Režissöör sai kõne MPAAst, talle teatati, et selle filmi "hinne" on NC-17Režissöör: Kirby Dirk
IMDB tärne: 7,7/10
MPAA on oma idiootse hindamissüsteemi pärast mulle pidevalt pinnuks silmas olnud. Kui paljud filmid, mida me heaks/halvaks peame, tegelikult väärivad sellist tiitlit? Režisöör teeb filmi, sest ta tahab vaatajatele midagi öelda (reeglina). Et oma eesmärki täita, peab ta filmist eemaldama stseenid, mis MPAAle ei sobi. Kas independent film on ikka piisavalt independent?
Filme hindavad "sõltumatud lapsevanemad", kelle nimesid ei avaldata. Kirby palkab detektiivi, kelle abiga jõutakse jälile, kes need inimesed on. Kas laps võib filmi vaadata või ei, pole psühholoogide otsustada, vaid põhiharidusega tüübi otsus.
Huvitav oli teada saada, et NC-17 reitingu saavad 4x enam intiimstseenidega filmid kui vägivallafilmid. Soositakse pigem tulistamisi ja tapmisi kui armastust. Ja mina veel imestan, miks tulevad telekast iga päev "põnevusmärulid", mis erinevad üksteisest vaid vere hulga poolest. Lisaks ka see fakt, et gei-temaatikaga filmid saavad tõenäolisemalt ka krõbedama hinnangu. Kui vägivallafilmis on näidatud reaalselt vägivalla tulemust, saab see ka NC-17-ga hinnatud. "Boys Don't Cry" hinnati NC-17-ga (hiljem parandatud versioon R-ga), "American Pie" R-ga. Dokumentaal sõduritest sai MPAAlt kriitikat roppuste kasutamise pärast. "You can't rate reality" nagu üks onu filmis ütles. Wikist saab ka ülevaate sellest, kui paljusid filme on "lõigutud" ning seejärel ümberhinnatud.
Huvitavat vaatamist igatahes on. Teadmisi saab ka.
Ahjaa, detektiiviks on naine (!), kelle abiliseks on tema enda tütar.
Minu hinne: 8/10
IMDB tärne: 7,7/10
MPAA on oma idiootse hindamissüsteemi pärast mulle pidevalt pinnuks silmas olnud. Kui paljud filmid, mida me heaks/halvaks peame, tegelikult väärivad sellist tiitlit? Režisöör teeb filmi, sest ta tahab vaatajatele midagi öelda (reeglina). Et oma eesmärki täita, peab ta filmist eemaldama stseenid, mis MPAAle ei sobi. Kas independent film on ikka piisavalt independent?
Filme hindavad "sõltumatud lapsevanemad", kelle nimesid ei avaldata. Kirby palkab detektiivi, kelle abiga jõutakse jälile, kes need inimesed on. Kas laps võib filmi vaadata või ei, pole psühholoogide otsustada, vaid põhiharidusega tüübi otsus.
Huvitav oli teada saada, et NC-17 reitingu saavad 4x enam intiimstseenidega filmid kui vägivallafilmid. Soositakse pigem tulistamisi ja tapmisi kui armastust. Ja mina veel imestan, miks tulevad telekast iga päev "põnevusmärulid", mis erinevad üksteisest vaid vere hulga poolest. Lisaks ka see fakt, et gei-temaatikaga filmid saavad tõenäolisemalt ka krõbedama hinnangu. Kui vägivallafilmis on näidatud reaalselt vägivalla tulemust, saab see ka NC-17-ga hinnatud. "Boys Don't Cry" hinnati NC-17-ga (hiljem parandatud versioon R-ga), "American Pie" R-ga. Dokumentaal sõduritest sai MPAAlt kriitikat roppuste kasutamise pärast. "You can't rate reality" nagu üks onu filmis ütles. Wikist saab ka ülevaate sellest, kui paljusid filme on "lõigutud" ning seejärel ümberhinnatud.
Huvitavat vaatamist igatahes on. Teadmisi saab ka.
Ahjaa, detektiiviks on naine (!), kelle abiliseks on tema enda tütar.
Minu hinne: 8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar