120. Wristcutters: A Love Story (2006)

Režissöör: Goran Dukic
Osades: Patrick Fugit ("Almost Famous" & "Spun"), Shannyn Sossamon, Shea Whigham, Leslie Bibb, Tom Waits ja teised
IMDB tärne: 7,5/10

Vahelduseks midagi horvaadi režissöörilt. Arvasin, et see Goran Dukici film on mingisugune "Thirteen" meets "Girl, Interrupted", aga polnudki. Helge teemakäsitlus, samas tungivalt irooniamaiguline linateos enesetapjatest. Kuna ma ei ole suurem fantaasia žanri fänn, siis olin veidi skeptiline.

Kui Zia pruut poisi maha jätab, sooritab ta enesetapu. Ta ei lähe taevasse ega allmaailma, vaid kohta, kus elavad vaid suitsiidi sooritanud. See erineb tavamaailmast oma elanike poolest, kes on valdavalt eraklikud ning (positiivse) kiiksuga, ning ei naera mitte kunagi. Ka elukeskkond on tunduvalt räpasem, aga kui see välja jätta, on kõik nagu "peakski olema". Mõne aja pärast saab Zia teada, et tema endine tüdruksõber tappis end suurest kurvastusest poisi surma üle. Loomulikult on tema eesmärgiks tüdruk üles leida, ja kaaslasteks reisil on on Jevgeni ning hääletajana üles korjatud Mikal.

Kogu film on originaalne ning loominguline. Fantaasia seguneb komöödiaga, ent ei ole ülepakkuv. Ja kes usuks, et film, milles keegi ei naera, võib olla komöödia?! Keskmine ameerika filmivaataja ilmselt mitte. Kindlasti mitte film, mis kõigile meeldiks, aga tasub proovida - kas või Tom Waitsi pärast.

Minu hinne: 7/10

119. Ônibus 174 (2002)

Allikas: sinfield.orgAllikas: kk.org/truefilms

Režissöör: José Padilha & Felipe Lacerda
IMDB tärne: 7,9/10

2000. aastal Rio de Janeiros võttis Sandro terve bussitäie rahvast pantvangi. See dokumentaal ei põhine taastatud sündmustel, täpselt see, mida filmilindilt näha, toimus ka päriselus.

Brasiilia on kontrastide maa, ning sealsetetest slummide elanikud on pinnuks silmas kõigile, kes nii ei ela. "Onibus 174" annab ülevaate Sandro minevikust - eelkõige sellest, mis sundis teda niiviisi käituma, ja neli tundi kestnud sündmusest bussis.

Miks väärib see juhtum vaatamist?

1. Situatsioonikoomika. Kui mees bussi 'kaaperdas' ei võtnud bussis viibinud inimesed teda tõsiselt. Üks naine helistas oma töökohta, et ta hilineb natukene.
Sandro lasi bussist väljuda üliõpilasel, sest "too oleks muidu loengusse hilinenud". Samuti vabanes naine, kes väitis, et ka tema sugulane on olnud vangis. Hiljem püüdis sama tehnikat kasutada tüdruk, kelle vend olevat vangis. Sandro päris vangla kohta. Tüdruk ei oskanud vastata, ning jäi bussi. Lisada veel Sandro paralleeldialoogid politsei ja ohvritega.
2. Politsei kogenematus ja sidevahendite puudus. Kui badguy pistab pea aknast välja, siis võiks seda olukorda enda kasuks pöörata. Ja üks on kindel - ma ei tahaks kunagi olla politseinik Brasiilias.
3. Kõik toimub meedia silme all.
4. Kui oled veendunud, et tead loo lõppu, siis tõenäoliselt eksid.

Film on saanud väga palju auhindu erinevatelt festivalidelt, ka kriitikute vastukaja on olnud kiitev. Soovitan vaadata!

Minu hinne: 8,5/10

118. The Namesake (2006)

Režissöör: Mira Nair
Osades: Ifran Khan, Kal Penn, Tabu, Jacinda Barrett ja teised
IMDB tärne: 7,7/10

Naine abiellub india traditsioonide kohaselt mehega, kes õpib Ameerikas. Naine kolib oma abikaasa juurde. Ta armub mehesse, ja nad saavad lapse. Poiss saab vene kirjaniku järgi oma esialgseks nimeks Gogol. Mõne aasta pärast sünnib perre uus laps, seekord tütar. Lapsed võtavad omaks lääne kultuuri, vanemad jäävad kindlaks oma juurtele.

Teema pole võõras, eriti arvestades kui meeletult palju on neid perekondi, kes liiguvad mujale, et pakkuda oma lastele paremat tulevikku. Katkevad sidemed oma juurtega.

Olin peaaegu kindel, et filmis "The Namesake" puudub bollywoodlik touch, tuleb välja, et mu otsus on ennatlik. Aga samas .. see on neile nii iseloomulik, et tundukski imelik, kui see välja arvata, eriti arvestades filmi konteksti. Ja stseen ei tundunugi liialdatult, vaid pigem võimena enda üle nalja heita. Valatud sai ka paar kohustuslikku pisarat.

Minu hinne: 8/10

117. Drugstore Cowboy (1989)

Režissöör: Gus van Sant
Osades: Matt Dillon, Kelly Lynch, James LeGros, Heather Graham ja teised
IMDB tärne: 7,3/10

Film neljasest grupiliikmest, kes on huvitatud pigem sellistest mõnuainetest, mida pakuvad apteegid. Loomulikult ei näe nad vaeva retseptide hankimisega, vaid kasutavad oma kavalust ja teiste rumalust, et narkootikumideni jõuda. Kui tundub minevat tavapärast teed mööda, kuni üks neist üledoosi tõttu sureb. Õnnetuseks juhtub see hotellis, mis peab järgmiseks päevaks olema vaba, sest see on broneeritud politseinike kokkutulekuks. Kõik see paneb Matt Dilloni kehastatud liidri Bobi mõtlema rehabile.
Minu suureks üllatuseks teeb filmis kaasa ka William S. Burroughs, kelle mängitud tegelaskuju on huvitav ja intrigeeriv.

"To begin with, nobody, and I mean nobody can talk a junkie out of usin'. You can talk to them for years, but sooner or later they're gonna get hold of somethin'. Maybe it's not dope, maybe it's booze, maybe it's glue, maybe it's gasoline. Maybe it's a gunshot in the head. But somethin'. Somethin' to release the pressures of their everyday life; like havin' to tie their shoes."

Minu hinne: 8/10

116. Le temps qui reste (2005)

Režissöör: François Ozon ("Swimming Pool", "6 femmes", "Sous le sable")
Osades: Melvil Poupaud, Jeanne Moreau ja teised
IMDB tärne: 7,2/10

Melvil on üks minu lemmikprantslasi alates sellest filmist. Ja ma saan tema fenomenist täitsa aru - peale selle, et ta naisi hullutab, on tal julgust mängida homoseksuaali, millega käivad Ozoni käe all kaasa ka kompromiteerivad stseenid). Jeanne Moreau on üks tuntumaid vanema generatsiooni näitlejaid Prantsusmaal. Tema populaarsematest filmidest tõstan esile Truffaut' "Jules et Jimi."

Filmi sisu keskendub noore fotograafile nimega Romain, kes ühel päeval kokku kukub. Kuigi ta kahtlustab, et on nakatanud HI-viirusega, teatab arst, et Romainil on vähk, mis on nii kaugele arenenud, et ravile tõenäoliselt ei allu. Kuigi fotograafil on väike võimalus sellest eluga välja tulla, keeldub ta keemiaravist. Ta otsustab hakata pildistama kõike, mis talle oluline, ning usaldab oma saladuse vaid vanaemale.

Erinevalt teistest filmidest, mille peategelaseks on mõni vähiga maadlev inimene, ei keskendu "Le temps qui reste" nii traagiliselt haigusega kaasnevatele õudustele. Kergemas vormis leppimine oma saatusega, ning püüdmisega jätta endast jälg. Miinuspoolele see, et fotograaf ei oska kaameral õiget nuppu vajutada, mis selle ka tööle paneks :P

Minu hinne: 7/10

115. Je vais bien, ne t'en fais pas (2006)

Režissöör: Philippe Lioret
Osades: Melanie Laurent, Kad Merad ("Les Choristes"), Isabelle Renauld, Julien Boisselier ja teised
IMDB tärne: 7,7/10

Lili naaseb Hispaaniast. Tema kaksikvend Loïc on juba pikemat aega kadunud, ning väidetavalt sundis teda kodust lahkuma tüli isaga. Isa keeldub rääkimast, miks nad tülli läksid, ja suures masenduses oma venna pärast, keeldub Lili söömast. Tüdruku tervise päästmiseks suletakse ta range režiimiga haiglasse. Lili olukord ei parane, kuni ühe päevani, mil ta saab oma vennalt postkaardi.

Soovitan kindlasti vaadata. Filmi lõpuks saab teada, miks Loïci suhted isaga olid just seesugused, ning loodetavasti paneb ka mõtlema, miks just nii.

Minu hinne: 8,5/10

114. Babel (2006)

Režissöör: Alejandro González Iñárritu ("Amores perros", "21 Grams")
Osades: Brat Pitt, Cate Blanchett, Gael García Bernal, Adriana Barraza, Rinko Kikuchi, Koji Yakusho ja paljud teised
IMDB tärne: 7,7/10

Avasin uudisteakna, ning olin peaaegu veendunud, et ma lugesin midagi valesti. Ei lugenud. Täiesti jubedaks teeb asja tõsiasi, et mul endal oli paar nädalat tagasi valida unerohtude või "tulen ise sellest välja" vahel. Kuigi esimesed päevad olid jubedad (magasin ööpäevas ligikaudu kolm tundi), siis nüüdseks on kõik korras. Neid aegu, mil ma uinusin enne keskööd, ma enam ei mäletanudki ..

Kui filmis mängib Gael Bernal, siis tõenäoliselt ma seda ka vaatan, sest ma usaldan tema valikut. Iñárritu on ka silma jäänud kahe hea linateosega (eelmainitud), seega minu ootused olid kõrged. Mullegi üllatusena olid esindatud kõik maad, mida ma lähima kümne aasta jooksul külastada tahaks.
Filmis on neli tegevusliini, mis seotakse üheks. Jaapanlane kingib ühele maroko mehele relva, mille viimane oma tuttavale müüb. Tuttava lapsed katsetavad relva, et näha, kui kaugele see suudab lasta. Sihtmärgiks on turismibuss, milles on ka ameeriklased, kes puhkusele minnes oma lapsed mehhiklasest lapsehoidjale usaldasid.

Kui on rohkem kui üks tegevusliin, peaksid osad olema sisult võrdsed. Seekord tundsin, et mõned liinid olid tugevamad kui teised. Samas ideed olid head, ning Bernal on ka pahalasest sugulasena veenev.

Minu hinne: 7/10

113. Wide Awake (2006)

Allikas: schoolbehavior.com

(pole seotud filmiga)

Režissöör: Alan Berliner
IMDB tärne: 6,5/10

ETV pakkus eile vaatamiseks Alan Berlineri "Wide Awake'i," mille põhiprobleemiks on Alani aastakümneid kestnud unepuudus. Kuna mu elu domineerib juba pikemat aega jet lag, mille põhjus pole tingitud ajatsoonide vaheldumisega, sobis dokumentaal nagu rusikas silmaauku.

Mida rohkem film arenes, seda rohkem oli tahtmine etendada stseeni nohureklaamist - "Ma tean, mida sa tunned," ainult tema on selle all kannatanud kauem, kui mina olen siin maailmas elanud, mis tekitas minus hirmu, et mis siis saab, kui mu magamishäired ei otsustagi kaduda, sest kuramus, paralleele Alaniga on lihtsalt liiga palju.

Alan külastas mitut juhtivat unespetsialisti, kes millegi uuega ei üllatanud. Põhirõhk tundus keskenduvat Berlinerile endale ja tema perele. Tühimikud Berlineri filmitud filmiklippide vahel olid täidetud (veidi absurdsete ja naiivsete) kaadritega 40ndatest.

Filmi režissöör astus jälle samasse enesekesksuse-ämbrisse, mis sunnib filmikriitikuid punkte vähendama. Nagu ma varemgi olen maininud, siis mind ei häiri, kui põnevad inimesed oma elu demonstreerida tahavad. Mina igatahes vaatan.

Kui ma lootsin leida vastust oma probleemile, siis see pool jäi rahuldamata, kuigi mul tekkis tahtmine normaalsesse režiimi naasta (vaid seetõttu, et kogu maailm ei arvesta minu magamistsükliga - ükski normaalne tööintervjuu ei toimu öösel, kui mul on energiat küllaga.) See kõik tähendab seda, et teen blogisse pisikese pausi, mis võib lõppeda alistumise või võiduga.

Minu hinne: 7,5/10

112. Butterfly on a Wheel (2007)

Režisöör: Mike Barker
Osades: Pierce Brosnan, Maria Bello, Gerard Butler ja teised
IMDB tärne: 7/10

On ideaalne perekond. Ühel päeval röövitakse laps ja nõutakse lunaraha. Selliseid filme on ääretult palju.
Kui lapse vanemad röövi kaasosalisele kogu oma raha ulatavad, süütab pahalane rahatähed, ning viskab kohvri vette. Kunagise shaken-not-stirred mehe tegelaskuju uurib, mida tegelikult tähendab väljend, et keegi on oma lapse nimel valmis kõigeks. Selliseid filme enam nii palju ei ole.

Ja lõpuks tuleb välja, et:

The film’s title is an allusion to a line of Alexander Pope’s Epistle to Dr Arbuthnot: “Who breaks a butterfly upon a wheel?” The line is usually interpreted as questioning why someone would put massive effort into achieving something minor or unimportant. /Wiki

Mulle meeldis põhiidee, aga filmi visuaalia ja igavad näitlejad (ei viitsi vaielda) tegid kurvaks.

Minu hinne: 7/10

111. December Boys (2007)

Režissöör: Rod Hardy
Osades: Daniel Radcliffe, Lee Cormie, Christian Byers, James Fraser, Jack Thompson ja teised
IMDB tärne: 7/10

Neli orbu, kelle sünnipäeva tähistatakse detsembris, saadetakse mere äärde puhkusele. Üks lastest saab teada, et talle sümpaatne abielupaar tahab kedagi nende grupist lapsendada. Kasutades ära seda eelist, millest teistel lastel aimugi pole, muutub poiss musterlapseks. Peagi tuleb tema saladus välja.

Daniel Radcliffe tahab tõestada, et ta suudab väljuda Harry Potteri rollist, see tähendab ka stseene, mis mõnes väiksemas Radcliffe fännis segadust tekitavad. Olgu mainitud, et stseen oli süütu, aga meediakära paari sekundi (sobimatuse?) pärast päris suur.

Ma liigitaksin "Detembripoisid" lastefilmiks, ning seetõttu andestan ka mõned absurdsused.

Minu hinne: 7/10

110. Winter Passing (2005)

Režissöör: Adam Rapp
Osades: Zooey Deschanel, Ed Harris, John Bedford Lloyd ja teised
IMDB tärne: 6,5/10

Näitlejannale pakutakse raha, et ta laseks avaldada oma kirjanikust isa kirjavahetuse emaga. Reese naasebki kodulinna, ning avastab, et tema kodus elavad inimesed, keda ta ei tunne. Tema isa on jällegi kolinud hädisesse kuuri.

Zooey Deschanel on järgmine noor näitleja, kelle tegemistel ma silma peal hoian. Huvitava kokkusattumisena on peategelase perekonnanimi Holden, mis viitab Salingerile, nagu ka Zooey nime päritolu.

Kuigi lõpp on igav, annavad filmile põneva varjundi tegelased (say l o n e l i n e s s) ja tegevusliin.

Minu hinne: 7,5/10

109. Once (2006)

Režissöör: John Carney
Osades: Glen Hansard, Marketa Irglova ja teised
IMDB tärne: 8,1/10

"Once" on nii palju positiivset vastukaja leidnud, et minu ootused olid üsna suured. Tegelikkuses on nii, et minu arust töötab väljend "sweet little movie" imeliselt. On filme, mille puhul rohkem ei peagi kirjutama, sest paari sõnaga on kõik selge, ometi tunnen kohustust lisada paar lauset.

Mulle meeldivad režissöörid, kes julgevad riskida väikese eelarve ning kogematute näitlejatega. Mulle meeldib, et need inimesed tegelevad päris elus ka sellega, millega filmis. Mulle meeldib, et need inimesed said päriselus ka kokku. Mulle meeldivad sellised lõpud. Aga mulle ei meeldi see WTF tunne, nagu oleks midagi tähtsat puudu, mida kõik tunduvat nägevat. Vägisi tekib tunne, et on kasutatud agaralt kääre, ja ma vihkan seda tunnet.

Ühtlasi saadan tervitusi MPAA-le, sest nad on filmi väga ebaõiglaselt hinnanud. Kui ma oleksin 16 aastane ameeriklane, ei saaks ma seda filmi ilma lapsevanema kohalolekuta vaadata. Rhubarb!

Kuigi "Once" oli minu jaoks vaid "nice & little", tekkis mul üle pika aja tahtmine kitarr kätte võtta. Võtsin, häälestasin ära, veendusin, et minu kitarrimäng meenutab liialt Phoebe oma, ning läksin magama.

Minu hinne: 7,5/10

108. Malèna (2000)

Režissöör: Giuseppe Tornatore
Osades: Monica Bellucci, Giuseppe Sulfaro ja teised
IMDB tärne: 7,3/10

Keskmine Itaalia film (ma ei räägi Fellini või Bertolucci teostest) kipub jääma mulle kaugeks. Tihti tuleb ette nn põhjamaine blokk, mis muudab itaallaste ponnistused halenaljakateks. Ma ei oskagi seda täpsemalt kirjeldada, aga paljudel sealsetele filmitegijatele tundub see elementaarse elemendina, mida sisse lisada - "kui linateos on muidu igav, olgu see vähemalt naljakas".

"Malenas" esines seda piisavalt, et ära tunda Itaalia (kui keel välja arvata), aga õnneks mitte üleliia, mis oleks rikkunud filmielamuse.

Väiksesse linna kolib Malena, kelle ilu võlub sealseid mehi (ja poisse.) Kuna Malena mees on sõjaväes, levitavad kohalikud naised tema kohta kuulujutte. Ühel hetkel kaotab Malena kõik - nii oma mehe kui ka isa. Suutmata end ülal pidada ning kaitsta, valib ta ainsa võimaliku rahateenimise viisi. Kui linna jõuavad saksa väed, on Malena sakslaste käevangus, kuni nende lahkumiseni. Itaalia naised otsustavad uuesti üksi jäänud Malena üle kohut mõista. Oma abikäe ulatab noor poiss, kes püüab taastada Malena kaotatud au.

Kui otsida sarnaseid filme, tasuks vaadata ka seda.

Minu hinne: 7,5/10

107. Atonement (2007)

Režissöör: Joe Wright ("Pride & Prejustice")
Osades: Keira Knightley, James McAvoy, Saoirse Ronan ja teised
IMDB tärne: 8,1/10

Põhjus, miks ma tahtsin filmi näha, ei seisne osavates promomistrikkides, vaid Ian McEwanis, kes on üks minu lemmikkirjanikke. Eelreklaam on olnud tõesti tugev, mõistmaks miks, on tarvis vaid film ära vaadata, ja vastus on selge - massistseenid, mis nõuvad filmi eelarvest oma ulatuslikku osa.

Sisu keerleb noorusest tingitud mõistmatuse ümber, mille tagajärgi hiljem parandada püütakse.

Filmil on olemas kõik, et olla potentsiaalne laiatarbefilm, ja sellest olenemata suudab "Atonement" hoiduda olemast liiga lääge. Kas liigne reklaam tasus end ära? - Pean tunnistama, et olen natukene pettunud, aga see on muutunud juba tavaliseks, nii et .. Tasub siiski vaatamist, kas või seetõttu, et film on söönud end IMDB toppi.

Minu hinne: 8/10