Blah-Blah-Blah

Wishful thinking..

Ülikool on paras motivatsioonikriis, kui aus olla.


Rumal mina.

138. Toughest Villages in Britain (2003)

Režissöör: Mark Carter

Vahelduseks Suurbritannia idüllilisele maaelule, mida võis näha "Teletupsudes", tehti 2003nda aastal kolmveerandtunnilisi dokumentaale kõige karmimatest pubidest ja küladest. Pubide osa mind eriti ei üllatanud , aga „Toughest Villages in Britain“ sisaldab inimeste osas täiesti kuldaväärt materjali.

Skinningrove. Vana naine, kelle aed on kaunistatud nukupeade või loomadega, mis on posti otsa torgatud. Noormees, kes sündis vetsus – aga ta polnud külas ainuke seesugune, ka tema ema sõbranna sündis seal. Samas, see polegi nii hull variant, sest küla heiteveed jõuavad kõik kohalikku veekokku ja sealt otse randa. Üks mees räägib loo sellest, kuidas ta leidis rannast kellegi kunsthambad. Väikesele kohale iseloomulikult leidis ta pubist kaotatud vara omaniku. Probleem lahendatud – mees pesi hambad puhtaks ja läksidki uuesti käiku. DJ, küla must lammas, kelle kodus võiks filmida kõiki narkourkaid kujutavad linateoseid. Väidetavalt sööb ta vaid kartuleid, ei midagi muud, või ajab oma isa elektririistadega taga.

Killingholme. Klaassilmaga jahiaktivist Badger, kelle maja küljes ripub silt „This House Guarded by Shotgun 3 Nights per Week – You Guess Which Three!“ Tõsisele asjaarmastajale kohaselt on ta mütsile reastanud sõjasaagi - hambad, rebase omad. Aastas notib ta maha 2000 tuvi, millest osa säilitab ta külmikus koos jänestega.

Grange Villa - "It is a former pit village. It has one shop, one tanning shop and a Chinese take-away as well as a limited opening post office." Korra aastas haarab tervet linna porrumaania, sest toimub kõige suurema isendi valimine. Veidi enne üritust ilmub välja porrusläsher, kes julgeb rikkuda ka kõige kangemate löömameeste taimed. Egas polegi muud teha, kui otsida kapist mõni tulirelv, et ise 24/7 aias valvet pidada. Külas asub ka The Saloon Bar, kuhu naisi ei lubata. Mitte et nad shovinistid oleksid, aga ega naabrimees ka rassist pole, kui talle mustanahalised LIHTSALT ei meeldi. Põhjenduseks tuuakse see, et mehed arutavad seal oma pereasju, millest naised ei tohiks kuulda. Right, päris maskuliinne põhjendus.

Highly. Ja kui sa oled kogemata väljaspoolt küla tulnuna kohalikku pubisse läinud, on üsna tõenäoline, et keegi keerab ukse seestpoolt lukku ja sinul pole muud teha, kui vaikimisi hoope taluda või vastu taguda. Oeh, ja sealsete meeste jaoks käib igareedese õllega kokku ka reedene peks oma naabriga. Järgmisel päeval ollakse taas parimad sõbrad.

Üles tasuks märkida ka Hirwaun ja New Cumnock. Vahelduseks oleks täitsa mõnus külastada kohti, kuhu turiste ei satu, ent mind hirmutavad veidike need kirjutamata reeglid, millest vaid kohalikud teavad. Eee .. ja ilmselt peaks välja otsima tossud, dressid ja neoontoonides patsikummid. Ostma kuskilt "Shameless’i" sõnaraamatu ja läks!

Minu hinne: 7/10

137. Henry & June (1990)

Režissöör: Philip Kaufman (The Unbearable Lightness of Being jt)
Osades: Richard E. Grant (Withnail!), Fred Ward, Uma Thurman, Maria de Medeiros, Kevin Spacey ja teised
IMDB tärne: 6,2/10

Samal ajal kui kõik teised lapsed lasteaias sotsialiseeruma õppisid, hakkasin mina lugema ja otsisin täiskasvanute raamaturiiulitelt uusi teoseid, mida uurida. Samal ajal algas minu esimene suhe Henry Milleriga, kelle „Vähi pöörijoon“ mulle kätte sattus. See pani mind suurtes inimestes kahtlema, sest taoline raamat lihtsalt ei saanud olla vanemate oma, kes on lapse silmade ees pühamastki pühamad. Minu arenev fantaasiameel tekitas räpase pahalase, kes raamatu täiesti kogemata meie elamisse sokutas. Nüüdseks istub „Vähi pöörijoon“ süütult minu teiste lemmikutega riiulil.

Film põhineb Anais Nin’i erootilistel päevikutel, tänu millele (ja osalt ka Millerile) on naine ka kuulsaks saanud. Abielupaar Hugo ja Anais kolisid kahekümendatel Pariisi, et mõlemad saaksid tegeleda sellega, mis neile meeldib – naine kirjutamise ja mees pangandusega, et naise elustiili lubada. 1931 aastal tutvub Anais tollal veel kirjandusringkonnas tundmatu Henry Milleriga, kel parasjagu käsil esimene romaan. Anais tutvub ka Henry naise June’iga, kes „[..] appeared like an Angel, and I offered her a fool's faith. She was a taxi dancer. I paid my dime, she put her head on my shoulder, but then the lies began. She told me her mother was a gypsy and her father was a count. Later, I saw a film and realized she swiped her whole childhood right out of the film.“ Henry bordellikülastused ja June’i suhted naistega tekitasid Anais’iski soovi eksperimenteerida, eelkõige siiski kirjaniku enda ja (eraldi) ka tema kauni abikaasaga. June on muusaks mõlemale temast huvitatule ja Anais’ abiga saab Henry „Vähi pöörijoon“ ka avaldatud. Nii Anais’ kui ka Henry jäävad oma kaasadega, et tulevikus neist lahutada (mida me filmis loomulikult ei näe). Pariisi flingiks ja inspiratsioonitoiteks nende kahe suhe jäigi.

Visuaalselt väga nauditav film, millele lisavad värvikus pisikesed detailid või krutskid, mis iseenest loo jutustamise kohalt rolli ei mängi. Mustkunstnikud, valge tuvi, gorillamaskiga mees, jalutuskepp kellegi ’kaadrist välja tõmbamiseks’ ja muidugi aeg-ruum ise, mis toidab minu ilumeeli. Isegi tollased Pariisi bordellid on ilmselt nii oopiumised, et muutuvad omal viisil isegi võluvaks (sic!) Kõik tundubki olevat korras, kui inimeste lugu poleks kujutatud nii igavalt ja ühekülgselt. Et ilusa ümbrise all unustati tähelepanu pöörata sellele, mis peaks tegelikult domineerima. Saime mitmete stseenide kaudu teada, et kõik magasid peaaegu kõigiga, mis mõne meelest oli okei, mõne meelest mitte, mõne meelest arendav, mõne meelest sürrealism.

IMDBi andmetel tuleb 2011ndal aastal välja Kaufmani draama Hemingwayst ja Martha Gellhornist, loodetavasti ei astuta sellega samasse ämbrisse.

Huvitava faktina mainin ära, et film „Henry & June“ sai esimesena MPAAlt NC-17 märgistuse. Süüdlaseks on 1820ndast aastast pärinev Hokusai erootiline puulõige, mida Anais’ filmi alguses käes hoiab.

Minu hinne: 7/10

136. The Art of Failure: Chuck Connelly Not for Sale (2008)

80ndatel

Praegu - ahelsuitsetaja ja alkohoolik, etn siiski kunstnik

"Fred Scaboda"

Režissöör: Jeff Stimmel

New York kunstimaailm 80ndatel, mille tuntumateks näideteks õpikutes neoekspressionistid Basquiat, Connelly ja Schnabel. Basquiat suri ära, Schnabel hakkas filme tegema, Connelly jätkas oma kunsti, kuid vajus tasapisi tundmatusse.

Miks? Ühest küljest inimesed ootavad, et kunstnikud vastaksid loodud stereotüüpidele, oleksid erandlikud, ja mõned loomeinimesed võtavadki selle oma kinnisideeks, nii et lähenetakse hullumeelsusele. Hullumeelsusele, mis paraku ei tööta, sest lisaks talendile on vaja ka suhtlemisoskust nendega, kes sinu kunstisse investeerivad. No paras jama, kui galeristid lahkuvad Chucki juurest pisarais või kui mees hakkab solvama neid, kellel on läinud temast paremini – Schnabelit, kelle „nimi on lihtsalt mõjuvam“, või Scorsesest, kes julges Connelly tegelaskuju oma filmis kasutada. Jack Kerouac kirja pannud järgnevad read, mis aeg-ajalt sobivas olukorras minu peas taas esile kerkivad – “The only people for me are the mad ones, the ones who are mad to live, mad to talk, mad to be saved, desirous of everything at the same time, the ones who never yawn or say a commonplace thing, but burn, burn, burn, like fabulous yellow roman candles exploding like spiders across the stars and in the middle you see the blue centerlight pop and everybody goes "Awww!” Kas saakski Chucki puhul muud väita?!

Dokumentaali huvitavamaks osaks oli Fred Scabado, Chucki alter-ego. Selle asemel, et ise inimestega suhelda, palkas ta näitleja, kes täidaks Fredi rolli. Näitleja täitis oma osa perfektselt (ja tema väljamõeldud valed olid tõesti andekad), mis tähendas seda, et tähtsad inimesed lubasid külastada Fredi ateljeed, et töid reaalkujul näha. Muidugi ei tähendanud see seda, et kõik lõppeks ilusa tehinguga – Chuck asendas kõik eelnevalt huvi pakkunud tööd lesbimaalidega ja lisas maalide tagaküljele oma tegeliku nime, mis paljastaks lähema uurimise korral pettuse.

Chuck Connelly tõestab, et sa võid õigel ajal olla õiges kohas, aga the times they are a-changin', mis tähendab seda, et õige aeg ei anna garantiid, mis kindlustaks selle igavikulisuse. Õnneks on olemas režissöörid, kes kaevavad üles inimesed, kes on avalikkuse ees surnud juba enne tegelikku elust lahkumist, ja mulle tundub, et Chuckile selle filmi tulemus meeldib (sest ta on saanud tagasi osa oma kunagisest kuulsusest), iseasi, kas ta seda ka tunnistab. Ilmselt mitte.

Connelly kunsti saab näha siin ja siin.

Minu hinne: 7,5/10

Strech Out and Wait

Igale valminud projektile eelneb pikk inspiratsiooni otsimise protsess, millele järgneb ebavajaliku likvideerimine ning allesjäänu sobivaks töötlemine. Kõige hirmsam on võitlemine tähtajaga, sest iga tunniga ilmub ajusoppidesse midagi, mis teeks geniaalse veelgi geniaalsemaks. Töö esitamisele järgneb pingelangus. Pingelangusele järgneb suur tühimik, milles peitub ka põhjus, miks ma pole tükk aega midagi postitanud. Minu esimese screenplay tagasiside oli positiivne, ent ma ei saanud stippi, milles võib süüdistada vaid minu (alateadlikku?) hajameelsust. Isik X tuli välja alternatiivplaaniga - kui ma mõned kohad kommertslikumaks muudaksin (ja veidi ümber kirjutaksin), oleks ta nõus seda rahastama. Sel hetkel taipasin, et kõik peale minu võtavad asja täie tõsidusega – ajame inimesed kokku ja teeme ära. Mina olin jätkuvalt staadiumis, kus oleks piisanud patsutusest õlale ja sõnadest „Well done, you!“ Õnneks on veel veidi aega, et olla naiivne ja jonnakalt protesteerida vastu igasugusele nii-on-see-kogu-aeg-olnud-ja-on-edasi-ka poliitikale, selleks et endale meelehead teha tunnistades, et vähemalt see kord jäin enda tõekspidamistele kindlaks.

Praegu on käsil periood, mil tühimik hakkab asenduma taas inspiratsiooni otsimisega. Olen ümbritsenud end hea muusika, heade raamatute ja filmidega. Ideed kategoriseerin kümnepallisüsteemi. Kuuest alla jäävad ideed pole väärt meelde jätmist, seitsmest alates on soovitatav üles kirjutada. Kui ma üheksase või kümnese idee ära unustan, olen enda peale päris vihane. Üks üheksane idee on nii juba kaotsi läinud.

Nagu ma vist varemgi olen kirjutanud, algab minu uus aasta alati 1. septembril. Ajalugu on näidanud, et multi-tasking toimib minu puhul ideaalselt. Nii et.. jään juba ootama tudengielu, sügismelanhooliat, insomniat, PÖFFi ja .. ja igasuguseid muid asju, mis ette tulevad. Ehk siis – loodetavasti naasen kahe nädala pärast tavalise postitamissageduse juurde.

135. The Most Hated Family in America (2007)

Režissöör: Geoffrey O’Connor
IMDB tärne: 8,3/10

Louise Theroux on tuntud oma dokumentaalfilmide poolest, mille peategelasteks on alati mitte just kõige konvenentsionaalsemad inimesed. Mulle meeldib tema omadus säilitada stoiline rahu olukordades, mis minus tekitavad Cartmani moel tahtmise lausuda: „Screw you guys, I’m going home!“

Seekordse loo tegelased on Westboro Babtistide Kiriku liikmed. Louis elas nende juures mõnda aega, et neid lähemalt tundma õppida ja mõista. Hiljem on ta tunnistanud, et selle kiriku liikmed on kõige ekstreemsemad inimesed, keda ta üldse on kohanud. Võib-olla tulevad ette veebilehed GodHatesFags.com või GodHatesAmerica.com? Lühidalt öeldes tundubki kogu kiriku õpetus rajanevat nendele kahele väitele. Westboro kiriku liikmete loogika kohaselt vihkab Jumal homosid, ent kuna Ameerika ’armastab’ homoseksuaalseid, siis vihkab Jumal ka Ameerikat. Et sellest pole veel vähe – Iraagis ja Afganistaanis hukkunud sõjaväelased on tõend Jumala kättemaksust. Kiidetakse 11 septembri sündmusi ja kas või pahaloomulisi kasvajaid, mis põrgu tulevastele elanikele kaela sadanud.

Liikmed reisivad kiriku rahade eest teise riigi otsa, et osaleda sõjas hukkunute matustel. Osalemise all mõeldakse piketeerimist vastavate vihaloosungitega. Otseloomulikult kaasatakse ka kogukonna väikesed kasvandikud, kes julgelt silte hoiavad, ent tunnistavad saatejuhile, et ei tea, millest need plakatid tegelikult räägivad.

Üheks huvitavaks protesteerimispaigaks oli ka pood, mis müüs Rootsist pärit tolmuimejaid. Rootsi satub tule alla oma liberaalsuse tõttu. Jumal hakkab ka Rootsit vihkama. Ja nagu filmis näidatud plakatitelt selgub, vihkab ta ühtlasi ka printsess Dianat, Elizabeth Taylorit ja juute. Lühidalt öeldes vihatakse kõiki v.a kiriku liikmeid.

Kiriku juhtfiguuriks on Fred Phelps. Kui saatejuht püüab talle küsimusi esitada, väidab Phelps, et Louis ei saa temaga vestelda puhtalt seetõttu, et ta puuduvad samaväärsed teadmised piiblist, ning on seetõttu liiga rumal temaga rääkimiseks. Hiljem lubab ta siiski küsimustele vastata, ent vastus on kõigile üks – „järgmine küsimus, palun!“

Phelpsi lapselapsed käivad tavalistes koolides ja ülikoolides. Sõpru neil väljaspool kirikut pole, samuti ei luba ema oma 21-aastasel tütrel kellegagi kohvi jooma minna. Kõik lapselapsed lubavad, et neil ei ole tulevikus plaanis abielluda ega lapsi saada.

Kui pere sai teada, et saatejuhil on laps naisega, kellega ta pole abielus, püüti seda igal võimalikul korral talle ette heita. Irooniana on Fredi tütrel (kes on üks aktiivsemaid kiriku liikmeid) samuti laps väljaspool abielu. Huvitav, et igasuguste fundamentalistlike usuliikumiste reeglid tunduvad kehtivat kõigile teistele, ent mitte kõige ’tähtsamatele’.

Kirikul on liikmeid seitsmekümne ringis. Kuuskümmend neist on Phelpside järeltulijad. Lapselaste sõnadest lähtudes ei usu, et nende liikumine on kuigivõrd jätkusuutlik – samas, kunagi ei tea, kuidas nad tulevikus püharaamatut tõlgendada tahavad.

Kui ma usuks taevasse ja põrgusse, ning mul oleks võimalus valida, eelistaksin seltskonna osas igal juhul viimast.

Minu hinne: 7,5/10

134. The Bridge (2006)

Allikas: www.destination360.com

USA kunagise hipipühamu San Fransiscoga seostub mul eelkõige postkaardivaade Golden Gate Bridge’ist. Mitmed teleseriaalid, mille tegevus toimub mainitud linnas, armastavad sissejuhatusena aerial shot’te sillast – minu esimesed mälestused SF-st pärinevad ilmselt siit.

Kui heita õigel ajal pilk sillalt alla, võib märgata ühel laevadest valgetes kilekostüümides onusid, kes midagi veest ’õngitsevad’. Saagiks pole mitte kalad, vaid inimkehad. Lisaks kõigele ilusale, on Golden Gate Bridge ka enesetapjate lemmikkohaks. Eric Steel nägi toimuvas ainest oma dokumentaalfilmile, ent sillal toimuva filmimiseks oli tarvis linna luba. Jättes mainimata oma tulevase dokumentaali tegeliku sisu, saigi mees loa. Järgnevate päevade jooksul tabasid kaamerad üheksateist surma. Ümber veenda (loodetavati) suudeti kuus.

Pärast filmi vaatamist tekib küsimus, miks linn midagi ei tee, sest praeguse statistika alusel sooritatakse sillalt iga viieteistkümne päeva kohta üks enesetapp (lisada veel need, kelle surnukehi ei leita). Sillal on eneseabitelefonid, kaamerad ja patrullid, kes kahtlaselt käituvatel inimestel silma peal hoiavad. Samas ei suudeta jälgida kõiki sillal liiklejaid. Öösiti on sild jalakäijatele suletud, ent jällegi ei takista see inimesi, sest alati on võimalus autost väljuda või õigel ajal ratta pealt maha hüpata. Ainsaks reaalseks meetmeks, mida pole rakendatud, oleks barjääri ehitamine, ent see poleks silla konstruktsiooni arvestades efektiivne. Nii tulebki välja, et töötaks vaid Golden Gate Bridge’i sulgemine, mis kohalikele sugugi ei meeldiks, ja lisaks - kes kindlustaks, et need inimesed sama mujal ei ürita.

Kuna film käsitleb reaalsete inimeste reaalseid enesetappe, on probleemid eelkõige eetilised. Ma arvan, et iga režissöör teab, kui tähtis on olla esimene millegi geniaalse (uue) loomisel/tabamisel. Siinkohal seisneb jälle vajadus riskida. Ja riskiga seostub pea alati kas ebaõnnestumine või vedamise korral selle antonüüm. Kuid, kuid, kuid .. minu arust ületas Steel piiri sellega, et ei öenud lähedase kaotanud perekonnaliikmetele või sõpradele, et lindistasid selle inimese elu viimaseid hetki. Pärast filmi linastumist, tekitas see loomulikult suurt meelehärmi. Ka linn tunnistas, et Steel käitus kohatult, kui ei avaldanud filmimise kohta tõde.

Aga dokumentaalist lähemalt - mind häiris filmi ülesehitus, puudus ühtne struktuur, mis oleks teinud vaatamise mugavamaks (kuivõrd nii saakski öelda). On klipid enesetapjatest; nendest, kes nägid kedagi hüppamas (tüüp, kelle jaoks reaalsus omandas illusoorsuse läbi fotokaamera vaadates – väga Antonioni); kadunu lähedastest; mehest, kes avastas sillalt hüppamise hetkel, et tahab siiski elada; ja võimalik, et millestki veel, mis mulle enam ei meenu.

Minu üldise emotsiooni võtab kokku brittide väljend „oh dear“. No tõepoolest!

Minu hinne: 6/10