71. The Bounty (1984)

Allikas: www.arnadal.no

Režissöör: Roger Donaldson
Osades: Mel Gibson, Anthony Hopkins ja teised
IMDB tärne: 6,8/10

Saab jälle tegeleda filmidega, mis omavahel seotud. Selle aasta sees näidati ühelt telekanalilt dokumentaali Pitcairni saarest, kus probleeme noorte ahistamisega meeste poolt. Sealt tuli välja ka lüli, et tegelikult on kõik saarte elanikud omavahel suguliselt seotud. Seisnes ka otsene vastuolu - kas karistada neid Briti või kohalike seaduste järgi. "The Bounty" on eelugu, miks nii läks.

Fletcher Christian (Gibson) võttis mässuga William Bligh (Hopkins) laeva üle. Tema juhtimisel jõudsid mässulised 1790. aastal Pitcairni saarele. Nad põletasid laeva, et keegi neid üles ei leiaks. Tänapäeval elavadki saarel inimesed, kes on laevalt pärit inimeste järeltulijad. Ma isegi veendusid selles, kui saare kohta käivat materjali uurisin. Seal on Christianid ja Youngid.

Huvitava faktina toon välja, et Fletcheri poja nimi oli Thursday October Christian. Tollel ka poeg sellise nimega. Ning viimasel omakorda poeg sama nimega. See viimane poeg murdis kahjuks lüli, sest päris huvitav oleks, kui see tänapäevagi oleks kandunud. Thursday October XX jne. Esimese Thursday Octoberi (ehk Fletcheri poja) maja oli ka 2004. aastani saare vanim, kuid see lammutati termiitide tõttu.

Teema on nii huvitav minu jaoks, et lähen homme raamatukokku raamatuid selle kohta otsima. Eelduseks muidugi see, et neid on ikka tõlgitud.

Minu hinne: 6,5/10

70. The Corporation (2003)

Režissöörid: Mark Achbar & Jennifer Abbott
IMDB tärne: 8,3/10

69. This Film Is Not Yet Rated (2006)

Režissöör sai kõne MPAAst, talle teatati, et selle filmi "hinne" on NC-17

Režissöör: Kirby Dirk
IMDB tärne: 7,7/10

MPAA on oma idiootse hindamissüsteemi pärast mulle pidevalt pinnuks silmas olnud. Kui paljud filmid, mida me heaks/halvaks peame, tegelikult väärivad sellist tiitlit? Režisöör teeb filmi, sest ta tahab vaatajatele midagi öelda (reeglina). Et oma eesmärki täita, peab ta filmist eemaldama stseenid, mis MPAAle ei sobi. Kas independent film on ikka piisavalt independent?

Filme hindavad "sõltumatud lapsevanemad", kelle nimesid ei avaldata. Kirby palkab detektiivi, kelle abiga jõutakse jälile, kes need inimesed on. Kas laps võib filmi vaadata või ei, pole psühholoogide otsustada, vaid põhiharidusega tüübi otsus.

Huvitav oli teada saada, et NC-17 reitingu saavad 4x enam intiimstseenidega filmid kui vägivallafilmid. Soositakse pigem tulistamisi ja tapmisi kui armastust. Ja mina veel imestan, miks tulevad telekast iga päev "põnevusmärulid", mis erinevad üksteisest vaid vere hulga poolest. Lisaks ka see fakt, et gei-temaatikaga filmid saavad tõenäolisemalt ka krõbedama hinnangu. Kui vägivallafilmis on näidatud reaalselt vägivalla tulemust, saab see ka NC-17-ga hinnatud. "Boys Don't Cry" hinnati NC-17-ga (hiljem parandatud versioon R-ga), "American Pie" R-ga. Dokumentaal sõduritest sai MPAAlt kriitikat roppuste kasutamise pärast. "You can't rate reality" nagu üks onu filmis ütles. Wikist saab ka ülevaate sellest, kui paljusid filme on "lõigutud" ning seejärel ümberhinnatud.

Huvitavat vaatamist igatahes on. Teadmisi saab ka.

Ahjaa, detektiiviks on naine (!), kelle abiliseks on tema enda tütar.

Minu hinne: 8/10

68. Große Mädchen weinen nicht (2002)

Vasakul David Winter

Peategelased

Paremal David

Jälle paremal

Režissöör: Maria von Heland
Osades: Anna Maria Mühe ("Was nützt die Liebe in Gedanken"), Karoline Herfurth ("Crazy"), David Winter ("Engel & Joe") ja teised.
IMDB tärne: 7,1/10

Muide, David Winter on minu another-celebrity-crush-from-Germany. Kaudselt olen ma temast rääkinud ka siin.

Filmi sisu on umbes selline: On kaks tüdrukut, kes käivad pidutsemas. Üks neist on pärit musterperekonnast, teisel juhul on tegu vanematega, kes pidevalt tülitsevad, aga lahku ei lähe. Järjekordsel peol näeb musterperekonnast pärit tüdruk oma isa, kes suudles oma kunagist töökaaslast. Kuna tüdruk teadis, kus naine elas, otsustas ta kätte maksta. Esiteks kriimustas ta naise auto ära, teiseks täitis tema korteri välisukse võtmeaugu Superattack'iga ning sellest veel ei piisanud .. Ta haaras mängu ka selle naise tütre.

Keskmine noortekomöödia David Winteriga.

Minu hinne: 6,5/10

67. 1408 (2007)

Režissöör: Mikael Håfström ("Ondskan")
Osades: John Cusack ja teised
IMDB tärne: 7,4/10

Põhineb Stephen Kingi novellil. Mees, keda mängis ilmselgelt Cusack, kirjutab raamatuid kohtadest, kus kummitab. Selle viimase sõna võib ka jutumärkidesse panna. Selle tõttu on ta ka kõige skeptilisem inimene ning hotell Dolphini tuba numbriga 1408 (ristsumma 13) on tema uus uurimisobjekt. Järgneb vaimne ja füüsiline terror.

Osade filmide puhul ma viitsin metafoore ja sõnumeid otsida, seekord mitte. Need müürid, vanad sündmused, mis ei lase edasi elada, lunastamine ja nii edasi .. Vähemalt oli filmis Johann Urb, keda polnud küll palju näha. Monk tegutses ka.

Minu hinne: 5,5/10

66. Peep Show (2005-2007) - seasons 3-4

Režissöörid: Tristram Shapeero ja Jeremy Wooding
Osades: Robert Webb, David Mitchell, Olivia Colman, Matt King, Sophie Winkleman ja teised
IMDB tärne: 9,6/10

On inimesi nagu mina, need inimesed teevad endale kaks võileiba, hammustavad ühe suutäie ühest, teise suutäie teisest võileivast. Need inimesed on ka potentsiaalselt kõige paremad töötajad, aga paraku nad magavad oma tööintervjuu maha.

Vot, selle seriaali puhul ongi nii, et Mark'i ja Jeremy näol on esindatud minu kaks külge. Üks on selline, mis mõtleb, et oikuramus, ma ei tee seda ja teine on selline, mis ütleb, et c'mon, mis ikka juhtuda võib. Ja ausõna, loogikale pole siin kohta, miks ma just "Peep Show" vaatamist viimastest hooaegadest alustasin. Lähiajal vaatan ka esimesed kaks ära. Mulle meeletult meeldib, kui seriaalitegelased nt Pete Doherty't mainivad või päevakajalistest asjadest räägivad.

Ja kaameratöö! Geniaalne, ausalt! Kõik näitlevad vaatavad sulle otsa, nii et sa võib üle lugeda nende hammaste arvu ning tunned end osana sellest kõigest. Ka suudluste osa on väga huvitavalt lahendatud. Pluss erinevalt väga paljudest seriaalidest, käivad nemad isegi poes.

Ma vahepeal mõtlen, miks mõned seriaalid kestavad igavesti ("Kodus ja võõrsil", "Vaprad ja ilusad"), aga mille sisuga kursis olemiseks piisab telekava lugemisest, kui minu lemmikseriaalid kestavad vaid paar hooaega. Prrr... Õnneks plaanitakse välja tulla ka viienda hooajaga.

Lisaks on Jeremy t-särgid sama huvitavad, kui SATCi tsikkide riided.

Minu hinne: 10/10

65. 2 Days in Paris (2007)

Marion noorena

Kiisu nimega Jean-Luc

prantsuse perekond + ameeriklane

Ma tahaks ka kiirsöögikohas Danieli kohata

Ka siis, kui ta on maniakaalne taimetoitlane

Režissöör: Julie Delpy
Osades: Julie Delpy, Adam Goldberg, Daniel Brühl ja teised
IMDB tärne: 7,2/10
Treiler

See on meeletult hea tunne, kui sa saad näha või kuulata midagi sellist, mida oled pikemat aega ihaldanud. Ma ei pettunud, kuigi mul oli üsna kahju, et paljud naljad tiiseritest ja treileritest juba nähtud (ma ei kannata ju..).
Midagi enamat kui "sweet little movie", witty ("nutikas" eesti keeles?) dialoog ja ülivahvad Marioni vanemad (reaalselt ka Julie isa ja ema).
Naeratus ei jõudnud ära vajuda, sest pidevalt tuli uus stseen, mis muhelema ajas : )

Daniel Brühli on küll märkimisväärselt vähe, aga tema tegelaskuju on üsna huvitav vaheldus rollidele, mida Daniel on varem mänginud.

Muide, prantslased virisevad, et Julie Delpy on liiga amerikaniseerunud ja toetub klišeedele - klišeesid on, aga need on pigem sellised toredad klišeed, mille olemasolus me tahame veenduda. Kuid nende klišeede kõrval on ka palju geniaalseid lahendusi, ausalt.

C'est superbe!

Soundtrack on ka hea, kuigi IMDB lehel pole veel ühtegi filmis olnud laulu kirjas. Kummitab .. nüüb peab jälle ootama või?
--------
Edit: Siin on soundtrack olemas

Minu hinne: 8/10