140. Stanley Kubrick's Boxes (2008)

Režissöör: Jon Ronson (!!!)
IMDB tärne: 8,1/10




Nägin seda esmakordselt ilmselt suvel. Nüüd (taas)avastasin Google'i videote hulgast ja oleks patt see postitamata jätta. Huvitav vaatamine kõigile Kubricku fännidele, ja mis kõige parem - kastide sisu saab ka ise uurida. Kui lähiajal jälle Inglismaale satun, püüan seda mitte ära unustada.

139. Whittingham (1980)

Käisin vahepeal hullumajas. Nojah, mitte küll patsiendina, mitte küll kohas, mis jätkuvalt töös oleks, ja külastusajaks kujunes samuti vaid paar nappi tundi. Seega mingisugust keseylikku juttu ma kahjuks genereerida ei suuda, ent „Lend üle käopesa“ aeg-ruum tekitas mitmeski meist õõvastust.

Victoria ajal ehitatud hooned on minu isiklikud lemmikud, ent neil on lastud laguneda. Süda tilgub verd, kui kogenenumad urban explorerid kaamerast fotosid näitavad. Kõigil ühine soov, et midagi tehtaks. Muidugi tehakse ka, aga see pole renoveerimine – need hooned lihtsalt lammutatakse ja püstitatakse uued korterelamud. Tollased ’hullumajad’ on tohutud kompleksid, mis hõlmavad endas ulatuslikke maa-alasid, morge, surnuaedu, ajaviitmisvõimalusi (ballisaal, bassein, tenniseplats, kino), tehaseid, hobusetalle, juuksurisalonge, kingseppa ja mida kõike võimalikku, et ennast ühiskonnast isoleerida. Tänaseks on heal juhul säilinud vaid peahooned, mida uute ’külastajate’ eest kaitsevad valvurid ja traataiad. Ühest küljest olen ma tänulik, teisalt tundub, et mehed on posti pandud kas liiga hilja (kui hullem laastamine on juba tehtud) või nad lihtsalt magavad kassidena, kella nina eest hiired mööda jooksevad.

Kui hoone on mahajäetud juba pea kakskümmend aastat, siis on üsna tõenäoline, et selle on ära lagastanud pikey’id ja narkomaanid. Hunnikutes klaasikilde, purunenud valamuid, kõikvõimalikku ja võimatut prahti. Peab kasutama fantaasiat, et see läbu unustada ja kujutada hoonet oma hiilgeajal. Leidsime postkaarte ja kirju, vanimad aastast 65 ja hiljutisemad aastast 78. Saadetud peamiselt perekonnaliikmete poolt ja positiivsetes nootides .. nagu haige ei asukski kuskil ühiskonna poolt kardetud kohas, vaid ee .. puhkusel.

Pildistasime, midagi sinna ei jätnud (ja midagi kaasa ka ei võtnud - peale fotode muidugi) ja hakkasime taas aia poole ronima. Inglastest kaaskriminaalid olid kindlad, et a) ükski valvur Hallowe’eni ajal ei tööta, b) kui töötab, siis veedab ta aega ilmselt JD-i pudeliga, c) ükski valvur ei eelda, et keegi Hallowe’eni järgsel varahommikul territooriumil ringi uitab. Võib aimata, et ükski eeldus ei osutunud õigeks. Tuli valvur (pudeliteta) ühelt poolt, meil oli võimalus nurgas istuda ja loota, et ta meid ei leia, või temast mööda joosta (mis oleks äärmiselt loll variant, sest oleks piisanud vaid kaheks väljasirutatud käest, et nelja inimest takistada). Istusime nurgas, valvur läkski mõneks sekundiks eemale, et koeraga naasta. Mul ei ole valvurite vastu midagi, sest nad on üldiselt inimsed ja inimestega on võimalik rääkida. Kahjuks mul puuduvad igasugused võimed koeri mõista ja järgnevate sekundite jooksul, mida võiks kirjeldada kui kombinatsiooni hirmust ja motivatsioonist, jooksime me aia suunas. „This one was easy,“ kommenteeris X. Jep, ma ise ka ei teadnud, et kui väga vaja (e.g. kui tegu on koeraga), võin ma isegi üllatavalt kiirelt aedu ületada.

Autosõidul Brigtonisse rääkisid poisid Whittinghamist ja paarist dokumentaalfilmist, mis mulle ilmselt huvi pakuksid. Soovitan igal juhul vaadata. Kokku võtavad vähem kui tund aega. Esimene on filmitud haiglas umbes 75ndal aastal, teine (revisited) ilmselt suhteliselt hiljuti. Annab mingisugust aimu, missugused on need inimesed, kes sinna ravile määrati. Ja tuletan meelde, et see esimene dokumentaal on pärit ajast, mil haigeid pidevalt erinevate tablettidega nuumati (no on Kesey, on, aga ega praegu midagi väga teisiti ka ei ole) ja üks tädi, kes on ravil olnud juba paarkümmend aastat räägib, kuidas teda on püütud kõigega ravida alates lobotoomiast lõpetades ECT ja LSD-ga. See sama jutt, et mis tundub meile nii loomulik, ei olnud üldsegi loomulik mitukümmend aastat tagasi, ja see, mis praegu tundub loomulik, ei ole tulevikust minevikku vaadates sugugi loomulik usw. Ja ma muutusin peaaegu kurvaks, kui metroos ühel vanal naise käel tätoveeritud numbrikombinatsiooni nägin. See kõik on ajalugu, ent kui sa seisad silmitsi inimesega, kes on seda kõike näinud, kaob distantseeritus ja meenub inimloomuse julmus (heh), sest see inimene on elav tunnistus, et nii on olnud. „Näe, katsu, mul on peas kaks auku..“

Inside the Asylum
Uploaded by soulfingers

Loodan, et lingid töötavad. Vabandan ka igasuguste absurdsete kirjavigade ja korduste pärast, sest pole paar päeva korralikult magada saanud. Tean, et kui poleks praegu kirja pannud, oleks järgmine postitus ilmunud umbes ma-ei-tea-kuna. Kuigi ma olen Most Haunted’i suhtes äärmiselt skeptiline, annab see vähemalt inspiratsiooni vana avastamiseks. Nii et saate lõpust kulus meil umbes 1h, et X-i sõbrad kätte saada, ja 3h, et veidi eeltööd teha ja kuskile kohale jõuda.

Blah-Blah-Blah

Wishful thinking..

Ülikool on paras motivatsioonikriis, kui aus olla.


Rumal mina.

138. Toughest Villages in Britain (2003)

Režissöör: Mark Carter

Vahelduseks Suurbritannia idüllilisele maaelule, mida võis näha "Teletupsudes", tehti 2003nda aastal kolmveerandtunnilisi dokumentaale kõige karmimatest pubidest ja küladest. Pubide osa mind eriti ei üllatanud , aga „Toughest Villages in Britain“ sisaldab inimeste osas täiesti kuldaväärt materjali.

Skinningrove. Vana naine, kelle aed on kaunistatud nukupeade või loomadega, mis on posti otsa torgatud. Noormees, kes sündis vetsus – aga ta polnud külas ainuke seesugune, ka tema ema sõbranna sündis seal. Samas, see polegi nii hull variant, sest küla heiteveed jõuavad kõik kohalikku veekokku ja sealt otse randa. Üks mees räägib loo sellest, kuidas ta leidis rannast kellegi kunsthambad. Väikesele kohale iseloomulikult leidis ta pubist kaotatud vara omaniku. Probleem lahendatud – mees pesi hambad puhtaks ja läksidki uuesti käiku. DJ, küla must lammas, kelle kodus võiks filmida kõiki narkourkaid kujutavad linateoseid. Väidetavalt sööb ta vaid kartuleid, ei midagi muud, või ajab oma isa elektririistadega taga.

Killingholme. Klaassilmaga jahiaktivist Badger, kelle maja küljes ripub silt „This House Guarded by Shotgun 3 Nights per Week – You Guess Which Three!“ Tõsisele asjaarmastajale kohaselt on ta mütsile reastanud sõjasaagi - hambad, rebase omad. Aastas notib ta maha 2000 tuvi, millest osa säilitab ta külmikus koos jänestega.

Grange Villa - "It is a former pit village. It has one shop, one tanning shop and a Chinese take-away as well as a limited opening post office." Korra aastas haarab tervet linna porrumaania, sest toimub kõige suurema isendi valimine. Veidi enne üritust ilmub välja porrusläsher, kes julgeb rikkuda ka kõige kangemate löömameeste taimed. Egas polegi muud teha, kui otsida kapist mõni tulirelv, et ise 24/7 aias valvet pidada. Külas asub ka The Saloon Bar, kuhu naisi ei lubata. Mitte et nad shovinistid oleksid, aga ega naabrimees ka rassist pole, kui talle mustanahalised LIHTSALT ei meeldi. Põhjenduseks tuuakse see, et mehed arutavad seal oma pereasju, millest naised ei tohiks kuulda. Right, päris maskuliinne põhjendus.

Highly. Ja kui sa oled kogemata väljaspoolt küla tulnuna kohalikku pubisse läinud, on üsna tõenäoline, et keegi keerab ukse seestpoolt lukku ja sinul pole muud teha, kui vaikimisi hoope taluda või vastu taguda. Oeh, ja sealsete meeste jaoks käib igareedese õllega kokku ka reedene peks oma naabriga. Järgmisel päeval ollakse taas parimad sõbrad.

Üles tasuks märkida ka Hirwaun ja New Cumnock. Vahelduseks oleks täitsa mõnus külastada kohti, kuhu turiste ei satu, ent mind hirmutavad veidike need kirjutamata reeglid, millest vaid kohalikud teavad. Eee .. ja ilmselt peaks välja otsima tossud, dressid ja neoontoonides patsikummid. Ostma kuskilt "Shameless’i" sõnaraamatu ja läks!

Minu hinne: 7/10

137. Henry & June (1990)

Režissöör: Philip Kaufman (The Unbearable Lightness of Being jt)
Osades: Richard E. Grant (Withnail!), Fred Ward, Uma Thurman, Maria de Medeiros, Kevin Spacey ja teised
IMDB tärne: 6,2/10

Samal ajal kui kõik teised lapsed lasteaias sotsialiseeruma õppisid, hakkasin mina lugema ja otsisin täiskasvanute raamaturiiulitelt uusi teoseid, mida uurida. Samal ajal algas minu esimene suhe Henry Milleriga, kelle „Vähi pöörijoon“ mulle kätte sattus. See pani mind suurtes inimestes kahtlema, sest taoline raamat lihtsalt ei saanud olla vanemate oma, kes on lapse silmade ees pühamastki pühamad. Minu arenev fantaasiameel tekitas räpase pahalase, kes raamatu täiesti kogemata meie elamisse sokutas. Nüüdseks istub „Vähi pöörijoon“ süütult minu teiste lemmikutega riiulil.

Film põhineb Anais Nin’i erootilistel päevikutel, tänu millele (ja osalt ka Millerile) on naine ka kuulsaks saanud. Abielupaar Hugo ja Anais kolisid kahekümendatel Pariisi, et mõlemad saaksid tegeleda sellega, mis neile meeldib – naine kirjutamise ja mees pangandusega, et naise elustiili lubada. 1931 aastal tutvub Anais tollal veel kirjandusringkonnas tundmatu Henry Milleriga, kel parasjagu käsil esimene romaan. Anais tutvub ka Henry naise June’iga, kes „[..] appeared like an Angel, and I offered her a fool's faith. She was a taxi dancer. I paid my dime, she put her head on my shoulder, but then the lies began. She told me her mother was a gypsy and her father was a count. Later, I saw a film and realized she swiped her whole childhood right out of the film.“ Henry bordellikülastused ja June’i suhted naistega tekitasid Anais’iski soovi eksperimenteerida, eelkõige siiski kirjaniku enda ja (eraldi) ka tema kauni abikaasaga. June on muusaks mõlemale temast huvitatule ja Anais’ abiga saab Henry „Vähi pöörijoon“ ka avaldatud. Nii Anais’ kui ka Henry jäävad oma kaasadega, et tulevikus neist lahutada (mida me filmis loomulikult ei näe). Pariisi flingiks ja inspiratsioonitoiteks nende kahe suhe jäigi.

Visuaalselt väga nauditav film, millele lisavad värvikus pisikesed detailid või krutskid, mis iseenest loo jutustamise kohalt rolli ei mängi. Mustkunstnikud, valge tuvi, gorillamaskiga mees, jalutuskepp kellegi ’kaadrist välja tõmbamiseks’ ja muidugi aeg-ruum ise, mis toidab minu ilumeeli. Isegi tollased Pariisi bordellid on ilmselt nii oopiumised, et muutuvad omal viisil isegi võluvaks (sic!) Kõik tundubki olevat korras, kui inimeste lugu poleks kujutatud nii igavalt ja ühekülgselt. Et ilusa ümbrise all unustati tähelepanu pöörata sellele, mis peaks tegelikult domineerima. Saime mitmete stseenide kaudu teada, et kõik magasid peaaegu kõigiga, mis mõne meelest oli okei, mõne meelest mitte, mõne meelest arendav, mõne meelest sürrealism.

IMDBi andmetel tuleb 2011ndal aastal välja Kaufmani draama Hemingwayst ja Martha Gellhornist, loodetavasti ei astuta sellega samasse ämbrisse.

Huvitava faktina mainin ära, et film „Henry & June“ sai esimesena MPAAlt NC-17 märgistuse. Süüdlaseks on 1820ndast aastast pärinev Hokusai erootiline puulõige, mida Anais’ filmi alguses käes hoiab.

Minu hinne: 7/10

136. The Art of Failure: Chuck Connelly Not for Sale (2008)

80ndatel

Praegu - ahelsuitsetaja ja alkohoolik, etn siiski kunstnik

"Fred Scaboda"

Režissöör: Jeff Stimmel

New York kunstimaailm 80ndatel, mille tuntumateks näideteks õpikutes neoekspressionistid Basquiat, Connelly ja Schnabel. Basquiat suri ära, Schnabel hakkas filme tegema, Connelly jätkas oma kunsti, kuid vajus tasapisi tundmatusse.

Miks? Ühest küljest inimesed ootavad, et kunstnikud vastaksid loodud stereotüüpidele, oleksid erandlikud, ja mõned loomeinimesed võtavadki selle oma kinnisideeks, nii et lähenetakse hullumeelsusele. Hullumeelsusele, mis paraku ei tööta, sest lisaks talendile on vaja ka suhtlemisoskust nendega, kes sinu kunstisse investeerivad. No paras jama, kui galeristid lahkuvad Chucki juurest pisarais või kui mees hakkab solvama neid, kellel on läinud temast paremini – Schnabelit, kelle „nimi on lihtsalt mõjuvam“, või Scorsesest, kes julges Connelly tegelaskuju oma filmis kasutada. Jack Kerouac kirja pannud järgnevad read, mis aeg-ajalt sobivas olukorras minu peas taas esile kerkivad – “The only people for me are the mad ones, the ones who are mad to live, mad to talk, mad to be saved, desirous of everything at the same time, the ones who never yawn or say a commonplace thing, but burn, burn, burn, like fabulous yellow roman candles exploding like spiders across the stars and in the middle you see the blue centerlight pop and everybody goes "Awww!” Kas saakski Chucki puhul muud väita?!

Dokumentaali huvitavamaks osaks oli Fred Scabado, Chucki alter-ego. Selle asemel, et ise inimestega suhelda, palkas ta näitleja, kes täidaks Fredi rolli. Näitleja täitis oma osa perfektselt (ja tema väljamõeldud valed olid tõesti andekad), mis tähendas seda, et tähtsad inimesed lubasid külastada Fredi ateljeed, et töid reaalkujul näha. Muidugi ei tähendanud see seda, et kõik lõppeks ilusa tehinguga – Chuck asendas kõik eelnevalt huvi pakkunud tööd lesbimaalidega ja lisas maalide tagaküljele oma tegeliku nime, mis paljastaks lähema uurimise korral pettuse.

Chuck Connelly tõestab, et sa võid õigel ajal olla õiges kohas, aga the times they are a-changin', mis tähendab seda, et õige aeg ei anna garantiid, mis kindlustaks selle igavikulisuse. Õnneks on olemas režissöörid, kes kaevavad üles inimesed, kes on avalikkuse ees surnud juba enne tegelikku elust lahkumist, ja mulle tundub, et Chuckile selle filmi tulemus meeldib (sest ta on saanud tagasi osa oma kunagisest kuulsusest), iseasi, kas ta seda ka tunnistab. Ilmselt mitte.

Connelly kunsti saab näha siin ja siin.

Minu hinne: 7,5/10

Strech Out and Wait

Igale valminud projektile eelneb pikk inspiratsiooni otsimise protsess, millele järgneb ebavajaliku likvideerimine ning allesjäänu sobivaks töötlemine. Kõige hirmsam on võitlemine tähtajaga, sest iga tunniga ilmub ajusoppidesse midagi, mis teeks geniaalse veelgi geniaalsemaks. Töö esitamisele järgneb pingelangus. Pingelangusele järgneb suur tühimik, milles peitub ka põhjus, miks ma pole tükk aega midagi postitanud. Minu esimese screenplay tagasiside oli positiivne, ent ma ei saanud stippi, milles võib süüdistada vaid minu (alateadlikku?) hajameelsust. Isik X tuli välja alternatiivplaaniga - kui ma mõned kohad kommertslikumaks muudaksin (ja veidi ümber kirjutaksin), oleks ta nõus seda rahastama. Sel hetkel taipasin, et kõik peale minu võtavad asja täie tõsidusega – ajame inimesed kokku ja teeme ära. Mina olin jätkuvalt staadiumis, kus oleks piisanud patsutusest õlale ja sõnadest „Well done, you!“ Õnneks on veel veidi aega, et olla naiivne ja jonnakalt protesteerida vastu igasugusele nii-on-see-kogu-aeg-olnud-ja-on-edasi-ka poliitikale, selleks et endale meelehead teha tunnistades, et vähemalt see kord jäin enda tõekspidamistele kindlaks.

Praegu on käsil periood, mil tühimik hakkab asenduma taas inspiratsiooni otsimisega. Olen ümbritsenud end hea muusika, heade raamatute ja filmidega. Ideed kategoriseerin kümnepallisüsteemi. Kuuest alla jäävad ideed pole väärt meelde jätmist, seitsmest alates on soovitatav üles kirjutada. Kui ma üheksase või kümnese idee ära unustan, olen enda peale päris vihane. Üks üheksane idee on nii juba kaotsi läinud.

Nagu ma vist varemgi olen kirjutanud, algab minu uus aasta alati 1. septembril. Ajalugu on näidanud, et multi-tasking toimib minu puhul ideaalselt. Nii et.. jään juba ootama tudengielu, sügismelanhooliat, insomniat, PÖFFi ja .. ja igasuguseid muid asju, mis ette tulevad. Ehk siis – loodetavasti naasen kahe nädala pärast tavalise postitamissageduse juurde.

135. The Most Hated Family in America (2007)

Režissöör: Geoffrey O’Connor
IMDB tärne: 8,3/10

Louise Theroux on tuntud oma dokumentaalfilmide poolest, mille peategelasteks on alati mitte just kõige konvenentsionaalsemad inimesed. Mulle meeldib tema omadus säilitada stoiline rahu olukordades, mis minus tekitavad Cartmani moel tahtmise lausuda: „Screw you guys, I’m going home!“

Seekordse loo tegelased on Westboro Babtistide Kiriku liikmed. Louis elas nende juures mõnda aega, et neid lähemalt tundma õppida ja mõista. Hiljem on ta tunnistanud, et selle kiriku liikmed on kõige ekstreemsemad inimesed, keda ta üldse on kohanud. Võib-olla tulevad ette veebilehed GodHatesFags.com või GodHatesAmerica.com? Lühidalt öeldes tundubki kogu kiriku õpetus rajanevat nendele kahele väitele. Westboro kiriku liikmete loogika kohaselt vihkab Jumal homosid, ent kuna Ameerika ’armastab’ homoseksuaalseid, siis vihkab Jumal ka Ameerikat. Et sellest pole veel vähe – Iraagis ja Afganistaanis hukkunud sõjaväelased on tõend Jumala kättemaksust. Kiidetakse 11 septembri sündmusi ja kas või pahaloomulisi kasvajaid, mis põrgu tulevastele elanikele kaela sadanud.

Liikmed reisivad kiriku rahade eest teise riigi otsa, et osaleda sõjas hukkunute matustel. Osalemise all mõeldakse piketeerimist vastavate vihaloosungitega. Otseloomulikult kaasatakse ka kogukonna väikesed kasvandikud, kes julgelt silte hoiavad, ent tunnistavad saatejuhile, et ei tea, millest need plakatid tegelikult räägivad.

Üheks huvitavaks protesteerimispaigaks oli ka pood, mis müüs Rootsist pärit tolmuimejaid. Rootsi satub tule alla oma liberaalsuse tõttu. Jumal hakkab ka Rootsit vihkama. Ja nagu filmis näidatud plakatitelt selgub, vihkab ta ühtlasi ka printsess Dianat, Elizabeth Taylorit ja juute. Lühidalt öeldes vihatakse kõiki v.a kiriku liikmeid.

Kiriku juhtfiguuriks on Fred Phelps. Kui saatejuht püüab talle küsimusi esitada, väidab Phelps, et Louis ei saa temaga vestelda puhtalt seetõttu, et ta puuduvad samaväärsed teadmised piiblist, ning on seetõttu liiga rumal temaga rääkimiseks. Hiljem lubab ta siiski küsimustele vastata, ent vastus on kõigile üks – „järgmine küsimus, palun!“

Phelpsi lapselapsed käivad tavalistes koolides ja ülikoolides. Sõpru neil väljaspool kirikut pole, samuti ei luba ema oma 21-aastasel tütrel kellegagi kohvi jooma minna. Kõik lapselapsed lubavad, et neil ei ole tulevikus plaanis abielluda ega lapsi saada.

Kui pere sai teada, et saatejuhil on laps naisega, kellega ta pole abielus, püüti seda igal võimalikul korral talle ette heita. Irooniana on Fredi tütrel (kes on üks aktiivsemaid kiriku liikmeid) samuti laps väljaspool abielu. Huvitav, et igasuguste fundamentalistlike usuliikumiste reeglid tunduvad kehtivat kõigile teistele, ent mitte kõige ’tähtsamatele’.

Kirikul on liikmeid seitsmekümne ringis. Kuuskümmend neist on Phelpside järeltulijad. Lapselaste sõnadest lähtudes ei usu, et nende liikumine on kuigivõrd jätkusuutlik – samas, kunagi ei tea, kuidas nad tulevikus püharaamatut tõlgendada tahavad.

Kui ma usuks taevasse ja põrgusse, ning mul oleks võimalus valida, eelistaksin seltskonna osas igal juhul viimast.

Minu hinne: 7,5/10

134. The Bridge (2006)

Allikas: www.destination360.com

USA kunagise hipipühamu San Fransiscoga seostub mul eelkõige postkaardivaade Golden Gate Bridge’ist. Mitmed teleseriaalid, mille tegevus toimub mainitud linnas, armastavad sissejuhatusena aerial shot’te sillast – minu esimesed mälestused SF-st pärinevad ilmselt siit.

Kui heita õigel ajal pilk sillalt alla, võib märgata ühel laevadest valgetes kilekostüümides onusid, kes midagi veest ’õngitsevad’. Saagiks pole mitte kalad, vaid inimkehad. Lisaks kõigele ilusale, on Golden Gate Bridge ka enesetapjate lemmikkohaks. Eric Steel nägi toimuvas ainest oma dokumentaalfilmile, ent sillal toimuva filmimiseks oli tarvis linna luba. Jättes mainimata oma tulevase dokumentaali tegeliku sisu, saigi mees loa. Järgnevate päevade jooksul tabasid kaamerad üheksateist surma. Ümber veenda (loodetavati) suudeti kuus.

Pärast filmi vaatamist tekib küsimus, miks linn midagi ei tee, sest praeguse statistika alusel sooritatakse sillalt iga viieteistkümne päeva kohta üks enesetapp (lisada veel need, kelle surnukehi ei leita). Sillal on eneseabitelefonid, kaamerad ja patrullid, kes kahtlaselt käituvatel inimestel silma peal hoiavad. Samas ei suudeta jälgida kõiki sillal liiklejaid. Öösiti on sild jalakäijatele suletud, ent jällegi ei takista see inimesi, sest alati on võimalus autost väljuda või õigel ajal ratta pealt maha hüpata. Ainsaks reaalseks meetmeks, mida pole rakendatud, oleks barjääri ehitamine, ent see poleks silla konstruktsiooni arvestades efektiivne. Nii tulebki välja, et töötaks vaid Golden Gate Bridge’i sulgemine, mis kohalikele sugugi ei meeldiks, ja lisaks - kes kindlustaks, et need inimesed sama mujal ei ürita.

Kuna film käsitleb reaalsete inimeste reaalseid enesetappe, on probleemid eelkõige eetilised. Ma arvan, et iga režissöör teab, kui tähtis on olla esimene millegi geniaalse (uue) loomisel/tabamisel. Siinkohal seisneb jälle vajadus riskida. Ja riskiga seostub pea alati kas ebaõnnestumine või vedamise korral selle antonüüm. Kuid, kuid, kuid .. minu arust ületas Steel piiri sellega, et ei öenud lähedase kaotanud perekonnaliikmetele või sõpradele, et lindistasid selle inimese elu viimaseid hetki. Pärast filmi linastumist, tekitas see loomulikult suurt meelehärmi. Ka linn tunnistas, et Steel käitus kohatult, kui ei avaldanud filmimise kohta tõde.

Aga dokumentaalist lähemalt - mind häiris filmi ülesehitus, puudus ühtne struktuur, mis oleks teinud vaatamise mugavamaks (kuivõrd nii saakski öelda). On klipid enesetapjatest; nendest, kes nägid kedagi hüppamas (tüüp, kelle jaoks reaalsus omandas illusoorsuse läbi fotokaamera vaadates – väga Antonioni); kadunu lähedastest; mehest, kes avastas sillalt hüppamise hetkel, et tahab siiski elada; ja võimalik, et millestki veel, mis mulle enam ei meenu.

Minu üldise emotsiooni võtab kokku brittide väljend „oh dear“. No tõepoolest!

Minu hinne: 6/10

133. Starter for 10 (2006)

Režissöör: Tom Vaughan
Osades: James McAvoy, Catherine Tate, Rebecca Hall, Alice Eve ja paljud teised
IMDB tärne: 6,8/10

Kuna ma maadlen parasjagu enda akadeemilise tee jätkamisega, siis filmi tegevus toimubki ülikooli ümber. Brian, keda kehastab McAvoy, lahkub oma kodukohast, et õppida Bristoli Ülikoolis. Juba väikesest peale on teda huvitanud telemäng nimega „University Challenge“ (jookseb tänapäevalgi), peagi avanebki tal võimalus saatest osa võtta. Elu ülikoolis ei ole aga lihtne, eriti kui mängu tulevad probleemid naistega. Üsna ameerikalik lähenemine brittide poolt.

Teha film, mille peategelaseks on parasjagu intelligentne & nägus noormees, viidata vähemalt korra mõenele teisele heale filmile, lisada veidi The Cure’i (mitte ainult), ning suure tõenäosusega võidab see minu südame, ent ..

Kui film on lõpuni vaadatud, pean jälle ohkama. Salingerlikult tahaks mõnikord pärast filmi vaatamist režissöörile helistada nagu vanale sõbrale lootuses, et ta suudab oma filmi heaks rääkida. Mainida asju, mida tema mõtles. Mainida asju, mida mina ei märkanud. Aga nii kaua, kui ma seda teha ei saa, pean ma leppima, et paljud filmid, mis võiksid olla suurepärased, on keskpärased, sest kõik tundub nii pinnapealne.

Kui tehakse film, mille tegevus viib ajas tagasi, on tähtis mitte eksida faktide ja pisikeste detailidega, sest kuigi keskmine vaataja neid tähele ei pane, on inimesi, kelle jaoks võib see filmielamuse rikkuda. Mulle on õpetatud, et eeltööst sõltub kõik, sest kui režissöör tahab, et vaatajad filmi ja teda tõsiselt võtaksid, peaks film olema nii ’õige’ kui see oma olemuselt saabki olla. Siinkohal võib veel vaielda, kas see ongi kõikide filmide eesmärk.

Ja see ameerikalikkus, mida ma varem mainisin: kaks tüdrukut, kelle vahel valida, üks blond ja pealiskaudne, teine brünett ja tark, võib vaid arvata, kumma peategelane valib. Filmi moraal – kui keerad midagi nässu, siis julge tegeleda tagajärgedega. Ei midagi uut.

Sellest hoolimata ei näi minu vaimustus James McAvoy vastu lõppevat, sest ta teeb oma asja, milles ta on hea, ent keeldub elamast staari elu. Kuigi ta on viimas(t)el aasta(te)l väga populaarseks saanud, elab ta jätkuvalt pisikeses korteris, ning sõidab Nissan Micraga. Andekuse (ja päritolu) poolest võiks paralleele tõmmata Ewan McGregoriga.
Briani ema mängib Catherine Tate, kes on tuntud naiskoomik. Mulle ta stand-up comedy ja „The Catherine Tate Show“ ei istu, aga „Doctor Who“ vastu pole midagi. Samas, mul pole absoluutselt midagi selle vastu, et teda ’tõsises’ filmis näha, kui aus olla, siis ta võikski seriaalidele vahelduseks rohkem filmides kaasa lüüa.

Minu hinne: 7/10

132. Bright Young Things (2003)

Režissöör: Stephen Fry
Osades: Emily Mortimer, Stephen Campbell Moore, James McAvoy, Michael Sheen, David Tennant, Fenella Woolgar ja teised
IMDB tärne: 6,6/10

Stephen Fry kuulub vaieldamatult minu lemmikmeeste listi. Ma ei hakkagi rääkima koostööst Hugh Laurie’ga, mis on talle ka peamise kuulsuse toonud, ega ka „QI-st“, mis on üks geniaalsemaid saateid briti teleemaastikul. Mees ise on kohutavalt tark, ent omab ühtlasi ka (mitte)ametlikku rekordit sõna „fuck“ rohke kasutamise eest eetris. Ta on tunnistanud oma nõrkust elektroonika vastu (iPode oli paar aastat tagasi igatahes üle kümne, kui ma ei eksi), kannatab bipolaarsuse all, ent usub, selleta poleks ta ilmselt kuskile jõudnudki. Andekale inimesele kohaselt tegeleb ka mitmete asjadega – näitleb, kirjutab, juhib saateid, ja nagu arvata võib, on vahelduseks ka kaamerate taga.

Seega, ma ei imestanud, kui minu kätte ilmus „Bright Young Things“, mis põhineb Evelyn Waugh’i (kes ei ole naine) 30ndatel ilmunud romaanil, ja mille režissööriks on Stephen Fry ise. Peategelasteks on rikkad, ent pealiskaudsed Londoni noored, kes armastavad pidusid ja kõike, mis sellega kaasas käib – peamiselt siiski klatši ja kokaiini. Hea näide ’muutumatust inimloomusest’, sest kuigi sisu sobiks hästi tänapäeva, toimub tegevus siiski kahe maailmasõja vahel.

Fragmente tegelastest. Adam & Nina, kes Adami majanduslikust olukorrast sõltuvalt, pidevalt abielluvad või mitte. Nii absurdne, et mõjub lausa geniaalsena. Agatha, kes saabub peole esimesena ja lahkub viimsena. Naiivselt pealiskaudne naine, kelle Fry muudab vaat, et sümpaatsekski. Lisaks suurepäraselt välja mängitud Michael Sheeni („Laws of Attraction“, „Wilde“) ja James McAvoy’ („Shameless“, „Atonement“) tegelaskujud.

Mulle meeldib Fry julgus riskida – kaameratöö mõjub kohati ajastule kohaselt jazzilikult. Mõned nutikad lahendused ja absurdselt koomilised olukorrad vaheldusid ilmselgete liialdustega, nii et mul tekkis kohutav tahtmine mõned minutid filmist (eriti lõpust) välja lõigata, et teos oleks kuidagi terviklikum.

"Never, never, never have such scenes been witnessed in high society, that uneasy alliance between Bright Young Things and old survivors. Perhaps this was the defining moment of our epoch of speed and syncopation. This so-called 20th century of angst, neurosis and panic. Reader be glad that you have nothing to do with this world. Its glamour is a delusion, its speed a snare, its music a scream of fear. Faster and faster they swirl, sickening themselves with every turn. The faster the ride, the greater the nausea, the terror, and the shame."

Minu hinne: 7/10

Please, Please, Please Let Me Get What I Want

Analüüsid on kõik esitatud, nii et mul on probleeme vaid kõige suurema ülesandega. Olen loobunud oma jätan-kõik-viimasele-hetkele elustiili üle virisemisest, sest mingil üllataval kombel suudan ma alati viimasel päeval (või olgu, viimasel kuul) midagi valmis genereerida. Iseasi, kas see kõik suudab läbida enesekriitika tasandi, sest kuu ajaga ei leia nii palju inspiratsiooni kui aastaga. Paraku tundub mulle, et olen end sidunud tähtaegade (mis ometi annavad mingi pidepunkti) ja sõnade piirmääraga. Seda viimast vihkan peamiselt seetõttu, et mina seda täitma pean.

Ja muide, „Peep Show” viies hooaeg on alanud. Briti telemaastikul on ka uus lootustandev noorteseriaal - "The Inbetweeners". Mina paralleele kahe mainitud seriaali vahel ei tõmbaks, kuigi paljud seda teevad. Lihtsalt, üks on naljakas, ja teine ei ole nii naljakas, aga vaatan ikkagi mõlemat. Ja „Teenage Kicks” pole mitte ainult kadunud John Peeli lemmiklaul, vaid jällegi midagi uut telemaastikul, mis peaks inimesi naerma panema. Üheks peategelaseks on vananenud punkmuusik (mis on paljulubav), kes elab parasiidina oma laste juures. Esimest tasuks kindlasti vaadata, teist võiks vaadata, ja kolmandat vaadata siis, kui aega üle.

Puhtalt meelelahutuseks videoklippe Derren Browni tegemistest.

Reisimine oleks nii tunduvalt lihtsam (ja üllatus tunduvalt suurem):

Kui ei oska sünnipäevalisele midagi kinkida (Simon Pegg!):

131. Sympathy for the Devil (1968)

Mustad Pantrid

"What are they doing over there?"
- "I think they are shooting a movie."

Rezissöör: Jean-Luc Godard
IMDB tärne: 6,4/10

„The Beatles või The Rolling Stones,” on tobe küsimus, mida mõni tüüp küsib neil tüütutel kiirkohtungutel Inglismaal, kuhu mõni tuttav sind kogemata kaasa võtab. Kuuekümnendate lõpus oli sellise valiku ees üks mu lemmikrežissööre – Jean-Luc Godard. Valituks osutus The Stones ja selle tulemusena valmis film „Sympathy for the Devil”.

Ausalt öeldes tunduski utoopiline, et Godard teebki lihtsakoelise filmi bändi tegemistest, mis seotud laulu „Sympathy for the Devil” salvestamisega. Pealgi ilmub nähtavale režissöörile omane käekiri ja The Rolling Stones’i lugu muutub kandvalt osalt üksnes erinevaid lugusid siduvaks elemendiks. Kõik, mis mahub selle vahele, peegeldab tolle aja sündmusi, ning on, nagu Godardile ja ajale kohane, tungivalt vasakpoolne. Laulu salvestamisprotsessi oli põnev jälgida, sest see tekitas tunde, et vaataja viibib ise stuudios. Ja teate mis, näha 60ndate lõpu TRSi koos Brian Jonesi, Anita Pallenbergi ja Marianne Faithfulliga on üsna märkimisväärne. Sellest hoolimata ei ole „Sympathy for de Devil” film, mida on lihtne vaadata, mistõttu on mul ka tunne, et teen seda veel korra. Või kaks.

Möödunud kuul esilinastus ka M. Scorsese „Shine A Light”, mille staariks jällegi Mick, Keith & co. Jagan TRSi alati tinglikult kaheks erinevaks bändiks – varasemaks, mis mulle meeldib, ja hilisemaks, mis mulle peaegu üldse ei meeldi. Ent mulle tundub, et austan režissööri liiga palju, et film vaatamata jätta.

Minu hinne: 6,5/10 (Godard ja The Stones ühes lauses on juba piisavalt veider, mis siis filmist rääkida. Esialgse vaatamise põhjal nõustun peaaegu IMDB-ga.)

130. Bad Boy Bubby (1993)

Režissöör: Rolf de Heer („Dingo”, „Alexandra’s Project”, „Ten Canoes” jt)
Osades: Nicolas Hope, Claire Benito, Ralph Cotterill, Carmel Johnson („McLeod's Daughters”) ja paljud teised
IMDB tärne: 7,3/10

Loen huviga (veebi)ajalehti, et teada saada, millega inimesed mind järgmiseks üllatavad. Hetkel on aktuaalne see uudis, milles juttu 73-aastasest mehest, kes hoidis oma tütart enam kui kaks kümnendit keldris.

See pani mind mõtlema hollandlase Rolf de Heeri filmile, mis on juba mõnda aega vaatamist oodanud. Filmi peategelaseks on Bubby, keda on ema kolmkümmend aastat välismaailma eest peidus hoidnud, sest sealne õhk olevat mürgine. Kõik oma teadmised on poiss (kuidagi veider oleks öelda tema kohta mees) õppinud oma emalt ja kassilt. Nagu arvata ongi, siis naine, kes hoiab oma poega niiviisi ruumi suletuna, pole just kõige õigem eeskuju. Ühel päeval lisandub seltskonda Bubby kadunud isa. Ema tähelepanu koondub uuele vanale mehele, ning oma mängulise (topelt)eksimuse tõttu satub Bubby maailma, mille eest ema teda hoiatas. Kõik järgnev on üles ehitatud mehe arusaamale õigest käitumist ning reaalmaailmaga kohandumisest.

Peaaegu filmi algusest peale saab selgeks, miks see film paljudele ei meeldi – režissöör on jälle rikkumas kohustuslikku „hea maitse” piiri. Tõepoolest, loomi tapetakse lausa kahel korral, ema ja poja vahel ON väärastunud suhe, alasti inimesi liigub ekraanil ringi piisavalt, Jumalat salatakse (‚tõekuulutaja’ oli ilmselgelt tutvunud Satre ja Camus’ loominguga), ja tegevusse on kaasatud puuetega inimesed. Ma arvan, et ma ei pea mainima, et filmi tegevuse käigus ei saanud kannatada ükski nimetatatud osapool. Ja film on hea, teistmoodi, ent hea.

Minu hinne: 8,5/10

Frankly, Mr. Shankly,

Menüüsse kuuluvad haige olemine, scene analysis paper (3), film analysis (5), research paper(3), popular review (5) ja tohutul hulgal (uskumatult halbu) filme, kohtumine suures linnas suurte meestega, kellele ennast müüa (enda ideid - st), ning ma kardan, et järgmine postitus ilmub eee .. umbes siis, kui on kindel, et minust VEEL asja ei saa.

(Ja üks eetiline küsimus: kas on mõtet osa võtta millestki, millesse ma üldsegi ei usu, lihtsalt seetõttu, et saada tärnike kirja? Öeldakse ju, et tasub haarata kinni igast võimalusest, mida sulle pakutakse, sest võib-olla teist võimalust ei tulegi. Ma ise ütlen, et kui ma vaid ei oleks selline eelarvamustega tõbras, sest mul oleks ausõna häbi, kui midagi sellist mu CV-st vastu vaataks.)

129. The Darjeeling Limited (2007)

Režissöör: Wes Anderson ("The Life Aquatic with Steve Zissou", "The Royal Tenenbaums", "Rushmore" jt)
Osades: Owen Wilson, Adrien Brody, Jason Schwartzman, Bill Murray ja paljud teised
IMDB tärne: 7,9/10

Saundträkk on juba mitu päeva plaadimängijas keerelnud. Öösiti on raske "Bombay Talkie" instrumentaalpala tõttu magama jääda. Selle asemel, et päriselt tududa kostub peas tu-tu-tu-tudu.

Film kolmest vennast, kes pole tükk aega kohtunud. Nad võtavad koos ette spirituaalse reisi Indiasse. Paraku võivad ka rongid ära eksida.

Sissejuhatuseks tuleks ära vaadata umbes 13 minutit kestev lühifilm "Hotel Chevalier". Originaalfilmi nautimise seisukohalt pole kohustuslik, ent aitab paremini filmile häälestuda ning lugu mõista.

Brody mängis oma varasematele rollidele hoopis teistusugust tegelaskuju, ja oli selles otseloomulikult hea. Metafooririkas, ja mõnusa atmosfääri suhtes mu lemmik Andersonilt. Sisu poolest jääb esikolmikusse, ent mitte esimesele kohale.

Francis: [Francis and Peter are beating each other up] "You don't love me!"
Peter: "Yes I do!"
Jack: "I love you too, but I'm gonna mace you in the face!"

Minu hinne: 8/10

128. Quiet City (2007)

Režissöör: Aaron Katz
Osades: Erin Fisher, Chris Lankenau ja teised
IMDB tärne: 6,7/10

Jamie reisib Atlantast New Yorki. Ta kõnetab tänaval Charlie't, et teada saada kohviku, milles ta sõbrannaga kokku peab saama, asukoht. Charlie otsustab tüdruku kohvikuni juhtada, ning nähes, et sõbrannat ei tulegi, kutsub Jamie enda juurde. Nad ühendavad oma muusikalised võimed ning saavad hakkama muusikapalaga, mis 'kõlabki kui päris'. Siinkohal muusikaline liin peatub. Järgmisel päeval lähevad nad otsima kaotsiläinud sõbrannat.

"Once" New Yorgis - minu esimene reaktsioon. Lootsin südamest, et äkki on selles olemas miski, mis iiri filmil puudus. Tegevusliin on "Quiet City" puhul tunduvalt parem, kuid ma ei saa aru mõnest selgelt üleliigsest stseenist. See on minu jaoks miinus, aga mõjus kokku fragmendina kas või minu enda elust. Puudub lõplik otsus, ja jätab arutlemisvabaduse, mis juhtub edasi. Samas, kas kõigile meeldib vaadata katkendit kahe inimese elust, kes on liiga .. meielikud?! Filmi keskel on tunne, et tahaks siseneda sündmustesse kui deus ex machina, ja öelda, et ärgu tehku nii või naa, sest mul on piinlik vaadata. Kaameratöö on värisev ja fokusseerimine veidi ebaharilik, aga häirivaks muutub vaid siis, kui sellele pingsalt keskenduda. Nagu ka "like" ja "you know what I mean?!" rohke kasutamine.

