88. Machuca (2004)

Režissöör: Andrés Wood
Osades: Matías Quer, Ariel Mateluna, Manuela Martelli ja teised
IMDB tärne: 8/10

Tšiilis on „Machuca” populaarne, aga mitte Lõuna-Ameerikas. Võin julgelt öelda, et see on võrdlemisi huvitav nii tšiili kohalikule kui ka mulle, isegi siis, kui ma Tšiili ajalooga veel kursis ei ole. „Machuca” teeb rännaku Santiagosse 1973ndal aastal.

Augusto Pinochet sai võimule seitsmekümnendate algul läbi sõjalise riigipöördne. Kuigi tema võimuloleku edenes Tšiili majanduslik seis (NB! Filmi viimased minutid!), polnud antikommunistlik suhtumine „vastastesse” ehk vasakpoolsete sugugi inimlik. Santiago Allende sotsialistlik valitsus oli purustatud.

See on film sõprusest kahe poisi vahel. Gonzalo Infante käib katolikus eliitkoolis, mille õppurid on ülemklassi poisid. Kooli pea, isa McEnroe, peab tähtsaks, et kõikidesse suhtutaks austusega, mistõttu võetakse kooli õppima paar vaesema klassi poissi. Peagi arenebki rikka Gonzalo ja vaese Machuca vahel sõprus. Gonzalo õpib tundma vaeste elu oma sõbra silme läbi olukorras, mil ülemklass tundis muret oma privileegide kadumise (ning vaeste õiguste suurenemise) üle. Filmi lõpus toimubki kokkupõrge, mille tagajärjel peab Gonzalo valima poole.

„Machuca” tundus mulle olevat üks neist täiesti-okei-draamadest, aga filmi lõpp mängis selle ümber.

Minu hinne: 8/10

87. Ex Drummer (2007)

Režissöör: Koen Mortier
Osades: Dries van Hegen, Norman Baert, Gunter Lamoot, Sam Louwyck ja teised
IMDB tärne: 6,9/10

Kui keegi kirjeldab mingit film sõnadega, et see on "peaaegu nagu Trainspotting", siis ma lihtsalt pean ma seda vaatama.Aastatega on minu "Trainspottingu" vaimustus vähenenud (kuigi raamat on mul jätkuvalt öökapil), sest ma muutun väga õnnetuks, kui pool maailma minu privaatlõbudega kursis on. Mul on mingisugune imelik nõme omanditunne osade filmide, muusikute ja raamatute suhtes, kui ma olen need enda jaoks avastanud. Ja globaliseeruvas maailmas on mul pidevalt nõme omanditunne.

Belgia ja Holland on juba tuntud üliliberaalsete filmide poolest. Kui midagi teistest Euroopa riikidest pärinevat nimetada liberaalseks, siis Belgolland suudab teha kõigest oma versiooni, mis muudab kõik varasema normaalseks, ehk isegi konservatiivse(ma)ks. Kui neid piire kompida, siis mulle tundub, et nad ei häbene välja tuua tabusid.

Filmi keskseteks tegelasteks on neli jällegi suurema või väiksema puudega meest, keda ühendab muusika tegemine. Flaami muusikud Koen, Jan ja Ivan tahavad, et nende punk bändiga liituks ka kirjanik, kelle kaasamine tuleks kasuks nende muusikale. Laulja Koeni suhet maailmasse näitab tema kujutamine koduses miljöös. Naised talle (eriti) ei meeldi, ja ta ei häbene seda ka näidata. Jan - geist bassist, ei saa kasutada oma paremat kätt, kuna ta ema tabas ta kord masturbeerimast. Lisada veel Ivan, kurt kitarrist, ning Dries, uus kirjanikust trummas, kes väidab, et ei oska trumme mängida. Filmi kaasatakse ka nelja tegelase kodune elu, puudutamata ei jää partnerid, päevakajalised teemad (feministid, immigrandid), surev beebi (baby Dawni saatusekaaslane) ja stseenid, mis sunniksid mõnedki inimesed jälkusest kinost lahkuma.

Kokkuvõtvalt vägagi tumedatooniline film, mida võiks pidada realistlikult absurdseks. Kui keegi kipub arvama, et see on järjekordne seks-ja-vägivald film, siis tõepoolest, pettuma ei pea, aga erinevuseks teistest filmidest on sellise glasuurkihi all must satiiv. Ning üsna huvitav on vaadata ning mõelda, et mida järgmiseks.

Trainspottingu plussiks on korrastatus, "Ex-Drummer" on üsnagi laialivalguv ning absoluutselt mitte ühegi positiivse tegelasega film. (Ja kui aus olla, siis "Trainspottinguga" võrdlemine pole päris õige, aga ma teen seda ikkagi.)

Minu hinne: 7,5/10

86. Eagle vs Shark (2007)

Režissöör: Taika Cohen
Osades: Loren Horsley, Jemaine Clement ja teised
IMDB tärne: 7,1/10

Esimestel minutitel saab selgeks, et tegu on filmiga, mis kõigile meeldib.

Peategelasteks on kaks meeldiva kiiksuga tegelast. Lily töötab kiirsöögirestoranis, kuni ta sealt „demokraatilikul” moel vallandati. Oma viimasel töönädalal kohtab ta Jarrod’it, kes Lily pettumuseks hoopis tema kaastöötaja vastu huvi tunneb. Jarrod tahab, et see teine tüdruk tema peole tuleks. Lily haarab kaasa oma venna, ning läheb ise kostüümipeole, mis tähtsündmuseks olid videomängud. Üllatuseks osutub Lily väga heaks mängijaks.

Jarrod tunnistab Lilyle, et ta peab oma kodukohta naasma, et oma kunagisele kiusajale kätte maksta (sest Jarrod used to be a nerd). Lily vend ulatab oma abistava käe (ja neljarattalise), ning koos asutaksegi teele. Sihtkohas tutvub Lily Jarrodi veidra perega. Vanade arvete klaarimisega seotud twisti arvasin mina õnnetuseks juba varem ära, aga mitte sellele järgneva uue twisti.

Kuigi sisu pole üllatav, on tegu tõepoolest huvitava ning naljaka komöödiaga. Uus-Meremaa filme eriti ei liigu (ning kuramus, rahakott hakkab nutma, kui midagi sealt neti kaudu tellida). Saundträkil on peamiselt The Phoenix Foundation’i lood. TPF on jällegi üks meeletult hea bänd (album „Pegasus” veel eriti). Filmile on lisatud ka nummisid animeeritud klippe.

Ja Jemaine Clement on mingisugusel irratsionaalsel viisil vägagi võluv. Kui kellelegi "Eagle vs Shark" meeldib, siis palun tsekkige ka „The Flight of the Concords” üle. Ja need laulud, mis nad seriaalis laulavad, on vägagi meeldejäävad. „You’re so beautiful – like a high class prostitute.”

J: Who gave you permission to touch that?
L: No-one. Sorry.
J: How would you like it if I went over to your place... and just started touching everything? Like your books and your oven, or your computer. How about I just started messing around on your computer... and changed all the settings. Changed your bloody desktop picture?

J: Where did you sleep last night?
L: In the bushes.
J: Great. Meanwhile, I'm up all night wondering where the hell you are.
I thought you were dead. You could've left me a note or something. It's easy, " Dear Jarrod, don't wait up all night long. I'll be sleeping in the bushes. Thank you". I didn't get any sleep last night and you know it's my big day. What am I going to tell your brother? "Oh, yeah. Hi, Damon, your sister, Lily... Na... Oh, she went to a party and got killed. Here's a bit of her leg, that's all that's left

Minu hinne: 7,5/10

85. Little Children (2006)

Režissöör: Todd Field („Eyes Wide Shut”)
Osades: Kate Winslet, Patrick Wilson („Hard Candy”), Jackie Earle Haley ja teised
IMDB tärne: 7,9/10

Filmi „Little Children” tegevuspaigaks on äärelinna New York. Aeg-ajalt sekkub filmi ka jutustaja, mis jättis veelgi enam „Meeleheitel koduperenaiste” mulje. Peategelasi on seekord mitu, nagu ka tegevusliine.

Pereema Sarah (Kate Winslet) veedab oma päevi oma lapsega mänguplatsil. Brad (Wilson), isa, kes on pojaga kodune, mõjub värskendusena perenaiste igapäevasele mänguväljaku-rutiinile. Kuna nii Sarah’l kui ka Brad’il on probleeme oma abikaasadega, leiavad nad üksteist. Kõik tundub üsnagi roosiline, kui Brad pakub oma uuele armastatule võimalust temaga koos põgeneda.

Äärelinna näilist idülli tuleb rikkuma Ronnie, kes istus vanglas kaks aastat lastele siivutute kehaosade eksponeerimise pärast. Mees elab koos oma emaga, ning viimane on ka kindel, et kui Ronnie mõne endavanuse naisterahva leiaks, siis tõenäoliselt ta enam kõlvatuste peale ei mõtlekski. Mees ongi nõus minema pimekohtingule, mis tundub minevat vägagi edukalt, kuid lõppeb jällegi halvasti.

Larry on endine politseinik, kes igatseb oma endist töökohta. Ka tema minevik pole puhas – politseinikuna töötades tulistas ta kogemata ühte teismelist, kes seejärel suri. Kui linna naases Ronnie, otsustas Larry tema kõik, et pahalane lastele halba ei saaks teha. Larry meetmed olid jällegi agressiivsed, ning jällegi saab surma süütu ohver.

Kõik lõppeb üsnagi üllatavalt (ja jätkuvalt mingisugusel desperatehousewives’ilikul moel. Samas ei anna eriti lootust inimestele, kes on oma mustvalgesse ellu vähegi värvi lisanud. Nii et tegelikult üsnagi kristlikult moraalitsev film: ära peta, ning andesta teistele tehtud vead. Seda, mida ma viimases lauses mainisin, tasub võtta magushapus kastmes.

Minu hinne: 7,5/10

84. London (2005)

I hate you, rice

I love you, rice

Režissöör: Hunter Richards
Osades: Chris Evans, Jessica Biel, Jason Statham ja teised
IMDB tärne: 6,2/10

Esiteks pean mainima, et tegu pole mingisuguse Londoni kui linna keskse filmiga. Keskendutakse hoopis Syd'i (Chris Evans) ja Londoni (Jessica Biel) lahkuminekule. Syd kahtlustas, et Londonil on suhe kellegi teisega, ning neelas alla parajal hulgal koera (sic!) epilepsiaravimit. Sellegi poolest jäi ta ellu.

Suur osa filmist on võetud üles vetsus, mis täis peegleid. Pidevalt uurisin, ega kuskilt kaamerat ei paista, ning pettunult pean tunnistama, et tõepoolest – ei paistagi.

Filmil oli ka huvitavaid külgi – akvaariumi purustamine oli üsnagi effektne, olevikus olnud lausejuppi jätkati minevikus ja arutelud inimese eksistentsi ja jumala olemasolust. Puudu ei jäänud ka klassikaline stseen psühholoogi juurest, mille lahutamatuteks osadeks on mugaval nahkdiivanil lamamine ning lauapeal olev karp Kleenexit. Psühholoogiks alati viiekümnendates mees, kes eriti midagi peale "mhm'i" ei lausu

Julmalt öeldes on see film rikaste vanemate rikutud lastest kokaiinises kastmes. Kui eemaldada väline sära ja edukus, siis jõutakse jälle üldprobleemideni, mis on samasugused olenemata rahakoti paksusest. Olen seda varemgi näinud. Taandatud tulemusega võib ennast võib-olla isegi samastada, aga muuga – mitte eriti. Selline B.E.Ellise „Ameerika psühhopaadi” maailm.

Minu hinne: 6/10

83. Mystic River (2003)

Allikas: cinemavvenire.it

Režissöör: Clint Eastwood
Osades: Sean Penn, Tim Robbins, Kevin Bacon, Kevin Chapman ja teised
IMDB tärne: 8/10

Jätkan jälle täiesti juhuslikult Kevin Baconi teemat.

Mulle ei meeldi, kui filmid muutuvad nii läbinähtavaks, nii et planeeritud twist mängitakse juba enne toimist kätte, ning vaataja võib tunda, et vot temal oligi õigus (sest kõik juhtnöörid viisid ju sellise arvamiseni). Aga paraku arvavad seda pea kõik vaatajad. Mõned üksikud usuvad, et äkki meid püüti üht arvama panna, aga tõde on vastupidine.

Head filmid peavad esile kutsuma emotsioone, aga mõnikord tundub mulle, et need hetked ongi seepärast sisse topitud, et teha hea film, võita Oscar ja nii edasi. Eriti tõhus on tappa süütuid inimesi, keda on juba varem süüdi mõistetud vaataja poolt, aga kelle reaalne süütus selgub alles lõpus. Roheline miil kuulub ka umbes samasse klassi. Lõpus kohutustlik ahastamine, et oi, me tõepoolest ei suutnud seda arvatagi.

The movie was named as one of "The 20 Most Overrated Movies Of All Time" by Premiere.

Nõustun.

Kuigi mulle meeldivad eksitentsialistliku lõpuga filmid, siis see minu jaoks ei töötanud.

Minu hinne: 6/10

82. The Woodsman (2004)

Režissöör: Nicole Kassell
Osades: Kevin Bacon, Kyra Sedgwick, Eve jt
IMDB tärne: 7,4/10

Kuigi Kevin Bacon mulle ei meeldi, pole mul midagi selle vastu, et teda endise endise kriminaalina näha.

Bacon mängib Walterit, kes on süüdi mõistetud 12. aastaks laste väärkohtlemise pärast. Sarnaselt sakslaste ex-con'i filmile, keskendub ka "The Woodsman'i" tegevus elule pärast vanglat. Või pigem elu võimalikkusest pärast vanglat. Tänu vanadele tutvustele, leiab Walter endale töökoha. Loomulikult ei puudu ka intriigid. Tööl tutvub endine kurjategija naisterahvaga, kes jääb tema kõrvale isegi siis, kui saab teada, miks Walter vangis istus. Naise käitumist aitab mõista (aga suuremal osal siiski mitte) tema lapsepõlves juhtunu.

Õnnetuseks on Walteri uus elukoht kooli läheduses, ning suutmata kiusatusele vastu panna, jälgib ta lapsi kooli minemas ja sealt tulemas. Peagi saab ta aru, et ta pole ainuke, kes lastel silma peal hoiab. Walter ristib teise mehe, kes ilmselgelt liiga suurt huvi väikeste laste suunas üles näitab, Candy’ks. Ühel hetkel kaobki ümbruskonnast väike tüdruk...

Vanglast tavaellu naasmine on mängitud tõepoolest realistlikult. Ühiskonda taassulandumine pole lihtne.

Ja kuigi see tundub kohatune, tundub mulle, et Walteri suhe lastesse on võrreldav Humbert Humberti kiindumusega Lolitasse. Ning sarnasust võib otsida ka mõlema mehe lapsepõlvest. Siit areneb jällegi üsnagi problemaatiline küsimus – kas lolitalik armastus on siiras või kohutav?

PS! Kevin Bacon ja Kyra Sedgwick on päriselus ka paar.

Minu hinne: 7/10