137. Henry & June (1990)

Režissöör: Philip Kaufman (The Unbearable Lightness of Being jt)
Osades: Richard E. Grant (Withnail!), Fred Ward, Uma Thurman, Maria de Medeiros, Kevin Spacey ja teised
IMDB tärne: 6,2/10

Samal ajal kui kõik teised lapsed lasteaias sotsialiseeruma õppisid, hakkasin mina lugema ja otsisin täiskasvanute raamaturiiulitelt uusi teoseid, mida uurida. Samal ajal algas minu esimene suhe Henry Milleriga, kelle „Vähi pöörijoon“ mulle kätte sattus. See pani mind suurtes inimestes kahtlema, sest taoline raamat lihtsalt ei saanud olla vanemate oma, kes on lapse silmade ees pühamastki pühamad. Minu arenev fantaasiameel tekitas räpase pahalase, kes raamatu täiesti kogemata meie elamisse sokutas. Nüüdseks istub „Vähi pöörijoon“ süütult minu teiste lemmikutega riiulil.

Film põhineb Anais Nin’i erootilistel päevikutel, tänu millele (ja osalt ka Millerile) on naine ka kuulsaks saanud. Abielupaar Hugo ja Anais kolisid kahekümendatel Pariisi, et mõlemad saaksid tegeleda sellega, mis neile meeldib – naine kirjutamise ja mees pangandusega, et naise elustiili lubada. 1931 aastal tutvub Anais tollal veel kirjandusringkonnas tundmatu Henry Milleriga, kel parasjagu käsil esimene romaan. Anais tutvub ka Henry naise June’iga, kes „[..] appeared like an Angel, and I offered her a fool's faith. She was a taxi dancer. I paid my dime, she put her head on my shoulder, but then the lies began. She told me her mother was a gypsy and her father was a count. Later, I saw a film and realized she swiped her whole childhood right out of the film.“ Henry bordellikülastused ja June’i suhted naistega tekitasid Anais’iski soovi eksperimenteerida, eelkõige siiski kirjaniku enda ja (eraldi) ka tema kauni abikaasaga. June on muusaks mõlemale temast huvitatule ja Anais’ abiga saab Henry „Vähi pöörijoon“ ka avaldatud. Nii Anais’ kui ka Henry jäävad oma kaasadega, et tulevikus neist lahutada (mida me filmis loomulikult ei näe). Pariisi flingiks ja inspiratsioonitoiteks nende kahe suhe jäigi.

Visuaalselt väga nauditav film, millele lisavad värvikus pisikesed detailid või krutskid, mis iseenest loo jutustamise kohalt rolli ei mängi. Mustkunstnikud, valge tuvi, gorillamaskiga mees, jalutuskepp kellegi ’kaadrist välja tõmbamiseks’ ja muidugi aeg-ruum ise, mis toidab minu ilumeeli. Isegi tollased Pariisi bordellid on ilmselt nii oopiumised, et muutuvad omal viisil isegi võluvaks (sic!) Kõik tundubki olevat korras, kui inimeste lugu poleks kujutatud nii igavalt ja ühekülgselt. Et ilusa ümbrise all unustati tähelepanu pöörata sellele, mis peaks tegelikult domineerima. Saime mitmete stseenide kaudu teada, et kõik magasid peaaegu kõigiga, mis mõne meelest oli okei, mõne meelest mitte, mõne meelest arendav, mõne meelest sürrealism.

IMDBi andmetel tuleb 2011ndal aastal välja Kaufmani draama Hemingwayst ja Martha Gellhornist, loodetavasti ei astuta sellega samasse ämbrisse.

Huvitava faktina mainin ära, et film „Henry & June“ sai esimesena MPAAlt NC-17 märgistuse. Süüdlaseks on 1820ndast aastast pärinev Hokusai erootiline puulõige, mida Anais’ filmi alguses käes hoiab.

Minu hinne: 7/10

96. Dandelion (2004)

Režissöör: Mark Milgard
Osades: Vincent Kartheiser, Taryn Manning, Arliss Howard, Mare Winningham, Blake Heron ja teised
IMDB tärne: 6,9/10

Nonoh, neid filme, mis tunduvad olevat vägisi lühemaks lõigatud, tuleb päris palju. Võib-olla tuleks selle filmi puhul hinnata uudsust, et olulised lülid vahepealt ära kaotatakse, ehk need lülid ei olnudki tähtsad. Arvestades, et see on režissööri esimene film, pole ju sugugi paha. Ma ilmselgelt liialdan - kui lisada see, mis minu arust puudu, saaks ju lausa suurepärase filmi, praegu on lihtsalt väga hea.

"Dandelion" on film üksikust poisist Masonist, kes leiab endale silmarõõmu alles väikelinna kolinud Danny näol. Äkki saadetakse Mason, kes ei püüagi end kaitsta, kaheks aastaks trellide taha. Kui ta kodulinna naaseb, on Danny koos kellegi teisega. Sellest hoolimata saab Masonist ja Danny'st paar, kuni Danny peab jälle linnast lahkuma. Viimane koosviibitud päev viib Masoni uuesti noortevanglasse.

Mängitakse õigluse ja süüga, milles täidavad olulist osa ka laste vanemad. Kasutatud on ka sümboleid, ning kindlasti tekitab film emotsioone.

Kokkuvõttes veidi masendav, üsnagi ilus ja Cat Stevensi „I Found a Reason.”

Minu hinne: 8/10

93. My Blueberry Nights (2007)

Režissöör: Kar Wai Wong („2046”, „In the Mood for Love”)
Osades: Norah Jones, Jude Law, David Strathairn, Natalie Portman, Rachel Weisz ja teised
IMDB tärne: 7,5/10

Selle filmi suhtes olid mul suured ootused. Tahtsin näha, kuidas sulanduvad nimekad näitlejad Kaw Wai Wongi filmi, Norah Jones’i filmidebüüti ja filmi ennast, sest selles tundus olemas olevat kõik, mis mulle meeldib – roadmovie, ambient-meeleolu ja loodetavasti-lõpuks-ometi-sümpaatne-naispeategelane.

Hoolimata oma üpriski kõrgest IMDB keskmisest hindest, on „My Blueberry Nights” saanud suurel hulgal negatiivset kriitikat. Vähe sellest, „MBN-i” peetakse lausa hinnatud režissööri üheks kõige nõrgemaks filmiks. Selge on see, et tuntud näitlejate kaasamine aitab linateose levikule kaasa („2046” on omas ringkonnas jällegi üsna kuulus, aga laiem ameerika publik seda omaks ei võtaks). Film ise on vägagi indiependent’i hõnguga, seega need tuntud nimed mõjusid harjumatult. Norah Jones oli üllatuvalt tugev, Jude Law Manchesteri-aktsent oli selgelt ülepingutatud (no milleks?), ja Strathairn-Weisz oleks väärinud rohkem filmiaega (oh, jälle see minu hala, et filmid võiksid olla pikemad ja/või minema rohkem süvitsi).

Kuigi „MBN-i” nimetatakse roadmovie’ks, siis sellele ei kandu filmi põhiraskus. Leidsin paralleelne enda ja Elizabethi vahel, seega tuleb minu hinne natukene kõrgem, ja ma tõesti armastan selle filmi kinematograafiat, kuigi sisu ei mõjunud.

Eks ta ole üks paras naistekas ole, mida tarbida soovitatavalt koos veini ja koogiga.

Minu hinne: 7,5/10

92. Control (2007)

Režissöör: Anton Corbijn (tema panus)
Osades: Sam Riley, Samantha Morton, Alexandra Maria Lara ja teised
IMDB tärne: 8,2/10

Manchester oli minu jaoks nagu muuseum. Olen olnud The Smiths’i ja Morrissey austaja juba päris mitu aastat. Nad tegutsesid peamiselt Manchesteris, nagu ka Happy Mondays, Joy Division, New Order, The Stone Roses, James ja nii edasi. Muidugi on nende bändide hiigelajad läbi, aga kaheksakümnendad-üheksakümnendad ei olnudki nii kaua aega tagasi. Koostasin endale listi ning käisin läbi kõik tollased kohad, where it all happened.

„Control” on mustvalge film Joy Divisioni peamehe Ian Curtise elust. Ja ma tõepoolest rõhutan, et see keskendub pigem Curtisele endale, mitte JD tegevusele. Ian abiellus ja suri noorelt, mis võib-olla ei eristagi teda teistest muusikutest, kuid tema laulusõnade intensiivsust ja (peaaegu hüsteerilist) lavalist olekut on raske millegagi võrrelda.

Kui ma filmi „24 Hour Party People” vaatasin, sain ma väga kurjaks. Kui tehakse filmi asjadest ja inimestest, kes tegelikult ka on olemas olnud, ning nende tegevust on mingi hetkeni üsnagi reaalselt kujutatud, siis peaks nii ka jätkuma. Mitte tapma Curtist uuesti ja teist moodi. See on minu lollakas kiiks, mis ei allu „see on vaid film” reeglitele. „Control” seda viga ei teinud, kuigi jättis väljendamata selle, mis niigi arusaadav (ja see töötas).

Mulle meeldis, et näitlejad, kes mängisid filmis JD bändiliikmeid õppisid neid lugusid ka reaalselt mängima. Ja filmi režissöör, kes kolis Inglismaale just selle bändi tõttu, on ka „Atmosphere” video autor, antud video ise on nii mõjuv, et ma näen seda isegi unes. Ian’i abikaasa Deborah on ka filmiga tihedalt seotud, mis teeb filmi veelgi reaalsemaks. Sam Riley, kes mängis peategelast, meenutas mulle kohutavalt Pete Doherty’t, mis pani mind nii mõnelgi hetkel muigama.

Kuid mingi asi jäi mind häirima, võib-olla mingi veider vastuolu varasematest dokumentaalidega, mida ma Manchesteri muusikascene kohta olen näinud. St kui see oli film Ian Curtisest, siis miks ei süvenenud see rohkem sellesse, mis ta tegelikult hävitas.

Alati on huvitav teada, mida tunnevad need inimesed filmi vaadates, kel on teemaga otsene side. Näiteks Iani tütar Samantha Curtis on kirjutanud oma arvamusest siin ja siin. Tema kirjutisi oli huvitav lugeda, kuna ta tundis filmi vaadates sama, mida mina ja paljud teised vaatajad. Nõustun temaga ka Manchesteri (mitte)kujutamise osas. Sellel linnal on jätkuvalt olemas teatud nukrameelsus, ja on sürr liikuda ringi inimtühjas Manchesteris ning kuulata JD-i albumit „Closer.” Natukene hirmus, aga kuramuse mõnus.

Minu hinne: 7,5/10

89. Forever (2006)

Allikas: leguideparis.free.fr

Režissöör: Heddy Honigmann
IMDB tärne: 7,9/10

Elu ja surm Père-Lachaise’i surnuaias. Père-Lachaise’i avastasin ma enda jaoks kuus aastat tagasi. Tollal oli see hääldamatu ilus koht, mis mulle nii kaugel. Hiljem leidsin, et liiga paljud inimesed, kes mulle meeldivad, on sinna maetud. Siis hakkasin pihta saama, et P-L hoopiski populaarsem, kui ma arvasin seda olevat.

Mul on Prantsusmaaga selge armastuse-vihkamise suhe. Negatiivsed aspektid on nii tugevad, et positiivsed küljed ei suuda neid neutraliseerida. Ja vastupidi. Père-Lachaise’ on imeline koht, sest seal on esindatud kõik see, mida ma armastan Prantsusmaa juures. Kui seda külastada hommikul, siis võimalus, et mõne turistigrupiga kohtud, on üsnagi väike. Ja alati on võimalus vältida Wilde’i või Morrisoni hauda. Muide, kui keegi plaanib oma huulejälgi Wilde’i hauale jätta, siis see pole enam võimalik.
Père-Lachaise’i on mainitud veel filmides, millest ma siingi olen kirjutanud – „2 Days in Paris” (ja üsna tüüpiline stseen, ma peaks mainima) ning „Paris, j’taime!”

Mulle nii kohutavalt meeldivad need inimesed, kes seal haudu kõpitsevad või pingil puhkavad. Alati tekib tunne, et näed, seal istub selle-või-tolle näitleja sõber/abikaasa/armuke/fänn/lapselaps, kellel kindlasti oleks midagi rääkida. Ja kui ma mõnel pingil oma küpsiseid söön, siis mõnikord peatub seal mõni kaabuga varahärra, kes mulle millestki jutustab. Ma olen õppinud noogutama, selle asemel, et „je ne comprend pas” öelda, ning järjekordseks „kuramuse turistiks” muutuda. Ja kui kedagi Morrisoni haua läheduses pole, transformeerun ma taas, ning ümisen The End’i.

Alati on lihtsam endast rääkida, kui konkreetseks muutuda. Dokumentaal peatub vaid mõnedel haudadel, osad neist on tuntud, teised mitte. Wilde, Morrison, Chopin, Proust, Maria Callas, Yves Montand, Apollinaire ja teised, keda ma ei mäleta. Mulle tundmatutest Armeenia kingadisainer, Elisa Mercoeur (kes suri noorelt ja tema ema lasi hauakivile graveerida tütre luuletused, mis ajaga tuhmunud), hispaanlanna vanas eas leitud soul-mate (kes suri siis, kui nad olid vaid kaks kuus abielus olnud, sest mesilane nõelas teda, kui absurdselt nukker!), Simone Signoret (laulja, kelle ande külastaja alles pärast surnuaia külastust leidis) ja Sadegh Hedayat, Iraani kirjanik.

Mind natukene häirib, et alati on etteantud ajaline ning rahaline piir, millest peab kinni hoidma. Ma vaataksin hea meelega midagi sellist 24/7. Peaaegu. Kuid õnneks jätab 97 minutiline dokk võimaluse ise avastajat mängida.

PS! Tegu on ühtlasi ka 2004. aasta Madalmaade parima dokumentaaliga.

Minu hinne: 7,5/10

79. Candy (2006)

Allikas: www.ew.com

Allikas: www.about.com

Režissöör: Neil Armfield
Osades: Abbie Cornish, Heath Ledger ja teised
IMDB tärne: 7/10

Vabandan, et pole viimasel ajal siia midagi postitanud, ja ütlen juba ette, et novembri keskpaigani minust väga aktiivset blogijat ilmselt polegi.

Ma ei jaga Heath Ledgeri vaimustust, sest oma kuulsuse on ta suuresti saavutanud selle filmi tõttu. Pärast "Candy" nägemist olen oma arvamust muutnud. Üllataval kombel sobis ta sellesse rolli ideaalselt. Heath peakski jääma Austraalia filmide juurde, ausalt, ja ma hakkaks isegi temast kergelt vaimustuma.

Kunstnik Candy, luuletaja Dan, intensiivne armastus (milline k i i n d u m u s), heroiinisõltuvus, sõbrad (ja Casperi tegelaskuju oli mulle uskumatult sümpaatne), vanemad ja raha. Huvitav oli vaadata, sest lahenduskäigud olid minu jaoks uued. Välja arvatud sõit sellega, mis on tuttav juba Truffaut' Doinel'i saaga esimesest filmist.

