135. The Most Hated Family in America (2007)

Režissöör: Geoffrey O’Connor
IMDB tärne: 8,3/10

Louise Theroux on tuntud oma dokumentaalfilmide poolest, mille peategelasteks on alati mitte just kõige konvenentsionaalsemad inimesed. Mulle meeldib tema omadus säilitada stoiline rahu olukordades, mis minus tekitavad Cartmani moel tahtmise lausuda: „Screw you guys, I’m going home!“

Seekordse loo tegelased on Westboro Babtistide Kiriku liikmed. Louis elas nende juures mõnda aega, et neid lähemalt tundma õppida ja mõista. Hiljem on ta tunnistanud, et selle kiriku liikmed on kõige ekstreemsemad inimesed, keda ta üldse on kohanud. Võib-olla tulevad ette veebilehed GodHatesFags.com või GodHatesAmerica.com? Lühidalt öeldes tundubki kogu kiriku õpetus rajanevat nendele kahele väitele. Westboro kiriku liikmete loogika kohaselt vihkab Jumal homosid, ent kuna Ameerika ’armastab’ homoseksuaalseid, siis vihkab Jumal ka Ameerikat. Et sellest pole veel vähe – Iraagis ja Afganistaanis hukkunud sõjaväelased on tõend Jumala kättemaksust. Kiidetakse 11 septembri sündmusi ja kas või pahaloomulisi kasvajaid, mis põrgu tulevastele elanikele kaela sadanud.

Liikmed reisivad kiriku rahade eest teise riigi otsa, et osaleda sõjas hukkunute matustel. Osalemise all mõeldakse piketeerimist vastavate vihaloosungitega. Otseloomulikult kaasatakse ka kogukonna väikesed kasvandikud, kes julgelt silte hoiavad, ent tunnistavad saatejuhile, et ei tea, millest need plakatid tegelikult räägivad.

Üheks huvitavaks protesteerimispaigaks oli ka pood, mis müüs Rootsist pärit tolmuimejaid. Rootsi satub tule alla oma liberaalsuse tõttu. Jumal hakkab ka Rootsit vihkama. Ja nagu filmis näidatud plakatitelt selgub, vihkab ta ühtlasi ka printsess Dianat, Elizabeth Taylorit ja juute. Lühidalt öeldes vihatakse kõiki v.a kiriku liikmeid.

Kiriku juhtfiguuriks on Fred Phelps. Kui saatejuht püüab talle küsimusi esitada, väidab Phelps, et Louis ei saa temaga vestelda puhtalt seetõttu, et ta puuduvad samaväärsed teadmised piiblist, ning on seetõttu liiga rumal temaga rääkimiseks. Hiljem lubab ta siiski küsimustele vastata, ent vastus on kõigile üks – „järgmine küsimus, palun!“

Phelpsi lapselapsed käivad tavalistes koolides ja ülikoolides. Sõpru neil väljaspool kirikut pole, samuti ei luba ema oma 21-aastasel tütrel kellegagi kohvi jooma minna. Kõik lapselapsed lubavad, et neil ei ole tulevikus plaanis abielluda ega lapsi saada.

Kui pere sai teada, et saatejuhil on laps naisega, kellega ta pole abielus, püüti seda igal võimalikul korral talle ette heita. Irooniana on Fredi tütrel (kes on üks aktiivsemaid kiriku liikmeid) samuti laps väljaspool abielu. Huvitav, et igasuguste fundamentalistlike usuliikumiste reeglid tunduvad kehtivat kõigile teistele, ent mitte kõige ’tähtsamatele’.

Kirikul on liikmeid seitsmekümne ringis. Kuuskümmend neist on Phelpside järeltulijad. Lapselaste sõnadest lähtudes ei usu, et nende liikumine on kuigivõrd jätkusuutlik – samas, kunagi ei tea, kuidas nad tulevikus püharaamatut tõlgendada tahavad.

Kui ma usuks taevasse ja põrgusse, ning mul oleks võimalus valida, eelistaksin seltskonna osas igal juhul viimast.

Minu hinne: 7,5/10

106. Stranger Than Paradise (1984)

Režissöör: Jim Jarmusch
Osades: John Lurie, Eszter Balint, Richard Edson ja teised
IMDB tärne: 7,4/10

Vaatan jätkuvalt minimaalselt kolm filmi päevas, aga mul puudub motivatsioon, et sellest kirjutada. Ma ei ole eriti selline inimene, kes uue aasta lubadusi teeb, sest ma loodan igal öösel, et järgmisel päeval teen teisiti või teen rohkem. Olen juba taibanud, et ega ma neid lubadusi ei täida, aga lõbus on neid ikkagi tekitada.
Filmide suhtes ..
1. STAR WARS - I'm doing it! Mitte, et ma osaleks tähesõdades, aga ma annan SW-le võimaluse. Kui see on sitt, siis nii ongi. Kui pole, siis ma pean enda sõnu sööma.
2. Avardan oma silmaringi - st pilguheit Ameerika indiefilmidelt veidi kõrvale. (Tõenäoliselt läbikukkunud üritus, aga tasub proovimist.)

Arutasime Mancheteris selle üle, mida me filmides otsime. Võin öelda, et kindlat vastust ei tulnud, kuigi üks oli kindel - iga inimene tunneb ära, ükskõik, kas visuaalia ja/või sisu puudumise/olemasolu põhjal filmi, mis talle meeldib.
Tekkis omakorda arutelu filmide üle, mis järgivad reeglit "kena vaadata, sisutu plot." Otseloomulikult tekkis probleem selle üle, millist filmi pidada sisutuks. Kui me sisust aru ei saa, on see sisutus? St meie rumalus teeb filmi sisutuks?

See Jarmuschi film sobib kui rusikas silmaauku. Kui algus ei meeldi, siis tõenäoliselt lõpuni ei vaata, kui meeldib, siis vaatad. Kui oledki ära vaadanud, ei pruugi film tervikuna meeldida. Kui ei meeldi, on ilmselt põhjenduseks just sisu puudumine.

Minu puhul hakkas tööle samastumisandur (loomult pooldame asju, mis meile midagi tähendavad) ja see veider tunne, et suudan tegelasi läbinisti mõista. Ning seesama mõistatuslik tollase Ameerika aura. Ja kui mõelda, siis kõik see teebki meeldiva komplekti, mis tekitab isikliku kogemusega kokku puutudes sisu. Mul pole aimugi, kas mu mõttekäik on arusaadav, sest peavalu nüristab mu aju.

Minu hinne: 8/10

61. America at a Crossroads (2007)

Prantslaste "Pehmed ja karvased"

Režissöörid: Martyn Burke & Edward Gray
IMDB tärne: 4,8/10

Sattusin vaatama osa anti-ameeriklastest. Midagi uut teada ei saanud, pigem veendusin juba selles, mida teadsin. Võeti aluseks Iirimaa, Prantsusmaa, Poola ja Suurbritannia.

Minu arust oli märgata seda, et need, kes ka ühte osa sellest kultuurist jumaldavad, ei kiida heaks mündi teist külge. Tõepoolest love-hate relationship, mis on nii minugi puhul.

Kui väga jubedalt üldistada, siis prantslastele ei meeldi USA, sest see on ainuke riik, millega nad end võrdlevad (ja kes ei tahaks võrreldavast parem olla). Lisaks on neil tunne, et erinevalt Ameerikast pole neil maailmale midagi pakkuda peale juustu, veini ja Eiffeli torni.
Poolakad olid seisukohal, et Ameerika on nende jaoks nagu suur vend, aga kahjuks ei tea see suur vend, et tal on väike vend ka kuskil olemas. Üks trotsi täis poolakas rääkis ka sellest, kuidas nad peavad mitu tundi viisajärjekorras seisma (ning maksma raha, mis võib raisku minna), samas kui prantslased lihtsalt üle piiri jalutavad (ja siis kiruvad Ameerikat).
Britid tunnevad, et nemad on pannud Ameerikale aluse pannud, sest meeriklased ju räägivad nende keelt.
Üldiselt võiks öelda, et kõik, mida poolakad rääkisid, käib ka Eesti kohta.


Minu hinne: 5/10

49. The Atomic Cafe (1982)

Et näha, kuidas radiatsioon inimesele mõjub ..

Duck'n'Cover

Režissöörid: Jayne Loader, Kevin & Pierce Rafferty
IMDB tärne: 7,7/10

Erinevad arhiivikaadrid, mis annavad õiguse ise otsustada, st puuduvad halvustavad-kiitvad kommentaarid. Mulle pakkusid huvi Rosenbergide juhtum (andsid salajast infot Nõukogude Liidule), multikas kilpkonnast, kes õpetab, mida teha aatompommi korral (duck and cover), katsetused Bikini atollis ja sõjaväe treeningvideod. Kõige rohkem ärritas, kui miski sõjaväetüüp ütles, et kui oled ohutus kauguses, siis on aatompommi plahvatus kõige kaunim asi üldse, mis olemas on. Ja see pidev rõhutamine, et peaasi, et see relv on m e i l, mitte vaenlasel (st jõud on meie rahval). Või sellised naiivsed reklaamikesed musterperekonnast, kes oskab õigel ajal keldrisse varjuda ning välja tulles 'oh, alustame koristamist' ütlevad, nagu polekski midagi erilist juhtunud. Millegi pärast pole vaja muretseda, sest see pole midagi suurt ega tõsist. Kui keegi sellega ei nõustu, on ta kommunist.

Ning mind häirib tohutult, kui keegi väidab, et aatompommid olid vajalikud, et Jaapan alistuks.

Minu hinne: 7,5/10

41. Devil's Playground (2002)

Režissöör: Lucy Walker
IMDB tärne: 7,2/10

Dokumentaalfilm, mis näitab amiši noorte rumspringa perioodi. Kui amišid saavad 16. aastaseks on neil võimalus elada lääne noorte moodi ja nii nad teevadki. Päris kohatu oli näha pidu, mis meenutas kõige hullemat läbu, väljaspool maja seisid jällegi hobuvankrid. Amišid on jätnud vaikse mulje, ilmselt oma lihtsuse tõttu, seetõttu ei oska midagi sellist uskudagi. Samas on tore, et tehti dokumentaal amišitest ja nad ise sõna võtavad, see annab asjale hoopis teise võlu. Mmm.. meeldis ka see, et käsitleti noori üksikult ja üldiselt (kuigi võib-olla liiga ekstreemsustesse kallutatult). Alati tekib küsimus, et huvitav, mis sellest tegelasest edasi on saanud .. Faron läks igatahes vangi, esiteks relva omamise ja hiljem varguste (mäletan ma õigesti?) pärast.

Minu hinne: 7,5/10

33. Knocking (2006)

Allikas: www.boingboing.net

IMDB tärne: 7,8/10
Treiler

DVD-extra

Hiljuti käisid mul kaks meest ukse taga. Mitte ainult mul, aga tervel kortermajal. Kui ma oma piiluaugust neid jälgisin, siis oli vaatepilt järgnev: ülikonnad, kohvrid, pabermaterjal ja närvilisus. Osades filmides teavitavad sellised mehed mõne lähedase inimese surmast. Osades filmides kehastuvad sellised mehed detektiivideks. Osades filmides on sellised mehed julmad kurikaelad, kes kohe ukse avamisel relvadega korterisse tungivad. Minu kujutlusest jooksid läbi kõik variandid, aga püsima jäi see viimane. Tuli välja, et need olid jehoovatunnistajad, kes oleksid pidanud minu maja välja jätma, kuna tulemust polnud.

Minu jaoks on dokumentaalfilmid eelkõige hariva funktsiooniga ja ma olen väga õnnelik, kui see ka nii oleks, sest mulle meeldib tarkust omandada (mis mullegi huvitav on). See film ei andnud mulle 'uut informatsiooni' ja ma ei saanud aru isegi sellest, mida režissöör püüdis näidata - kas tõesti perekondade leppimist usuga? Sest minu arust oli juba alguses ära öeldud see, mis tarvis.

Pärastine küsimustevoor oli tegelikult päris huvitav. Sai teada, et jehoovatunnistajad peavad neid tüüpe, kes uste taga käia ei taha, küll jehoovatunnistajateks, aga mingisugustes uuringutes nemad arvuliselt ei esine. Jehoovatunnistajad joovad alkoholi, aga nii, et see pähe ei hakka. Eriti särav oli üks vanem naisterahvas, kes kohe alguses mainis, et tal on kae ja ega ta teksti päris hästi jälgida ei saanud. Ma eeldan, et see naine oli ise ise luterlane või mõnest muust kogudusest, sest ta reageeris suhteliselt ründavalt. Ta küsis ka põrgu kohta. Mees vastas ilusti, et jehoovatunnistajate arust ei saa Jehoova kui isa oma lapsi põrgusse saata (st piinlema), seega põrgut neil minu arusaama järgi pole(?) Kuidagi hirmus tundus nende arusaam sellest, et kui inimene teeb pattu, siis ta sureb. Jehoovatunnistajate seast heidetakse välja see, kes abielu rikub.
Mina tõdesin, et see usuvärk on ikka piisavalt keeruline - peab Piibli peatükke peast teadma (sest kui see onu tahtis raamatust vaadata, siis vanale naisterahvale see ei meeldinud) ja jagama seda püha vaimu jms värki, mis minu jaoks tundub mõistmatu. Kunagi teen selgeks, huvi pärast.

"Millist Piiblit sina küll lugesid?" on mulle tuttav juba siit. Saab muheleda natukene.

Minu hinne: 5/10

9. Jesus Camp (2006)

Režisöörid: Rachel Grady & Heidi Ewing
IMDB tärne: 7,6/10
Treiler

JESUS CAMP, directed by Heidi Ewing and Rachel Grady, directors of the critically acclaimed The Boys of Baraka, follows Levi, Rachael, and Tory to Pastor Becky Fischer's "Kids on Fire" summer camp in Devil's Lake, North Dakota, where kids as young as 6 years-old are taught to become dedicated Christian soldiers in "God's army." The film follows these children at camp as they hone their "prophetic gifts" and are schooled in how to "take back America for Christ." The film is a first-ever look into an intense training ground that recruits born-again Christian children to become an active part of America's political future.

Filmis polnud otseselt Michael Moore'i sarnast tegelaskuju, vaid projektil lasti ise kulgeda. Ometi süüdistatakse filmitegijaid liigses subjektiivsuses või teinekord jällegi objektiivsuses - ühtset loogikat polegi. Ning alati annab süüdistada neid kuramuse liberaale, kes traditsioone hävitavad ning aborte & homoseksuaalseid suhteid heaks kiidavad. Kuigi ma olen kindel, et mitte kõik evangelistid, ei käitu sarnaselt, tekitab hirmu see, et k ü l l a l t k i paljud käituvad. Ja kui küsida minu käest, kas tegu oli ajupesuga, siis vastus oleks jaatav.

Laste 'vaimne teejuht' lausus sellised sõnad:

"I can go into a playground of kids that don't know anything about Christianity, lead them to the Lord in a matter of, just no time at all, and just moments later they can be seeing visions and hearing the voice of God, because they're so open. They are so usable in Christianity."

Ja mina, kuram, kardan selliseid inimesi, sest minu jaoks on nad vaimselt ebastabiilsed.

Või see, kui väike tüdruk ütleb midagi sellist:

There are certain churches, they're called "dead churches," and the people there, they sit there, like this [blank stare monotone] "We worship you God, we worship you God."... The churches that God likes to go to, are churches where they're jumping up and down, shouting his name, and just praising him, they're not acting - they're not quiet [pious frown monotone] "We worship you... ," they're [exhuberant jumping] "Hallelujah God!" And depending on how they invite him, he'll be there, or not.

Kokkuvõttes kritiseerib see tüdruk niiöelda vaikset ja omaette uskumist - sest nii jumal ei kuule - ja tema arust ainuke viis jumalaga suhtlemiseks on käed-püsti-taeva-poole.

Ja siis esines ühe poisi ema väga rumalate sõnavõttudega:

We believe that there's two kinds of people in this world: people who love Jesus and people who don't.
Did you get to the part yet where they say that science hasn't proven anything? (poisi koolitükkide kohta siis)

Enne laagrit käisid eee .. usukuulutajad läbi terve hoone ja palusid jumalat, et kõik ikka töötaks.

"Bless the PowerPoint and microphones. We know what Satan does at meeting like this. I rebuke you Satan!"

Child 1: Mom, dosn't he look a bit like Harry Potter?
Mom: Yes
Child 2: I can't watch it...Because it has Witch Craft.
Child 3: *talks while smiling* Well, my mom dosn't want me to watch any of the movies because they have witch craft but I watch it at my dads!
Child 4: *Gives a scared look*
Child 5: *Rolls his eyes left & right*

Ning mulle meenutasid need lapsed, kes filmis hüsteeriliselt nutsid, zombisid. Ja nii ongi.
Ning mind jätkuvalt häirib see, kuidas padukristlased Bushi tegusid õigustavad (et sõda on tegelikult ok ja süütud inimesed saavad surma yada-yada) ja tegelikult see ka, kuidas nad pidevalt rõhutavad, et 'meie rahvus' tuleb päästa ja viitavad seejuures ainult endile. Et .. the whole world is phuckedup, why don't you want to save them? Silmakirjalikkus.

Film ajas trotsi täis.

Minu hinne: 7/10

5. Sicko (2007)

Youtube
Youtube

Režisööriks skandaalne ja ameerika 'rahvavaenlane' Michael Moore
IMDB tärne 8,5/10

Sellised filmid ei jäta külmaks - need võivad shokeerida, ärritada või panna mõtlema, kui phuckedup maailmas me elame. Või ameeriklased elavad.

Lühidalt kokkuvõtteks, mida me teada saime:
- Kui elad Ameerikas, ära jää haigeks.
- Kui sa jääd haigeks, siis looda, et sa elad Kanadas, Prantsusmaal, Suurbritannias või Kuubal.
- Kõige ilusamad arstid on Inglismaal & Kuubal.

Ma igaks juhuks ei hakka kirjutama seda, mida ma konservatiividest või pimepatriootlusest arvan. Eilne Hiroshima dokumentaal on jätkuvalt hingel ja nii ongi.

Beware, juu-ess-ei, üks vasakliberaal tuleb teile külla, kui asi viisavabaks läheb.

"I pledge allegiance to the Flag of the United States of America, and to the Republic for which it stands: one Nation under God, indivisible, with Liberty and Justice for all."
Seda tahaks eriti pärast filmi vaatamist öelda.

Minu hinne: 7/10