73. Sügisball (2007)

Allikas: Eesti Ekspress

Režissöör: Veiko Õunpuu
Osades: Rain Tolk, Juhan Ulfsak, Mirtel Pohla, Taavi Eelmaa, Sulevi Peltola, Tiina Tauraite, Maarja Jakobson ja teised
IMDB tärne: 8,5/10

Vabandust, pole kaua kirjutanud. Süüdi on minu laiskus. Poole lihtsam on magada ja teed lürpida, kui õues on kõige koledamad sügisilmad. Täna on küll vihmapilved, aga päike on suutnud sellest masendusest end nähtavaks teha. Poriloigud, vaikne pühapäev, sügislehed, päike ja koristajad, kes hoogsalt luuaga võimlevad - this is it, and it is great! Teen siis vanad võlad tasa, ja räägin filmidest.

Eelmisel teisipäeval käisime kinos Eesti filmikunsti kaemas. Keskpäevase seansi kohta oli üsna palju inimesi (minu arust) igast vanusest. Meie ette sattus istuma üks vanapaar, kes "jubedamate" kohtade ajal üksteisele midagi sosistasid, aga tegelikult pidasid nad vapralt vastu. Olen kuulnud, et päris paljud inimesed on poole pealt lahkunud, kui Sügisballi näidati.

"Sügisball" on järjekordne film, mille puhul jagunevad vaatajad kaheks: neile, kas meeldib, või ei meeldi üldse. Mulle meeldis! Julgelt võin öelda, et see on üks väheseid filme, mida ma välismaal teistele julgeks soovitada. Tihti on tunne, et eesti filmile ei antagi eriti lootust, sest materdakse maha kõik sooritused.

Filmile heidetakse ette, et see on aeglane ja igav. Mul ei olnud kordagi tunnet, et peaks nüüd haigutama või magama heitma (Ja mulle meeldib "Lost in Translation" ka). Igav - tjah, tegelikult ongi inimeste elud üsnagi igavad. Ma kujutan ette, et kui keegi tahaks minu elust sellist pealiskaudset filmi teha, siis ega sealgi mingit põnevat süžeed pole - ja tõesti, vürtsiks ehk ongi ülepäeviti toimuvad Maxima-käigud :)
Ja siis see tapmisstseen, mis tundub liialdatud. Tegelikult on väga lihtne piiri ületada, nagu ma olen korduvalt öelnud. Kui minu ees seisab auto, millel on võtmed ees, aga puudub juht, siis oleks lihtne sisse hüpata ja oma elu prssekeerata. Kui suudad tahtmisele vastu panna ja situatsioonis koomikat tajuda, on kõik okei, st. piiri ei ületata.

Tegelikult ma muhelesin, kui ma shveitserite kostüümi nägin. Kui ma olin üsna väike, siis iss tõi mulle mingisuguseid vanu Disney multikaid (mis tõepoolest olidki Walt Disney looming), ühes osas kandis Donald vägagi sarnast riietust. Kahe tegelase vahel tekkis automaatselt mingisugune naljakas side.

Ja veel - see viimane Mati kõne, et igas korteris elavad tegelikult erinevad inimesed, kes .. yada-yada-yada .. oli liigne. Mõne jaoks muidugi ideaalne tsitaat, aga me teame seda ju isegi.

Halvast küljest muidugi see, et Eestit reklaamitakse jällegi halli ja nõuka-aegsena, mis paratamatult stereotüüpidele toiduks . Siiski, kas meil ongi midagi muud, millele toetuda?

Ning midagi jäi sisust puudu, kuna film ei jäänud kripeldama.

Minu hinne: 7,5/10

C&M,
korterielanik, kes tahab olla õnnelik (nagu kõik teisedki)