138. Toughest Villages in Britain (2003)

Režissöör: Mark Carter

Vahelduseks Suurbritannia idüllilisele maaelule, mida võis näha "Teletupsudes", tehti 2003nda aastal kolmveerandtunnilisi dokumentaale kõige karmimatest pubidest ja küladest. Pubide osa mind eriti ei üllatanud , aga „Toughest Villages in Britain“ sisaldab inimeste osas täiesti kuldaväärt materjali.

Skinningrove. Vana naine, kelle aed on kaunistatud nukupeade või loomadega, mis on posti otsa torgatud. Noormees, kes sündis vetsus – aga ta polnud külas ainuke seesugune, ka tema ema sõbranna sündis seal. Samas, see polegi nii hull variant, sest küla heiteveed jõuavad kõik kohalikku veekokku ja sealt otse randa. Üks mees räägib loo sellest, kuidas ta leidis rannast kellegi kunsthambad. Väikesele kohale iseloomulikult leidis ta pubist kaotatud vara omaniku. Probleem lahendatud – mees pesi hambad puhtaks ja läksidki uuesti käiku. DJ, küla must lammas, kelle kodus võiks filmida kõiki narkourkaid kujutavad linateoseid. Väidetavalt sööb ta vaid kartuleid, ei midagi muud, või ajab oma isa elektririistadega taga.

Killingholme. Klaassilmaga jahiaktivist Badger, kelle maja küljes ripub silt „This House Guarded by Shotgun 3 Nights per Week – You Guess Which Three!“ Tõsisele asjaarmastajale kohaselt on ta mütsile reastanud sõjasaagi - hambad, rebase omad. Aastas notib ta maha 2000 tuvi, millest osa säilitab ta külmikus koos jänestega.

Grange Villa - "It is a former pit village. It has one shop, one tanning shop and a Chinese take-away as well as a limited opening post office." Korra aastas haarab tervet linna porrumaania, sest toimub kõige suurema isendi valimine. Veidi enne üritust ilmub välja porrusläsher, kes julgeb rikkuda ka kõige kangemate löömameeste taimed. Egas polegi muud teha, kui otsida kapist mõni tulirelv, et ise 24/7 aias valvet pidada. Külas asub ka The Saloon Bar, kuhu naisi ei lubata. Mitte et nad shovinistid oleksid, aga ega naabrimees ka rassist pole, kui talle mustanahalised LIHTSALT ei meeldi. Põhjenduseks tuuakse see, et mehed arutavad seal oma pereasju, millest naised ei tohiks kuulda. Right, päris maskuliinne põhjendus.

Highly. Ja kui sa oled kogemata väljaspoolt küla tulnuna kohalikku pubisse läinud, on üsna tõenäoline, et keegi keerab ukse seestpoolt lukku ja sinul pole muud teha, kui vaikimisi hoope taluda või vastu taguda. Oeh, ja sealsete meeste jaoks käib igareedese õllega kokku ka reedene peks oma naabriga. Järgmisel päeval ollakse taas parimad sõbrad.

Üles tasuks märkida ka Hirwaun ja New Cumnock. Vahelduseks oleks täitsa mõnus külastada kohti, kuhu turiste ei satu, ent mind hirmutavad veidike need kirjutamata reeglid, millest vaid kohalikud teavad. Eee .. ja ilmselt peaks välja otsima tossud, dressid ja neoontoonides patsikummid. Ostma kuskilt "Shameless’i" sõnaraamatu ja läks!

Minu hinne: 7/10

137. Henry & June (1990)

Režissöör: Philip Kaufman (The Unbearable Lightness of Being jt)
Osades: Richard E. Grant (Withnail!), Fred Ward, Uma Thurman, Maria de Medeiros, Kevin Spacey ja teised
IMDB tärne: 6,2/10

Samal ajal kui kõik teised lapsed lasteaias sotsialiseeruma õppisid, hakkasin mina lugema ja otsisin täiskasvanute raamaturiiulitelt uusi teoseid, mida uurida. Samal ajal algas minu esimene suhe Henry Milleriga, kelle „Vähi pöörijoon“ mulle kätte sattus. See pani mind suurtes inimestes kahtlema, sest taoline raamat lihtsalt ei saanud olla vanemate oma, kes on lapse silmade ees pühamastki pühamad. Minu arenev fantaasiameel tekitas räpase pahalase, kes raamatu täiesti kogemata meie elamisse sokutas. Nüüdseks istub „Vähi pöörijoon“ süütult minu teiste lemmikutega riiulil.

Film põhineb Anais Nin’i erootilistel päevikutel, tänu millele (ja osalt ka Millerile) on naine ka kuulsaks saanud. Abielupaar Hugo ja Anais kolisid kahekümendatel Pariisi, et mõlemad saaksid tegeleda sellega, mis neile meeldib – naine kirjutamise ja mees pangandusega, et naise elustiili lubada. 1931 aastal tutvub Anais tollal veel kirjandusringkonnas tundmatu Henry Milleriga, kel parasjagu käsil esimene romaan. Anais tutvub ka Henry naise June’iga, kes „[..] appeared like an Angel, and I offered her a fool's faith. She was a taxi dancer. I paid my dime, she put her head on my shoulder, but then the lies began. She told me her mother was a gypsy and her father was a count. Later, I saw a film and realized she swiped her whole childhood right out of the film.“ Henry bordellikülastused ja June’i suhted naistega tekitasid Anais’iski soovi eksperimenteerida, eelkõige siiski kirjaniku enda ja (eraldi) ka tema kauni abikaasaga. June on muusaks mõlemale temast huvitatule ja Anais’ abiga saab Henry „Vähi pöörijoon“ ka avaldatud. Nii Anais’ kui ka Henry jäävad oma kaasadega, et tulevikus neist lahutada (mida me filmis loomulikult ei näe). Pariisi flingiks ja inspiratsioonitoiteks nende kahe suhe jäigi.

Visuaalselt väga nauditav film, millele lisavad värvikus pisikesed detailid või krutskid, mis iseenest loo jutustamise kohalt rolli ei mängi. Mustkunstnikud, valge tuvi, gorillamaskiga mees, jalutuskepp kellegi ’kaadrist välja tõmbamiseks’ ja muidugi aeg-ruum ise, mis toidab minu ilumeeli. Isegi tollased Pariisi bordellid on ilmselt nii oopiumised, et muutuvad omal viisil isegi võluvaks (sic!) Kõik tundubki olevat korras, kui inimeste lugu poleks kujutatud nii igavalt ja ühekülgselt. Et ilusa ümbrise all unustati tähelepanu pöörata sellele, mis peaks tegelikult domineerima. Saime mitmete stseenide kaudu teada, et kõik magasid peaaegu kõigiga, mis mõne meelest oli okei, mõne meelest mitte, mõne meelest arendav, mõne meelest sürrealism.

IMDBi andmetel tuleb 2011ndal aastal välja Kaufmani draama Hemingwayst ja Martha Gellhornist, loodetavasti ei astuta sellega samasse ämbrisse.

Huvitava faktina mainin ära, et film „Henry & June“ sai esimesena MPAAlt NC-17 märgistuse. Süüdlaseks on 1820ndast aastast pärinev Hokusai erootiline puulõige, mida Anais’ filmi alguses käes hoiab.

Minu hinne: 7/10

133. Starter for 10 (2006)

Režissöör: Tom Vaughan
Osades: James McAvoy, Catherine Tate, Rebecca Hall, Alice Eve ja paljud teised
IMDB tärne: 6,8/10

Kuna ma maadlen parasjagu enda akadeemilise tee jätkamisega, siis filmi tegevus toimubki ülikooli ümber. Brian, keda kehastab McAvoy, lahkub oma kodukohast, et õppida Bristoli Ülikoolis. Juba väikesest peale on teda huvitanud telemäng nimega „University Challenge“ (jookseb tänapäevalgi), peagi avanebki tal võimalus saatest osa võtta. Elu ülikoolis ei ole aga lihtne, eriti kui mängu tulevad probleemid naistega. Üsna ameerikalik lähenemine brittide poolt.

Teha film, mille peategelaseks on parasjagu intelligentne & nägus noormees, viidata vähemalt korra mõenele teisele heale filmile, lisada veidi The Cure’i (mitte ainult), ning suure tõenäosusega võidab see minu südame, ent ..

Kui film on lõpuni vaadatud, pean jälle ohkama. Salingerlikult tahaks mõnikord pärast filmi vaatamist režissöörile helistada nagu vanale sõbrale lootuses, et ta suudab oma filmi heaks rääkida. Mainida asju, mida tema mõtles. Mainida asju, mida mina ei märkanud. Aga nii kaua, kui ma seda teha ei saa, pean ma leppima, et paljud filmid, mis võiksid olla suurepärased, on keskpärased, sest kõik tundub nii pinnapealne.

Kui tehakse film, mille tegevus viib ajas tagasi, on tähtis mitte eksida faktide ja pisikeste detailidega, sest kuigi keskmine vaataja neid tähele ei pane, on inimesi, kelle jaoks võib see filmielamuse rikkuda. Mulle on õpetatud, et eeltööst sõltub kõik, sest kui režissöör tahab, et vaatajad filmi ja teda tõsiselt võtaksid, peaks film olema nii ’õige’ kui see oma olemuselt saabki olla. Siinkohal võib veel vaielda, kas see ongi kõikide filmide eesmärk.

Ja see ameerikalikkus, mida ma varem mainisin: kaks tüdrukut, kelle vahel valida, üks blond ja pealiskaudne, teine brünett ja tark, võib vaid arvata, kumma peategelane valib. Filmi moraal – kui keerad midagi nässu, siis julge tegeleda tagajärgedega. Ei midagi uut.

Sellest hoolimata ei näi minu vaimustus James McAvoy vastu lõppevat, sest ta teeb oma asja, milles ta on hea, ent keeldub elamast staari elu. Kuigi ta on viimas(t)el aasta(te)l väga populaarseks saanud, elab ta jätkuvalt pisikeses korteris, ning sõidab Nissan Micraga. Andekuse (ja päritolu) poolest võiks paralleele tõmmata Ewan McGregoriga.
Briani ema mängib Catherine Tate, kes on tuntud naiskoomik. Mulle ta stand-up comedy ja „The Catherine Tate Show“ ei istu, aga „Doctor Who“ vastu pole midagi. Samas, mul pole absoluutselt midagi selle vastu, et teda ’tõsises’ filmis näha, kui aus olla, siis ta võikski seriaalidele vahelduseks rohkem filmides kaasa lüüa.

Minu hinne: 7/10

132. Bright Young Things (2003)

Režissöör: Stephen Fry
Osades: Emily Mortimer, Stephen Campbell Moore, James McAvoy, Michael Sheen, David Tennant, Fenella Woolgar ja teised
IMDB tärne: 6,6/10

Stephen Fry kuulub vaieldamatult minu lemmikmeeste listi. Ma ei hakkagi rääkima koostööst Hugh Laurie’ga, mis on talle ka peamise kuulsuse toonud, ega ka „QI-st“, mis on üks geniaalsemaid saateid briti teleemaastikul. Mees ise on kohutavalt tark, ent omab ühtlasi ka (mitte)ametlikku rekordit sõna „fuck“ rohke kasutamise eest eetris. Ta on tunnistanud oma nõrkust elektroonika vastu (iPode oli paar aastat tagasi igatahes üle kümne, kui ma ei eksi), kannatab bipolaarsuse all, ent usub, selleta poleks ta ilmselt kuskile jõudnudki. Andekale inimesele kohaselt tegeleb ka mitmete asjadega – näitleb, kirjutab, juhib saateid, ja nagu arvata võib, on vahelduseks ka kaamerate taga.

Seega, ma ei imestanud, kui minu kätte ilmus „Bright Young Things“, mis põhineb Evelyn Waugh’i (kes ei ole naine) 30ndatel ilmunud romaanil, ja mille režissööriks on Stephen Fry ise. Peategelasteks on rikkad, ent pealiskaudsed Londoni noored, kes armastavad pidusid ja kõike, mis sellega kaasas käib – peamiselt siiski klatši ja kokaiini. Hea näide ’muutumatust inimloomusest’, sest kuigi sisu sobiks hästi tänapäeva, toimub tegevus siiski kahe maailmasõja vahel.

Fragmente tegelastest. Adam & Nina, kes Adami majanduslikust olukorrast sõltuvalt, pidevalt abielluvad või mitte. Nii absurdne, et mõjub lausa geniaalsena. Agatha, kes saabub peole esimesena ja lahkub viimsena. Naiivselt pealiskaudne naine, kelle Fry muudab vaat, et sümpaatsekski. Lisaks suurepäraselt välja mängitud Michael Sheeni („Laws of Attraction“, „Wilde“) ja James McAvoy’ („Shameless“, „Atonement“) tegelaskujud.

Mulle meeldib Fry julgus riskida – kaameratöö mõjub kohati ajastule kohaselt jazzilikult. Mõned nutikad lahendused ja absurdselt koomilised olukorrad vaheldusid ilmselgete liialdustega, nii et mul tekkis kohutav tahtmine mõned minutid filmist (eriti lõpust) välja lõigata, et teos oleks kuidagi terviklikum.

"Never, never, never have such scenes been witnessed in high society, that uneasy alliance between Bright Young Things and old survivors. Perhaps this was the defining moment of our epoch of speed and syncopation. This so-called 20th century of angst, neurosis and panic. Reader be glad that you have nothing to do with this world. Its glamour is a delusion, its speed a snare, its music a scream of fear. Faster and faster they swirl, sickening themselves with every turn. The faster the ride, the greater the nausea, the terror, and the shame."

Minu hinne: 7/10

122. Jimmy and Judy (2006)

Režissöörid: Randall Rubin & Jon Schroder
Osades: Edward Furlong ("American History X"), Rachael Bella ("The Ring") ja teised
IMDB tärne: 5,4/10

Esimene asi, mis silma torkab, on käsikaamera kasutamine. Suur osa "Jimmy'st ja Judy'st" on filmitud näitlejate endi poolt. Püütakse luua amatöörfilmi muljet, mis ka õnnestub, kuid on õnnetuseks pole piisavalt professionaalne, et suuremat publikut võluda. Ja kui läbinisti aus olla, siis on asi ilmselt ka selles, kuidas sisu serveeritakse. Kui tahetakse olukorda näidata realistlikult, on see tihti häiriv. Kas või "Irréversible". Ometi on "Jimmy and Judy" kergemini seeditav, aga kära on sellest hoolimata palju.

Jimmy on ODD all kannatav 21-aastane noormees, kes filmib kõike, mis tema jaoks oluline. Ta on mitu aastat huvitatud Judy'st. Kui Judy't koolis mõnitatakse, teeb Jimmy kindlaks, et kiusajad saaksid vääriliselt karistatud. Koos külastatakse narkodiilerit ja jõutakse kommuuni, kus on võimalik "olla alasti ja juua nii palju, kui vaid tahad." Sinna vahele mahub mitu süütut ja mitte-nii-süütut kannatajat. Loomulikult jäävad kõik need sündmused lindile.

Kahe peategelase vaheline keemia kandus edasi ka nende eraellu. Praeguseks on nad married with children. Ja kudos režissööridele selle eest, kuidas nad filmi telgitagust korraldasid.

Minu hinne: 7/10

120. Wristcutters: A Love Story (2006)

Režissöör: Goran Dukic
Osades: Patrick Fugit ("Almost Famous" & "Spun"), Shannyn Sossamon, Shea Whigham, Leslie Bibb, Tom Waits ja teised
IMDB tärne: 7,5/10

Vahelduseks midagi horvaadi režissöörilt. Arvasin, et see Goran Dukici film on mingisugune "Thirteen" meets "Girl, Interrupted", aga polnudki. Helge teemakäsitlus, samas tungivalt irooniamaiguline linateos enesetapjatest. Kuna ma ei ole suurem fantaasia žanri fänn, siis olin veidi skeptiline.

Kui Zia pruut poisi maha jätab, sooritab ta enesetapu. Ta ei lähe taevasse ega allmaailma, vaid kohta, kus elavad vaid suitsiidi sooritanud. See erineb tavamaailmast oma elanike poolest, kes on valdavalt eraklikud ning (positiivse) kiiksuga, ning ei naera mitte kunagi. Ka elukeskkond on tunduvalt räpasem, aga kui see välja jätta, on kõik nagu "peakski olema". Mõne aja pärast saab Zia teada, et tema endine tüdruksõber tappis end suurest kurvastusest poisi surma üle. Loomulikult on tema eesmärgiks tüdruk üles leida, ja kaaslasteks reisil on on Jevgeni ning hääletajana üles korjatud Mikal.

