Kuvatud on postitused sildiga 80's. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga 80's. Kuva kõik postitused

neljapäev, 6. september 2007

46. This Is England (2006)


Režissöör: Shane Meadows
Osades: Thomas Turgoose, Stephen Graham ("Snatch"), Andrew Shim, Joseph Gilgun ja teised.
IMDB tärne: 8,2/10
Treiler

Film kaheksakümnendate keskklassi Inglismaast. Shaun on poiss, keda koolis mõnitatakse. Kooli lõppedes saab ta tuttavaks skinheadidega, kes ta automaatselt omaks võtavad ja tema eest hoolt kandma hakkavad. Esimene kamp, mille liikmeks Shaun sai, oli tore (või pigem kõvasti normaalsem). Äkki ilmus nende seltskonda üks kuri skinhead Combo, kes oli just vanglast vabanenud. Kuna Shauni isa oli surnud, oli Combo tema jaoks isafiguuriks. Pärast Combo ilmumist, jagunes skinheadide kamp kaheks, kuna kõigile ei meeldinud Combo käitumine. Combo oli seega äärmuslik skinhead, mis viis ka tõsiste tagajärgedeni.

Mind häirib tohutult see, kui inimene väidab, et "see pole kellegi süü!" Kuigi ma ise oma vigu just tunnistada ei taha, usun ma siiski põhjus-tegu-tagajärg seosesse. Phuck, aga sellised tüübid ajavad vihale. Peksab kellegi peaaegu surnuks ja ütleb, et "see polnud minu süü". Kõik nägid, et ta peksis, kuidas see siis ei saa tema süü olla? Või on ohver süüdi selles, et ta on vale nahavärviga, mis ei ole ju iseenesest süü.

Muidu olen jätkuvalt kahevahel. Tunnen, et 1h30+min ei ole piisav mõne filmi jaoks. Ei tea, kas asjata, aga mul on arusaam, et filmitegijad püüavad kõike teatud aja sisse mahutada, mistõttu mõned tegevusliinid jäävad arendamata, lõpetamata. Võib-olla on tegu jälle minu sooviga rohkem teada saada. Või mul on vale arusaam osade tähtsusest. St. erinev arusaam režisööri nägemusest. Woodyt oleks ma rohkem ekraanile lasknud (sest ta oli minu vaieldamatu lemmik), kuna praegu tundus, et Shaun jäi jälle üksi. Oeh, ma ei tea. Võib-olla on jälle õige, kui rohkem õhku jäetakse, et ise edasine välja mõelda. Peaks hoopis režisööri elulugu lugema vist.

Igatahes tekitab see film arutelusid, millest nagunii räägitakse. Brittide suhtumine immigrantidesse, Inglismaa lipu 'rüvetamine', aga eelkõige see esimene.

"American History X" on minu arust parem film skinheadidest, aga "This is England" pole ka sugugi halb.

Minu hinne: 7/10

esmaspäev, 20. august 2007

27. The History Boys (2006)


Režissöör: Nicholas Hytner
(Põhineb Alan Bennetti näidendil)
IMDB tärne: 6,8/10
Treiler
According to Time [1], the film is better than the original play, as the transformation to film improved the 'flow and intimacy' of the production, while preserving the messages it seeks to convey. /wiki
In 1980s Britain, a group of young men at Cutlers' Grammar School all have the brains, and the will to earn the chance of getting accepted in the finest universities in the nation, Oxford and Cambridge. Despite the fine teaching by excellent professionals like Mrs Lintott in history and the intellectually enthusiastic Hector in General Studies, the Headmaster is not satisfied. He signs on the young Irwin to polish the students' style to give them the best chance. In this mix of intellectualism and creative spirit that guides a rigorous preparation regime for that ultimate educational brass ring, the lives of the randy students and the ostensibly restrained faculty intertwine that would change their lives forever. Written by Kenneth Chisholm (kchishol@rogers.com)

