131. Sympathy for the Devil (1968)

Mustad Pantrid

"What are they doing over there?"
- "I think they are shooting a movie."

Rezissöör: Jean-Luc Godard
IMDB tärne: 6,4/10

„The Beatles või The Rolling Stones,” on tobe küsimus, mida mõni tüüp küsib neil tüütutel kiirkohtungutel Inglismaal, kuhu mõni tuttav sind kogemata kaasa võtab. Kuuekümnendate lõpus oli sellise valiku ees üks mu lemmikrežissööre – Jean-Luc Godard. Valituks osutus The Stones ja selle tulemusena valmis film „Sympathy for the Devil”.

Ausalt öeldes tunduski utoopiline, et Godard teebki lihtsakoelise filmi bändi tegemistest, mis seotud laulu „Sympathy for the Devil” salvestamisega. Pealgi ilmub nähtavale režissöörile omane käekiri ja The Rolling Stones’i lugu muutub kandvalt osalt üksnes erinevaid lugusid siduvaks elemendiks. Kõik, mis mahub selle vahele, peegeldab tolle aja sündmusi, ning on, nagu Godardile ja ajale kohane, tungivalt vasakpoolne. Laulu salvestamisprotsessi oli põnev jälgida, sest see tekitas tunde, et vaataja viibib ise stuudios. Ja teate mis, näha 60ndate lõpu TRSi koos Brian Jonesi, Anita Pallenbergi ja Marianne Faithfulliga on üsna märkimisväärne. Sellest hoolimata ei ole „Sympathy for de Devil” film, mida on lihtne vaadata, mistõttu on mul ka tunne, et teen seda veel korra. Või kaks.

Möödunud kuul esilinastus ka M. Scorsese „Shine A Light”, mille staariks jällegi Mick, Keith & co. Jagan TRSi alati tinglikult kaheks erinevaks bändiks – varasemaks, mis mulle meeldib, ja hilisemaks, mis mulle peaegu üldse ei meeldi. Ent mulle tundub, et austan režissööri liiga palju, et film vaatamata jätta.

Minu hinne: 6,5/10 (Godard ja The Stones ühes lauses on juba piisavalt veider, mis siis filmist rääkida. Esialgse vaatamise põhjal nõustun peaaegu IMDB-ga.)

123. Into the Wild (2007)

Režissöör: Sean Penn
Osades: Emile Hirsch ("Alpha Dog", "The Emperor's Club"), Marcia Gay Harden, William Hurt, Jena Malone, Catherine Keener, Brian Dieker, Vince Vaughn, Kristen Stewart, Hal Bolbrook ja teised
IMDB tärne: 8,2/10

Filmid tutvustavad tihti inimesi, kellest varem kuulnudki pole, aga kelle lugu on nii huvitav, et pakub isegi pärast kinost lahkumist, põnevust. Lisandub rohkelt teadmisi ajalehtedest ning raamatutest, ning võib peaaegu väita, et üldplaan on käes. "Into the Wild" põhineb Jon Krakaueri tõsielulisel raamatul Christopher McCandlessi käekäigust.

Kui palju on neid noori ameeriklasi, kes pakivad pärast kooli lõppu oma seljakotid, ning põrutavad Euroopasse? Christopher pole erand - ka tema läheb - aga sihtmärk on erinev - tema puhul on selleks Alaska. Siiski, kui teised võtavad kaasa oma krediitkaardid, ja hoiavad ühendust oma lähedastega, järgib Chris palahniuklikku oled-vaba-vaid-siis-kui-pole-enam-midagi-kaotada stiili. Ta annetab kogu oma ülikooliraha heategevusele, lõikab katki kõikvõimalikud kaardid, ning võtab endale uue nime - Alexander Supertramp.

IMDB boardid on täis nii vastakaid arvamusi, ja lehtedest võib lugeda, et kohalikud Alaska elanikud peavad noorukit rumalaks ja naiivseks (nagu ka tema ülistamist). Film on jõudnud ka IMDB 250ne parima filmi hulka, seega tasub kindlasti vaatamist. Silmale on ilusaid looduskaadreid, ning Emile Hirsch meenutab mõnes stseenis kohutavalt River Phoenixit.

Kui teema huvitab, siis samal teemal on tehtud ka dokumentaal - The Call of the Wild, režissööriks Ron Lamothe.

