, kelle jaoks reaalsus omandas illusoorsuse läbi fotokaamera vaadates – väga Antonioni); kadunu lähedastest; mehest, kes avastas sillalt hüppamise hetkel, et tahab siiski elada; ja võimalik, et millestki veel, mis mulle enam ei meenu.

Minu üldise emotsiooni võtab kokku brittide väljend „oh dear“. No tõepoolest!

Minu hinne: 6/10

132. Bright Young Things (2003)

Režissöör: Stephen Fry
Osades: Emily Mortimer, Stephen Campbell Moore, James McAvoy, Michael Sheen, David Tennant, Fenella Woolgar ja teised
IMDB tärne: 6,6/10

Stephen Fry kuulub vaieldamatult minu lemmikmeeste listi. Ma ei hakkagi rääkima koostööst Hugh Laurie’ga, mis on talle ka peamise kuulsuse toonud, ega ka „QI-st“, mis on üks geniaalsemaid saateid briti teleemaastikul. Mees ise on kohutavalt tark, ent omab ühtlasi ka (mitte)ametlikku rekordit sõna „fuck“ rohke kasutamise eest eetris. Ta on tunnistanud oma nõrkust elektroonika vastu (iPode oli paar aastat tagasi igatahes üle kümne, kui ma ei eksi), kannatab bipolaarsuse all, ent usub, selleta poleks ta ilmselt kuskile jõudnudki. Andekale inimesele kohaselt tegeleb ka mitmete asjadega – näitleb, kirjutab, juhib saateid, ja nagu arvata võib, on vahelduseks ka kaamerate taga.

Seega, ma ei imestanud, kui minu kätte ilmus „Bright Young Things“, mis põhineb Evelyn Waugh’i (kes ei ole naine) 30ndatel ilmunud romaanil, ja mille režissööriks on Stephen Fry ise. Peategelasteks on rikkad, ent pealiskaudsed Londoni noored, kes armastavad pidusid ja kõike, mis sellega kaasas käib – peamiselt siiski klatši ja kokaiini. Hea näide ’muutumatust inimloomusest’, sest kuigi sisu sobiks hästi tänapäeva, toimub tegevus siiski kahe maailmasõja vahel.

Fragmente tegelastest. Adam & Nina, kes Adami majanduslikust olukorrast sõltuvalt, pidevalt abielluvad või mitte. Nii absurdne, et mõjub lausa geniaalsena. Agatha, kes saabub peole esimesena ja lahkub viimsena. Naiivselt pealiskaudne naine, kelle Fry muudab vaat, et sümpaatsekski. Lisaks suurepäraselt välja mängitud Michael Sheeni („Laws of Attraction“, „Wilde“) ja James McAvoy’ („Shameless“, „Atonement“) tegelaskujud.

Mulle meeldib Fry julgus riskida – kaameratöö mõjub kohati ajastule kohaselt jazzilikult. Mõned nutikad lahendused ja absurdselt koomilised olukorrad vaheldusid ilmselgete liialdustega, nii et mul tekkis kohutav tahtmine mõned minutid filmist (eriti lõpust) välja lõigata, et teos oleks kuidagi terviklikum.

"Never, never, never have such scenes been witnessed in high society, that uneasy alliance between Bright Young Things and old survivors. Perhaps this was the defining moment of our epoch of speed and syncopation. This so-called 20th century of angst, neurosis and panic. Reader be glad that you have nothing to do with this world. Its glamour is a delusion, its speed a snare, its music a scream of fear. Faster and faster they swirl, sickening themselves with every turn. The faster the ride, the greater the nausea, the terror, and the shame."

Minu hinne: 7/10

129. The Darjeeling Limited (2007)

Režissöör: Wes Anderson ("The Life Aquatic with Steve Zissou", "The Royal Tenenbaums", "Rushmore" jt)
Osades: Owen Wilson, Adrien Brody, Jason Schwartzman, Bill Murray ja paljud teised
IMDB tärne: 7,9/10

Saundträkk on juba mitu päeva plaadimängijas keerelnud. Öösiti on raske "Bombay Talkie" instrumentaalpala tõttu magama jääda. Selle asemel, et päriselt tududa kostub peas tu-tu-tu-tudu.

Film kolmest vennast, kes pole tükk aega kohtunud. Nad võtavad koos ette spirituaalse reisi Indiasse. Paraku võivad ka rongid ära eksida.

Sissejuhatuseks tuleks ära vaadata umbes 13 minutit kestev lühifilm "Hotel Chevalier". Originaalfilmi nautimise seisukohalt pole kohustuslik, ent aitab paremini filmile häälestuda ning lugu mõista.

Brody mängis oma varasematele rollidele hoopis teistusugust tegelaskuju, ja oli selles otseloomulikult hea. Metafooririkas, ja mõnusa atmosfääri suhtes mu lemmik Andersonilt. Sisu poolest jääb esikolmikusse, ent mitte esimesele kohale.

Francis: [Francis and Peter are beating each other up] "You don't love me!"
Peter: "Yes I do!"
Jack: "I love you too, but I'm gonna mace you in the face!"

Minu hinne: 8/10

124. Los Amantes del Circulo Polar (1998)

Režissöör: Julio Medem ("Lucía y el sexo", "Vacas")
Osades: Victor Hugo Oliveira, Kristel Díaz, Nacho Novo, Maru Valdivielso ja teised
IMDB tärne: 7,8/10

Arvasin, et sisestasin vale filmi, sest kohe alguses kõlas soomekeelne laul. Õigete nimede ilmumisel veendusin, et ma polegi eksinud. Põhjanaabritest näeb-kuuleb filmis veelgi enam.

Sisu on lihtne - Otto armastab Anat. Ana ema abiellub Otto isaga, mistõttu muutuvad armastajad vennaks-õeks. Teismelisena kolib Otto oma pärisema juurest isa juurde, et Anale lähemal olla. Kui Otto ema armastusest sureb, eemaldub poiss Anast. Nad viibivad samades kohtades, aga ei märka üksteist. Lõpuks nad siiski kohtuvad. Lapimaal.

Ei ole traditsioonile armastusfilm. Puudub roosamannane läägus, ja on siiras. Tasub uurida režissööri suhted oma isaga, lisaks teeb filmis alahinnatud näitlejatöö Medemi poeg. Kuna "Los Amantes del Circulo Polar" on valdavalt külmades toonides ja tundub edenevat aeglaselt, teeb filmi lõpp selle tasa. Lõpetan vaatamise tundega, et tasus ära. Vastandlikud tükid jooksid jälle kokku.

Muy bien,

Minu hinne: 7,5/10

123. Into the Wild (2007)

Režissöör: Sean Penn
Osades: Emile Hirsch ("Alpha Dog", "The Emperor's Club"), Marcia Gay Harden, William Hurt, Jena Malone, Catherine Keener, Brian Dieker, Vince Vaughn, Kristen Stewart, Hal Bolbrook ja teised
IMDB tärne: 8,2/10

Filmid tutvustavad tihti inimesi, kellest varem kuulnudki pole, aga kelle lugu on nii huvitav, et pakub isegi pärast kinost lahkumist, põnevust. Lisandub rohkelt teadmisi ajalehtedest ning raamatutest, ning võib peaaegu väita, et üldplaan on käes. "Into the Wild" põhineb Jon Krakaueri tõsielulisel raamatul Christopher McCandlessi käekäigust.

Kui palju on neid noori ameeriklasi, kes pakivad pärast kooli lõppu oma seljakotid, ning põrutavad Euroopasse? Christopher pole erand - ka tema läheb - aga sihtmärk on erinev - tema puhul on selleks Alaska. Siiski, kui teised võtavad kaasa oma krediitkaardid, ja hoiavad ühendust oma lähedastega, järgib Chris palahniuklikku oled-vaba-vaid-siis-kui-pole-enam-midagi-kaotada stiili. Ta annetab kogu oma ülikooliraha heategevusele, lõikab katki kõikvõimalikud kaardid, ning võtab endale uue nime - Alexander Supertramp.

IMDB boardid on täis nii vastakaid arvamusi, ja lehtedest võib lugeda, et kohalikud Alaska elanikud peavad noorukit rumalaks ja naiivseks (nagu ka tema ülistamist). Film on jõudnud ka IMDB 250ne parima filmi hulka, seega tasub kindlasti vaatamist. Silmale on ilusaid looduskaadreid, ning Emile Hirsch meenutab mõnes stseenis kohutavalt River Phoenixit.

Kui teema huvitab, siis samal teemal on tehtud ka dokumentaal - The Call of the Wild, režissööriks Ron Lamothe.

Minu hinne: 8/10

122. Jimmy and Judy (2006)

Režissöörid: Randall Rubin & Jon Schroder
Osades: Edward Furlong ("American History X"), Rachael Bella ("The Ring") ja teised
IMDB tärne: 5,4/10

Esimene asi, mis silma torkab, on käsikaamera kasutamine. Suur osa "Jimmy'st ja Judy'st" on filmitud näitlejate endi poolt. Püütakse luua amatöörfilmi muljet, mis ka õnnestub, kuid on õnnetuseks pole piisavalt professionaalne, et suuremat publikut võluda. Ja kui läbinisti aus olla, siis on asi ilmselt ka selles, kuidas sisu serveeritakse. Kui tahetakse olukorda näidata realistlikult, on see tihti häiriv. Kas või "Irréversible". Ometi on "Jimmy and Judy" kergemini seeditav, aga kära on sellest hoolimata palju.

Jimmy on ODD all kannatav 21-aastane noormees, kes filmib kõike, mis tema jaoks oluline. Ta on mitu aastat huvitatud Judy'st. Kui Judy't koolis mõnitatakse, teeb Jimmy kindlaks, et kiusajad saaksid vääriliselt karistatud. Koos külastatakse narkodiilerit ja jõutakse kommuuni, kus on võimalik "olla alasti ja juua nii palju, kui vaid tahad." Sinna vahele mahub mitu süütut ja mitte-nii-süütut kannatajat. Loomulikult jäävad kõik need sündmused lindile.

Kahe peategelase vaheline keemia kandus edasi ka nende eraellu. Praeguseks on nad married with children. Ja kudos režissööridele selle eest, kuidas nad filmi telgitagust korraldasid.

Minu hinne: 7/10

120. Wristcutters: A Love Story (2006)

Režissöör: Goran Dukic
Osades: Patrick Fugit ("Almost Famous" & "Spun"), Shannyn Sossamon, Shea Whigham, Leslie Bibb, Tom Waits ja teised
IMDB tärne: 7,5/10

Vahelduseks midagi horvaadi režissöörilt. Arvasin, et see Goran Dukici film on mingisugune "Thirteen" meets "Girl, Interrupted", aga polnudki. Helge teemakäsitlus, samas tungivalt irooniamaiguline linateos enesetapjatest. Kuna ma ei ole suurem fantaasia žanri fänn, siis olin veidi skeptiline.

Kui Zia pruut poisi maha jätab, sooritab ta enesetapu. Ta ei lähe taevasse ega allmaailma, vaid kohta, kus elavad vaid suitsiidi sooritanud. See erineb tavamaailmast oma elanike poolest, kes on valdavalt eraklikud ning (positiivse) kiiksuga, ning ei naera mitte kunagi. Ka elukeskkond on tunduvalt räpasem, aga kui see välja jätta, on kõik nagu "peakski olema". Mõne aja pärast saab Zia teada, et tema endine tüdruksõber tappis end suurest kurvastusest poisi surma üle. Loomulikult on tema eesmärgiks tüdruk üles leida, ja kaaslasteks reisil on on Jevgeni ning hääletajana üles korjatud Mikal.

Kogu film on originaalne ning loominguline. Fantaasia seguneb komöödiaga, ent ei ole ülepakkuv. Ja kes usuks, et film, milles keegi ei naera, võib olla komöödia?! Keskmine ameerika filmivaataja ilmselt mitte. Kindlasti mitte film, mis kõigile meeldiks, aga tasub proovida - kas või Tom Waitsi pärast.

Minu hinne: 7/10

119. Ônibus 174 (2002)

Allikas: sinfield.orgAllikas: kk.org/truefilms

Režissöör: José Padilha & Felipe Lacerda
IMDB tärne: 7,9/10

2000. aastal Rio de Janeiros võttis Sandro terve bussitäie rahvast pantvangi. See dokumentaal ei põhine taastatud sündmustel, täpselt see, mida filmilindilt näha, toimus ka päriselus.

Brasiilia on kontrastide maa, ning sealsetetest slummide elanikud on pinnuks silmas kõigile, kes nii ei ela. "Onibus 174" annab ülevaate Sandro minevikust - eelkõige sellest, mis sundis teda niiviisi käituma, ja neli tundi kestnud sündmusest bussis.

Miks väärib see juhtum vaatamist?

1. Situatsioonikoomika. Kui mees bussi 'kaaperdas' ei võtnud bussis viibinud inimesed teda tõsiselt. Üks naine helistas oma töökohta, et ta hilineb natukene.
Sandro lasi bussist väljuda üliõpilasel, sest "too oleks muidu loengusse hilinenud". Samuti vabanes naine, kes väitis, et ka tema sugulane on olnud vangis. Hiljem püüdis sama tehnikat kasutada tüdruk, kelle vend olevat vangis. Sandro päris vangla kohta. Tüdruk ei oskanud vastata, ning jäi bussi. Lisada veel Sandro paralleeldialoogid politsei ja ohvritega.
2. Politsei kogenematus ja sidevahendite puudus. Kui badguy pistab pea aknast välja, siis võiks seda olukorda enda kasuks pöörata. Ja üks on kindel - ma ei tahaks kunagi olla politseinik Brasiilias.
3. Kõik toimub meedia silme all.
4. Kui oled veendunud, et tead loo lõppu, siis tõenäoliselt eksid.

Film on saanud väga palju auhindu erinevatelt festivalidelt, ka kriitikute vastukaja on olnud kiitev. Soovitan vaadata!

Minu hinne: 8,5/10

114. Babel (2006)

Režissöör: Alejandro González Iñárritu ("Amores perros", "21 Grams")
Osades: Brat Pitt, Cate Blanchett, Gael García Bernal, Adriana Barraza, Rinko Kikuchi, Koji Yakusho ja paljud teised
IMDB tärne: 7,7/10

Avasin uudisteakna, ning olin peaaegu veendunud, et ma lugesin midagi valesti. Ei lugenud. Täiesti jubedaks teeb asja tõsiasi, et mul endal oli paar nädalat tagasi valida unerohtude või "tulen ise sellest välja" vahel. Kuigi esimesed päevad olid jubedad (magasin ööpäevas ligikaudu kolm tundi), siis nüüdseks on kõik korras. Neid aegu, mil ma uinusin enne keskööd, ma enam ei mäletanudki ..

Kui filmis mängib Gael Bernal, siis tõenäoliselt ma seda ka vaatan, sest ma usaldan tema valikut. Iñárritu on ka silma jäänud kahe hea linateosega (eelmainitud), seega minu ootused olid kõrged. Mullegi üllatusena olid esindatud kõik maad, mida ma lähima kümne aasta jooksul külastada tahaks.
Filmis on neli tegevusliini, mis seotakse üheks. Jaapanlane kingib ühele maroko mehele relva, mille viimane oma tuttavale müüb. Tuttava lapsed katsetavad relva, et näha, kui kaugele see suudab lasta. Sihtmärgiks on turismibuss, milles on ka ameeriklased, kes puhkusele minnes oma lapsed mehhiklasest lapsehoidjale usaldasid.

Kui on rohkem kui üks tegevusliin, peaksid osad olema sisult võrdsed. Seekord tundsin, et mõned liinid olid tugevamad kui teised. Samas ideed olid head, ning Bernal on ka pahalasest sugulasena veenev.

Minu hinne: 7/10

112. Butterfly on a Wheel (2007)

Režisöör: Mike Barker
Osades: Pierce Brosnan, Maria Bello, Gerard Butler ja teised
IMDB tärne: 7/10

On ideaalne perekond. Ühel päeval röövitakse laps ja nõutakse lunaraha. Selliseid filme on ääretult palju.
Kui lapse vanemad röövi kaasosalisele kogu oma raha ulatavad, süütab pahalane rahatähed, ning viskab kohvri vette. Kunagise shaken-not-stirred mehe tegelaskuju uurib, mida tegelikult tähendab väljend, et keegi on oma lapse nimel valmis kõigeks. Selliseid filme enam nii palju ei ole.

Ja lõpuks tuleb välja, et:

The film’s title is an allusion to a line of Alexander Pope’s Epistle to Dr Arbuthnot: “Who breaks a butterfly upon a wheel?” The line is usually interpreted as questioning why someone would put massive effort into achieving something minor or unimportant. /Wiki

Mulle meeldis põhiidee, aga filmi visuaalia ja igavad näitlejad (ei viitsi vaielda) tegid kurvaks.

Minu hinne: 7/10

110. Winter Passing (2005)

Režissöör: Adam Rapp
Osades: Zooey Deschanel, Ed Harris, John Bedford Lloyd ja teised
IMDB tärne: 6,5/10

Näitlejannale pakutakse raha, et ta laseks avaldada oma kirjanikust isa kirjavahetuse emaga. Reese naasebki kodulinna, ning avastab, et tema kodus elavad inimesed, keda ta ei tunne. Tema isa on jällegi kolinud hädisesse kuuri.

Zooey Deschanel on järgmine noor näitleja, kelle tegemistel ma silma peal hoian. Huvitava kokkusattumisena on peategelase perekonnanimi Holden, mis viitab Salingerile, nagu ka Zooey nime päritolu.

Kuigi lõpp on igav, annavad filmile põneva varjundi tegelased (say l o n e l i n e s s) ja tegevusliin.

Minu hinne: 7,5/10

109. Once (2006)

Režissöör: John Carney
Osades: Glen Hansard, Marketa Irglova ja teised
IMDB tärne: 8,1/10

"Once" on nii palju positiivset vastukaja leidnud, et minu ootused olid üsna suured. Tegelikkuses on nii, et minu arust töötab väljend "sweet little movie" imeliselt. On filme, mille puhul rohkem ei peagi kirjutama, sest paari sõnaga on kõik selge, ometi tunnen kohustust lisada paar lauset.

Mulle meeldivad režissöörid, kes julgevad riskida väikese eelarve ning kogematute näitlejatega. Mulle meeldib, et need inimesed tegelevad päris elus ka sellega, millega filmis. Mulle meeldib, et need inimesed said päriselus ka kokku. Mulle meeldivad sellised lõpud. Aga mulle ei meeldi see WTF tunne, nagu oleks midagi tähtsat puudu, mida kõik tunduvat nägevat. Vägisi tekib tunne, et on kasutatud agaralt kääre, ja ma vihkan seda tunnet.

Ühtlasi saadan tervitusi MPAA-le, sest nad on filmi väga ebaõiglaselt hinnanud. Kui ma oleksin 16 aastane ameeriklane, ei saaks ma seda filmi ilma lapsevanema kohalolekuta vaadata. Rhubarb!

Kuigi "Once" oli minu jaoks vaid "nice & little", tekkis mul üle pika aja tahtmine kitarr kätte võtta. Võtsin, häälestasin ära, veendusin, et minu kitarrimäng meenutab liialt Phoebe oma, ning läksin magama.

Minu hinne: 7,5/10

108. Malèna (2000)

Režissöör: Giuseppe Tornatore
Osades: Monica Bellucci, Giuseppe Sulfaro ja teised
IMDB tärne: 7,3/10

Keskmine Itaalia film (ma ei räägi Fellini või Bertolucci teostest) kipub jääma mulle kaugeks. Tihti tuleb ette nn põhjamaine blokk, mis muudab itaallaste ponnistused halenaljakateks. Ma ei oskagi seda täpsemalt kirjeldada, aga paljudel sealsetele filmitegijatele tundub see elementaarse elemendina, mida sisse lisada - "kui linateos on muidu igav, olgu see vähemalt naljakas".

"Malenas" esines seda piisavalt, et ära tunda Itaalia (kui keel välja arvata), aga õnneks mitte üleliia, mis oleks rikkunud filmielamuse.

Väiksesse linna kolib Malena, kelle ilu võlub sealseid mehi (ja poisse.) Kuna Malena mees on sõjaväes, levitavad kohalikud naised tema kohta kuulujutte. Ühel hetkel kaotab Malena kõik - nii oma mehe kui ka isa. Suutmata end ülal pidada ning kaitsta, valib ta ainsa võimaliku rahateenimise viisi. Kui linna jõuavad saksa väed, on Malena sakslaste käevangus, kuni nende lahkumiseni. Itaalia naised otsustavad uuesti üksi jäänud Malena üle kohut mõista. Oma abikäe ulatab noor poiss, kes püüab taastada Malena kaotatud au.

Kui otsida sarnaseid filme, tasuks vaadata ka seda.

Minu hinne: 7,5/10

105. Wonderland (2003)

Režissöör: James Cox
Osades: Val Kilmer, Carrie Fisher, Kate Bosworth, Dylan McDermott, Josh Lucas ja teised
IMDB tärne: 6,6/10

Ma olin umbes kaksteist, kui odavate filmide riiulist selle välja otsisin, ning müüja mind väga imeliku näoga piidles. Kui rulluisulembeline tüdruk näeb VHS-i kaanel rulluiskudega tüdrukut, siis on loomulik, et ta selle endale ostab. Ja ma tõesõna uskusin, et see on järjekordne tore film toredast tüdrukust, kes ilmselgelt uiskudega sõita armastab. Nagu minuga ikka juhtub, koguneb mul filme ja raamatuid, mida ma loen-vaatan alles tüki aasta pärast. Imekombel juhtus ka selle filmiga nii. Ja suur oli minu üllatus, kui film oli hoopis pornotäht Dick Digglerist (kelle tegelaskuju põhineb John Holmesil), ning Rollergirli roll pole filmis üldsegi nii suur. Praeguse seisuga on Boogie Nights üks nendest filmidest, mis kuulub kindlasti mulle meeldivate filmide hulka. Isegi soundtrack istub juba mitu aastat vapralt pleieris.

"Wonderland" on peaaegu jätk eelmainitud filmile, ainult see keskendub rohkem kuriteole ning tunnistustele (ja õigluse otsimisele). Val Kilmer on kohati liiga Jim Morrison (kes näinud The Doorsi filmi Kilmeriga peaosas, see teab) ning Wahlbergi suurepäraselt näideldud John Holmes ei läinud kokku Kilmeri omaga. Kuna sama kuritegu on mõlemas filmis, soovitan parem keskenduda 1997nda aasta filmile, sest on olustlikult ja näitlejate osas tunduvalt veenvam.

Kui see on oluline, siis märgin ära, et Paris Hilton on "Wonderlandis" täitsa olemas. Rannariietes ja puha. Räägib ka!

Minu hinne: 6/10

104. Notes on a Scandal (2006)

Režissöör: Richard Eyre
Osades: Judi Dench, Kate Blanchett ja teised
IMDB tärne: 7,7/10

Kooliskandaalid on alati põnevad. Kui ise enam oma õpetajaid õpilastega kurameerimas (milline tore sõna) ei näe, siis võib vaadata filme, mis pakuvad sama elamuse, kui mitte enamat.

Cate Blanchett mängib malbet õpetajannat nimega Sheba, kes läheb tööle uude kooli. Judi Denchi mängitud Barbara on selles koolis juba kaua töötanud, ning kui ta avastab Sheba ühega oma õpilastest, otsustab ta pöörata nähtu enda kasuks.

Mõlemad õpetajakarakterid on huvitavad, kuigi Barbara on üsna stereotüüpne pensionieale lähenev õpetaja, kes omab kassi, ning vajab ennekõike inimest, et oma üksindust täita.

Lõpus ootab nii mõnigi üllatus.

Minu hinne: 7,5/10

103. The Squid and the Whale (2005)

Režissöör: Noah Baumbach
Osades: Owen Kline, Jeff Daniels, Laura Linney, Jesse Eisenberg, Anna Paquin ja teised
IMDB tärne: 7,7/10

Pool-autobiograafiline film lahutusest ja selle mõjudest lastele.

Üsnagi intelligentne, natuke eww, suuresti psühholoogiline ning põnev film, mis pakitud New Yorgi miljöösse. Me gustas, mucho!

Minu hinne: 9/10

101. Junebug (2005)

Režissöör: Phil Morrison
Osades: Embeth Davidtz ("Matilda"), Alessandro Nivola, Amy Adams, Benjamin McKenzie ja teised
IMDB tärne: 7,2/10

Briti diplomaadi tütar Madeleine kohtub oma galeriis George'iga. Nad abielluvad peatselt, ning sõidavad Chicagost Põhja-Carolinasse, et sõlmida tehing kohaliku kunstnikuga. Läheduses elab ka George'i pere, keda viimane pole kolm aastat külastanud. Kuigi pereliikmed on kristlased, ei võta nad Madeleine'i omaks. Ainus, kes Madeleine'i vastu soojust üles näitab, on George'i venna (keda mängib üllatus-üllatus O.C. Ryan) abikaasa Ashley. Ashley on rase, ning varsti sündiv laps nimega Junebug peaks perre tooma helgust ja uut lootust.

Lihtne film ääretult reaalsete tegelaskujudega, mis mõjub.

Minu hinne: 7,5/10

100. Me and You and Everyone We Know (2005)

Režissöör: Miranda July
Osades: John Hawkes, Miranda July, Miles Thompson, Brandon Ratcliff ja teised
IMDB tärne: 7,5/10

Naisrežissöörid teevad mu tuju heaks, eriti kui nad teevad s e l l i s e i d filme (mida eriti kellelegi soovitada ei julge, sest jumal teab, mida nad minust mõtleksid). Või peaaegu isegi julgeksin, sest Miranda July on otsekui lahjendatud versioon Todd Solondzist. July debüütfilm on klišeevaba ning täis üllatusi, mistõttu on seda ka huvitav vaadata. Selliseid hetki, mida toppida "the most impressive scenes from movies" listi on küllaga.

Richard on just lahutanud ning kasvatab oma kahte poega. Ta on valmis kõigeks, et oma poegade heakskiitu võita. Isegi, kui see tähendab tema enda kehaosade süütamist. Kui Richard kingapoes töötab, veedavad tema pojad aega jututubades või niisama ringi jalutades. Kingapoes armub Richardisse ekstsentriline Christine, kes veab vanureid, ning teeb kunsti. Richardi töökaaslaseks on kohatute fantaasiatega tüüp, kes üritab võluda noori tüdrukuid. Tüdrukud on omakorda seotud Richardi vanima pojaga. Ümbruskonnas elab ka plikatirts, kes usinasti veimevakka täidab.

Minu hinne: 8/10

99. The Hottest State (2006)

Režissöör: Ethan Hawke
Osades: Martin Webber, Catalina Sandino Moreno, Michelle Williams, Laura Linney, Ethan Hawke ja teised
IMDB tärne: 6,1/10

Peale selle, et Ethan Hawke näitlemisega tegeleb, kirjutab ta ka raamatuid ning muudab need kümme aastat hiljem filmideks.

"The Hottest State" ilmus raamatuna 1996ndal aaastal. Teos on autobiograafiline, seega ainus inimene, kes oleks võimeline seda filmiks vormida, on mr. Hawke ise. Sarnaselt Woody Allenile näitab režissöör end ka filmi sees, mida peetakse kahjuks "The Hottest State'i" komistuskiviks. Liiga enesekeskne?

Mind see ei häirinud. Mulle meeldib teadmine, et autor on oma projekti niivõrd kiindunud, et ei usalda seda kellegi teise kätte. See tulemus on lihtsalt huvitav ja ehk isegi ootamatu. Kui kedagi häirib Hawke'i liigne nartsissism (nagu paljusid kriitikuidki), soovitaksin panustada pigem soundtracki (mitte filmi) soetamisse.

Sisust:

*William (Mark Webber) is an actor who meets and falls for a beautiful songwriter, Sara (Catalina Sandino Moreno), which takes him on a journey around the U.S. and to Mexico to win her heart. /http://movies.go.com

Tundub, et mind on võimalik ära võluda Coca-Cola, ameerika autode, sellesama (sic!) NY-aura ning Mehhikoga. Kuid mitte ainult - filmi "The Hottest State" sisu pole mulle võõras, mis teeb selle uskumatult realistlikuks.

* Pole stereotüüpne love-story, ausalt.

Minu hinne: 7,5/10