Minu hinne: 8/10 (Kaheksa tundub liiga palju, aga "Once" sai 7,5/10, ometigi meeldib QC mulle rohkem). PS! Once'iga võrdlemist mitte väga tõsiselt võtta.

127. Picnic at Hanging Rock (1975)

Režissöör: Peter Weir ("The Truman Show", "Dead Poets Society" jt)
Osades: Tony Llewellyn-Jones, Anne-Louise Lambert ("Somersault"), Christine Schuler, Helen Morse, Vivian Gray, Rachel Roberts ja teised
IMDB tärne: 7,6/10

Vahelduseks midagi vanemat Austraaliast. Olen keskendunud Euroopa 'uuele lainele', kui midagi sarnast toimus ka kängurumaal. Infot pole just palju, isegi Wiki on sõnaaher.

Kui ma filmi vaatama asusin, olin kindel, et raamat, millel film põhineb, on kirjutatud kuuekümnendate lõpus. Uurima asudes osutuski mu arvamus õigeks. Austraalia kirjaniku Joan Lindsay romaan avaldati 67. aastal.

Tüdrukutekool 20. sajandi alguses. On valentinipäev, ja õpilased sõidutatakse Hanging Rock'i juurde. Ekskursioon ei lõppe õnnelikult, sest kooli naastes on puudu kolm õpilast ja üks õpetaja. Kõik annavad oma panuse, et leida kaduma läinud inimesed, aga tulemuseta. Kaks noormeest, kes tüdrukuid viimasena nägid, leidsid neidudest ühe, kes ei suutnud meenutada, mis nende seltskonnaga juhtus.

Kui raamat avaldati, oli puudu viimane peatükk. See tuli välja alles pärast kirjaniku surma 1987. aastal. Kuna film on tehtud enne "tõe selgumist" pole seal antud ka vastust, mis mägedes juhtus. Võimalus ise lahendus välja mõelda, tegi filmist hiti väljaspool Austraaliat. Weiri linateosega algas ka Australian New Wave. Kuigi raamatu autor on vihjanud, et teos põhineb reaalis toimunud sündmustel, on see siiski vale. Ja nii filmis kui ka raamatus, on selged sürreaalsuse jäljed, millega saab jällegi ajastut teadmata ajavahemiku ära arvata.

Minu hinne: 7,5/10

126. Juno (2007)

Režissöör: Jason Reitman ("Thank You for Smoking")
Osades: Ellen Page ("Hard Candy"), Michael Cera ("Superbad"), Jennifer Garner, Jason Bateman ja teised
IMDB tärne: 8,3/10

"Juno" soundtrack on hetkel sama populaarne kui "Garden State'i" oma paar aastanumbrit tagasi. Uuringi tavaliselt online plaadipoodide OST-listi ning loodan sellele, et heas filmis on hea muusika. "Garden State" oli okei film, aga ei midagi enamat. Nüüd on vaadatud ka "Juno", ja lugu kordub. Ometi on film IMDB topis kõrgemal, kui mõni tõsiselt suurepärane film, millel on vaatajale ka midagi näidata ja öelda.

Kui ma kirjutaksin sisust rohkem kui kolm lauset, rikun tõenäoliselt kellegi filmielamuse. Ütlen lihtsalt, et peategelaseks on noor tütarlaps, kes otsustab lapse saada.

Ja seda on varemgi tehtud, ent sellegi poolest paremini. Gilmore Girls'i Lane, kelle muusikamaitse on veelgi parem, kelle huumorimeel veelgi teravam, kelle bänditegemine veelgi veenvam. Ning lugu, isegi siis, kui see on jagatud seriaali mitmesse episoodi, põnevam kui "Juno" 96 minutit. Kui otsida filmi rasedast tsikist, aga millel on olemas see tuntav quirky-faktor, siis palun.

Minu hinne: 6,5/10

125. Withnail & I (1987)

Režissöör: Bruce Robinson
Osades: Richard E. Grant, Paul McGann, Richard Griffiths, Ralph Brown ja teised
IMDB tärne: 7,8/10

Eile 60ndad ja Camden. Täna loen seda. Bloody hell!

Kõik osatäitjad on tuntud näod. Richard E. Grant tuli mulle meelde QI-st. Mänginud paljudes filmides, tuntumateks "Penelope" ja "Gosford Park". McGann on pigem telenägu, kes teeb kaasa erinevates seriaalides. Richard Griffiths on nooremale publikule tuntud Harry Potteri filmidest, kus ta mängib onu Vernonit. Teinud kaasa ka selles filmis (ja samanimelises näidendis), mida soovitan tungivalt vaadata.

Esimest korda jooksid filmi vaadates peas nimed, kes võiksid mängida "Withnail & I" uuemas versioonis. Häda vaid selles, et ma ei armasta rimeike sugugi, vähemalt mitte siis, kui filmi originaalfilmi valmimisest pole möödas poolt sajandit. Ja veel vähem armastan ma seda, kui meeriklased eurooplaste filmidest-seriaalidest oma versioonid teevad.
Nende "The IT Crowd" oli puhas rubbish, ja mind ajab vihale, et "The Office'ist" rääkides mõeldakse enamasti USA versiooni. Ning ma virisen veelgi enam, kui nad oma versiooniga filmist "The Edukators" välja tulevad. See selleks, minu uues filmis "Withnail & I", mida keegi loodetavasti ei teosta, teevad kaasa Chris O'Dowd, Matt King/Paddy Considine, Christopher Biggins/Stephen Fry ja Noel Fielding.

Filmi peategelasteks on kaks sõpra, mõlemad töötud näitlejad. Kui köögis valitsev segadus on muutunud liiga suureks, otsustavad nad minna maale, et uut energiat koguda. Maamaja kuulub Withnaili onule, tolle aja Oscar Wilde, kes kannab ülikonnataskus redist, sest "flowers are essentially tarts; prostitutes for the bees. " Elu maal ei olegi nii stressivaba, eriti kui onu Monty nendega ühineb.

Ma j u m a l d a n neid tsitaate, sest on vähe filme, milles öeldud laused mulle piisvalt meeldejäävad oleksid. Üks parimaid briti filme sõprusest, plussiks seegi, et kaheksakümnendatel suudeti nii veenvalt 60ndaid mängida. Filmi saadavad Jimi Hendrixi, Procol Harumi, George Harrisoni jt, kes mulle ei meenu, tuntumad lood. Naerupahvakud garanteeritud neile, kes briti komöödiat armastavad. Ja nad mainisid isegi Savile Row tänavat, mis on tuntud nende inimeste poolt, kes raatsivad aegumatu riidetüki eest välja käia üüratuid summasid. (Ja sealsed rätsepad-müügimehed on vaieldamatult kõige stiilsemad, eriti kui nad hommikuti oma sigarette poe ees süütavad. Südamest loodan, et sinna ei teki rohkem hi-street poode, ning vanad ärid ei pea oma uksi sulgema.)

Danny: "I don't advise a haircut, man. All hairdressers are in the employment of the government. Hairs are your aerials. They pick up signals from the cosmos, and transmit them directly into the brain. This is the reason bald-headed men are uptight."

Withnail: "I have a heart condition. If you hit me, it's murder."

Minu hinne: 8/10

124. Los Amantes del Circulo Polar (1998)

Režissöör: Julio Medem ("Lucía y el sexo", "Vacas")
Osades: Victor Hugo Oliveira, Kristel Díaz, Nacho Novo, Maru Valdivielso ja teised
IMDB tärne: 7,8/10

Arvasin, et sisestasin vale filmi, sest kohe alguses kõlas soomekeelne laul. Õigete nimede ilmumisel veendusin, et ma polegi eksinud. Põhjanaabritest näeb-kuuleb filmis veelgi enam.

Sisu on lihtne - Otto armastab Anat. Ana ema abiellub Otto isaga, mistõttu muutuvad armastajad vennaks-õeks. Teismelisena kolib Otto oma pärisema juurest isa juurde, et Anale lähemal olla. Kui Otto ema armastusest sureb, eemaldub poiss Anast. Nad viibivad samades kohtades, aga ei märka üksteist. Lõpuks nad siiski kohtuvad. Lapimaal.

Ei ole traditsioonile armastusfilm. Puudub roosamannane läägus, ja on siiras. Tasub uurida režissööri suhted oma isaga, lisaks teeb filmis alahinnatud näitlejatöö Medemi poeg. Kuna "Los Amantes del Circulo Polar" on valdavalt külmades toonides ja tundub edenevat aeglaselt, teeb filmi lõpp selle tasa. Lõpetan vaatamise tundega, et tasus ära. Vastandlikud tükid jooksid jälle kokku.

Muy bien,

Minu hinne: 7,5/10

123. Into the Wild (2007)

Režissöör: Sean Penn
Osades: Emile Hirsch ("Alpha Dog", "The Emperor's Club"), Marcia Gay Harden, William Hurt, Jena Malone, Catherine Keener, Brian Dieker, Vince Vaughn, Kristen Stewart, Hal Bolbrook ja teised
IMDB tärne: 8,2/10

Filmid tutvustavad tihti inimesi, kellest varem kuulnudki pole, aga kelle lugu on nii huvitav, et pakub isegi pärast kinost lahkumist, põnevust. Lisandub rohkelt teadmisi ajalehtedest ning raamatutest, ning võib peaaegu väita, et üldplaan on käes. "Into the Wild" põhineb Jon Krakaueri tõsielulisel raamatul Christopher McCandlessi käekäigust.

Kui palju on neid noori ameeriklasi, kes pakivad pärast kooli lõppu oma seljakotid, ning põrutavad Euroopasse? Christopher pole erand - ka tema läheb - aga sihtmärk on erinev - tema puhul on selleks Alaska. Siiski, kui teised võtavad kaasa oma krediitkaardid, ja hoiavad ühendust oma lähedastega, järgib Chris palahniuklikku oled-vaba-vaid-siis-kui-pole-enam-midagi-kaotada stiili. Ta annetab kogu oma ülikooliraha heategevusele, lõikab katki kõikvõimalikud kaardid, ning võtab endale uue nime - Alexander Supertramp.

IMDB boardid on täis nii vastakaid arvamusi, ja lehtedest võib lugeda, et kohalikud Alaska elanikud peavad noorukit rumalaks ja naiivseks (nagu ka tema ülistamist). Film on jõudnud ka IMDB 250ne parima filmi hulka, seega tasub kindlasti vaatamist. Silmale on ilusaid looduskaadreid, ning Emile Hirsch meenutab mõnes stseenis kohutavalt River Phoenixit.

Kui teema huvitab, siis samal teemal on tehtud ka dokumentaal - The Call of the Wild, režissööriks Ron Lamothe.

Minu hinne: 8/10

122. Jimmy and Judy (2006)

Režissöörid: Randall Rubin & Jon Schroder
Osades: Edward Furlong ("American History X"), Rachael Bella ("The Ring") ja teised
IMDB tärne: 5,4/10

Esimene asi, mis silma torkab, on käsikaamera kasutamine. Suur osa "Jimmy'st ja Judy'st" on filmitud näitlejate endi poolt. Püütakse luua amatöörfilmi muljet, mis ka õnnestub, kuid on õnnetuseks pole piisavalt professionaalne, et suuremat publikut võluda. Ja kui läbinisti aus olla, siis on asi ilmselt ka selles, kuidas sisu serveeritakse. Kui tahetakse olukorda näidata realistlikult, on see tihti häiriv. Kas või "Irréversible". Ometi on "Jimmy and Judy" kergemini seeditav, aga kära on sellest hoolimata palju.

Jimmy on ODD all kannatav 21-aastane noormees, kes filmib kõike, mis tema jaoks oluline. Ta on mitu aastat huvitatud Judy'st. Kui Judy't koolis mõnitatakse, teeb Jimmy kindlaks, et kiusajad saaksid vääriliselt karistatud. Koos külastatakse narkodiilerit ja jõutakse kommuuni, kus on võimalik "olla alasti ja juua nii palju, kui vaid tahad." Sinna vahele mahub mitu süütut ja mitte-nii-süütut kannatajat. Loomulikult jäävad kõik need sündmused lindile.

Kahe peategelase vaheline keemia kandus edasi ka nende eraellu. Praeguseks on nad married with children. Ja kudos režissööridele selle eest, kuidas nad filmi telgitagust korraldasid.

Minu hinne: 7/10

121. Les amants criminels (1999)

Režissöör: François Ozon ("Swimming Pool", "Le temps qui reste" jt)
Osades: Natacha Régnier, Jérémie Renier ("L'Enfant"), Miki Manojlovic ja teised
IMDB tärne: 6,5/10

Filmis teeb kaasa Jérémie Renier, kes on uus lootustandev prantsuse näitleja. Eesti vaatajatele on mr. Renier tõenäoliselt tuttav filmist "L'Enfant", mida võis selle aasta alguses ETV pealt näha.

Kriminaalse armastajatepaari moodustavad Luc ja Alice. Alice tahab, et Luc tapaks Saidi, kuna viimane olevat seotud tüdruku vägistamisega. Luc käitub eeskujulikult, ja tapab poisi. Paarike sõidab metsa surnukeha matma. Kui nad on sellega hakkama saavad, märkavad Luc ja Alice, et nende jäljed, mille järgi tagasi oskaks minna, on kadunud. Siitmaalt algab ka moodne Hansu ja Grete lugu. Nad ekslevad metsas, kuni leiavad ühe maja. Kui Alice ja Luc majja sisenevad, lukustab majaomanik ukse, ning sulgeb nad keldrisse. Põrandaalusteks kaaslasteks on rotid ja üllatus-üllatus Saidi laip. Salapärane mees kutsub Luci enda juurde sööma, ning väidab, et eelistab "oma poisse" paksude ja rasvastena, "oma tüdrukuid" seevastu kondistena. Kõlab hirmsamalt, kui on.. Ning suur osa tegevust on veel ees.

Ma ei nõustu IMDB keskmise hindega, kuigi filmil on mitu tahku, seega ka erinevaid tõlgendamisvõimalusi. Ozon suudab teha erineva žanriga filme, aga tal on jätkuvalt iseloomulik käekiri, mille järgi tema osalust ära tunda, ja kuramus, kui väga ma midagi sellist hindan.

Minu hinne: 7,5/10