129. The Darjeeling Limited (2007)

Režissöör: Wes Anderson ("The Life Aquatic with Steve Zissou", "The Royal Tenenbaums", "Rushmore" jt)
Osades: Owen Wilson, Adrien Brody, Jason Schwartzman, Bill Murray ja paljud teised
IMDB tärne: 7,9/10

Saundträkk on juba mitu päeva plaadimängijas keerelnud. Öösiti on raske "Bombay Talkie" instrumentaalpala tõttu magama jääda. Selle asemel, et päriselt tududa kostub peas tu-tu-tu-tudu.

Film kolmest vennast, kes pole tükk aega kohtunud. Nad võtavad koos ette spirituaalse reisi Indiasse. Paraku võivad ka rongid ära eksida.

Sissejuhatuseks tuleks ära vaadata umbes 13 minutit kestev lühifilm "Hotel Chevalier". Originaalfilmi nautimise seisukohalt pole kohustuslik, ent aitab paremini filmile häälestuda ning lugu mõista.

Brody mängis oma varasematele rollidele hoopis teistusugust tegelaskuju, ja oli selles otseloomulikult hea. Metafooririkas, ja mõnusa atmosfääri suhtes mu lemmik Andersonilt. Sisu poolest jääb esikolmikusse, ent mitte esimesele kohale.

Francis: [Francis and Peter are beating each other up] "You don't love me!"
Peter: "Yes I do!"
Jack: "I love you too, but I'm gonna mace you in the face!"

Minu hinne: 8/10

128. Quiet City (2007)

Režissöör: Aaron Katz
Osades: Erin Fisher, Chris Lankenau ja teised
IMDB tärne: 6,7/10

Jamie reisib Atlantast New Yorki. Ta kõnetab tänaval Charlie't, et teada saada kohviku, milles ta sõbrannaga kokku peab saama, asukoht. Charlie otsustab tüdruku kohvikuni juhtada, ning nähes, et sõbrannat ei tulegi, kutsub Jamie enda juurde. Nad ühendavad oma muusikalised võimed ning saavad hakkama muusikapalaga, mis 'kõlabki kui päris'. Siinkohal muusikaline liin peatub. Järgmisel päeval lähevad nad otsima kaotsiläinud sõbrannat.

"Once" New Yorgis - minu esimene reaktsioon. Lootsin südamest, et äkki on selles olemas miski, mis iiri filmil puudus. Tegevusliin on "Quiet City" puhul tunduvalt parem, kuid ma ei saa aru mõnest selgelt üleliigsest stseenist. See on minu jaoks miinus, aga mõjus kokku fragmendina kas või minu enda elust. Puudub lõplik otsus, ja jätab arutlemisvabaduse, mis juhtub edasi. Samas, kas kõigile meeldib vaadata katkendit kahe inimese elust, kes on liiga .. meielikud?! Filmi keskel on tunne, et tahaks siseneda sündmustesse kui deus ex machina, ja öelda, et ärgu tehku nii või naa, sest mul on piinlik vaadata. Kaameratöö on värisev ja fokusseerimine veidi ebaharilik, aga häirivaks muutub vaid siis, kui sellele pingsalt keskenduda. Nagu ka "like" ja "you know what I mean?!" rohke kasutamine.

Minu hinne: 8/10 (Kaheksa tundub liiga palju, aga "Once" sai 7,5/10, ometigi meeldib QC mulle rohkem). PS! Once'iga võrdlemist mitte väga tõsiselt võtta.

127. Picnic at Hanging Rock (1975)

Režissöör: Peter Weir ("The Truman Show", "Dead Poets Society" jt)
Osades: Tony Llewellyn-Jones, Anne-Louise Lambert ("Somersault"), Christine Schuler, Helen Morse, Vivian Gray, Rachel Roberts ja teised
IMDB tärne: 7,6/10

Vahelduseks midagi vanemat Austraaliast. Olen keskendunud Euroopa 'uuele lainele', kui midagi sarnast toimus ka kängurumaal. Infot pole just palju, isegi Wiki on sõnaaher.

Kui ma filmi vaatama asusin, olin kindel, et raamat, millel film põhineb, on kirjutatud kuuekümnendate lõpus. Uurima asudes osutuski mu arvamus õigeks. Austraalia kirjaniku Joan Lindsay romaan avaldati 67. aastal.

Tüdrukutekool 20. sajandi alguses. On valentinipäev, ja õpilased sõidutatakse Hanging Rock'i juurde. Ekskursioon ei lõppe õnnelikult, sest kooli naastes on puudu kolm õpilast ja üks õpetaja. Kõik annavad oma panuse, et leida kaduma läinud inimesed, aga tulemuseta. Kaks noormeest, kes tüdrukuid viimasena nägid, leidsid neidudest ühe, kes ei suutnud meenutada, mis nende seltskonnaga juhtus.

Kui raamat avaldati, oli puudu viimane peatükk. See tuli välja alles pärast kirjaniku surma 1987. aastal. Kuna film on tehtud enne "tõe selgumist" pole seal antud ka vastust, mis mägedes juhtus. Võimalus ise lahendus välja mõelda, tegi filmist hiti väljaspool Austraaliat. Weiri linateosega algas ka Australian New Wave. Kuigi raamatu autor on vihjanud, et teos põhineb reaalis toimunud sündmustel, on see siiski vale. Ja nii filmis kui ka raamatus, on selged sürreaalsuse jäljed, millega saab jällegi ajastut teadmata ajavahemiku ära arvata.

Minu hinne: 7,5/10

126. Juno (2007)

Režissöör: Jason Reitman ("Thank You for Smoking")
Osades: Ellen Page ("Hard Candy"), Michael Cera ("Superbad"), Jennifer Garner, Jason Bateman ja teised
IMDB tärne: 8,3/10

"Juno" soundtrack on hetkel sama populaarne kui "Garden State'i" oma paar aastanumbrit tagasi. Uuringi tavaliselt online plaadipoodide OST-listi ning loodan sellele, et heas filmis on hea muusika. "Garden State" oli okei film, aga ei midagi enamat. Nüüd on vaadatud ka "Juno", ja lugu kordub. Ometi on film IMDB topis kõrgemal, kui mõni tõsiselt suurepärane film, millel on vaatajale ka midagi näidata ja öelda.

Kui ma kirjutaksin sisust rohkem kui kolm lauset, rikun tõenäoliselt kellegi filmielamuse. Ütlen lihtsalt, et peategelaseks on noor tütarlaps, kes otsustab lapse saada.

Ja seda on varemgi tehtud, ent sellegi poolest paremini. Gilmore Girls'i Lane, kelle muusikamaitse on veelgi parem, kelle huumorimeel veelgi teravam, kelle bänditegemine veelgi veenvam. Ning lugu, isegi siis, kui see on jagatud seriaali mitmesse episoodi, põnevam kui "Juno" 96 minutit. Kui otsida filmi rasedast tsikist, aga millel on olemas see tuntav quirky-faktor, siis palun.

Minu hinne: 6,5/10

125. Withnail & I (1987)

Režissöör: Bruce Robinson
Osades: Richard E. Grant, Paul McGann, Richard Griffiths, Ralph Brown ja teised
IMDB tärne: 7,8/10

Eile 60ndad ja Camden. Täna loen seda. Bloody hell!

Kõik osatäitjad on tuntud näod. Richard E. Grant tuli mulle meelde QI-st. Mänginud paljudes filmides, tuntumateks "Penelope" ja "Gosford Park". McGann on pigem telenägu, kes teeb kaasa erinevates seriaalides. Richard Griffiths on nooremale publikule tuntud Harry Potteri filmidest, kus ta mängib onu Vernonit. Teinud kaasa ka selles filmis (ja samanimelises näidendis), mida soovitan tungivalt vaadata.

Esimest korda jooksid filmi vaadates peas nimed, kes võiksid mängida "Withnail & I" uuemas versioonis. Häda vaid selles, et ma ei armasta rimeike sugugi, vähemalt mitte siis, kui filmi originaalfilmi valmimisest pole möödas poolt sajandit. Ja veel vähem armastan ma seda, kui meeriklased eurooplaste filmidest-seriaalidest oma versioonid teevad.
Nende "The IT Crowd" oli puhas rubbish, ja mind ajab vihale, et "The Office'ist" rääkides mõeldakse enamasti USA versiooni. Ning ma virisen veelgi enam, kui nad oma versiooniga filmist "The Edukators" välja tulevad. See selleks, minu uues filmis "Withnail & I", mida keegi loodetavasti ei teosta, teevad kaasa Chris O'Dowd, Matt King/Paddy Considine, Christopher Biggins/Stephen Fry ja Noel Fielding.

Filmi peategelasteks on kaks sõpra, mõlemad töötud näitlejad. Kui köögis valitsev segadus on muutunud liiga suureks, otsustavad nad minna maale, et uut energiat koguda. Maamaja kuulub Withnaili onule, tolle aja Oscar Wilde, kes kannab ülikonnataskus redist, sest "flowers are essentially tarts; prostitutes for the bees. " Elu maal ei olegi nii stressivaba, eriti kui onu Monty nendega ühineb.

Ma j u m a l d a n neid tsitaate, sest on vähe filme, milles öeldud laused mulle piisvalt meeldejäävad oleksid. Üks parimaid briti filme sõprusest, plussiks seegi, et kaheksakümnendatel suudeti nii veenvalt 60ndaid mängida. Filmi saadavad Jimi Hendrixi, Procol Harumi, George Harrisoni jt, kes mulle ei meenu, tuntumad lood. Naerupahvakud garanteeritud neile, kes briti komöödiat armastavad. Ja nad mainisid isegi Savile Row tänavat, mis on tuntud nende inimeste poolt, kes raatsivad aegumatu riidetüki eest välja käia üüratuid summasid. (Ja sealsed rätsepad-müügimehed on vaieldamatult kõige stiilsemad, eriti kui nad hommikuti oma sigarette poe ees süütavad. Südamest loodan, et sinna ei teki rohkem hi-street poode, ning vanad ärid ei pea oma uksi sulgema.)

Danny: "I don't advise a haircut, man. All hairdressers are in the employment of the government. Hairs are your aerials. They pick up signals from the cosmos, and transmit them directly into the brain. This is the reason bald-headed men are uptight."

Withnail: "I have a heart condition. If you hit me, it's murder."

Minu hinne: 8/10

124. Los Amantes del Circulo Polar (1998)

Režissöör: Julio Medem ("Lucía y el sexo", "Vacas")
Osades: Victor Hugo Oliveira, Kristel Díaz, Nacho Novo, Maru Valdivielso ja teised
IMDB tärne: 7,8/10

Arvasin, et sisestasin vale filmi, sest kohe alguses kõlas soomekeelne laul. Õigete nimede ilmumisel veendusin, et ma polegi eksinud. Põhjanaabritest näeb-kuuleb filmis veelgi enam.

Sisu on lihtne - Otto armastab Anat. Ana ema abiellub Otto isaga, mistõttu muutuvad armastajad vennaks-õeks. Teismelisena kolib Otto oma pärisema juurest isa juurde, et Anale lähemal olla. Kui Otto ema armastusest sureb, eemaldub poiss Anast. Nad viibivad samades kohtades, aga ei märka üksteist. Lõpuks nad siiski kohtuvad. Lapimaal.

Ei ole traditsioonile armastusfilm. Puudub roosamannane läägus, ja on siiras. Tasub uurida režissööri suhted oma isaga, lisaks teeb filmis alahinnatud näitlejatöö Medemi poeg. Kuna "Los Amantes del Circulo Polar" on valdavalt külmades toonides ja tundub edenevat aeglaselt, teeb filmi lõpp selle tasa. Lõpetan vaatamise tundega, et tasus ära. Vastandlikud tükid jooksid jälle kokku.

Muy bien,

Minu hinne: 7,5/10

123. Into the Wild (2007)

Režissöör: Sean Penn
Osades: Emile Hirsch ("Alpha Dog", "The Emperor's Club"), Marcia Gay Harden, William Hurt, Jena Malone, Catherine Keener, Brian Dieker, Vince Vaughn, Kristen Stewart, Hal Bolbrook ja teised
IMDB tärne: 8,2/10

Filmid tutvustavad tihti inimesi, kellest varem kuulnudki pole, aga kelle lugu on nii huvitav, et pakub isegi pärast kinost lahkumist, põnevust. Lisandub rohkelt teadmisi ajalehtedest ning raamatutest, ning võib peaaegu väita, et üldplaan on käes. "Into the Wild" põhineb Jon Krakaueri tõsielulisel raamatul Christopher McCandlessi käekäigust.

Kui palju on neid noori ameeriklasi, kes pakivad pärast kooli lõppu oma seljakotid, ning põrutavad Euroopasse? Christopher pole erand - ka tema läheb - aga sihtmärk on erinev - tema puhul on selleks Alaska. Siiski, kui teised võtavad kaasa oma krediitkaardid, ja hoiavad ühendust oma lähedastega, järgib Chris palahniuklikku oled-vaba-vaid-siis-kui-pole-enam-midagi-kaotada stiili. Ta annetab kogu oma ülikooliraha heategevusele, lõikab katki kõikvõimalikud kaardid, ning võtab endale uue nime - Alexander Supertramp.

IMDB boardid on täis nii vastakaid arvamusi, ja lehtedest võib lugeda, et kohalikud Alaska elanikud peavad noorukit rumalaks ja naiivseks (nagu ka tema ülistamist). Film on jõudnud ka IMDB 250ne parima filmi hulka, seega tasub kindlasti vaatamist. Silmale on ilusaid looduskaadreid, ning Emile Hirsch meenutab mõnes stseenis kohutavalt River Phoenixit.

Kui teema huvitab, siis samal teemal on tehtud ka dokumentaal - The Call of the Wild, režissööriks Ron Lamothe.

Minu hinne: 8/10

122. Jimmy and Judy (2006)

Režissöörid: Randall Rubin & Jon Schroder
Osades: Edward Furlong ("American History X"), Rachael Bella ("The Ring") ja teised
IMDB tärne: 5,4/10

Esimene asi, mis silma torkab, on käsikaamera kasutamine. Suur osa "Jimmy'st ja Judy'st" on filmitud näitlejate endi poolt. Püütakse luua amatöörfilmi muljet, mis ka õnnestub, kuid on õnnetuseks pole piisavalt professionaalne, et suuremat publikut võluda. Ja kui läbinisti aus olla, siis on asi ilmselt ka selles, kuidas sisu serveeritakse. Kui tahetakse olukorda näidata realistlikult, on see tihti häiriv. Kas või "Irréversible". Ometi on "Jimmy and Judy" kergemini seeditav, aga kära on sellest hoolimata palju.

Jimmy on ODD all kannatav 21-aastane noormees, kes filmib kõike, mis tema jaoks oluline. Ta on mitu aastat huvitatud Judy'st. Kui Judy't koolis mõnitatakse, teeb Jimmy kindlaks, et kiusajad saaksid vääriliselt karistatud. Koos külastatakse narkodiilerit ja jõutakse kommuuni, kus on võimalik "olla alasti ja juua nii palju, kui vaid tahad." Sinna vahele mahub mitu süütut ja mitte-nii-süütut kannatajat. Loomulikult jäävad kõik need sündmused lindile.

Kahe peategelase vaheline keemia kandus edasi ka nende eraellu. Praeguseks on nad married with children. Ja kudos režissööridele selle eest, kuidas nad filmi telgitagust korraldasid.

Minu hinne: 7/10

121. Les amants criminels (1999)

Režissöör: François Ozon ("Swimming Pool", "Le temps qui reste" jt)
Osades: Natacha Régnier, Jérémie Renier ("L'Enfant"), Miki Manojlovic ja teised
IMDB tärne: 6,5/10

Filmis teeb kaasa Jérémie Renier, kes on uus lootustandev prantsuse näitleja. Eesti vaatajatele on mr. Renier tõenäoliselt tuttav filmist "L'Enfant", mida võis selle aasta alguses ETV pealt näha.

Kriminaalse armastajatepaari moodustavad Luc ja Alice. Alice tahab, et Luc tapaks Saidi, kuna viimane olevat seotud tüdruku vägistamisega. Luc käitub eeskujulikult, ja tapab poisi. Paarike sõidab metsa surnukeha matma. Kui nad on sellega hakkama saavad, märkavad Luc ja Alice, et nende jäljed, mille järgi tagasi oskaks minna, on kadunud. Siitmaalt algab ka moodne Hansu ja Grete lugu. Nad ekslevad metsas, kuni leiavad ühe maja. Kui Alice ja Luc majja sisenevad, lukustab majaomanik ukse, ning sulgeb nad keldrisse. Põrandaalusteks kaaslasteks on rotid ja üllatus-üllatus Saidi laip. Salapärane mees kutsub Luci enda juurde sööma, ning väidab, et eelistab "oma poisse" paksude ja rasvastena, "oma tüdrukuid" seevastu kondistena. Kõlab hirmsamalt, kui on.. Ning suur osa tegevust on veel ees.

Ma ei nõustu IMDB keskmise hindega, kuigi filmil on mitu tahku, seega ka erinevaid tõlgendamisvõimalusi. Ozon suudab teha erineva žanriga filme, aga tal on jätkuvalt iseloomulik käekiri, mille järgi tema osalust ära tunda, ja kuramus, kui väga ma midagi sellist hindan.

Minu hinne: 7,5/10