Kogu film on originaalne ning loominguline. Fantaasia seguneb komöödiaga, ent ei ole ülepakkuv. Ja kes usuks, et film, milles keegi ei naera, võib olla komöödia?! Keskmine ameerika filmivaataja ilmselt mitte. Kindlasti mitte film, mis kõigile meeldiks, aga tasub proovida - kas või Tom Waitsi pärast.

Minu hinne: 7/10

116. Le temps qui reste (2005)

Režissöör: François Ozon ("Swimming Pool", "6 femmes", "Sous le sable")
Osades: Melvil Poupaud, Jeanne Moreau ja teised
IMDB tärne: 7,2/10

Melvil on üks minu lemmikprantslasi alates sellest filmist. Ja ma saan tema fenomenist täitsa aru - peale selle, et ta naisi hullutab, on tal julgust mängida homoseksuaali, millega käivad Ozoni käe all kaasa ka kompromiteerivad stseenid). Jeanne Moreau on üks tuntumaid vanema generatsiooni näitlejaid Prantsusmaal. Tema populaarsematest filmidest tõstan esile Truffaut' "Jules et Jimi."

Filmi sisu keskendub noore fotograafile nimega Romain, kes ühel päeval kokku kukub. Kuigi ta kahtlustab, et on nakatanud HI-viirusega, teatab arst, et Romainil on vähk, mis on nii kaugele arenenud, et ravile tõenäoliselt ei allu. Kuigi fotograafil on väike võimalus sellest eluga välja tulla, keeldub ta keemiaravist. Ta otsustab hakata pildistama kõike, mis talle oluline, ning usaldab oma saladuse vaid vanaemale.

Erinevalt teistest filmidest, mille peategelaseks on mõni vähiga maadlev inimene, ei keskendu "Le temps qui reste" nii traagiliselt haigusega kaasnevatele õudustele. Kergemas vormis leppimine oma saatusega, ning püüdmisega jätta endast jälg. Miinuspoolele see, et fotograaf ei oska kaameral õiget nuppu vajutada, mis selle ka tööle paneks :P

Minu hinne: 7/10

114. Babel (2006)

Režissöör: Alejandro González Iñárritu ("Amores perros", "21 Grams")
Osades: Brat Pitt, Cate Blanchett, Gael García Bernal, Adriana Barraza, Rinko Kikuchi, Koji Yakusho ja paljud teised
IMDB tärne: 7,7/10

Avasin uudisteakna, ning olin peaaegu veendunud, et ma lugesin midagi valesti. Ei lugenud. Täiesti jubedaks teeb asja tõsiasi, et mul endal oli paar nädalat tagasi valida unerohtude või "tulen ise sellest välja" vahel. Kuigi esimesed päevad olid jubedad (magasin ööpäevas ligikaudu kolm tundi), siis nüüdseks on kõik korras. Neid aegu, mil ma uinusin enne keskööd, ma enam ei mäletanudki ..

Kui filmis mängib Gael Bernal, siis tõenäoliselt ma seda ka vaatan, sest ma usaldan tema valikut. Iñárritu on ka silma jäänud kahe hea linateosega (eelmainitud), seega minu ootused olid kõrged. Mullegi üllatusena olid esindatud kõik maad, mida ma lähima kümne aasta jooksul külastada tahaks.
Filmis on neli tegevusliini, mis seotakse üheks. Jaapanlane kingib ühele maroko mehele relva, mille viimane oma tuttavale müüb. Tuttava lapsed katsetavad relva, et näha, kui kaugele see suudab lasta. Sihtmärgiks on turismibuss, milles on ka ameeriklased, kes puhkusele minnes oma lapsed mehhiklasest lapsehoidjale usaldasid.

Kui on rohkem kui üks tegevusliin, peaksid osad olema sisult võrdsed. Seekord tundsin, et mõned liinid olid tugevamad kui teised. Samas ideed olid head, ning Bernal on ka pahalasest sugulasena veenev.

Minu hinne: 7/10

112. Butterfly on a Wheel (2007)

Režisöör: Mike Barker
Osades: Pierce Brosnan, Maria Bello, Gerard Butler ja teised
IMDB tärne: 7/10

On ideaalne perekond. Ühel päeval röövitakse laps ja nõutakse lunaraha. Selliseid filme on ääretult palju.
Kui lapse vanemad röövi kaasosalisele kogu oma raha ulatavad, süütab pahalane rahatähed, ning viskab kohvri vette. Kunagise shaken-not-stirred mehe tegelaskuju uurib, mida tegelikult tähendab väljend, et keegi on oma lapse nimel valmis kõigeks. Selliseid filme enam nii palju ei ole.

Ja lõpuks tuleb välja, et:

The film’s title is an allusion to a line of Alexander Pope’s Epistle to Dr Arbuthnot: “Who breaks a butterfly upon a wheel?” The line is usually interpreted as questioning why someone would put massive effort into achieving something minor or unimportant. /Wiki

Mulle meeldis põhiidee, aga filmi visuaalia ja igavad näitlejad (ei viitsi vaielda) tegid kurvaks.

Minu hinne: 7/10

111. December Boys (2007)

Režissöör: Rod Hardy
Osades: Daniel Radcliffe, Lee Cormie, Christian Byers, James Fraser, Jack Thompson ja teised
IMDB tärne: 7/10

Neli orbu, kelle sünnipäeva tähistatakse detsembris, saadetakse mere äärde puhkusele. Üks lastest saab teada, et talle sümpaatne abielupaar tahab kedagi nende grupist lapsendada. Kasutades ära seda eelist, millest teistel lastel aimugi pole, muutub poiss musterlapseks. Peagi tuleb tema saladus välja.

Daniel Radcliffe tahab tõestada, et ta suudab väljuda Harry Potteri rollist, see tähendab ka stseene, mis mõnes väiksemas Radcliffe fännis segadust tekitavad. Olgu mainitud, et stseen oli süütu, aga meediakära paari sekundi (sobimatuse?) pärast päris suur.

Ma liigitaksin "Detembripoisid" lastefilmiks, ning seetõttu andestan ka mõned absurdsused.

Minu hinne: 7/10

102. Pieces of April (2003)

Režissöör: Peter Hedges
Osades: Katie Holmes, Derek Luke, Oliver Platt, Alison Pill, John Gallagher Jr, Patricia Clarkson ja teised
IMDB tärne: 7,2/10

April on oma perele valmistanud vaid peavalu. Tema emal pole Aprilist ühtegi head mälestust, erinevalt tema õest-vennast. Emal on vähk, seega kardavad kõik, et tänupühad on viimane kord, mil terve pere on koos. Ja viimane kord, mille April võib jällegi nässu keerata. Tegevus areneb kahes liinis - kuidas April üritab sööki valmistada, ning vanemate vaevalist teed New Yorki.

Õnnetuseks keeldub just sel tähtsal päeval ahi töötamast, mistõttu peab April abi paluma oma veidratelt naabritelt ..

Väga värskendav on näha Katie Holmesi mängimas täiesti erinevat tegelaskuju, millega ta sai suurepäraselt hakkama.

Lõpp minu jaoks ei töötanud, aga Aprili ponnistused on kindlasti väärt vaatamist.

Minu hinne: 7/10

82. The Woodsman (2004)

Režissöör: Nicole Kassell
Osades: Kevin Bacon, Kyra Sedgwick, Eve jt
IMDB tärne: 7,4/10

Kuigi Kevin Bacon mulle ei meeldi, pole mul midagi selle vastu, et teda endise endise kriminaalina näha.

Bacon mängib Walterit, kes on süüdi mõistetud 12. aastaks laste väärkohtlemise pärast. Sarnaselt sakslaste ex-con'i filmile, keskendub ka "The Woodsman'i" tegevus elule pärast vanglat. Või pigem elu võimalikkusest pärast vanglat. Tänu vanadele tutvustele, leiab Walter endale töökoha. Loomulikult ei puudu ka intriigid. Tööl tutvub endine kurjategija naisterahvaga, kes jääb tema kõrvale isegi siis, kui saab teada, miks Walter vangis istus. Naise käitumist aitab mõista (aga suuremal osal siiski mitte) tema lapsepõlves juhtunu.

Õnnetuseks on Walteri uus elukoht kooli läheduses, ning suutmata kiusatusele vastu panna, jälgib ta lapsi kooli minemas ja sealt tulemas. Peagi saab ta aru, et ta pole ainuke, kes lastel silma peal hoiab. Walter ristib teise mehe, kes ilmselgelt liiga suurt huvi väikeste laste suunas üles näitab, Candy’ks. Ühel hetkel kaobki ümbruskonnast väike tüdruk...

Vanglast tavaellu naasmine on mängitud tõepoolest realistlikult. Ühiskonda taassulandumine pole lihtne.

Ja kuigi see tundub kohatune, tundub mulle, et Walteri suhe lastesse on võrreldav Humbert Humberti kiindumusega Lolitasse. Ning sarnasust võib otsida ka mõlema mehe lapsepõlvest. Siit areneb jällegi üsnagi problemaatiline küsimus – kas lolitalik armastus on siiras või kohutav?

PS! Kevin Bacon ja Kyra Sedgwick on päriselus ka paar.

Minu hinne: 7/10

81. Efter brylluppet (2006)

Režisöör: Susanne Bier
Osades: Mads Mikkelsen, Rolf Lassgård, Sidse Babett Knudsen, Stine Fischer Christensen ja teised
IMDB tärne: 7,9/10

Ma poleks eales uskunud, et Sigur Ros mõne India-stseeni taustaks sobib, aga taanlased teevad selle täiesti võimalikuks. Jacob, tüüp, keda mängib Mads Mikkelsen (kes on taani filme näinud, sellele pole tema nägu ilmselt ka võõras), peab Indias lastekodu. Kuna asutust ootab pankrot, on Jacob nõus minema Kopenhaagenisse, et suruda kätt mehega, kes võib-olla valib tema projekti, et seda rahastada. Viisakusest kutsus Jørgen (rahastaja) Jacobi ka enda tütre pulma, kuhu teine otseloomulikult ka läks. Pulmas selgus, et Jacobi kunagine tüdruk on Jørgeni abikaasa, ja tegelikult sattus Jacob oma enda tütre, kelle olemasolust tal varem aimugi polnud, pulma. Kõlab nagu mõni Ladina-Ameerika seep, aga nii see päris pole.

Sisu pole mindphuck, mis päevaks või päevadeks kummitama võiks jääda, aga emotsioone on küllaga. Kellele meeldivad close-up'id silmadest ja huultest, näevad seda ka. Vahepeal on tunne, et kaameraga on isegi veidike mängitud, aga mitte väga jõuliselt. Visuaalselt jälle üks kena film ilusate inimesega.

PS! Susanne Bier'i "Elsker dig for evigt" on ka hea väga hea.

Minu hinne: 7/10

80. London to Brighton (2006)

Peategelased Brightonis

Tuule käes mänglevate plasttopside stseen oli ka

Punamütsike ja kuri hunt

Filmi kõige tähtsam (ja kohutavalt irooniline) stseen, kes tahab põhjust teada, vaadaku filmi

Režissöör: Paul Andrew Williams
Osades: Lorraine Stanley, Georgia Groome ja teised
IMDB tärne: 7,1/10

Filmi peategelasteks on juba kogenud prostituut ja 12-aastane tüdruk. Prostituudi pimp käskis esimesel leida alaelaine tüdruk, kes oleks nõus lisaraha teenima pisikese tööotsaga. Kuna tüdruk oli kodust jalga lasknud (ebastabiilne perekond), ning elas tänavatel, siis oli ta nõus. Kelly, vanem prostituut, tuli temaga kliendi juurde kaasa. Kliendiks oli miljonär, kes soovis rahuldada oma armastust sadomaso vastu alaealise tüdruku peal. Päris tema soovi järgi ei läinud, sest ta ei domineerinud, vaid oli pigem lootusetus seisus submissive.

Kui miljonäri poeg selle sutenööri üles otsis, kes tema isale naisi (oh, lapsi) muretses, ja nende kahe kohest kohaletoomist nõudis, siis vaataja võis veenduda, et tegu on jällegi sellise filmiga, mille süžee on ammusest ajast tuttav. Kui film on lõpuni vaadatud, siis peab režissöörile au andma, well done, mate.

Kaameratöö mulle ei meeldinud, kuigi ma saan aru, miks see selline oli. Lähendas teemale küll. Väga jube on tüdruku liin. 12-aastane plika, kes on sunnitud olema tugev ja enda eest tänaval seisma, on ikkagi laps (kaisukaru teema). Ja miks need suured inimesed kaasavad oma mängudesse inimesi, kelle jaoks on hoopis teised mängud?! Minu arust on Freudil siinkohal õigus.

Ja kuidas ma selle filmi peale sattusin? Brighton on minu jaoks uskumatult sümpaatne linn. Veekogu ääres ja äärmiselt tolerantne. Woo-hoo! Aga see pole peamine põhjus - üks inimene, kes ka seda blogi loeb, ja mulle suureks eeskujuks on, kutsus mind Brightoni enda sünnipäevale! Seega .. from London to Brighton it is.

Kui kedagi huvitab, siis režisöör hoiab filmi IMDB boardil silma peal, nii et .. kui on küsimusi, siis tema teab kindlasti vastust.

Minu hinne: 7/10

76. Midnight Cowboy (1969)

Režissöör: John Schlesinger
Osades: Dustin Hoffmann, John Voight ja teised
IMDB tärne: 7,9/10

Film võitis kolm Oscarit. Peaksin alustama sellest, et mulle meeldivad filmid, mis kannavad edasi teatud NY-meeleolu. "Taxi Driver" läheb samasse kategooriasse. "Rosemary's Baby" ja "Breakfast at Tiffany's" sellele niivõrd ei keskendu, kuid miljööst saab siiski aimu. Ühesõnaga - suurlinnalik nukrus, ehk isegi masendus.

Kui hakata filme suures plaanis vaatama, siis iga maa erineva ajaperioodi kohta, saab teha üldistusi. 70ndate (ja 60ndate lõpu) filmikangelased ei ole tingimata positiivsed tegelased, kellega samastuda. Selle filmi perioodilise paikapidavuse saab kindlaks määrata ka sürralismi-ilmingute järgi.

Ja kuigi inimestele meeldib kisendada, et see film on esimene geifilm, mis Oscari sai (ja kuidas see võis, eksole?!), siis mina seda homotemaatikat nii väga ei näinudki.

Minu hinne: 7/10

63. Shaun of the Dead (2004)

Valivad õigeid plaate, mida relvana kasutada

Tõhusamad vahendid

Režissöör: Edgar Wright
Osades: Simon Pegg, Kate Ashfield, Nick Frost, Lucy Davis, Dylan Moran, Nicola Cunningham ja teised
IMDB tärne: 8/10

No mis näoga vaadata filmi, kui väga paljud osatäitjad on niivõrd tuttavad näod, et tunneks lausa tänaval ära?! Täiesti veider on see, et öösel vaatasin täiesti kogemata seriaali "Spaced", mis on väga otseselt seotud "Shaun of the Dead'iga."
Aga need nimed .. Simon Pegg ("Spaced", "Big Train"), Nick Frost ("Spaced"), Lucy Davis ("The Office"), Dylan Moran ("Black Books") ja nii edasi. Jeerum, jeerum. Ma ei hakkagi seda mainima, et paljud neist näitlejatest on mänginud pisemaid rolle teistes briti komöödiates.

Võtame zombie'd, head briti näitlejad ja vürtsitame kõike huumoriga .. Kokku saame Stephen Kingi arust kultusfilmi.

Minu hinne: 7/10

58. Le mari de la coiffeuse (1990)

Režisöör: Patrice Leconte ("La fille sur le pont")
Osades: Jean Rochefort, Anna Galiena ja teised
IMDB tärne: 7,3/10

Ma olin valmis selle filmi peaaegu pooleli jätma, ometi tundsin, et see poleks ilus režissööri vastu, seega sundisin end edasi vaatama. Ehk oli asi selles, et esimeses pooles suuremat sisu arengut ei toimunud (kuigi lapsepõlvestseenid mulle meeldisid), kuid lõpp päästis filmi ning andis filmile hoopis teise mõtte ja ilu. Suudan isegi naistegelast mõista.
Lugu räägib Antoine'st, kes on lapsepõlvest peale sissevõetud juuksuritest. Kui ta näeb ühte noort juuksurit (ise juba parajalt vana olles), siis küsib ta esimese visiidi ajal, ega naine temaga abielluda ei taha. Teisel visiidil ütleb naine oma nõusoleku. Nad olid kümme aastat õnnelikult abielus, aastate jooksul tülitsesid vaid korra.

Minu hinne: 7/10