Visuaalselt nauditav (nagu paljud Austraalia filmid), narkootikumide käsitlemine oli realistlik, ja muidu ka vägagi aww, kuigi ka kurb ja masendav. Samas, millisele naissoost isikule ei meeldiks idee, et mees on võimeline armastuse nimel kõike tegema?!

"You can stop, but you dont want to and when you want to stop, you cant."

"I wasn't trying to wreck Candy's life, I was trying to make mine better."

Minu hinne: 8/10

78. Boy Meets Girl (1984)

Režissöör: Leos Carax (Le Oscar a X)
Osades: Mireille Perrier, Denis Lavant ja teised
IMDB tärne: 6,8/10

Mulle meeldib, kui masendava ilmaga käivad kaasa veelgi masendavamad asjad, et muuta ilma, mis juba loomu poolest masendav, veelgi masendavamaks. Ja masendus, muideks, pole alati halb, sest see inspireerib.

Ma ei imesta, miks prantslased nii agaralt AD-sid võtavad - neil on loomuses mingi üleüldine eksistentsialism. Äng, absurd, võõrandumine (ja üksindus).

Filmi režisöör oli vaid 24-aastane, kui ta selle valmis tegi. Kui vaadata filmi aastaarvu teadmata, siis vaid pisikeste vihjete järgi saab aru, et tegu pole prantslaste nouvelle vague'iga. Edusammud tehnikas (kaasaskantav "pleier"), muusika (Dead Kennedy's, Bowie), kuid ilmselgelt on mõjutusi saadud suurmeister Godard'ilt.

Kurb, ilus, nutikas.

Minu hinne: 7,5/10

59. You Are Alone (2005)

Režissöör: Gorman Bechard
Osades: Jessica Bohl & Richard Brundage
IMDB tärne: 6,7/10

Hindan seda, kuidas minimaalsete vahenditega suudetakse vaatajas emotsioone tekitada. Nii kohatu tundub see, et naabrid peavad ehtsat vene pidu, mis jõuab minuni läbi seinte. Nagu pühaduse rikkumine. Perfektselt sobiv soundtrack, mis suudab edasi anda ängi ja üksindust. Rohkem sõnu pole tarvis.

Minu hinne: 9/10

58. Le mari de la coiffeuse (1990)

Režisöör: Patrice Leconte ("La fille sur le pont")
Osades: Jean Rochefort, Anna Galiena ja teised
IMDB tärne: 7,3/10

Ma olin valmis selle filmi peaaegu pooleli jätma, ometi tundsin, et see poleks ilus režissööri vastu, seega sundisin end edasi vaatama. Ehk oli asi selles, et esimeses pooles suuremat sisu arengut ei toimunud (kuigi lapsepõlvestseenid mulle meeldisid), kuid lõpp päästis filmi ning andis filmile hoopis teise mõtte ja ilu. Suudan isegi naistegelast mõista.
Lugu räägib Antoine'st, kes on lapsepõlvest peale sissevõetud juuksuritest. Kui ta näeb ühte noort juuksurit (ise juba parajalt vana olles), siis küsib ta esimese visiidi ajal, ega naine temaga abielluda ei taha. Teisel visiidil ütleb naine oma nõusoleku. Nad olid kümme aastat õnnelikult abielus, aastate jooksul tülitsesid vaid korra.

Minu hinne: 7/10

51. Erbsen auf halb sechs (2004)

Eesti on ka filmis olemas

Ilusad stseenid

Jakob üritab end tappa

Maandub hoopis restoranis

Mööda rööpaid jõuab rongijaama

Või ka mitte

Kohale jõuab küll

Režissöör: Lars Bücher
Osades: Fritzi Haberlandt (mängis ka siin), Hilmir Snær Guðnason ja teised
IMDB tärne: 7,1/10

Mis juhtub, kui üks pime juhib teist? Nad mõlemad kukuvad? Ei. Ühel hetkel upitab Jakob end sigaretisüütaja järgi, teisel hetkel on ta pime. Kuna ta ei saa isegi oma tööga tegeleda (lavastamisega), siis tunneb ta ennast kasutuna. Ta jätab maha oma tüdruku, kuna tüdrukul ei jätkuks julgust Jakobit (ehk pimedat meest) maha jätta. Lootusetuna näivas olukorras üritab ta ennast tappa. Ebaõnnestunult. Õnneks satub talle ette Lilly, kes Jakobile pimedate rehabilitatsioonikeskust tutvustada tahab. Nende tee viib keskusest kõrvale ja hoopis Ida-Euroopasse, et Jakob kohtuks oma emaga, kes on suremas. Huvitavaks lisaks on Lilly õe ja Ben'i liin.

Nii ilus film, nii sisult kui ka visuaalselt. Aga vastus esimesele küsimusele on - nad mõlemad õpivad: üks õpib nägemist, teine pime olemist. Andestan filmile selle, et Fritzi pole näitlejana sugugi mu lemmik ja Ida-Euroopa klišeed (mis siin ei tundugi nii kohatud). Tunnistan julgelt, et see on nüüdsest üks minu lemmikfilmidest.

Minu hinne: 8,5/10

43. Lucky Three: an Elliott Smith Portrait (1997)

Režissöör: Jem Cohen
IMDB tärne: 9/10
Filmi saab näha siit!

Lühifilm, mis kestab 11 minutit ja sisaldab endas Elliott Smithi oma kurbuses ja Ameerikat. Minu Ameerika ongi road-movie minust sõitmas Corvette Stingray'ga ja taustaks Elliott Smith. Ööbimised teeäärsetes odavates hotellides, tanklas jõlkuv Trent Ford ja Vincent Gallo, kellega ma kiirsöögikohas kohtun. Taco Bellis näiteks. Või Burger Kingis. Või McDonald's käib kah. Ja need 11 minutit olid täis minu Ameerikat. Sedasama natukene depressiivset ja kerge vihmasabinaga äärelinna Ameerikat. Ameerika, Ameerika, Ameerika, aga mitte päris see Allen Ginsbergi Ameerika.

Minu hinne: 10/10

27. The History Boys (2006)

Režissöör: Nicholas Hytner
(Põhineb Alan Bennetti näidendil)
IMDB tärne: 6,8/10
Treiler

According to Time ^[1], the film is better than the original play, as the transformation to film improved the 'flow and intimacy' of the production, while preserving the messages it seeks to convey. /wiki

In 1980s Britain, a group of young men at Cutlers' Grammar School all have the brains, and the will to earn the chance of getting accepted in the finest universities in the nation, Oxford and Cambridge. Despite the fine teaching by excellent professionals like Mrs Lintott in history and the intellectually enthusiastic Hector in General Studies, the Headmaster is not satisfied. He signs on the young Irwin to polish the students' style to give them the best chance. In this mix of intellectualism and creative spirit that guides a rigorous preparation regime for that ultimate educational brass ring, the lives of the randy students and the ostensibly restrained faculty intertwine that would change their lives forever. Written by Kenneth Chisholm (kchishol@rogers.com)

Mulle meeldis. See ei ole kohe kindlasti tüüpiline noortefilm, mille tegevus on paigutatud keskkooli. On olemas keskmisele noortekomöödiale omased elemendid, aga need tõlgendatakse lahti hoopis teisiti. Homoseksuaalsusest õpetajate ja õpilaste tasandil. Õpetaja-õpilase suhe - sh õpetajate usaldamine (kui tõenäoline on, et keegi siin läheb oma õpetaja juurde ja räägib talle, et ta on vist gei?). Või see, kuidas õpetajad püüavad õpilasi asjast huvituma panna ja õpetajate siiras huvi aine vastu. Mängulisus ja teatud reeglite puudumine klassiruumis. In search of ultimate knowledge. Tõdemine, et me ei tee seda kõike alati enda pärast, vaid seepärast, et teised ootavad. Silmakirjalikud 'kõrgemad isikud', kes sinusse ei usu. Ja kõik see suudeti väga veenvalt välja mängida. Filmi esimeses pooles olid mu suunurgad ülesse suunatud, filmi teises pooles poetasin ma mõne pisara.

Mrs. Lintott: And you, Rudge? How do you define history?
Rudge: Can I speak freely without being hit?
Mrs. Lintott: You have my protection.
Rudge: How do I define history? Well it's just one fucking thing after another, isn't it?

Timms: You've got crap handwriting, sir!
Tom Irwin: It's your eyesight that's bad, and we know what that's caused by.
Timms: Sir! Is that a coded reference to the mythical dangers of self-abuse?
Tom Irwin: Possibly. It might even be a joke.
Dakin: A joke, sir. Oh. Are jokes going to be a feature, sir? We need to know as it affects our mindset.

Hector: The best moments in reading are when you come across something - a thought, a feeling, a way of looking at things - which you had thought special and particular to you. And now, here it is, set down by someone else, a person you have never met, someone even who is long dead. And it is as if a hand has come out, and taken yours.

Minu hinne: 8/10

22. Tideland (2005)

Režissöör: Gilliam, Terry
Näitlejad: Jodelle Ferland, Janet McTeer, Brendan Fletcher, Jennifer Tilly, Jeff Bridges
IMDB tärne: 6.7/10
Treiler

11-aastane Jeliza-Rose elab üksikus talus preerias, kaaslasteks nukupead, oravad, pikal reisil olev isa ja kummalised naabrid. Gilliam võlub ekraanile halastamatu täiskasvanute maailma, nii nagu laps võib seda näha - segunevad reaalsus ja unelmad, lapse fantaasia ühtaegu laiendab ning koondab täiskasvanutele harjumuspärast maailma, väärtustades hoopis teisi ilminguid või olendeid. See on nagu tänapäeva Ameerikasse ülekantud "Alice Imedemaal" või "Võlur Oz". Gilliami mõttelendu kannab hiilgavalt tõusev täht filmimaailmas Jodelle Ferland, kellele see on juba 36 (sic!) filmiroll.
Nö "Alice Imedemaal Ameerika 'gooti' stiilis" manab vaatajate ette lapseliku fantaasiamaailma, mida tänapäeval näeb vaid kommertsreklaamides. / 2006.poff.ee

Ma ei tea. Ei tea, kas seepärast, et ma täna maganud pole või seetõttu, et ma tõesti ei tea. Äkki päeva jooksul hakkan teadma. Tõsiasi on see, et antud filmi oma lemmikuks ei tituleeriks, aga tegu oli ikka väga veidra filmiga. Ma ei tea isegi seda, kas ma teen õigest, kui sellele "beautiful" sildiks panen. Jessas.

Nii. Vastuolusid tekitas ilmselt see, et ma ei oska seda filmi ühestki küljest hinnata. Ma võin hinnata seda "Kas ma teist korda ka vaatan?" seisukohast või "Nägemus lastest filmikunsti põhjal". Ma ei tahakski sellest teisest teemast rääkida, kuna see on üldtuntud tõde, et laste maailm on tunduvalt siiram kui täiskasvanute oma.
Kuna see on nii spetsiifiline film, siis ma tunneksin ilmselt ära, kui teistes filmides Tidelandi ideid on kasutatud (sest need ideed on nii kohatud, aga nii siirad). Võib-olla üheks häirivaks faktoriks on ideedekasutus - eksimine nn üldtunnustatud reeglite vastu (surnukehade toomine zombie- ja muumiafilmidest draamadesse) ehk surnukehade rüvetamine. Samas ma ei tunne, et rüvetamine ongi õige sõna, aga kindlasti paljud filmi vaatajad seda tunnevad. Ilu taotlemine nendes asjades, mis sugugi ilusad pole?!
Teist korda ma tõesti ei vaataks ja mitte seetõttu, et see nii halb film oleks olnud, vaid intensiivsuse pärast, mis alateadvusesse tungib.

Minu hinne: 6/10

21. Cashback (2006)

Et aeg nii aeglaselt ei mööduks, tuleb seda mitte jälgida. Koolist saati selge.

Režissöör: Sean Ellis
Näitlejad: Emilia Fox & Sean Biggerstaff
IMDB tärne: 7.5/10
Treiler

See on film, mis tekitab vaidluse teemal "Kunst või pornograafia?" No otseloomulikult ei ole otseselt tegu seda teist laadi teosega, aga ma isegi mõistan neid, kes asendavad kunstilise ilu füüsilise lihaliku iluga. Režissöörile on päris lihtne külge kleepida perverdi-silti, sest nagu inimesed ikka ütlevad .. igasse teosesse paneb tegija midagi endast. Aga võtame asja hoopis nii:

I made the film the sort of film that I thought I myself might enjoy watching. My only goal was that it be a sweet little film that might talk to the people that think or feel the same as the lead character. /Indiewire.com (intervjuu Ellisega)

Üleminekud olevikust minevikku ja vastupidi olid lahendatud äärmiselt taiplikult, ma ei olegi vist nii geniaalseid ajahüppeid näinud :)

Aga film räägib ühest noorest kunstnikust, kes läheb oma tüdrukust lahku, kuna uskus, et ei suutnud teda kunagi õnnelikuks teha. Pärast seda hakkab teda vaevama insomnia ja ellu tekib juurde kaheksa tundi. Piisav ajahulk, et lugeda läbi kõik raamatud, mis riiulis vedelevad, aga ka raamatud saavad otsa. Siis avastad end supermarketist ja pilk jääb pidama sildil, mis kutsub öövahetusse tööle. Bossiks on nagu ikka idioot, kes rõhutab, et kõige tähtsam on tiimitöö. Ilu jäädvustamise nimel (siit ka see teema, et poseeritud pildid on võltsid) hakkab kunstnik aega peatama. Aeg normaliseerub, kui ta sõrmi ragistab. Kui kuskil läheduses asuks supermarket, mis oleks lahti 24h ööpäevas, ja mu töökaaslasteks oleksid samasugused idioodid, siis läheksin ma sinna kindlasti tööle. ((Ma lugesin hiljuti, et öötöö ei pidavat naistele sobima, aga huvitav, kas nad mõtlesid selle all ka seda, et ma päeval ei maga?!)) Kindlasti on igas taolises filmis ka ilus kaastöötaja, kellesse armuda. Tüdruk oli vähemalt tore - õppis hispaania keelt ja tahtis minna Lõuna-Ameerikasse kohalikega suhtlema (ja poiss mõtles sellest, et tüdruk võtab ta kaasa ja tema siis jäädvustab nende ilusate inimeste näod).

Ja üldiselt, kas on olemas inimest, kes poleks mõelnud sellele, et mõni hetk võikski kestma jäädagi?!

Ben Willis: Once upon a time, I wanted to know what love was. You just have to see that it's wrapped in beauty and hidden away in between the seconds of your life. If you don't stop for a minute, you might miss it.

Minu hinne: 7,5/10

16. Paris, je t'aime (2006)

IMDB tärne: 7,5/10
Treiler

Paris, je t'aime is a 2006 film starring an ensemble cast of American, British and French movie actors. The title means "Paris, I love you". The two-hour film consists of eighteen five-minute arrondissements (twenty were planned, but two fell through). Each arrondissement is written and directed by a different person. The 21 directors include Walter Salles, Alfonso Cuarón, Tom Tykwer, Gus Van Sant, Wes Craven, Alexander Payne, Gurinder Chadha and Joel and Ethan Coen. /Wiki

Osad:

• Montmartre — režissöör Bruno Podalydès, osades Podalydès & Florence Muller
  
• Quais de Seine — režissöör Gurinder Chadha, osades Leïla Bekhti & Cyril Descours
• Le Marais — režissöör Gus Van Sant, osades Gaspard Ulliel, Elias McConnell & Marianne Faithfull
• Tuileries — režissöörid Joel and Ethan Coen, osades Steve Buscemi, Axel Kiener & Julie Bataille
• Loin du 16e — režissöörid Walter Salles & Daniela Thomas, peaosas Catalina Moreno
• Porte de Choisy — režissöör Christopher Doyle, osades Barbet Schroeder & Li Xin
• Bastille — režissöör Isabel Coixet, osades Sergio Castellitto, Miranda Richardson & Leonor Watling
• Place des Victoires — režissöör Nobuhiro Suwa, osades Juliette Binoche, Hippolyte Girardot & Willem Dafoe
• Tour Eiffel — režissöör Sylvain Chomet, osades Paul Putner & Yolande Moreau
• Parc Monceau — režissöör Alfonso Cuarón, osades Nick Nolte & Ludivine Sagnier
• Quartier des Enfants Rouges — režissöör Olivier Assayas, osades Maggie Gyllenhaal & Lionel Dray
• Place des fêtes — režissöör Oliver Schmitz, osades Aïssa Maïga & Seydou Boro
• Pigalle — režissöör Richard LaGravenese, osades Bob Hoskins & Fanny Ardant
• Quartier de la Madeleine — režissöör Vincenzo Natali, osades Elijah Wood & Olga Kurylenko
• Père-Lachaise — režissöör Wes Craven, osades Emily Mortimer, Rufus Sewell & Alexander Payne
• Faubourg Saint-Denis - režissöör Tom Tykwer, osades Melchior Beslon & Natalie Portman
• Quartier Latin - režissöörid Gérard Depardieu & Frédéric Auburtin, osades Ben Gazzara, Rowlands & Depardieu
• 14e arrondissement - režissöör Alexander Payne, peaosas Margo Martindale /Wiki

Punasega on need, mis mulle eriti meeldisid.

Üksikud mehed ja naised, keda võib tänavalt leida. Noored, kes üritavad skoorida, aga keegi ei võta vedu. Moslemitüdruk ja poiss, kes võib öelda, et 'ta pole selline nagu ta sõbrad'. Ilus poiss, kes räägib prantsuse keelt inimesega, kes prantsuse keelt ei mõista. 'Meeldib sulle jazz?' 'Usud hingekaaslastesse?' 'Sulle Kurt Cobain meeldib?'. Metroo ja Steve Buscemi. Armas pisike poiss - 'Ära inimestele näkku lase (tatikuule!) - see pole ilus!' Tüdruk ja kaks beebit. Mees ja soengud ja Amelie teisik. Kohvikutemaatika & naine & armuke & leukeemia & red trench coat. Kauboid ja naine, kelle poeg suri. Jean-Claude - järjekordne imearmas poisslaps, kelle vanemad kohtusid vanglas ja on miimid. Suuur ranits. Mees & naine ja isa & tütar. Paarty & narkoärikad & näitlejad. Mustanahalised & uni & reaalsus & kohv. Vampiiridega klipp, mis mulle alguses üldse ei meeldinud, aga mille lõpp oli äärmiselt koomiliselt traagiline. Oscar Wilde & üks ilusamaid surnuaedu & OSCAR WILDE irl. Natalie Portman & pime mees. Gerard. Jube prantsuse keel & i luv luv luv. Niisama kaootiline.

Kogu see supp meeldis mulle väga.

Minu hinne: 9,5/10

14. Before Sunset (2004)

Režissöör: Richard Linklater
Osades: Julie Delpy & Ethan Hawke
IMDB tärne: 8,1/10
Treiler

A sequel to the 1995 film "Before Sunrise". Jesse (Ethan Hawke) and Celine (Julie Delpy) meet 9 years after their initial meeting. They've changed--originally they were in their 20s and full of idealism. Now they're in their 30s--and their lives have changed in ways they didn't predict. Like the first movie they walk around Paris this time and talk about love, life, reality, what might have been--and it's all fascinating. Like the first film this is basically a character study and (like the first) just incredible. It's like catching up with old friends after 9 years apart! They've aged a lot--Hawke looks TERRIBLE but Delpy looks OK--and life has thrown both a few hard knocks but hearing how they survived and what they went through is just incredible. This is NOT for everybody (four people walked out when I went to see it) but, for people who can deal with nonstop talk for 80 minutes it is just great. Every single line rings true and is delivered full force by Hawke and Delpy. The acting varies--Hawke is good (but he smiles WAY too much)--Delpy is just superb all the way through. This is easily one of the best films of 2004. Highly recommended./ IMDB

Jah! Kiidame heaks, väga heaks! Ja ma ei oska isegi öelda, kumb osa rohkem meeldis, sest mõlemad olid väga head. Eriti meeldisid mulle mängulised algused ja lõpud. Jaaaa!

Minu hinne: 9/10

13. Before Sunrise (1995)

Režisööriks Richard Linklater ("Dazed & Confused")
Näitlejad: Julie Delpy & Ethan Hawke
IMDB tärne: 7,9/10
Treiler

Kõigepealt peaks alustama sellest, et Julie Delpy on ühe filmi režissöör (ja näitleja ja midaiganes), mida meie väga näha tahame - see film on "2 Days in Paris" (Youtube!!!). Seal mängib ka Daniel Brühl, kes on üks tohutult andekas nooormees ja noh, ta on üks neist meesnäitlejatest, kellega ma abielluda võiks. Aga aitab plämast, sest ma tahtsin öelda, et Julie on üks paganama tore inimene (ja mitte seepärast, et ta Godardiga koostööd on teinud, vaid muidu ka).
"Before Sunrise" on aga seesugune film, mida kõik on näinud ja mulle soovitanud, aga mina pole vaadanud, sest oletasin, et tegu on järjekordse imala Hollywoodi armastuslooga. It's not.

Kuna sellel nädalal ilmus mu ukse taha üks noormees, kelle seljakoti sisse mahtus mitu-mitu filmi ja veel lisakingipakk M-lt, mis sisaldas rohkelt frantsuse maiuspalasid (minu lemmiknäitlejatega!!!), siis me lihtsalt alustasime kõige vaatamist. Uudistasin mina siis filmide kaasi ja jõudsin järeldusele, et Before Sunrise'i jaoks ideaalsemad kaaslast polegi.

The movie starts with Jesse meeting Celine on a train to Paris. They strike a conversation in the train. Jesse is going to Vienna whereas Celine is on her way to Paris after visiting her grandmother.

When they reach Vienna, Jesse asks Celine to accompany him in Vienna. Jesse convinces Celine by saying that after 10 or 20 years down the road, she might not be happy with her marriage and might wonder how it would have been if she had picked another guy, and this is a chance to realize that he himself is not that different from the rest. In his words, he is "the same boring unmotivated guy." Jesse has to catch a flight early in the morning and doesn't have enough money to rent a room for the night, so they decide to roam around in Vienna. They exchange some peculiar observations on life and love in general.

Sometime through the night they click romantically and end up sleeping together in the park. The movie ends the next day at the train station, where the two agree to meet together at the same place in six months. /Wiki

Ja me vaatasime ja muhelesime ja punastasime ja tunnistasime, et see on nii reaalne, natukene naiivne (aga mitte rohkem naiivne kui elu ise) ja nii romantiline ja nii ilus. Ja see stseen tänavaluuletajaga meeldis mulle väga (sest selle tänavaluuletaja oleks meeldis mulle) ja see klubistseen oli meie klubistseen ja J-le meeldis see (Youtube!!!) stseen. Enne J lemmikut näidati muid kohvikus viibivaid inimgruppe ja kõige huvitavam oli see, kuidas kaks meest Dubrovnikust rääkisid:

Man on left: Juergen...Dubrovnik.
Man on right: Das ist egal, das ist egal. Das ist Urlaubszeit.
Man on left: Ich bin verliebt in Dubrovnik.
Man right: Wunderbar, jetz' kann's hingehen un' siehst 'ne zerstoerte Stadt. Spiel aus.

Ning kui film lõppes, küsis J, et kas mind häiris ka sama asi, mis teda ja tuleb välja, et nii see oligi - Ethan Hawke!! Julie oli nii õhuline (kui inimese kohta saab nii öelda) ja vaba, aga Ethan jällegi nii ameerikalikult pinnapealne ja tema tobe irve .. Sellegipoolest, äärmiselt hea film ja õnneks on meil järg ka olemas :)

Viimasel ajal on mulle inspiratsiooni pakkunud kahe mehega koos elamine. Õde on nagunii ära, seega on mul siin isa ja Külaline. Imelikult kombel see kõik toimib, ehk seetõttu, et iss on J-d varem ka näinud ja kostitanud ja nii edasi. Ning kui ma ignoreeriksin seda, et J räägib ingliskeelt ja iss otseloomulikult eesti keelt, suudaksin ma peaaegu kujutada, et oleme Pariisis. Miks? - Seesama köögimiljöö (niiöelda). Kuna mina tahan hommikuti kaua magada, siis lastakse mul kaua magada, aga iss tõuseb vara ja J vajub temaga samal ajal kööki. Nad ei saa üksteisest ilmselt sõnakestki aru, aga nad suhtlevad. Ja ega minagi siis magada saa .. Kuulan ja imestan ja muhelen ; )
Samas . . .

Minu hinne: 9/10