133. Starter for 10 (2006)

Režissöör: Tom Vaughan
Osades: James McAvoy, Catherine Tate, Rebecca Hall, Alice Eve ja paljud teised
IMDB tärne: 6,8/10

Kuna ma maadlen parasjagu enda akadeemilise tee jätkamisega, siis filmi tegevus toimubki ülikooli ümber. Brian, keda kehastab McAvoy, lahkub oma kodukohast, et õppida Bristoli Ülikoolis. Juba väikesest peale on teda huvitanud telemäng nimega „University Challenge“ (jookseb tänapäevalgi), peagi avanebki tal võimalus saatest osa võtta. Elu ülikoolis ei ole aga lihtne, eriti kui mängu tulevad probleemid naistega. Üsna ameerikalik lähenemine brittide poolt.

Teha film, mille peategelaseks on parasjagu intelligentne & nägus noormees, viidata vähemalt korra mõenele teisele heale filmile, lisada veidi The Cure’i (mitte ainult), ning suure tõenäosusega võidab see minu südame, ent ..

Kui film on lõpuni vaadatud, pean jälle ohkama. Salingerlikult tahaks mõnikord pärast filmi vaatamist režissöörile helistada nagu vanale sõbrale lootuses, et ta suudab oma filmi heaks rääkida. Mainida asju, mida tema mõtles. Mainida asju, mida mina ei märkanud. Aga nii kaua, kui ma seda teha ei saa, pean ma leppima, et paljud filmid, mis võiksid olla suurepärased, on keskpärased, sest kõik tundub nii pinnapealne.

Kui tehakse film, mille tegevus viib ajas tagasi, on tähtis mitte eksida faktide ja pisikeste detailidega, sest kuigi keskmine vaataja neid tähele ei pane, on inimesi, kelle jaoks võib see filmielamuse rikkuda. Mulle on õpetatud, et eeltööst sõltub kõik, sest kui režissöör tahab, et vaatajad filmi ja teda tõsiselt võtaksid, peaks film olema nii ’õige’ kui see oma olemuselt saabki olla. Siinkohal võib veel vaielda, kas see ongi kõikide filmide eesmärk.

Ja see ameerikalikkus, mida ma varem mainisin: kaks tüdrukut, kelle vahel valida, üks blond ja pealiskaudne, teine brünett ja tark, võib vaid arvata, kumma peategelane valib. Filmi moraal – kui keerad midagi nässu, siis julge tegeleda tagajärgedega. Ei midagi uut.

Sellest hoolimata ei näi minu vaimustus James McAvoy vastu lõppevat, sest ta teeb oma asja, milles ta on hea, ent keeldub elamast staari elu. Kuigi ta on viimas(t)el aasta(te)l väga populaarseks saanud, elab ta jätkuvalt pisikeses korteris, ning sõidab Nissan Micraga. Andekuse (ja päritolu) poolest võiks paralleele tõmmata Ewan McGregoriga.
Briani ema mängib Catherine Tate, kes on tuntud naiskoomik. Mulle ta stand-up comedy ja „The Catherine Tate Show“ ei istu, aga „Doctor Who“ vastu pole midagi. Samas, mul pole absoluutselt midagi selle vastu, et teda ’tõsises’ filmis näha, kui aus olla, siis ta võikski seriaalidele vahelduseks rohkem filmides kaasa lüüa.

Minu hinne: 7/10

132. Bright Young Things (2003)

Režissöör: Stephen Fry
Osades: Emily Mortimer, Stephen Campbell Moore, James McAvoy, Michael Sheen, David Tennant, Fenella Woolgar ja teised
IMDB tärne: 6,6/10

Stephen Fry kuulub vaieldamatult minu lemmikmeeste listi. Ma ei hakkagi rääkima koostööst Hugh Laurie’ga, mis on talle ka peamise kuulsuse toonud, ega ka „QI-st“, mis on üks geniaalsemaid saateid briti teleemaastikul. Mees ise on kohutavalt tark, ent omab ühtlasi ka (mitte)ametlikku rekordit sõna „fuck“ rohke kasutamise eest eetris. Ta on tunnistanud oma nõrkust elektroonika vastu (iPode oli paar aastat tagasi igatahes üle kümne, kui ma ei eksi), kannatab bipolaarsuse all, ent usub, selleta poleks ta ilmselt kuskile jõudnudki. Andekale inimesele kohaselt tegeleb ka mitmete asjadega – näitleb, kirjutab, juhib saateid, ja nagu arvata võib, on vahelduseks ka kaamerate taga.

Seega, ma ei imestanud, kui minu kätte ilmus „Bright Young Things“, mis põhineb Evelyn Waugh’i (kes ei ole naine) 30ndatel ilmunud romaanil, ja mille režissööriks on Stephen Fry ise. Peategelasteks on rikkad, ent pealiskaudsed Londoni noored, kes armastavad pidusid ja kõike, mis sellega kaasas käib – peamiselt siiski klatši ja kokaiini. Hea näide ’muutumatust inimloomusest’, sest kuigi sisu sobiks hästi tänapäeva, toimub tegevus siiski kahe maailmasõja vahel.