Mulle meeldis. See ei ole kohe kindlasti tüüpiline noortefilm, mille tegevus on paigutatud keskkooli. On olemas keskmisele noortekomöödiale omased elemendid, aga need tõlgendatakse lahti hoopis teisiti. Homoseksuaalsusest õpetajate ja õpilaste tasandil. Õpetaja-õpilase suhe - sh õpetajate usaldamine (kui tõenäoline on, et keegi siin läheb oma õpetaja juurde ja räägib talle, et ta on vist gei?). Või see, kuidas õpetajad püüavad õpilasi asjast huvituma panna ja õpetajate siiras huvi aine vastu. Mängulisus ja teatud reeglite puudumine klassiruumis. In search of ultimate knowledge. Tõdemine, et me ei tee seda kõike alati enda pärast, vaid seepärast, et teised ootavad. Silmakirjalikud 'kõrgemad isikud', kes sinusse ei usu. Ja kõik see suudeti väga veenvalt välja mängida. Filmi esimeses pooles olid mu suunurgad ülesse suunatud, filmi teises pooles poetasin ma mõne pisara.

Mrs. Lintott: And you, Rudge? How do you define history?
Rudge: Can I speak freely without being hit?
Mrs. Lintott: You have my protection.
Rudge: How do I define history? Well it's just one fucking thing after another, isn't it?

Timms: You've got crap handwriting, sir!
Tom Irwin: It's your eyesight that's bad, and we know what that's caused by.
Timms: Sir! Is that a coded reference to the mythical dangers of self-abuse?
Tom Irwin: Possibly. It might even be a joke.
Dakin: A joke, sir. Oh. Are jokes going to be a feature, sir? We need to know as it affects our mindset.

Hector: The best moments in reading are when you come across something - a thought, a feeling, a way of looking at things - which you had thought special and particular to you. And now, here it is, set down by someone else, a person you have never met, someone even who is long dead. And it is as if a hand has come out, and taken yours.

Minu hinne: 8/10

pühapäev, 12. august 2007

18. Christiane F. - Wir Kinder vom Bahnhof Zoo (1981)

Alguses normaalne tsikk,

kes käib David Bowie kontserdil.



junkie


Režisöör: Uli Edel
Näitlejad: Natja Brunckhorst & others
IMDB tärne: 7.6/10
Treiler

Christiane F. (full name: Vera Christiane Felscherinow), was born in Hamburg on May 20, 1962. Her family moved to West Berlin when she was a child. Christiane is famous for her struggle with her drug addiction, especially to heroin.

When she was 12 years old, she first smoked hashish; by the time she was 14, she was a junkie and prostitute in the Bahnhof Zoo scene, an infamous group of teenaged drug-users and prostitutes (of both sexes) in Berlin. Christiane tried numerous times to overcome her addiction, but did not become totally clean until the birth of her son in 1996. As of 2006, she remains clean and lives with her son in a small city in Brandenburg.

Her story is well known in Germany because two journalists from the news magazine Stern, Kai Herrmann and Horst Rieck, ran a series of articles about her life and her addiction which eventually led to the successful book Christiane F. – Wir Kinder vom Bahnhof Zoo. The report chronicles her life from 1975 to 1978, when she was aged 12-15. The narrative of the book is in the first person, from Christiane's viewpoint, but was written down by the journalists functioning as ghostwriters.

In 1981, the story was made into a film directed by Uli Edel and produced by Bernd Eichinger and Hans Weth. Its title in Germany was Wir Kinder vom Bahnhof Zoo, and in English-speaking countries Christiane F. The screenplay was written by Herman Weigel. Christiane worked as an advisor for the film, but did not appear in it herself. David Bowie, Christiane's favorite singer at the time of the story, appears as himself. Bowie also provided much of the music in the movie, released on the 1981 soundtrack album Christiane F.

She lives today in a Brandenburg village near Berlin and has a 10 year old son (* 1996). / Wiki

Minu hinne: 7,5/10