Režissöör: Philip Kaufman (The Unbearable Lightness of Being jt)
Osades: Richard E. Grant (Withnail!), Fred Ward, Uma Thurman, Maria de Medeiros, Kevin Spacey ja teised
IMDB tärne: 6,2/10
Samal ajal kui kõik teised lapsed lasteaias sotsialiseeruma õppisid, hakkasin mina lugema ja otsisin täiskasvanute raamaturiiulitelt uusi teoseid, mida uurida. Samal ajal algas minu esimene suhe Henry Milleriga, kelle „Vähi pöörijoon“ mulle kätte sattus. See pani mind suurtes inimestes kahtlema, sest taoline raamat lihtsalt ei saanud olla vanemate oma, kes on lapse silmade ees pühamastki pühamad. Minu arenev fantaasiameel tekitas räpase pahalase, kes raamatu täiesti kogemata meie elamisse sokutas. Nüüdseks istub „Vähi pöörijoon“ süütult minu teiste lemmikutega riiulil.
Film põhineb Anais Nin’i erootilistel päevikutel, tänu millele (ja osalt ka Millerile) on naine ka kuulsaks saanud. Abielupaar Hugo ja Anais kolisid kahekümendatel Pariisi, et mõlemad saaksid tegeleda sellega, mis neile meeldib – naine kirjutamise ja mees pangandusega, et naise elustiili lubada. 1931 aastal tutvub Anais tollal veel kirjandusringkonnas tundmatu Henry Milleriga, kel parasjagu käsil esimene romaan. Anais tutvub ka Henry naise June’iga, kes „[..] appeared like an Angel, and I offered her a fool's faith. She was a taxi dancer. I paid my dime, she put her head on my shoulder, but then the lies began. She told me her mother was a gypsy and her father was a count. Later, I saw a film and realized she swiped her whole childhood right out of the film.“ Henry bordellikülastused ja June’i suhted naistega tekitasid Anais’iski soovi eksperimenteerida, eelkõige siiski kirjaniku enda ja (eraldi) ka tema kauni abikaasaga. June on muusaks mõlemale temast huvitatule ja Anais’ abiga saab Henry „Vähi pöörijoon“ ka avaldatud. Nii Anais’ kui ka Henry jäävad oma kaasadega, et tulevikus neist lahutada (mida me filmis loomulikult ei näe). Pariisi flingiks ja inspiratsioonitoiteks nende kahe suhe jäigi.
Visuaalselt väga nauditav film, millele lisavad värvikus pisikesed detailid või krutskid, mis iseenest loo jutustamise kohalt rolli ei mängi. Mustkunstnikud, valge tuvi, gorillamaskiga mees, jalutuskepp kellegi ’kaadrist välja tõmbamiseks’ ja muidugi aeg-ruum ise, mis toidab minu ilumeeli. Isegi tollased Pariisi bordellid on ilmselt nii oopiumised, et muutuvad omal viisil isegi võluvaks (sic!) Kõik tundubki olevat korras, kui inimeste lugu poleks kujutatud nii igavalt ja ühekülgselt. Et ilusa ümbrise all unustati tähelepanu pöörata sellele, mis peaks tegelikult domineerima. Saime mitmete stseenide kaudu teada, et kõik magasid peaaegu kõigiga, mis mõne meelest oli okei, mõne meelest mitte, mõne meelest arendav, mõne meelest sürrealism.
IMDBi andmetel tuleb 2011ndal aastal välja Kaufmani draama Hemingwayst ja Martha Gellhornist, loodetavasti ei astuta sellega samasse ämbrisse.
Huvitava faktina mainin ära, et film „Henry & June“ sai esimesena MPAAlt NC-17 märgistuse. Süüdlaseks on 1820ndast aastast pärinev Hokusai erootiline puulõige, mida Anais’ filmi alguses käes hoiab.
Minu hinne: 7/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar