130. Bad Boy Bubby (1993)

Režissöör: Rolf de Heer („Dingo”, „Alexandra’s Project”, „Ten Canoes” jt)
Osades: Nicolas Hope, Claire Benito, Ralph Cotterill, Carmel Johnson („McLeod's Daughters”) ja paljud teised
IMDB tärne: 7,3/10

Loen huviga (veebi)ajalehti, et teada saada, millega inimesed mind järgmiseks üllatavad. Hetkel on aktuaalne see uudis, milles juttu 73-aastasest mehest, kes hoidis oma tütart enam kui kaks kümnendit keldris.

See pani mind mõtlema hollandlase Rolf de Heeri filmile, mis on juba mõnda aega vaatamist oodanud. Filmi peategelaseks on Bubby, keda on ema kolmkümmend aastat välismaailma eest peidus hoidnud, sest sealne õhk olevat mürgine. Kõik oma teadmised on poiss (kuidagi veider oleks öelda tema kohta mees) õppinud oma emalt ja kassilt. Nagu arvata ongi, siis naine, kes hoiab oma poega niiviisi ruumi suletuna, pole just kõige õigem eeskuju. Ühel päeval lisandub seltskonda Bubby kadunud isa. Ema tähelepanu koondub uuele vanale mehele, ning oma mängulise (topelt)eksimuse tõttu satub Bubby maailma, mille eest ema teda hoiatas. Kõik järgnev on üles ehitatud mehe arusaamale õigest käitumist ning reaalmaailmaga kohandumisest.

Peaaegu filmi algusest peale saab selgeks, miks see film paljudele ei meeldi – režissöör on jälle rikkumas kohustuslikku „hea maitse” piiri. Tõepoolest, loomi tapetakse lausa kahel korral, ema ja poja vahel ON väärastunud suhe, alasti inimesi liigub ekraanil ringi piisavalt, Jumalat salatakse (‚tõekuulutaja’ oli ilmselgelt tutvunud Satre ja Camus’ loominguga), ja tegevusse on kaasatud puuetega inimesed. Ma arvan, et ma ei pea mainima, et filmi tegevuse käigus ei saanud kannatada ükski nimetatatud osapool. Ja film on hea, teistmoodi, ent hea.

Minu hinne: 8,5/10

127. Picnic at Hanging Rock (1975)

Režissöör: Peter Weir ("The Truman Show", "Dead Poets Society" jt)
Osades: Tony Llewellyn-Jones, Anne-Louise Lambert ("Somersault"), Christine Schuler, Helen Morse, Vivian Gray, Rachel Roberts ja teised
IMDB tärne: 7,6/10

Vahelduseks midagi vanemat Austraaliast. Olen keskendunud Euroopa 'uuele lainele', kui midagi sarnast toimus ka kängurumaal. Infot pole just palju, isegi Wiki on sõnaaher.

Kui ma filmi vaatama asusin, olin kindel, et raamat, millel film põhineb, on kirjutatud kuuekümnendate lõpus. Uurima asudes osutuski mu arvamus õigeks. Austraalia kirjaniku Joan Lindsay romaan avaldati 67. aastal.

Tüdrukutekool 20. sajandi alguses. On valentinipäev, ja õpilased sõidutatakse Hanging Rock'i juurde. Ekskursioon ei lõppe õnnelikult, sest kooli naastes on puudu kolm õpilast ja üks õpetaja. Kõik annavad oma panuse, et leida kaduma läinud inimesed, aga tulemuseta. Kaks noormeest, kes tüdrukuid viimasena nägid, leidsid neidudest ühe, kes ei suutnud meenutada, mis nende seltskonnaga juhtus.

Kui raamat avaldati, oli puudu viimane peatükk. See tuli välja alles pärast kirjaniku surma 1987. aastal. Kuna film on tehtud enne "tõe selgumist" pole seal antud ka vastust, mis mägedes juhtus. Võimalus ise lahendus välja mõelda, tegi filmist hiti väljaspool Austraaliat. Weiri linateosega algas ka Australian New Wave. Kuigi raamatu autor on vihjanud, et teos põhineb reaalis toimunud sündmustel, on see siiski vale. Ja nii filmis kui ka raamatus, on selged sürreaalsuse jäljed, millega saab jällegi ajastut teadmata ajavahemiku ära arvata.

Minu hinne: 7,5/10

111. December Boys (2007)

Režissöör: Rod Hardy
Osades: Daniel Radcliffe, Lee Cormie, Christian Byers, James Fraser, Jack Thompson ja teised
IMDB tärne: 7/10

Neli orbu, kelle sünnipäeva tähistatakse detsembris, saadetakse mere äärde puhkusele. Üks lastest saab teada, et talle sümpaatne abielupaar tahab kedagi nende grupist lapsendada. Kasutades ära seda eelist, millest teistel lastel aimugi pole, muutub poiss musterlapseks. Peagi tuleb tema saladus välja.

Daniel Radcliffe tahab tõestada, et ta suudab väljuda Harry Potteri rollist, see tähendab ka stseene, mis mõnes väiksemas Radcliffe fännis segadust tekitavad. Olgu mainitud, et stseen oli süütu, aga meediakära paari sekundi (sobimatuse?) pärast päris suur.

Ma liigitaksin "Detembripoisid" lastefilmiks, ning seetõttu andestan ka mõned absurdsused.

Minu hinne: 7/10

79. Candy (2006)

Allikas: www.ew.com

Allikas: www.about.com

Režissöör: Neil Armfield
Osades: Abbie Cornish, Heath Ledger ja teised
IMDB tärne: 7/10

Vabandan, et pole viimasel ajal siia midagi postitanud, ja ütlen juba ette, et novembri keskpaigani minust väga aktiivset blogijat ilmselt polegi.

Ma ei jaga Heath Ledgeri vaimustust, sest oma kuulsuse on ta suuresti saavutanud selle filmi tõttu. Pärast "Candy" nägemist olen oma arvamust muutnud. Üllataval kombel sobis ta sellesse rolli ideaalselt. Heath peakski jääma Austraalia filmide juurde, ausalt, ja ma hakkaks isegi temast kergelt vaimustuma.

Kunstnik Candy, luuletaja Dan, intensiivne armastus (milline k i i n d u m u s), heroiinisõltuvus, sõbrad (ja Casperi tegelaskuju oli mulle uskumatult sümpaatne), vanemad ja raha. Huvitav oli vaadata, sest lahenduskäigud olid minu jaoks uued. Välja arvatud sõit sellega, mis on tuttav juba Truffaut' Doinel'i saaga esimesest filmist.

Visuaalselt nauditav (nagu paljud Austraalia filmid), narkootikumide käsitlemine oli realistlik, ja muidu ka vägagi aww, kuigi ka kurb ja masendav. Samas, millisele naissoost isikule ei meeldiks idee, et mees on võimeline armastuse nimel kõike tegema?!

"You can stop, but you dont want to and when you want to stop, you cant."

"I wasn't trying to wreck Candy's life, I was trying to make mine better."

Minu hinne: 8/10