Mustad Pantrid
"What are they doing over there?"- "I think they are shooting a movie."
Rezissöör: Jean-Luc Godard
IMDB tärne: 6,4/10
„The Beatles või The Rolling Stones,” on tobe küsimus, mida mõni tüüp küsib neil tüütutel kiirkohtungutel Inglismaal, kuhu mõni tuttav sind kogemata kaasa võtab. Kuuekümnendate lõpus oli sellise valiku ees üks mu lemmikrežissööre – Jean-Luc Godard. Valituks osutus The Stones ja selle tulemusena valmis film „Sympathy for the Devil”.
Ausalt öeldes tunduski utoopiline, et Godard teebki lihtsakoelise filmi bändi tegemistest, mis seotud laulu „Sympathy for the Devil” salvestamisega. Pealgi ilmub nähtavale režissöörile omane käekiri ja The Rolling Stones’i lugu muutub kandvalt osalt üksnes erinevaid lugusid siduvaks elemendiks. Kõik, mis mahub selle vahele, peegeldab tolle aja sündmusi, ning on, nagu Godardile ja ajale kohane, tungivalt vasakpoolne. Laulu salvestamisprotsessi oli põnev jälgida, sest see tekitas tunde, et vaataja viibib ise stuudios. Ja teate mis, näha 60ndate lõpu TRSi koos Brian Jonesi, Anita Pallenbergi ja Marianne Faithfulliga on üsna märkimisväärne. Sellest hoolimata ei ole „Sympathy for de Devil” film, mida on lihtne vaadata, mistõttu on mul ka tunne, et teen seda veel korra. Või kaks.
Möödunud kuul esilinastus ka M. Scorsese „Shine A Light”, mille staariks jällegi Mick, Keith & co. Jagan TRSi alati tinglikult kaheks erinevaks bändiks – varasemaks, mis mulle meeldib, ja hilisemaks, mis mulle peaegu üldse ei meeldi. Ent mulle tundub, et austan režissööri liiga palju, et film vaatamata jätta.
Minu hinne: 6,5/10 (Godard ja The Stones ühes lauses on juba piisavalt veider, mis siis filmist rääkida. Esialgse vaatamise põhjal nõustun peaaegu IMDB-ga.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar