135. The Most Hated Family in America (2007)

Režissöör: Geoffrey O’Connor
IMDB tärne: 8,3/10

Louise Theroux on tuntud oma dokumentaalfilmide poolest, mille peategelasteks on alati mitte just kõige konvenentsionaalsemad inimesed. Mulle meeldib tema omadus säilitada stoiline rahu olukordades, mis minus tekitavad Cartmani moel tahtmise lausuda: „Screw you guys, I’m going home!“

Seekordse loo tegelased on Westboro Babtistide Kiriku liikmed. Louis elas nende juures mõnda aega, et neid lähemalt tundma õppida ja mõista. Hiljem on ta tunnistanud, et selle kiriku liikmed on kõige ekstreemsemad inimesed, keda ta üldse on kohanud. Võib-olla tulevad ette veebilehed GodHatesFags.com või GodHatesAmerica.com? Lühidalt öeldes tundubki kogu kiriku õpetus rajanevat nendele kahele väitele. Westboro kiriku liikmete loogika kohaselt vihkab Jumal homosid, ent kuna Ameerika ’armastab’ homoseksuaalseid, siis vihkab Jumal ka Ameerikat. Et sellest pole veel vähe – Iraagis ja Afganistaanis hukkunud sõjaväelased on tõend Jumala kättemaksust. Kiidetakse 11 septembri sündmusi ja kas või pahaloomulisi kasvajaid, mis põrgu tulevastele elanikele kaela sadanud.

Liikmed reisivad kiriku rahade eest teise riigi otsa, et osaleda sõjas hukkunute matustel. Osalemise all mõeldakse piketeerimist vastavate vihaloosungitega. Otseloomulikult kaasatakse ka kogukonna väikesed kasvandikud, kes julgelt silte hoiavad, ent tunnistavad saatejuhile, et ei tea, millest need plakatid tegelikult räägivad.

Üheks huvitavaks protesteerimispaigaks oli ka pood, mis müüs Rootsist pärit tolmuimejaid. Rootsi satub tule alla oma liberaalsuse tõttu. Jumal hakkab ka Rootsit vihkama. Ja nagu filmis näidatud plakatitelt selgub, vihkab ta ühtlasi ka printsess Dianat, Elizabeth Taylorit ja juute. Lühidalt öeldes vihatakse kõiki v.a kiriku liikmeid.

Kiriku juhtfiguuriks on Fred Phelps. Kui saatejuht püüab talle küsimusi esitada, väidab Phelps, et Louis ei saa temaga vestelda puhtalt seetõttu, et ta puuduvad samaväärsed teadmised piiblist, ning on seetõttu liiga rumal temaga rääkimiseks. Hiljem lubab ta siiski küsimustele vastata, ent vastus on kõigile üks – „järgmine küsimus, palun!“

Phelpsi lapselapsed käivad tavalistes koolides ja ülikoolides. Sõpru neil väljaspool kirikut pole, samuti ei luba ema oma 21-aastasel tütrel kellegagi kohvi jooma minna. Kõik lapselapsed lubavad, et neil ei ole tulevikus plaanis abielluda ega lapsi saada.

Kui pere sai teada, et saatejuhil on laps naisega, kellega ta pole abielus, püüti seda igal võimalikul korral talle ette heita. Irooniana on Fredi tütrel (kes on üks aktiivsemaid kiriku liikmeid) samuti laps väljaspool abielu. Huvitav, et igasuguste fundamentalistlike usuliikumiste reeglid tunduvad kehtivat kõigile teistele, ent mitte kõige ’tähtsamatele’.

Kirikul on liikmeid seitsmekümne ringis. Kuuskümmend neist on Phelpside järeltulijad. Lapselaste sõnadest lähtudes ei usu, et nende liikumine on kuigivõrd jätkusuutlik – samas, kunagi ei tea, kuidas nad tulevikus püharaamatut tõlgendada tahavad.

Kui ma usuks taevasse ja põrgusse, ning mul oleks võimalus valida, eelistaksin seltskonna osas igal juhul viimast.

Minu hinne: 7,5/10

134. The Bridge (2006)

Allikas: www.destination360.com

USA kunagise hipipühamu San Fransiscoga seostub mul eelkõige postkaardivaade Golden Gate Bridge’ist. Mitmed teleseriaalid, mille tegevus toimub mainitud linnas, armastavad sissejuhatusena aerial shot’te sillast – minu esimesed mälestused SF-st pärinevad ilmselt siit.

Kui heita õigel ajal pilk sillalt alla, võib märgata ühel laevadest valgetes kilekostüümides onusid, kes midagi veest ’õngitsevad’. Saagiks pole mitte kalad, vaid inimkehad. Lisaks kõigele ilusale, on Golden Gate Bridge ka enesetapjate lemmikkohaks. Eric Steel nägi toimuvas ainest oma dokumentaalfilmile, ent sillal toimuva filmimiseks oli tarvis linna luba. Jättes mainimata oma tulevase dokumentaali tegeliku sisu, saigi mees loa. Järgnevate päevade jooksul tabasid kaamerad üheksateist surma. Ümber veenda (loodetavati) suudeti kuus.

Pärast filmi vaatamist tekib küsimus, miks linn midagi ei tee, sest praeguse statistika alusel sooritatakse sillalt iga viieteistkümne päeva kohta üks enesetapp (lisada veel need, kelle surnukehi ei leita). Sillal on eneseabitelefonid, kaamerad ja patrullid, kes kahtlaselt käituvatel inimestel silma peal hoiavad. Samas ei suudeta jälgida kõiki sillal liiklejaid. Öösiti on sild jalakäijatele suletud, ent jällegi ei takista see inimesi, sest alati on võimalus autost väljuda või õigel ajal ratta pealt maha hüpata. Ainsaks reaalseks meetmeks, mida pole rakendatud, oleks barjääri ehitamine, ent see poleks silla konstruktsiooni arvestades efektiivne. Nii tulebki välja, et töötaks vaid Golden Gate Bridge’i sulgemine, mis kohalikele sugugi ei meeldiks, ja lisaks - kes kindlustaks, et need inimesed sama mujal ei ürita.

Kuna film käsitleb reaalsete inimeste reaalseid enesetappe, on probleemid eelkõige eetilised. Ma arvan, et iga režissöör teab, kui tähtis on olla esimene millegi geniaalse (uue) loomisel/tabamisel. Siinkohal seisneb jälle vajadus riskida. Ja riskiga seostub pea alati kas ebaõnnestumine või vedamise korral selle antonüüm. Kuid, kuid, kuid .. minu arust ületas Steel piiri sellega, et ei öenud lähedase kaotanud perekonnaliikmetele või sõpradele, et lindistasid selle inimese elu viimaseid hetki. Pärast filmi linastumist, tekitas see loomulikult suurt meelehärmi. Ka linn tunnistas, et Steel käitus kohatult, kui ei avaldanud filmimise kohta tõde.

Aga dokumentaalist lähemalt - mind häiris filmi ülesehitus, puudus ühtne struktuur, mis oleks teinud vaatamise mugavamaks (kuivõrd nii saakski öelda). On klipid enesetapjatest; nendest, kes nägid kedagi hüppamas (tüüp, kelle jaoks reaalsus omandas illusoorsuse läbi fotokaamera vaadates – väga Antonioni); kadunu lähedastest; mehest, kes avastas sillalt hüppamise hetkel, et tahab siiski elada; ja võimalik, et millestki veel, mis mulle enam ei meenu.

Minu üldise emotsiooni võtab kokku brittide väljend „oh dear“. No tõepoolest!

Minu hinne: 6/10