Please, Please, Please Let Me Get What I Want

Analüüsid on kõik esitatud, nii et mul on probleeme vaid kõige suurema ülesandega. Olen loobunud oma jätan-kõik-viimasele-hetkele elustiili üle virisemisest, sest mingil üllataval kombel suudan ma alati viimasel päeval (või olgu, viimasel kuul) midagi valmis genereerida. Iseasi, kas see kõik suudab läbida enesekriitika tasandi, sest kuu ajaga ei leia nii palju inspiratsiooni kui aastaga. Paraku tundub mulle, et olen end sidunud tähtaegade (mis ometi annavad mingi pidepunkti) ja sõnade piirmääraga. Seda viimast vihkan peamiselt seetõttu, et mina seda täitma pean.

Ja muide, „Peep Show” viies hooaeg on alanud. Briti telemaastikul on ka uus lootustandev noorteseriaal - "The Inbetweeners". Mina paralleele kahe mainitud seriaali vahel ei tõmbaks, kuigi paljud seda teevad. Lihtsalt, üks on naljakas, ja teine ei ole nii naljakas, aga vaatan ikkagi mõlemat. Ja „Teenage Kicks” pole mitte ainult kadunud John Peeli lemmiklaul, vaid jällegi midagi uut telemaastikul, mis peaks inimesi naerma panema. Üheks peategelaseks on vananenud punkmuusik (mis on paljulubav), kes elab parasiidina oma laste juures. Esimest tasuks kindlasti vaadata, teist võiks vaadata, ja kolmandat vaadata siis, kui aega üle.

Puhtalt meelelahutuseks videoklippe Derren Browni tegemistest.

Reisimine oleks nii tunduvalt lihtsam (ja üllatus tunduvalt suurem):

Kui ei oska sünnipäevalisele midagi kinkida (Simon Pegg!):

131. Sympathy for the Devil (1968)

Mustad Pantrid

"What are they doing over there?"
- "I think they are shooting a movie."

Rezissöör: Jean-Luc Godard
IMDB tärne: 6,4/10

„The Beatles või The Rolling Stones,” on tobe küsimus, mida mõni tüüp küsib neil tüütutel kiirkohtungutel Inglismaal, kuhu mõni tuttav sind kogemata kaasa võtab. Kuuekümnendate lõpus oli sellise valiku ees üks mu lemmikrežissööre – Jean-Luc Godard. Valituks osutus The Stones ja selle tulemusena valmis film „Sympathy for the Devil”.

Ausalt öeldes tunduski utoopiline, et Godard teebki lihtsakoelise filmi bändi tegemistest, mis seotud laulu „Sympathy for the Devil” salvestamisega. Pealgi ilmub nähtavale režissöörile omane käekiri ja The Rolling Stones’i lugu muutub kandvalt osalt üksnes erinevaid lugusid siduvaks elemendiks. Kõik, mis mahub selle vahele, peegeldab tolle aja sündmusi, ning on, nagu Godardile ja ajale kohane, tungivalt vasakpoolne. Laulu salvestamisprotsessi oli põnev jälgida, sest see tekitas tunde, et vaataja viibib ise stuudios. Ja teate mis, näha 60ndate lõpu TRSi koos Brian Jonesi, Anita Pallenbergi ja Marianne Faithfulliga on üsna märkimisväärne. Sellest hoolimata ei ole „Sympathy for de Devil” film, mida on lihtne vaadata, mistõttu on mul ka tunne, et teen seda veel korra. Või kaks.

Möödunud kuul esilinastus ka M. Scorsese „Shine A Light”, mille staariks jällegi Mick, Keith & co. Jagan TRSi alati tinglikult kaheks erinevaks bändiks – varasemaks, mis mulle meeldib, ja hilisemaks, mis mulle peaegu üldse ei meeldi. Ent mulle tundub, et austan režissööri liiga palju, et film vaatamata jätta.

Minu hinne: 6,5/10 (Godard ja The Stones ühes lauses on juba piisavalt veider, mis siis filmist rääkida. Esialgse vaatamise põhjal nõustun peaaegu IMDB-ga.)

130. Bad Boy Bubby (1993)

Režissöör: Rolf de Heer („Dingo”, „Alexandra’s Project”, „Ten Canoes” jt)
Osades: Nicolas Hope, Claire Benito, Ralph Cotterill, Carmel Johnson („McLeod's Daughters”) ja paljud teised
IMDB tärne: 7,3/10

Loen huviga (veebi)ajalehti, et teada saada, millega inimesed mind järgmiseks üllatavad. Hetkel on aktuaalne see uudis, milles juttu 73-aastasest mehest, kes hoidis oma tütart enam kui kaks kümnendit keldris.

See pani mind mõtlema hollandlase Rolf de Heeri filmile, mis on juba mõnda aega vaatamist oodanud. Filmi peategelaseks on Bubby, keda on ema kolmkümmend aastat välismaailma eest peidus hoidnud, sest sealne õhk olevat mürgine. Kõik oma teadmised on poiss (kuidagi veider oleks öelda tema kohta mees) õppinud oma emalt ja kassilt. Nagu arvata ongi, siis naine, kes hoiab oma poega niiviisi ruumi suletuna, pole just kõige õigem eeskuju. Ühel päeval lisandub seltskonda Bubby kadunud isa. Ema tähelepanu koondub uuele vanale mehele, ning oma mängulise (topelt)eksimuse tõttu satub Bubby maailma, mille eest ema teda hoiatas. Kõik järgnev on üles ehitatud mehe arusaamale õigest käitumist ning reaalmaailmaga kohandumisest.

Peaaegu filmi algusest peale saab selgeks, miks see film paljudele ei meeldi – režissöör on jälle rikkumas kohustuslikku „hea maitse” piiri. Tõepoolest, loomi tapetakse lausa kahel korral, ema ja poja vahel ON väärastunud suhe, alasti inimesi liigub ekraanil ringi piisavalt, Jumalat salatakse (‚tõekuulutaja’ oli ilmselgelt tutvunud Satre ja Camus’ loominguga), ja tegevusse on kaasatud puuetega inimesed. Ma arvan, et ma ei pea mainima, et filmi tegevuse käigus ei saanud kannatada ükski nimetatatud osapool. Ja film on hea, teistmoodi, ent hea.

Minu hinne: 8,5/10

Frankly, Mr. Shankly,

Menüüsse kuuluvad haige olemine, scene analysis paper (3), film analysis (5), research paper(3), popular review (5) ja tohutul hulgal (uskumatult halbu) filme, kohtumine suures linnas suurte meestega, kellele ennast müüa (enda ideid - st), ning ma kardan, et järgmine postitus ilmub eee .. umbes siis, kui on kindel, et minust VEEL asja ei saa.

(Ja üks eetiline küsimus: kas on mõtet osa võtta millestki, millesse ma üldsegi ei usu, lihtsalt seetõttu, et saada tärnike kirja? Öeldakse ju, et tasub haarata kinni igast võimalusest, mida sulle pakutakse, sest võib-olla teist võimalust ei tulegi. Ma ise ütlen, et kui ma vaid ei oleks selline eelarvamustega tõbras, sest mul oleks ausõna häbi, kui midagi sellist mu CV-st vastu vaataks.)

129. The Darjeeling Limited (2007)

Režissöör: Wes Anderson ("The Life Aquatic with Steve Zissou", "The Royal Tenenbaums", "Rushmore" jt)
Osades: Owen Wilson, Adrien Brody, Jason Schwartzman, Bill Murray ja paljud teised
IMDB tärne: 7,9/10

Saundträkk on juba mitu päeva plaadimängijas keerelnud. Öösiti on raske "Bombay Talkie" instrumentaalpala tõttu magama jääda. Selle asemel, et päriselt tududa kostub peas tu-tu-tu-tudu.

Film kolmest vennast, kes pole tükk aega kohtunud. Nad võtavad koos ette spirituaalse reisi Indiasse. Paraku võivad ka rongid ära eksida.

Sissejuhatuseks tuleks ära vaadata umbes 13 minutit kestev lühifilm "Hotel Chevalier". Originaalfilmi nautimise seisukohalt pole kohustuslik, ent aitab paremini filmile häälestuda ning lugu mõista.

Brody mängis oma varasematele rollidele hoopis teistusugust tegelaskuju, ja oli selles otseloomulikult hea. Metafooririkas, ja mõnusa atmosfääri suhtes mu lemmik Andersonilt. Sisu poolest jääb esikolmikusse, ent mitte esimesele kohale.

Francis: [Francis and Peter are beating each other up] "You don't love me!"
Peter: "Yes I do!"
Jack: "I love you too, but I'm gonna mace you in the face!"

Minu hinne: 8/10

128. Quiet City (2007)

Režissöör: Aaron Katz
Osades: Erin Fisher, Chris Lankenau ja teised
IMDB tärne: 6,7/10

Jamie reisib Atlantast New Yorki. Ta kõnetab tänaval Charlie't, et teada saada kohviku, milles ta sõbrannaga kokku peab saama, asukoht. Charlie otsustab tüdruku kohvikuni juhtada, ning nähes, et sõbrannat ei tulegi, kutsub Jamie enda juurde. Nad ühendavad oma muusikalised võimed ning saavad hakkama muusikapalaga, mis 'kõlabki kui päris'. Siinkohal muusikaline liin peatub. Järgmisel päeval lähevad nad otsima kaotsiläinud sõbrannat.

"Once" New Yorgis - minu esimene reaktsioon. Lootsin südamest, et äkki on selles olemas miski, mis iiri filmil puudus. Tegevusliin on "Quiet City" puhul tunduvalt parem, kuid ma ei saa aru mõnest selgelt üleliigsest stseenist. See on minu jaoks miinus, aga mõjus kokku fragmendina kas või minu enda elust. Puudub lõplik otsus, ja jätab arutlemisvabaduse, mis juhtub edasi. Samas, kas kõigile meeldib vaadata katkendit kahe inimese elust, kes on liiga .. meielikud?! Filmi keskel on tunne, et tahaks siseneda sündmustesse kui deus ex machina, ja öelda, et ärgu tehku nii või naa, sest mul on piinlik vaadata. Kaameratöö on värisev ja fokusseerimine veidi ebaharilik, aga häirivaks muutub vaid siis, kui sellele pingsalt keskenduda. Nagu ka "like" ja "you know what I mean?!" rohke kasutamine.

Minu hinne: 8/10 (Kaheksa tundub liiga palju, aga "Once" sai 7,5/10, ometigi meeldib QC mulle rohkem). PS! Once'iga võrdlemist mitte väga tõsiselt võtta.

127. Picnic at Hanging Rock (1975)

Režissöör: Peter Weir ("The Truman Show", "Dead Poets Society" jt)
Osades: Tony Llewellyn-Jones, Anne-Louise Lambert ("Somersault"), Christine Schuler, Helen Morse, Vivian Gray, Rachel Roberts ja teised
IMDB tärne: 7,6/10

Vahelduseks midagi vanemat Austraaliast. Olen keskendunud Euroopa 'uuele lainele', kui midagi sarnast toimus ka kängurumaal. Infot pole just palju, isegi Wiki on sõnaaher.

Kui ma filmi vaatama asusin, olin kindel, et raamat, millel film põhineb, on kirjutatud kuuekümnendate lõpus. Uurima asudes osutuski mu arvamus õigeks. Austraalia kirjaniku Joan Lindsay romaan avaldati 67. aastal.

Tüdrukutekool 20. sajandi alguses. On valentinipäev, ja õpilased sõidutatakse Hanging Rock'i juurde. Ekskursioon ei lõppe õnnelikult, sest kooli naastes on puudu kolm õpilast ja üks õpetaja. Kõik annavad oma panuse, et leida kaduma läinud inimesed, aga tulemuseta. Kaks noormeest, kes tüdrukuid viimasena nägid, leidsid neidudest ühe, kes ei suutnud meenutada, mis nende seltskonnaga juhtus.

Kui raamat avaldati, oli puudu viimane peatükk. See tuli välja alles pärast kirjaniku surma 1987. aastal. Kuna film on tehtud enne "tõe selgumist" pole seal antud ka vastust, mis mägedes juhtus. Võimalus ise lahendus välja mõelda, tegi filmist hiti väljaspool Austraaliat. Weiri linateosega algas ka Australian New Wave. Kuigi raamatu autor on vihjanud, et teos põhineb reaalis toimunud sündmustel, on see siiski vale. Ja nii filmis kui ka raamatus, on selged sürreaalsuse jäljed, millega saab jällegi ajastut teadmata ajavahemiku ära arvata.

Minu hinne: 7,5/10