Fragmente tegelastest. Adam & Nina, kes Adami majanduslikust olukorrast sõltuvalt, pidevalt abielluvad või mitte. Nii absurdne, et mõjub lausa geniaalsena. Agatha, kes saabub peole esimesena ja lahkub viimsena. Naiivselt pealiskaudne naine, kelle Fry muudab vaat, et sümpaatsekski. Lisaks suurepäraselt välja mängitud Michael Sheeni („Laws of Attraction“, „Wilde“) ja James McAvoy’ („Shameless“, „Atonement“) tegelaskujud.

Mulle meeldib Fry julgus riskida – kaameratöö mõjub kohati ajastule kohaselt jazzilikult. Mõned nutikad lahendused ja absurdselt koomilised olukorrad vaheldusid ilmselgete liialdustega, nii et mul tekkis kohutav tahtmine mõned minutid filmist (eriti lõpust) välja lõigata, et teos oleks kuidagi terviklikum.

"Never, never, never have such scenes been witnessed in high society, that uneasy alliance between Bright Young Things and old survivors. Perhaps this was the defining moment of our epoch of speed and syncopation. This so-called 20th century of angst, neurosis and panic. Reader be glad that you have nothing to do with this world. Its glamour is a delusion, its speed a snare, its music a scream of fear. Faster and faster they swirl, sickening themselves with every turn. The faster the ride, the greater the nausea, the terror, and the shame."

Minu hinne: 7/10

Please, Please, Please Let Me Get What I Want

Analüüsid on kõik esitatud, nii et mul on probleeme vaid kõige suurema ülesandega. Olen loobunud oma jätan-kõik-viimasele-hetkele elustiili üle virisemisest, sest mingil üllataval kombel suudan ma alati viimasel päeval (või olgu, viimasel kuul) midagi valmis genereerida. Iseasi, kas see kõik suudab läbida enesekriitika tasandi, sest kuu ajaga ei leia nii palju inspiratsiooni kui aastaga. Paraku tundub mulle, et olen end sidunud tähtaegade (mis ometi annavad mingi pidepunkti) ja sõnade piirmääraga. Seda viimast vihkan peamiselt seetõttu, et mina seda täitma pean.

Ja muide, „Peep Show” viies hooaeg on alanud. Briti telemaastikul on ka uus lootustandev noorteseriaal - "The Inbetweeners". Mina paralleele kahe mainitud seriaali vahel ei tõmbaks, kuigi paljud seda teevad. Lihtsalt, üks on naljakas, ja teine ei ole nii naljakas, aga vaatan ikkagi mõlemat. Ja „Teenage Kicks” pole mitte ainult kadunud John Peeli lemmiklaul, vaid jällegi midagi uut telemaastikul, mis peaks inimesi naerma panema. Üheks peategelaseks on vananenud punkmuusik (mis on paljulubav), kes elab parasiidina oma laste juures. Esimest tasuks kindlasti vaadata, teist võiks vaadata, ja kolmandat vaadata siis, kui aega üle.

Puhtalt meelelahutuseks videoklippe Derren Browni tegemistest.

Reisimine oleks nii tunduvalt lihtsam (ja üllatus tunduvalt suurem):

Kui ei oska sünnipäevalisele midagi kinkida (Simon Pegg!):

131. Sympathy for the Devil (1968)

Mustad Pantrid

"What are they doing over there?"
- "I think they are shooting a movie."

Rezissöör: Jean-Luc Godard
IMDB tärne: 6,4/10

„The Beatles või The Rolling Stones,” on tobe küsimus, mida mõni tüüp küsib neil tüütutel kiirkohtungutel Inglismaal, kuhu mõni tuttav sind kogemata kaasa võtab. Kuuekümnendate lõpus oli sellise valiku ees üks mu lemmikrežissööre – Jean-Luc Godard. Valituks osutus The Stones ja selle tulemusena valmis film „Sympathy for the Devil”.

Ausalt öeldes tunduski utoopiline, et Godard teebki lihtsakoelise filmi bändi tegemistest, mis seotud laulu „Sympathy for the Devil” salvestamisega. Pealgi ilmub nähtavale režissöörile omane käekiri ja The Rolling Stones’i lugu muutub kandvalt osalt üksnes erinevaid lugusid siduvaks elemendiks. Kõik, mis mahub selle vahele, peegeldab tolle aja sündmusi, ning on, nagu Godardile ja ajale kohane, tungivalt vasakpoolne. Laulu salvestamisprotsessi oli põnev jälgida, sest see tekitas tunde, et vaataja viibib ise stuudios. Ja teate mis, näha 60ndate lõpu TRSi koos Brian Jonesi, Anita Pallenbergi ja Marianne Faithfulliga on üsna märkimisväärne. Sellest hoolimata ei ole „Sympathy for de Devil” film, mida on lihtne vaadata, mistõttu on mul ka tunne, et teen seda veel korra. Või kaks.

Möödunud kuul esilinastus ka M. Scorsese „Shine A Light”, mille staariks jällegi Mick, Keith & co. Jagan TRSi alati tinglikult kaheks erinevaks bändiks – varasemaks, mis mulle meeldib, ja hilisemaks, mis mulle peaegu üldse ei meeldi. Ent mulle tundub, et austan režissööri liiga palju, et film vaatamata jätta.

Minu hinne: 6,5/10 (Godard ja The Stones ühes lauses on juba piisavalt veider, mis siis filmist rääkida. Esialgse vaatamise põhjal nõustun peaaegu IMDB-ga.)

130. Bad Boy Bubby (1993)

Režissöör: Rolf de Heer („Dingo”, „Alexandra’s Project”, „Ten Canoes” jt)
Osades: Nicolas Hope, Claire Benito, Ralph Cotterill, Carmel Johnson („McLeod's Daughters”) ja paljud teised
IMDB tärne: 7,3/10

Loen huviga (veebi)ajalehti, et teada saada, millega inimesed mind järgmiseks üllatavad. Hetkel on aktuaalne see uudis, milles juttu 73-aastasest mehest, kes hoidis oma tütart enam kui kaks kümnendit keldris.

See pani mind mõtlema hollandlase Rolf de Heeri filmile, mis on juba mõnda aega vaatamist oodanud. Filmi peategelaseks on Bubby, keda on ema kolmkümmend aastat välismaailma eest peidus hoidnud, sest sealne õhk olevat mürgine. Kõik oma teadmised on poiss (kuidagi veider oleks öelda tema kohta mees) õppinud oma emalt ja kassilt. Nagu arvata ongi, siis naine, kes hoiab oma poega niiviisi ruumi suletuna, pole just kõige õigem eeskuju. Ühel päeval lisandub seltskonda Bubby kadunud isa. Ema tähelepanu koondub uuele vanale mehele, ning oma mängulise (topelt)eksimuse tõttu satub Bubby maailma, mille eest ema teda hoiatas. Kõik järgnev on üles ehitatud mehe arusaamale õigest käitumist ning reaalmaailmaga kohandumisest.

Peaaegu filmi algusest peale saab selgeks, miks see film paljudele ei meeldi – režissöör on jälle rikkumas kohustuslikku „hea maitse” piiri. Tõepoolest, loomi tapetakse lausa kahel korral, ema ja poja vahel ON väärastunud suhe, alasti inimesi liigub ekraanil ringi piisavalt, Jumalat salatakse (‚tõekuulutaja’ oli ilmselgelt tutvunud Satre ja Camus’ loominguga), ja tegevusse on kaasatud puuetega inimesed. Ma arvan, et ma ei pea mainima, et filmi tegevuse käigus ei saanud kannatada ükski nimetatatud osapool. Ja film on hea, teistmoodi, ent hea.

Minu hinne: 8,5/10

Frankly, Mr. Shankly,

Menüüsse kuuluvad haige olemine, scene analysis paper (3), film analysis (5), research paper(3), popular review (5) ja tohutul hulgal (uskumatult halbu) filme, kohtumine suures linnas suurte meestega, kellele ennast müüa (enda ideid - st), ning ma kardan, et järgmine postitus ilmub eee .. umbes siis, kui on kindel, et minust VEEL asja ei saa.

(Ja üks eetiline küsimus: kas on mõtet osa võtta millestki, millesse ma üldsegi ei usu, lihtsalt seetõttu, et saada tärnike kirja? Öeldakse ju, et tasub haarata kinni igast võimalusest, mida sulle pakutakse, sest võib-olla teist võimalust ei tulegi. Ma ise ütlen, et kui ma vaid ei oleks selline eelarvamustega tõbras, sest mul oleks ausõna häbi, kui midagi sellist mu CV-st vastu vaataks.)

129. The Darjeeling Limited (2007)

Režissöör: Wes Anderson ("The Life Aquatic with Steve Zissou", "The Royal Tenenbaums", "Rushmore" jt)
Osades: Owen Wilson, Adrien Brody, Jason Schwartzman, Bill Murray ja paljud teised
IMDB tärne: 7,9/10

Saundträkk on juba mitu päeva plaadimängijas keerelnud. Öösiti on raske "Bombay Talkie" instrumentaalpala tõttu magama jääda. Selle asemel, et päriselt tududa kostub peas tu-tu-tu-tudu.

Film kolmest vennast, kes pole tükk aega kohtunud. Nad võtavad koos ette spirituaalse reisi Indiasse. Paraku võivad ka rongid ära eksida.

Sissejuhatuseks tuleks ära vaadata umbes 13 minutit kestev lühifilm "Hotel Chevalier". Originaalfilmi nautimise seisukohalt pole kohustuslik, ent aitab paremini filmile häälestuda ning lugu mõista.

Brody mängis oma varasematele rollidele hoopis teistusugust tegelaskuju, ja oli selles otseloomulikult hea. Metafooririkas, ja mõnusa atmosfääri suhtes mu lemmik Andersonilt. Sisu poolest jääb esikolmikusse, ent mitte esimesele kohale.

Francis: [Francis and Peter are beating each other up] "You don't love me!"
Peter: "Yes I do!"
Jack: "I love you too, but I'm gonna mace you in the face!"

Minu hinne: 8/10