Minu hinne: 8/10

105. Wonderland (2003)

Režissöör: James Cox
Osades: Val Kilmer, Carrie Fisher, Kate Bosworth, Dylan McDermott, Josh Lucas ja teised
IMDB tärne: 6,6/10

Ma olin umbes kaksteist, kui odavate filmide riiulist selle välja otsisin, ning müüja mind väga imeliku näoga piidles. Kui rulluisulembeline tüdruk näeb VHS-i kaanel rulluiskudega tüdrukut, siis on loomulik, et ta selle endale ostab. Ja ma tõesõna uskusin, et see on järjekordne tore film toredast tüdrukust, kes ilmselgelt uiskudega sõita armastab. Nagu minuga ikka juhtub, koguneb mul filme ja raamatuid, mida ma loen-vaatan alles tüki aasta pärast. Imekombel juhtus ka selle filmiga nii. Ja suur oli minu üllatus, kui film oli hoopis pornotäht Dick Digglerist (kelle tegelaskuju põhineb John Holmesil), ning Rollergirli roll pole filmis üldsegi nii suur. Praeguse seisuga on Boogie Nights üks nendest filmidest, mis kuulub kindlasti mulle meeldivate filmide hulka. Isegi soundtrack istub juba mitu aastat vapralt pleieris.

"Wonderland" on peaaegu jätk eelmainitud filmile, ainult see keskendub rohkem kuriteole ning tunnistustele (ja õigluse otsimisele). Val Kilmer on kohati liiga Jim Morrison (kes näinud The Doorsi filmi Kilmeriga peaosas, see teab) ning Wahlbergi suurepäraselt näideldud John Holmes ei läinud kokku Kilmeri omaga. Kuna sama kuritegu on mõlemas filmis, soovitan parem keskenduda 1997nda aasta filmile, sest on olustlikult ja näitlejate osas tunduvalt veenvam.

Kui see on oluline, siis märgin ära, et Paris Hilton on "Wonderlandis" täitsa olemas. Rannariietes ja puha. Räägib ka!

Minu hinne: 6/10

103. The Squid and the Whale (2005)

Režissöör: Noah Baumbach
Osades: Owen Kline, Jeff Daniels, Laura Linney, Jesse Eisenberg, Anna Paquin ja teised
IMDB tärne: 7,7/10

Pool-autobiograafiline film lahutusest ja selle mõjudest lastele.

Üsnagi intelligentne, natuke eww, suuresti psühholoogiline ning põnev film, mis pakitud New Yorgi miljöösse. Me gustas, mucho!

Minu hinne: 9/10

92. Control (2007)

Režissöör: Anton Corbijn (tema panus)
Osades: Sam Riley, Samantha Morton, Alexandra Maria Lara ja teised
IMDB tärne: 8,2/10

Manchester oli minu jaoks nagu muuseum. Olen olnud The Smiths’i ja Morrissey austaja juba päris mitu aastat. Nad tegutsesid peamiselt Manchesteris, nagu ka Happy Mondays, Joy Division, New Order, The Stone Roses, James ja nii edasi. Muidugi on nende bändide hiigelajad läbi, aga kaheksakümnendad-üheksakümnendad ei olnudki nii kaua aega tagasi. Koostasin endale listi ning käisin läbi kõik tollased kohad, where it all happened.

„Control” on mustvalge film Joy Divisioni peamehe Ian Curtise elust. Ja ma tõepoolest rõhutan, et see keskendub pigem Curtisele endale, mitte JD tegevusele. Ian abiellus ja suri noorelt, mis võib-olla ei eristagi teda teistest muusikutest, kuid tema laulusõnade intensiivsust ja (peaaegu hüsteerilist) lavalist olekut on raske millegagi võrrelda.

Kui ma filmi „24 Hour Party People” vaatasin, sain ma väga kurjaks. Kui tehakse filmi asjadest ja inimestest, kes tegelikult ka on olemas olnud, ning nende tegevust on mingi hetkeni üsnagi reaalselt kujutatud, siis peaks nii ka jätkuma. Mitte tapma Curtist uuesti ja teist moodi. See on minu lollakas kiiks, mis ei allu „see on vaid film” reeglitele. „Control” seda viga ei teinud, kuigi jättis väljendamata selle, mis niigi arusaadav (ja see töötas).

