134. The Bridge (2006)

Allikas: www.destination360.com

USA kunagise hipipühamu San Fransiscoga seostub mul eelkõige postkaardivaade Golden Gate Bridge’ist. Mitmed teleseriaalid, mille tegevus toimub mainitud linnas, armastavad sissejuhatusena aerial shot’te sillast – minu esimesed mälestused SF-st pärinevad ilmselt siit.

Kui heita õigel ajal pilk sillalt alla, võib märgata ühel laevadest valgetes kilekostüümides onusid, kes midagi veest ’õngitsevad’. Saagiks pole mitte kalad, vaid inimkehad. Lisaks kõigele ilusale, on Golden Gate Bridge ka enesetapjate lemmikkohaks. Eric Steel nägi toimuvas ainest oma dokumentaalfilmile, ent sillal toimuva filmimiseks oli tarvis linna luba. Jättes mainimata oma tulevase dokumentaali tegeliku sisu, saigi mees loa. Järgnevate päevade jooksul tabasid kaamerad üheksateist surma. Ümber veenda (loodetavati) suudeti kuus.

Pärast filmi vaatamist tekib küsimus, miks linn midagi ei tee, sest praeguse statistika alusel sooritatakse sillalt iga viieteistkümne päeva kohta üks enesetapp (lisada veel need, kelle surnukehi ei leita). Sillal on eneseabitelefonid, kaamerad ja patrullid, kes kahtlaselt käituvatel inimestel silma peal hoiavad. Samas ei suudeta jälgida kõiki sillal liiklejaid. Öösiti on sild jalakäijatele suletud, ent jällegi ei takista see inimesi, sest alati on võimalus autost väljuda või õigel ajal ratta pealt maha hüpata. Ainsaks reaalseks meetmeks, mida pole rakendatud, oleks barjääri ehitamine, ent see poleks silla konstruktsiooni arvestades efektiivne. Nii tulebki välja, et töötaks vaid Golden Gate Bridge’i sulgemine, mis kohalikele sugugi ei meeldiks, ja lisaks - kes kindlustaks, et need inimesed sama mujal ei ürita.

Kuna film käsitleb reaalsete inimeste reaalseid enesetappe, on probleemid eelkõige eetilised. Ma arvan, et iga režissöör teab, kui tähtis on olla esimene millegi geniaalse (uue) loomisel/tabamisel. Siinkohal seisneb jälle vajadus riskida. Ja riskiga seostub pea alati kas ebaõnnestumine või vedamise korral selle antonüüm. Kuid, kuid, kuid .. minu arust ületas Steel piiri sellega, et ei öenud lähedase kaotanud perekonnaliikmetele või sõpradele, et lindistasid selle inimese elu viimaseid hetki. Pärast filmi linastumist, tekitas see loomulikult suurt meelehärmi. Ka linn tunnistas, et Steel käitus kohatult, kui ei avaldanud filmimise kohta tõde.

Aga dokumentaalist lähemalt - mind häiris filmi ülesehitus, puudus ühtne struktuur, mis oleks teinud vaatamise mugavamaks (kuivõrd nii saakski öelda). On klipid enesetapjatest; nendest, kes nägid kedagi hüppamas (tüüp, kelle jaoks reaalsus omandas illusoorsuse läbi fotokaamera vaadates – väga Antonioni); kadunu lähedastest; mehest, kes avastas sillalt hüppamise hetkel, et tahab siiski elada; ja võimalik, et millestki veel, mis mulle enam ei meenu.

Minu üldise emotsiooni võtab kokku brittide väljend „oh dear“. No tõepoolest!

Minu hinne: 6/10

105. Wonderland (2003)

Režissöör: James Cox
Osades: Val Kilmer, Carrie Fisher, Kate Bosworth, Dylan McDermott, Josh Lucas ja teised
IMDB tärne: 6,6/10

Ma olin umbes kaksteist, kui odavate filmide riiulist selle välja otsisin, ning müüja mind väga imeliku näoga piidles. Kui rulluisulembeline tüdruk näeb VHS-i kaanel rulluiskudega tüdrukut, siis on loomulik, et ta selle endale ostab. Ja ma tõesõna uskusin, et see on järjekordne tore film toredast tüdrukust, kes ilmselgelt uiskudega sõita armastab. Nagu minuga ikka juhtub, koguneb mul filme ja raamatuid, mida ma loen-vaatan alles tüki aasta pärast. Imekombel juhtus ka selle filmiga nii. Ja suur oli minu üllatus, kui film oli hoopis pornotäht Dick Digglerist (kelle tegelaskuju põhineb John Holmesil), ning Rollergirli roll pole filmis üldsegi nii suur. Praeguse seisuga on Boogie Nights üks nendest filmidest, mis kuulub kindlasti mulle meeldivate filmide hulka. Isegi soundtrack istub juba mitu aastat vapralt pleieris.

"Wonderland" on peaaegu jätk eelmainitud filmile, ainult see keskendub rohkem kuriteole ning tunnistustele (ja õigluse otsimisele). Val Kilmer on kohati liiga Jim Morrison (kes näinud The Doorsi filmi Kilmeriga peaosas, see teab) ning Wahlbergi suurepäraselt näideldud John Holmes ei läinud kokku Kilmeri omaga. Kuna sama kuritegu on mõlemas filmis, soovitan parem keskenduda 1997nda aasta filmile, sest on olustlikult ja näitlejate osas tunduvalt veenvam.

Kui see on oluline, siis märgin ära, et Paris Hilton on "Wonderlandis" täitsa olemas. Rannariietes ja puha. Räägib ka!

Minu hinne: 6/10

98. Last Days (2005)

Režissöör: Gus Van Sant
Osades: Michael Pitt, Lukas Haas, Scott Patrick Green, Asia Argento ja teised
IMDB tärne: 5,7/10

Gus Van Santi linateose peaosalist mängib Michael Pitt. Poiss on mänginud ka Bertolucci filmis "The Dreamers," mis on üks minu lemmikuid. Michael on selline näitleja, kelle tegemistel tasub silma peal hoida, kuna erinevalt paljudest teistest mängib ta vaid sellistes filmides, mida ta ise vaatama läheks.

"Last Days" ei ole 100%-liselt Kurt Cobaini lugu, kuid ta on ilmselgelt filmi inspiratsiooniks. Michael Pitt mängib Blake'i, üksikut ja sonivat muusikut, kes põgeneb inimeste eest, kes teda otsima tulevad, metsa. Ka sõbrad, kellega Blake koos elab, pöörduvad tema poole vaid siis, kui tema abi tarvis.

IMDB hinnet on lihtne mõista - "Last Days" on eksinud klassikalise reegli vastu, mis nõuab kulminatsiooni. Terve film mõjub sissejuhatusena, puhtalt kulgemisena. Sõnalist teksti on väga vähe, samas karjub see kõik üksinduse järele.

Üllatuslikult tegi filmis kaasa ka minu kauaaegne lemmik Harmony Korine. Velvet Undergroundi "Venus in Furs" sobis valatult. Filmis müügiagenti mänginud mees on päris ehtne müügiagent, kes võttepaigale sattus. Mormoonipoisid olid ka veenvad. Klubisteenis Harmony'ga meenutas Blake South Park'i Kenny't, mis ei olnud ilmselt tahtlik, vaid minu isiklik kiiks.

Oh well,

Minu hinne: 6/10

95. Alone with Her (2006)

Režissöör: Eric Nicholas
Osades: Ana Claudia Talancon, Colin Hanks ja teised
IMDB tärne: 6,1/10

Film üksikust mehest, kes leiab endale endasarnase (üksiku) huviobjekti. Ta paigaldab oma uuritava objekti korterisse salakaamerad, imbub tasapisi tema ellu, ning võtab endale kontrolli naise vaimse ja füüsilise tervise üle.

Lõpp oli üsna ebatraditsiooniline, kui samalaadsete filmidega võrrelda. Filmil on ka „alternative ending” ja see on jällegi igavalt headuse võit kurjuse üle, seega parem hoida viimasest eemale.

Minu hinne: 6/10

91. A Good Year (2006)

Režissöör: Ridley Scott („Hannibal”, „Kingdom of Heaven” jpt)
Osades: Russell Crowe, Rafe Spall, Archie Panjabi, Richard Coyle ja teised
IMDB tärne: 6,7/10

Crowe on varemgi Ridley’ga koostööd teinud filmis „Gladiaator,” mida ma kunagi lõpuni ei suuda vaadata. Mul on nii kahju, kui mulle mõne sellise režissööri film ei meeldi. Ma kardan, et mul on paranoiad, et nende eesmärgiks on teha järgmine box office hit.

Russell mängib Londoni pankurit, kellele onu pärandas (või noh, tegelikult ju ei pärandanud, Max oli ainus elav sugulane) oma viinamarjaistanduse Provence’is. Kui Max Skinner (Crowe) väike oli, veetis ta pidevalt aega onu juures, vananedes sai Skinnerist aga tõbras, kelle esimeseks sooviks on istandus maha müüa. Peagi ilmub välja tüdruk, kes väidab olevat onu tütar. Lisada kohustuslik armumine prantslannase, mälestused minevikust, veidrad kohalikud ja väärtuste muutumine.

Järjekordne film, mida mina nimetaksin kindla peale minekuks. Toppida mõni kuulus näitleja ilusasse keskkonda, mis teeb filmi visuaalselt nauditavaks, ja ongi järjekordne teos sellest, kuidas vaimsed väärtused võidavad materialismi. „Under the Tuscan Sun” sobib ka siia.

Mulle meeldisid stseenid onuga (kuigi ma tahan teada, miks jätavad kogemusega režissöörid sisse selliseid vigu, mida isegi mina tähele panen?) ja Marion Cotillard („La Môme”!!!).

Minu hinne: 6/10

84. London (2005)

I hate you, rice

I love you, rice

Režissöör: Hunter Richards
Osades: Chris Evans, Jessica Biel, Jason Statham ja teised
IMDB tärne: 6,2/10

Esiteks pean mainima, et tegu pole mingisuguse Londoni kui linna keskse filmiga. Keskendutakse hoopis Syd'i (Chris Evans) ja Londoni (Jessica Biel) lahkuminekule. Syd kahtlustas, et Londonil on suhe kellegi teisega, ning neelas alla parajal hulgal koera (sic!) epilepsiaravimit. Sellegi poolest jäi ta ellu.

Suur osa filmist on võetud üles vetsus, mis täis peegleid. Pidevalt uurisin, ega kuskilt kaamerat ei paista, ning pettunult pean tunnistama, et tõepoolest – ei paistagi.

Filmil oli ka huvitavaid külgi – akvaariumi purustamine oli üsnagi effektne, olevikus olnud lausejuppi jätkati minevikus ja arutelud inimese eksistentsi ja jumala olemasolust. Puudu ei jäänud ka klassikaline stseen psühholoogi juurest, mille lahutamatuteks osadeks on mugaval nahkdiivanil lamamine ning lauapeal olev karp Kleenexit. Psühholoogiks alati viiekümnendates mees, kes eriti midagi peale "mhm'i" ei lausu

Julmalt öeldes on see film rikaste vanemate rikutud lastest kokaiinises kastmes. Kui eemaldada väline sära ja edukus, siis jõutakse jälle üldprobleemideni, mis on samasugused olenemata rahakoti paksusest. Olen seda varemgi näinud. Taandatud tulemusega võib ennast võib-olla isegi samastada, aga muuga – mitte eriti. Selline B.E.Ellise „Ameerika psühhopaadi” maailm.

Minu hinne: 6/10

83. Mystic River (2003)

Allikas: cinemavvenire.it

Režissöör: Clint Eastwood
Osades: Sean Penn, Tim Robbins, Kevin Bacon, Kevin Chapman ja teised
IMDB tärne: 8/10

Jätkan jälle täiesti juhuslikult Kevin Baconi teemat.

Mulle ei meeldi, kui filmid muutuvad nii läbinähtavaks, nii et planeeritud twist mängitakse juba enne toimist kätte, ning vaataja võib tunda, et vot temal oligi õigus (sest kõik juhtnöörid viisid ju sellise arvamiseni). Aga paraku arvavad seda pea kõik vaatajad. Mõned üksikud usuvad, et äkki meid püüti üht arvama panna, aga tõde on vastupidine.

Head filmid peavad esile kutsuma emotsioone, aga mõnikord tundub mulle, et need hetked ongi seepärast sisse topitud, et teha hea film, võita Oscar ja nii edasi. Eriti tõhus on tappa süütuid inimesi, keda on juba varem süüdi mõistetud vaataja poolt, aga kelle reaalne süütus selgub alles lõpus. Roheline miil kuulub ka umbes samasse klassi. Lõpus kohutustlik ahastamine, et oi, me tõepoolest ei suutnud seda arvatagi.

The movie was named as one of "The 20 Most Overrated Movies Of All Time" by Premiere.

Nõustun.

Kuigi mulle meeldivad eksitentsialistliku lõpuga filmid, siis see minu jaoks ei töötanud.

Minu hinne: 6/10

42. Hip Hip Hora! (2004)

Režissöör: Teresa Fabik
Osades: Amanda Renberg, Björn Kjellman, Ellen Fjæstad, Linn Persson ja teised
IMDB tärne: 5,9/10
Treiler

Jälle on peategelaseks 13. aastane tüdruk. Sofiele nagu paljudele teistele samavanustele tüdrukutele, meeldib kooli populaarseim poiss, kes on reeglina idioot. Poiss kutsub tüdruku peole, tüdruk joob end täis ja tüüp kasutab olukorda ära, et tüdrukust piinlikke fotosid teha. Levima hakkavad kuulujutud ja fotod saadetakse ka tüdruku isale, (ja tal on väga armas isa, muide) kes tüdrukut üksinda kasvatab. Sofie läheb tülli oma sõpradega ja isaga, ning .. lõpuks laheneb kõik ilusti ära.

Norrakad ja soomlased irvitavad rootsi noortefilmide üle, aga see pole ju sugugi halvem kui ameerika k e s k m i s e d noortekad, parem on.

Minu hinne: 6/10 (film pani mind Stockholmi järgi igatsema, seega järgmine kord, kui Lõunakeskusesse satun, ostan kohe pileti Rootsi ära, et end kas või heade filmidega varustada)

40. Mean Girls (2004)

Režissöör: Mark S. Waters
Osades: Lindsay Lohan, Rachel McAdams, Lacey Chabert, Amanda Seyfried ja teised
IMDB tärne: 7/10
Treiler

Cady Heron (Lindsay Lohan) on 15. aastane tüdruk, kes on terve elu koos zooloogidest vanematega Aafrika põõsaste all veetnud. Nüüd peab ta astuma aga tavalisse kooli ning kogeb omal nahal, et džungliseadused seal ei kehti. Tema teadmised ja arvamused olelusvõitlusest saavad hoopis uue tähenduse./filmiveeb.ee

Polnud sugugi paha koolikomöödia. Mõned helged hetked juba teistest filmidest tuntud stseenide kõrval. Lisaks üks ootamatu lahenduskäik. Selline kergem meelelahutus positiivses mõttes.
Kes on näinud Oprah koolivägivalla osa, siis sellele võib filmi lõpp väga tuttav tunduda.

Minu hinne: 6/10

36. Nobody Needs to Know (2003)

Režissöör: Azazel Jacobs
Osades: Tricia Vessey, Liz Stauber, Matt Boren ja teised
IMDB tärne: 6,3/10
Filmi võib julgelt tõmmata siit (seaduslik)

Teos, mille kohta nii mõnigi kriitik on öelnud, et "The movie, nobody needs to see". Minu arust pole tegu üldsegi nii halva filmiga, võib-olla ütleksin lausa, et see on miski, mida vaadata, aga mitte kuulata. Visuaalselt väga kenad stseenid, uudsed lähenemised filmimisele ja näitlejatar, kes meenutas väga Mia Farrow'd. Sisu arenemist ootasin pingsalt filmi lõpuni ja minu jaoks seda ei tulnudki.
Sisust. NY-üksikute inimeste linn ja režissöör, kes otsis oma filmi osatäitjaid. Ta käskis kõikidel käästingule tulijatel impoviseerida stseen, mis peab lõppema surmaga. Iris, erinevalt teistest, ütles, et ta ei kavatsegi seda teha. Ta saab tuttavaks Hollywoodi näitlejaga, kes ütleb, et it's not worth it. Järgneb allakäik. Filmis on ka nn turvakaamera-liin, mis oleks pidanud rohkem ülejäänuga kokku sulama või tugevamalt juhtliini üle võtma. Nojah, inspiratsiooni ja ilu jällegi küllaga.

Minu hinne: 6/10

31. Cosas que hacen que la vida valga la pena (2004)

Allikas: www.lukor.com

IMDB tärne: 6,2/10
Youtube
Youtube 2
Laul, mis ilmselt kummitama võib jääda

Peale õnnetut lahutust leiab Hortensia (Ana Belén), et tema rong on läinud ega pööra mingit tähelepanu oma sõbranna América (Rosario Pardo) keelitustele taas elu nautima hakata. Ühel päeval aga ristuvad tema teed paraneva alkohooliku Jorgega (Eduard Fernández), kes uskudes, et nende kohtumine on saatuslik, teeb kõik veenmaks Hortensiat, et elu on otsustanud neile uue võimaluse anda.

Režissöör Manuel Gómez Pereira (sünd. 1953) alustas oma karjääri stsenaristina. Tema esimeseks tööks kinolinal oli 1992. aastal valminud komöödia “Salsa rosa” (Roosa kaste), mis saavutas suure publikumenu. Gómez Pereira ongi Hispaanias tuntud eelkõige paeluvate situatsioonikomöödiate autorina. Käesoleva filmi kohta on režissöör öelnud, et tema sooviks oli teha lihtne film inimsuhetest, mis näitaks, et hoolimata sellest, et soojus ja tunded tänapäeval enam ei müü, on just viimased need, mille tõttu elu tegelikult elamist väärt on. Film võitis publikuauhinna Málaga filmifestivalil, mis on üks olulisimaid Hispaanias./kino.ee

Minu arust film, mille puhul võib kasutada väljendit guilty pleasure. Filmi muusika oli ka tunduvalt parem kui eelnevate filmide. Naisnäitleja mulle ei meeldinud, meesnäitleja aga küll. Tekst tundus kahjuks võlts, temperamendi üle ma ei virise. Publik naeris sageli, mine tea, kas situatsiooni koomika või olukorra klišee üle. Mind pani muhelema, kudos sellegi eest. Minu tänast ööd sisustab hoopis Father Ted. Esimene osa ei ole veel head muljet jätnud: mulle sobib rohkem Bernard Black'ilik õel huumor. 25. minutilistele osadele on lisatud ka inimeste naer ja see häirib mind kohutavalt. Tekitab tunde, et ma peaksin klipi tagasi kerima ja uuesti kuulama, milles nali peitus. Loodan, et teiste osadega muutuvad naljad paremaks, sest tegu on briti huumori klassikaga.

Minu hinne: 6/10

30. Te doy mis ojos (2003)

Allikas: www.karlstorkino.de/

IMDB tärne: 7,7/10

Ühel öösel põgeneb kabuhirmus Pilar (Laia Marull) oma pojaga kodunt, unustades jalga toasussid ja püüdes end lahti rebida elust vägivaldse abikaasa Antonio (Luis Tosar) kõrval. Talutud vaimne ja füüsiline vägivald ei ole aga pannud Pilari unustama armastust mehe vastu ning uskudes Antonio lubadusi end parandada, otsustab ta oma õe Ana (Candela Peña) meelehärmiks koju tagasi pöörduda…

„Võta mu silmad“ on näitlejanna ja režissööri Icíar Bollaíni (sünd. 1967) kolmas film, mis tegi temast teise naise Hispaanias, kes on võitnud parima režissööri Goya. Kuigi Bollaíni karjäär režissöörina on veel üpris lühike, on ta oma teravaid sotsiaalseid probleeme käsitlevate filmidega pälvinud paljude kriitikute poolehoiu ning jätnud oma jälje Hispaania kinoajalikku. „Võta mu silmad“ võitis kokku koguni seitse Goya auhinda, sealhulgas parima filmi ja näitlejatööde eest. Film käsitleb perevägivalla tundlikku teemat, millele ka Hispaania avalikkus viimastel aastatel aina rohkem tähelepanu on pööranud. /kino.ee

Ma ei taha kõlada nagu miski menist või keegi seesugune, aga selle filmi puhul sai kohe aru, et tegu on naisrežisööriga. Ja ma ei hakkagi sellest rääkima, et naised jätkuvalt roosilisse tulevikku ja inimprogressi usuvad. Ja ma ei hakka rääkima sellest, et nad ennast kaltsuks peavad. Ja ma ei hakka rääkima sellest, et see naine võib-olla läheks ikkagi tagasi mehe juurde. Ja ma ei hakka rääkima sellest, et film oleks võinud lühem olla, aga ma mõistan seda, et äkki tahtis Bollaini, et vaataja olukorda sisse elaks. Üks selline äärmiselt intensiivne stseen oli ka, mis kindlasti kuuluks kuskile "Vaimse terrori praktiseerimine filmikunstis" TOP100 hulka. Ning ma vihkan seda, kuidas ma vaatan igat filmi selle - kuidas mina oleksin teinud - pilguga. Mõttearengule toob see kindlasti kasu, aga meelelahutuslik külg jääb puudu.

Minu hinne: 6/10

28. Esquece Tudo O Que Te Disse (2002)

Allikas: zedfilmes.com

IMDB hinne: 7,1/10

Küla hambaarsti ja algaja illusionisti Messiase (António Capelo) ja tema neurootilise naise Felizbela (Custódia Galego) abielu on kreenis, kuna mõlemad osapooled kannatavad keskeakriisi all. Asjale ei aita kaasa ka nende püromaanlike kalduvustega noor sugulane Bárbara (Amélia Corôa), peretütre mässuline peigmees Pankas (Alexandre Pinto) ega ka põdura tervise, kuid visa hingega vanaisa Tobias (Fernando Taborda).

„Unusta kõik, mis ma sulle öelnud olen“ on noore Portugali režissööri António Ferreira (sünd. 1970) esimene täispikk mängufilm, mis osutus äärmiselt menukaks ka Portugali publiku seas. Karjääri filmimaailmas alustas Ferreira edukalt, 1999. aastal valminud lühifilm „Respirar (Debaixo de Água)“ (Hingamine vee all) sai kriitikute hulgas suure poolehoiu osaliseks ning pälvis hulgaliselt auhindu ka erinevatel festivalidel, osaledes sealhulgas Cannes’i filmifestivali ametlikus programmis./kino.ee

Mulle meeldis mingil imelikul kombel kõige rohkem pereema, keda ei olnud kujutatud just kõige positiivsemalt (aga samas, keda oleks?). 40+ naine, kes salongist salongi uitab, et oma mehe jaoks atraktiivne olla. Ilmselt meeldis mulle see kergelt bitch-olek(iseseisva bitchi), aga teisalt naiselik tahe meeldida. Kergelt oli käsitletud ka mustanahaliste teema, kes on leidnud oma tee Lääne-Euroopasse. Publik puhkes naerma "Ta on Slovakkiast. Ta pole venelane" - "Vahet ju ei ole" koha peal. Riggght. Samas mind kohutavalt häirisid tahmatud või tahtlikud loomakoomika stseenid. Et kui millegi muu üle naerda ei ole, siis pisikene kits ajab kindlasti muhelema ja filmi meelelahutuslik ülesanne on tagatud. Minu puhul ei tööta. Kuigi seekordne kinoskäik oli kohe kindlasti KINOSKÄIK, sest kino sai. Umbes kaheksateistkümnendal minutil otsustasid subtiitrid seisma jääda. Natukene sahmerdamist ja ootamist ning kogu filmi näidati uuesti ning subtiitrid jäid uuesti seisma. Paljud lahkusid, mis tagas meile parema vaatamisruumi. Aitäh! Subtiitriteta olek kestis umbes paar minutit, pärast seda subtiitrid jätkusid. Publik otsustas kergelt plaksutada.

Minu hinne: 6/10

25. Flatliners (1990)

Allikas: axn.co.jp

Režissöör: Joel Schumacher
Näitlejad: Julia Roberts, Kiefer Sutherland, Kevin Bacon, William Baldwin & Oliver Platt
IMDB tärne: 6,3/10
Youtube (nightmare edition)

Viis meditsiinitudengit mängivad surmaga. Neil on täpselt teada, mida teha (ja tuleb välja, et tõelisusest on asi veidi kaugel) ja kui on võimalus näha, mis tulevikus ees ootab, siis why not. Kõik, kes teispoolsuses ära käisid, võisid tunnistada seda, et nende patud, mis minevikus tehtud, kandusid koos 'elluärkamisega' pärisellu. Peaaegu kõik suutsid need patud heastada (huvitav vaid, et Baldwini mängitud tegelaskuju ei tahtnud tehtud paha heastada).

Mulle tohutult meeldis idee, millest oleks võinud arendada midagi keerukamat, aga mulle tundus, et režissöör läks lihtsamat teed pidi - miks mitte tuua reaalsusesse pisikene poiss, kelle surms Nelson süüdi oli, ja kes Nelsonit tappa püüdis. Lõpu moraal tundus ka olevat selline - ära tee teistele paha, sest sa maksad selle eest võrdväärselt ja nii edasi. Ja huvitav, kui mitu inimest tundsid pärast filmi vaatamist huvi, et kas selline asi päriselt ka võimalik on (ning unistasid isegi proovimisest)? Üks igatahes küll.

Lisainfo

Parem kui keskpärane, seega..

Minu hinne: 6/10

22. Tideland (2005)

Režissöör: Gilliam, Terry
Näitlejad: Jodelle Ferland, Janet McTeer, Brendan Fletcher, Jennifer Tilly, Jeff Bridges
IMDB tärne: 6.7/10
Treiler

11-aastane Jeliza-Rose elab üksikus talus preerias, kaaslasteks nukupead, oravad, pikal reisil olev isa ja kummalised naabrid. Gilliam võlub ekraanile halastamatu täiskasvanute maailma, nii nagu laps võib seda näha - segunevad reaalsus ja unelmad, lapse fantaasia ühtaegu laiendab ning koondab täiskasvanutele harjumuspärast maailma, väärtustades hoopis teisi ilminguid või olendeid. See on nagu tänapäeva Ameerikasse ülekantud "Alice Imedemaal" või "Võlur Oz". Gilliami mõttelendu kannab hiilgavalt tõusev täht filmimaailmas Jodelle Ferland, kellele see on juba 36 (sic!) filmiroll.
Nö "Alice Imedemaal Ameerika 'gooti' stiilis" manab vaatajate ette lapseliku fantaasiamaailma, mida tänapäeval näeb vaid kommertsreklaamides. / 2006.poff.ee

Ma ei tea. Ei tea, kas seepärast, et ma täna maganud pole või seetõttu, et ma tõesti ei tea. Äkki päeva jooksul hakkan teadma. Tõsiasi on see, et antud filmi oma lemmikuks ei tituleeriks, aga tegu oli ikka väga veidra filmiga. Ma ei tea isegi seda, kas ma teen õigest, kui sellele "beautiful" sildiks panen. Jessas.

Nii. Vastuolusid tekitas ilmselt see, et ma ei oska seda filmi ühestki küljest hinnata. Ma võin hinnata seda "Kas ma teist korda ka vaatan?" seisukohast või "Nägemus lastest filmikunsti põhjal". Ma ei tahakski sellest teisest teemast rääkida, kuna see on üldtuntud tõde, et laste maailm on tunduvalt siiram kui täiskasvanute oma.
Kuna see on nii spetsiifiline film, siis ma tunneksin ilmselt ära, kui teistes filmides Tidelandi ideid on kasutatud (sest need ideed on nii kohatud, aga nii siirad). Võib-olla üheks häirivaks faktoriks on ideedekasutus - eksimine nn üldtunnustatud reeglite vastu (surnukehade toomine zombie- ja muumiafilmidest draamadesse) ehk surnukehade rüvetamine. Samas ma ei tunne, et rüvetamine ongi õige sõna, aga kindlasti paljud filmi vaatajad seda tunnevad. Ilu taotlemine nendes asjades, mis sugugi ilusad pole?!
Teist korda ma tõesti ei vaataks ja mitte seetõttu, et see nii halb film oleks olnud, vaid intensiivsuse pärast, mis alateadvusesse tungib.

Minu hinne: 6/10

20. Factory Girl (2006)

Allikas: filmdeculte.com

Režissöör: George Hickenlooper
Näitlejad: Sienna Miller, Guy Pearce & etc etc
IMDB tärne: 6,2/10
Treiler

A beautiful, wealthy young party girl drops out of Radcliffe in 1965 and heads to New York to become Holly Golightly. When she meets a hungry young artist named Andy Warhol, he promises to make her the star she always wanted to be. And like a super nova she explodes on the New York scene only to find herself slowly lose grip on reality... Written by Richard Galub

60ndad on minu jaoks äärmiselt põnev periood, seega ma püüan teha enda puudumise sellel ajajärgul tasa nende aastate filme vaadates (ja nendest aastatest). Kui päris aus olla, siis Andy pakkus mulle huvi paar aastat tagasi, aga mingil perioodil tema ja tema kunst ammendus. Popkunst siiski meeldib mulle .. tehnikate ja värvide mitmekesisuse pärast. Igatahes, olen kursis ka The Factory filmidega (Anita Pallenberg ja Mick Jagger - more more more! ((mitte vanana muidugi:P)) ja kindlasti on neil omamoodi väärtus. Kas või antud hetke scene jäädvustajatena. Edie on ka huvitav ja ilus ja müstiline, aga !!!

Why should we care about Edie Sedgwick? Factory Girl, fatally, can't find a reason. Stephen Whitty.

Nii ongi. Oli ilusaid riideid ja ilusaid kõrvarõngaid ja ilusaid/koledaid inimesi. Kui tehakse filme inimestest, kes reaalsuses on eksisteerinud/eksisteerivad, siis tekivad kohe vastuolud - nt Bob Dylani advokaadid tegid lärmi Bobi tegelaskuju üle, Lou Reed nurises ka - mina isiklikult oleks vanad tegijad ka filmi võtnud (mitte ennast mängima, muidugi, aga miks mitte?!) ja filmi väärtus oleks ilmselt ka tõusnud.

Edie Sedgwick: And what would I have to do in one of your movies?
Andy Warhol: Just be yourself.
Edie Sedgwick: Well which one?

Edie Sedgwick: I went to a party once, and there was a palm reader there and when she looked at my hand, she just froze. And I said to her "I know. My lifeline is broken. I know I won't live past thirty.

It's seems like we have something in common. Põhjus, miks ma enam kellelegi oma kätt ei luba lugeda (ons selline väljend olemas veel?).

Minu hinne: 6/10 (Pearce'i välimus, John Dunn, idee)

15. The Simpsons Movie (2007)

Allikas: celebrity-gossip.net

IMDB tärne: 8,2/10
Treiler

Homer adopts a pig who's run away from Krusty Burger after Krusty tried to have him slaughtered, naming the pig "Spider Pig." At the same time, the lake is protected after the audience sink the barge Green Day are on with garbage after they mention the environment. Meanwhile, Spider Pig's waste has filled up a silo in just 2 days, apparently with Homer's help. Homer can't get to the dump quickly so dumps the silo in the lake, polluting it. Russ Cargill, the villainous boss of the EPA, gives Arnold Schwarzenegger 5 options, forcing him to choose 4 (which is, unfortunately, to destroy Springfield) and putting a dome over Springfield to prevent evacuation. Homer, however, has escaped, along with his family. Can he stop the evil Cargill from annihilating his home town, and his family, who have been forced to return to Springfield? Written by movieguy3

- Lisa saab boyfriendi
- spiderpig
- An Inconvienent Truthi mocking
- "I am elected to lead, not to read."
- "Knowing something is overrated."
- Homeri psühhedeelne "tõenägemise" trip

Samas ei meeldi mulle sellised maailmapäästmise (jah, Springfield ei võrdu maailm, aga aaaaga) stsenaariumid ja isegi siis, kui on tegu Simpsonitega. Samuti puudus üks mu lemmikuid - Apu. Aga ma mõistan filmi edu ja

Minu hinne: 6/10

1. Get Real (1998)

Youtube
Youtube II

Režissööriks Simon Shore
Peaosades Ben Silverstone ja Brad Gorton
IMDB tärne 7,6/10

Minu jaoks on kõige huvitavam see, et lugupeetud MPAA on hinnanud filmi tähega R ehk siis :

R:"Restricted, Under 17 Requires Accompanying Parent Or Adult Guardian."

In the opinion of the Rating Board, this film definitely contains some adult material. Parents are strongly urged to find out more about this film before they allow their children to accompany them.

An R-rated film may include hard language, or tough violence, or nudity within sensual scenes, or drug abuse or other elements, or a combination of some of the above, so that parents are counseled, in advance, to take this advisory rating very seriously. Parents must find out more about an R-rated movie before they allow their teenagers to view it./

Siit

Julgen väita, et tegu on sellise filmiga, mida julgeks ka vanematega vaadata, ilma et peaks kööki jooksma, kuna tahad end piinlikust olukorrast päästa. Võib-olla kõige 'hirmsamad' vaatepildid oleksid suudlemissteenid ja paljas tagumik (ja midagi rohkem sealt ausõna ei näe) :p Ma oleks isegi nii jube inimene, et kui mul oleks väike laps, siis näitaks ma tallegi, sest mulle ei meeldi kui temast saaks üks neist, kes geiparaadil mune loobib. See selleks. Ilmselt on süüdi see, et armastus pole mitte naise ja mehe vahel, vaid mehe ja mehe vahel. MPAA ja homofoobia - yup.

Filmist. Tegelikult ma ei suuda mõista seda, miks IMDB keskmine hinne on nii kõrge. Võib-olla on süüdi see, et ma olen lihtsalt piisavalt palju sarnase temaatikaga filme vaadanud ja sellega, et tänapäeval polegi võimalust millegi uuega üllatada. Plusspunktid selle eest, et ükski peategelane ei olnud just stereotüüpne homoseksuaal (kuigi siin võib vaielda - filmides, kus tegevus toimub keskkoolis, on just sportlased need, kes kõiki mõnitavad ja ise geideks osutuvad) ja keegi ei surnud AIDSi. Siiski on igas taolises filmis see moment, kui tegelane peab tunnistama, et jah, olen küll homo (ja inimsed aplodeerivad - ei tea, kas see nii ka päriselus oleks - pigem vist ei). Ja lisaks - pea kunagi ei jää paarike kokku (erinevus siis hetero-seksulaalsete happy-ending filmidest).
Ning peategelasel oli nagu ikka üks naissoost sõber, kes üllatuslikult ei olnudki temasse armunud (ilmselt).

Filmi highlight minu jaoks oli hetk, kui kaks peategelast kohtusid: vetsukabiini seinas oli auk, läbi mille John saatis Stevenile kirja, mis oli keeratud pastaka ümber. On imelik märkimisväärne hetk tõesti, aga mulle meeldis :D

Nüüd mõned tsitaadid:

Steven Carter: I came late to sex. I was nearly ten. That's when my friend Mark Watkins told me how babies were made.
Young Steve: Really? Are you sure?
Young Mark: Yeah. Honest. I saw it on one of my dad's videos.
Steven Carter: For over a year after that I thought babies were made when two women tied a man to a bed and covered his willy with ice cream.

John Dixon: [upon seeing Steven's wall covered in pictures of male soccer players] I didn't take you for a football fan.
Steven Carter: I'm not.
John Dixon: What do you mean, not a... oh.

Allikas: IMDB

Mõned helid filmist:

Dodgy - Staying Out for the Summer
Aretha Franklin - Respect
Aretha Franklin - Think
Republica - Ready to Go
Sleeper - Inbetweener (minu lemmik!)

Cameo - Word Up video on nii kaheksakümnendad - have fun!

PS! Olen ma ainus rikutud, kes mõtleb nii:
DIXON = DICKSON = DICK ja päris hea nimi tegelasele ju ;)

Minu hinne: 6/10