Mulle meeldis, et näitlejad, kes mängisid filmis JD bändiliikmeid õppisid neid lugusid ka reaalselt mängima. Ja filmi režissöör, kes kolis Inglismaale just selle bändi tõttu, on ka „Atmosphere” video autor, antud video ise on nii mõjuv, et ma näen seda isegi unes. Ian’i abikaasa Deborah on ka filmiga tihedalt seotud, mis teeb filmi veelgi reaalsemaks. Sam Riley, kes mängis peategelast, meenutas mulle kohutavalt Pete Doherty’t, mis pani mind nii mõnelgi hetkel muigama.

Kuid mingi asi jäi mind häirima, võib-olla mingi veider vastuolu varasematest dokumentaalidega, mida ma Manchesteri muusikascene kohta olen näinud. St kui see oli film Ian Curtisest, siis miks ei süvenenud see rohkem sellesse, mis ta tegelikult hävitas.

Alati on huvitav teada, mida tunnevad need inimesed filmi vaadates, kel on teemaga otsene side. Näiteks Iani tütar Samantha Curtis on kirjutanud oma arvamusest siin ja siin. Tema kirjutisi oli huvitav lugeda, kuna ta tundis filmi vaadates sama, mida mina ja paljud teised vaatajad. Nõustun temaga ka Manchesteri (mitte)kujutamise osas. Sellel linnal on jätkuvalt olemas teatud nukrameelsus, ja on sürr liikuda ringi inimtühjas Manchesteris ning kuulata JD-i albumit „Closer.” Natukene hirmus, aga kuramuse mõnus.

Minu hinne: 7,5/10

71. The Bounty (1984)

Allikas: www.arnadal.no

Režissöör: Roger Donaldson
Osades: Mel Gibson, Anthony Hopkins ja teised
IMDB tärne: 6,8/10

Saab jälle tegeleda filmidega, mis omavahel seotud. Selle aasta sees näidati ühelt telekanalilt dokumentaali Pitcairni saarest, kus probleeme noorte ahistamisega meeste poolt. Sealt tuli välja ka lüli, et tegelikult on kõik saarte elanikud omavahel suguliselt seotud. Seisnes ka otsene vastuolu - kas karistada neid Briti või kohalike seaduste järgi. "The Bounty" on eelugu, miks nii läks.

Fletcher Christian (Gibson) võttis mässuga William Bligh (Hopkins) laeva üle. Tema juhtimisel jõudsid mässulised 1790. aastal Pitcairni saarele. Nad põletasid laeva, et keegi neid üles ei leiaks. Tänapäeval elavadki saarel inimesed, kes on laevalt pärit inimeste järeltulijad. Ma isegi veendusid selles, kui saare kohta käivat materjali uurisin. Seal on Christianid ja Youngid.

Huvitava faktina toon välja, et Fletcheri poja nimi oli Thursday October Christian. Tollel ka poeg sellise nimega. Ning viimasel omakorda poeg sama nimega. See viimane poeg murdis kahjuks lüli, sest päris huvitav oleks, kui see tänapäevagi oleks kandunud. Thursday October XX jne. Esimese Thursday Octoberi (ehk Fletcheri poja) maja oli ka 2004. aastani saare vanim, kuid see lammutati termiitide tõttu.

Teema on nii huvitav minu jaoks, et lähen homme raamatukokku raamatuid selle kohta otsima. Eelduseks muidugi see, et neid on ikka tõlgitud.

Minu hinne: 6,5/10

62. Die Weisse Massai (2005)

Valge masai

Päris masai

Režissöör: Hermine Huntgeburth
Osades: Nina Ross, Jacky Ido ja teised
IMDB tärne: 6,5/10

Põhineb Corinne Hofmanni romaanil. Mulle on see raamat miskipärast hästi meelde jäänud. Mitte väga seepärast, et see niivõrd suurepärane teos oleks, vaid oma kerge loetavuse ja kultuuride kokkupõrke kajastamise pärast. Prantslased Ameerikas, Ameeriklased Ida-Euroopas - you name it, I read it. Tundub niivõrd uskumatuna, et šveitslane ühel hetkel masaide juurde elama läheb. Ja nii see oli, sest raamat räägib Corinne elust Aafrikas.

Film ei olnud nii hea. Mulle tundus, et režissöör jättis välja huvitavamad seigad ning tegi mingisuguse lihtsustatud asja ja panustas pigem ideele. Nii ei saa ju. Lisaks selline stereotüüpne "Ma tean, et sa ei tule tagasi" ja diibid pilgud.

Minu hinne: 5,5/10

35. Molière (2007)

Režisöör: Laurent Tirard
Osades: Romain Duris, Fabrice Luchini, Laura Morante, Ludivine Sagnier ja teised
IMDB tärne: 7,1/10
Treiler

Intriigidega pikitud hoogne ajalooline komöödia spekuleerib sündmustega suure prantsuse satiiriku Molière’i varasemal, salapäraselt valgete laikudega kaetud eluperioodil, kus rikka härra kostil elav noor näitekirjanik mässitakse romantika ja riugaste, arusaamatuste ja ahvatluste võrku.

1644. aasta Pariis. 22-aastane Jean-Baptiste Poquelin, keda tuntakse ka Molière’ina, ei ole veel see kirjanik, keda ajalugu teab koomilise satiiri isa ja kirjandusklassikasse tõusnud "Misantroobi" ja "Tartüffi" autorina. Kaugel sellest, tegelikult on ta läbikukkunud näitleja. Tema teatritrupp on pankrotis ja võlausaldajate poolt tagaotsitav. Molière satub vanglasse ning sealt vabanedes kaob mees kui vits vette. Möödub 14 aastat ja Molière triumfeerib koos oma trupiga Pariisis pärast edukat ringreisi Prantsusmaal./tartuff.ee

On raske teha filmi kellestki, kes on end rahva südamesse kirjutanud ja kelle teoseid on koolitundides lõpmatuseni käsitletud nii siin, kui seal. Peab tabama täpselt sihtmärki, sest muidu peab end järgneva filmiga jälle tõestama. Laurent kogus ilmselt kokku oma Ameerikas saadud teadmistepagasi ja riskis. Tuli välja küll, eriti kui juhtima panna mösjöö Duris - prantslaste oma Johnny Depp. "Armunud Shakespeare'i" on ilmselt paljud näinud ja kui see meeldis, miks mitte jätkata ajarännakut Moliere'i filmiga.
Aga mul on jätkuvalt kahju, et mu prantsuse keele oskus niivõrd pinnapealne on. Tutvuda iga teosega selle originaalkeeles on klišee, aga ma nii tahaks osa saada keelemängudest ja mitte enam sõltuda kahtlastest tõlkijatest, kelle annet kinnisilmi usaldada. Ssssh! Kuidas see oligi - et inimene polegi võimeline ühtegi keelt peale emakeele võrdväärsena selgeks saama?! Lohutust polegi.

Minu hinne: 7/10

24. Les quatre cents coups (1959)

Režissöör: F. Truffaut
Peaosas Jean-Pierre Léaud
IMDB tärne: 8/10
Kuulus stseen

A young Parisian boy, Antoine Doinel, neglected by his derelict parents, skips school, sneaks into movies, runs away from home, steals things, and tries (disastrously) to return them. Like most kids, he gets into more trouble for things he thinks are right than for his actual trespasses. Unlike most kids, he gets whacked with the big stick. He inhabits a Paris of dingy flats, seedy arcades, abandoned factories, and workaday streets, a city that seems big and full of possibilities only to a child's eye. Written by alfiehitchie

Ma olen teinud natuke pahasti ja vaadatud varem neid filme, kus Doinel juba täiskasvanud oli. Tegelikult on täiesti reaalne, et Antoine noorus just selline oli, ja mõni Freudi austaja saaks sellisel teemal lausa uurimustöö teha. Mina tundsin peategelase osas ära Truffaut' enda. Ta ema tahtis aborti teha, poiss saadeti vanaema juurde, pärast tema surma tagasi ema juurde, probleemid koolis, trükimasina varastamine ja nii edasi.
Kui ma saaksin teha ajarännaku 50ndate aastate Pariisi ja see sama poiss mulle vastu jookseks, siis ma tunneksin kohe ära, et see ongi Jean-Pierre - näojooned on tal ikka muutumatud ja nii iseäralikud.

Antoine Doinel: I need some money for lunch, dad. Only 1,000 francs.
Julien Doinel: Therefore you hope for 500. Therefore you need 300. Here's 100.

Julien Doinel: I have no socks left around these holes.

English Teacher: Last and simple question. Where is the father?
Rene: Ze fazer...
English Teacher: No. The father.
Rene: Ze fazer.
English Teacher: No, the tip of the tongue between the teeth. As if you had a lisp. Father.
Rene: Fazer.
English Teacher: No.
Rene: But I can't, sir. Not everybody has a tongue like yours.

Psychiatrist: Your parents say you're always lying.
Antoine Doinel: Oh, I lie now and then, I suppose. Sometimes I'd tell them the truth and they still wouldn't believe me, so I prefer to lie. /IMDB

Minu hinne: 7.5/10
Väga autobiograafiline film. Ja klassika.

20. Factory Girl (2006)

Allikas: filmdeculte.com

Režissöör: George Hickenlooper
Näitlejad: Sienna Miller, Guy Pearce & etc etc
IMDB tärne: 6,2/10
Treiler

A beautiful, wealthy young party girl drops out of Radcliffe in 1965 and heads to New York to become Holly Golightly. When she meets a hungry young artist named Andy Warhol, he promises to make her the star she always wanted to be. And like a super nova she explodes on the New York scene only to find herself slowly lose grip on reality... Written by Richard Galub

60ndad on minu jaoks äärmiselt põnev periood, seega ma püüan teha enda puudumise sellel ajajärgul tasa nende aastate filme vaadates (ja nendest aastatest). Kui päris aus olla, siis Andy pakkus mulle huvi paar aastat tagasi, aga mingil perioodil tema ja tema kunst ammendus. Popkunst siiski meeldib mulle .. tehnikate ja värvide mitmekesisuse pärast. Igatahes, olen kursis ka The Factory filmidega (Anita Pallenberg ja Mick Jagger - more more more! ((mitte vanana muidugi:P)) ja kindlasti on neil omamoodi väärtus. Kas või antud hetke scene jäädvustajatena. Edie on ka huvitav ja ilus ja müstiline, aga !!!

Why should we care about Edie Sedgwick? Factory Girl, fatally, can't find a reason. Stephen Whitty.

Nii ongi. Oli ilusaid riideid ja ilusaid kõrvarõngaid ja ilusaid/koledaid inimesi. Kui tehakse filme inimestest, kes reaalsuses on eksisteerinud/eksisteerivad, siis tekivad kohe vastuolud - nt Bob Dylani advokaadid tegid lärmi Bobi tegelaskuju üle, Lou Reed nurises ka - mina isiklikult oleks vanad tegijad ka filmi võtnud (mitte ennast mängima, muidugi, aga miks mitte?!) ja filmi väärtus oleks ilmselt ka tõusnud.

Edie Sedgwick: And what would I have to do in one of your movies?
Andy Warhol: Just be yourself.
Edie Sedgwick: Well which one?

Edie Sedgwick: I went to a party once, and there was a palm reader there and when she looked at my hand, she just froze. And I said to her "I know. My lifeline is broken. I know I won't live past thirty.

It's seems like we have something in common. Põhjus, miks ma enam kellelegi oma kätt ei luba lugeda (ons selline väljend olemas veel?).

Minu hinne: 6/10 (Pearce'i välimus, John Dunn, idee)

18. Christiane F. - Wir Kinder vom Bahnhof Zoo (1981)

Alguses normaalne tsikk,

kes käib David Bowie kontserdil.



junkie

Režisöör: Uli Edel
Näitlejad: Natja Brunckhorst & others
IMDB tärne: 7.6/10
Treiler

Christiane F. (full name: Vera Christiane Felscherinow), was born in Hamburg on May 20, 1962. Her family moved to West Berlin when she was a child. Christiane is famous for her struggle with her drug addiction, especially to heroin.

When she was 12 years old, she first smoked hashish; by the time she was 14, she was a junkie and prostitute in the Bahnhof Zoo scene, an infamous group of teenaged drug-users and prostitutes (of both sexes) in Berlin. Christiane tried numerous times to overcome her addiction, but did not become totally clean until the birth of her son in 1996. As of 2006, she remains clean and lives with her son in a small city in Brandenburg.

Her story is well known in Germany because two journalists from the news magazine Stern, Kai Herrmann and Horst Rieck, ran a series of articles about her life and her addiction which eventually led to the successful book Christiane F. – Wir Kinder vom Bahnhof Zoo. The report chronicles her life from 1975 to 1978, when she was aged 12-15. The narrative of the book is in the first person, from Christiane's viewpoint, but was written down by the journalists functioning as ghostwriters.

In 1981, the story was made into a film directed by Uli Edel and produced by Bernd Eichinger and Hans Weth. Its title in Germany was Wir Kinder vom Bahnhof Zoo, and in English-speaking countries Christiane F. The screenplay was written by Herman Weigel. Christiane worked as an advisor for the film, but did not appear in it herself. David Bowie, Christiane's favorite singer at the time of the story, appears as himself. Bowie also provided much of the music in the movie, released on the 1981 soundtrack album Christiane F.

She lives today in a Brandenburg village near Berlin and has a 10 year old son (* 1996). / Wiki

Minu hinne: 7,5/10

17. Everything is Illuminated (2005)

Allikas: www.reelingreviews.com

Allikas: www.library.kr.ua

Režissöör: Liev Screiber
Näitlejad: Elijah Wood, Eugene Hutz & Boris Leskin
IMDB tärne: 7.7/10
Treiler

[as they drive by an abandoned, half-destroyed apartment building]
Jonathan: What is it?
Alex: Soviets.
Jonathan: What happened?
Alex: [pause] Independence.

Alex: Please tell me, is the Shaq also the Jew?
Jonathan: Who?
Alex: The Shaqweel O'Neal, the Los Angeles Laker.
Jonathan: Uh, no.
Alex: And Michael Jackson?
Jonathan: [Scoffs] *No*, definitely not a Jew.

Jonathan: I'm a vegetarian.
Alex: You're a what?
Jonathan: I don't eat meat.
Alex: How can you not eat meat?
Jonathan: I just don't.
Alex: [to Grandfather, in Ukranian] He says he does not eat meat.
Grandfather: [to Alex, in Ukranian] What?
Alex: No meat?
Jonathan: No meat.
Alex: Steak?
Jonathan: No...
Alex: Chickens!
Jonathan: No...
Alex: And what about the sausage?
Jonathan: No, no sausage, no meat!
Alex: [to Grandfather, in Ukranian] He says he does not eat any meat.
Grandfather: [to Alex, in Ukranian] Not even sausage?
Alex: [to Grandfather, in Ukranian] I know!
Grandfather: [to Alex, in Ukranian] What is wrong with him?
Alex: What is wrong with you?
Jonathan: Nothing, I just don't eat meat!

Ameerikas elav juut Jonathan läheb Ukrainasse, et leida üles naine, kes päästis ta vanaisa natside käest. Rongijaama tulevad vastu Alex, kes vastab ideaalselt ameeriklaste ettekujutlusele Ida-Euroopa põkist, Alexi vanaisa ja Sammy Davis Jr.Jr. Filmi algus oli veidi boratlik, aga see polnud sugugi filmi põhiteema. Samas ma ei tea, kuidas ma peaksin suhtuma tõsielul põhinevatesse filmidesse, mis Ukraina asemel on filmitud Tšehhis ja Odessa rongijaama asemel on miski muu rongijaam. Ma mõtlen alati, et kas on keerulisem korraldada asjad nii, et need ka tähelepanelikumale vaatajale silma ei torkaks? 'Ameeriklastel on ükskõik, tähtis on fiiling.' Ja siis need nüansid, mis raamatus on teisiti - nt. Alexi vanaisa oli filmis juudiks tehtud, raamatus ta juut polnud. Ja see lõpu lugu. Või päevalilled, mis pidid hoopis maisitõlvikud olema. Ma ei tea .. äkki peaks võtma filmi eraldiseisvana.. Aga ma ei suuda.
Anyhow, lõpuks ometi film, mis pisarad valla päästis ..

Minu hinne: 7.5/10

8. Heavenly Creatures (1994)

Režisööriks well-known Peter Jackson
Osades Kate Winslet & Melanie Lynskey
IMDB tärne 7,6/10
Treiler

Heavenly Creatures is a 1994 fantasy thriller film directed by Peter Jackson and written with his partner Fran Walsh. It is based on the notorious 1954 Parker-Hulme murder, committed by two teenage girls in Christchurch, New Zealand. The film features Melanie Lynskey as Pauline Parker, Kate Winslet as Juliet Hulme and Sara Pierse as Honora Reiper and deals with the obsessive relationship between Pauline and Juliet, who vow to murder Pauline’s mother in order to avoid a potential separation when the mother fears their relationship is bordering on lesbianism. /Wiki

Almost all locations used for filming were the genuine locations where the events occurred. The tea shop where Honora Parker ate her last meal was knocked down a few days after the shoot ended. According to director Peter Jackson, when they got to the location of the murder on the dirt path, it was eerily quiet; the birds stopped singing, and it didn't seem right. So they moved along a couple of hundred yards./Wiki

Rohkem infot
Veelgi rohkem

Minu hinne: 7/10