Käisin vahepeal hullumajas. Nojah, mitte küll patsiendina, mitte küll kohas, mis jätkuvalt töös oleks, ja külastusajaks kujunes samuti vaid paar nappi tundi. Seega mingisugust keseylikku juttu ma kahjuks genereerida ei suuda, ent „Lend üle käopesa“ aeg-ruum tekitas mitmeski meist õõvastust.
Victoria ajal ehitatud hooned on minu isiklikud lemmikud, ent neil on lastud laguneda. Süda tilgub verd, kui kogenenumad urban explorerid kaamerast fotosid näitavad. Kõigil ühine soov, et midagi tehtaks. Muidugi tehakse ka, aga see pole renoveerimine – need hooned lihtsalt lammutatakse ja püstitatakse uued korterelamud. Tollased ’hullumajad’ on tohutud kompleksid, mis hõlmavad endas ulatuslikke maa-alasid, morge, surnuaedu, ajaviitmisvõimalusi (ballisaal, bassein, tenniseplats, kino), tehaseid, hobusetalle, juuksurisalonge, kingseppa ja mida kõike võimalikku, et ennast ühiskonnast isoleerida. Tänaseks on heal juhul säilinud vaid peahooned, mida uute ’külastajate’ eest kaitsevad valvurid ja traataiad. Ühest küljest olen ma tänulik, teisalt tundub, et mehed on posti pandud kas liiga hilja (kui hullem laastamine on juba tehtud) või nad lihtsalt magavad kassidena, kella nina eest hiired mööda jooksevad.
Kui hoone on mahajäetud juba pea kakskümmend aastat, siis on üsna tõenäoline, et selle on ära lagastanud pikey’id ja narkomaanid. Hunnikutes klaasikilde, purunenud valamuid, kõikvõimalikku ja võimatut prahti. Peab kasutama fantaasiat, et see läbu unustada ja kujutada hoonet oma hiilgeajal. Leidsime postkaarte ja kirju, vanimad aastast 65 ja hiljutisemad aastast 78. Saadetud peamiselt perekonnaliikmete poolt ja positiivsetes nootides .. nagu haige ei asukski kuskil ühiskonna poolt kardetud kohas, vaid ee .. puhkusel.
Pildistasime, midagi sinna ei jätnud (ja midagi kaasa ka ei võtnud - peale fotode muidugi) ja hakkasime taas aia poole ronima. Inglastest kaaskriminaalid olid kindlad, et a) ükski valvur Hallowe’eni ajal ei tööta, b) kui töötab, siis veedab ta aega ilmselt JD-i pudeliga, c) ükski valvur ei eelda, et keegi Hallowe’eni järgsel varahommikul territooriumil ringi uitab. Võib aimata, et ükski eeldus ei osutunud õigeks. Tuli valvur (pudeliteta) ühelt poolt, meil oli võimalus nurgas istuda ja loota, et ta meid ei leia, või temast mööda joosta (mis oleks äärmiselt loll variant, sest oleks piisanud vaid kaheks väljasirutatud käest, et nelja inimest takistada). Istusime nurgas, valvur läkski mõneks sekundiks eemale, et koeraga naasta. Mul ei ole valvurite vastu midagi, sest nad on üldiselt inimsed ja inimestega on võimalik rääkida. Kahjuks mul puuduvad igasugused võimed koeri mõista ja järgnevate sekundite jooksul, mida võiks kirjeldada kui kombinatsiooni hirmust ja motivatsioonist, jooksime me aia suunas. „This one was easy,“ kommenteeris X. Jep, ma ise ka ei teadnud, et kui väga vaja (e.g. kui tegu on koeraga), võin ma isegi üllatavalt kiirelt aedu ületada.
Autosõidul Brigtonisse rääkisid poisid Whittinghamist ja paarist dokumentaalfilmist, mis mulle ilmselt huvi pakuksid. Soovitan igal juhul vaadata. Kokku võtavad vähem kui tund aega. Esimene on filmitud haiglas umbes 75ndal aastal, teine (revisited) ilmselt suhteliselt hiljuti. Annab mingisugust aimu, missugused on need inimesed, kes sinna ravile määrati. Ja tuletan meelde, et see esimene dokumentaal on pärit ajast, mil haigeid pidevalt erinevate tablettidega nuumati (no on Kesey, on, aga ega praegu midagi väga teisiti ka ei ole) ja üks tädi, kes on ravil olnud juba paarkümmend aastat räägib, kuidas teda on püütud kõigega ravida alates lobotoomiast lõpetades ECT ja LSD-ga. See sama jutt, et mis tundub meile nii loomulik, ei olnud üldsegi loomulik mitukümmend aastat tagasi, ja see, mis praegu tundub loomulik, ei ole tulevikust minevikku vaadates sugugi loomulik usw. Ja ma muutusin peaaegu kurvaks, kui metroos ühel vanal naise käel tätoveeritud numbrikombinatsiooni nägin. See kõik on ajalugu, ent kui sa seisad silmitsi inimesega, kes on seda kõike näinud, kaob distantseeritus ja meenub inimloomuse julmus (heh), sest see inimene on elav tunnistus, et nii on olnud. „Näe, katsu, mul on peas kaks auku..“
Loodan, et lingid töötavad. Vabandan ka igasuguste absurdsete kirjavigade ja korduste pärast, sest pole paar päeva korralikult magada saanud. Tean, et kui poleks praegu kirja pannud, oleks järgmine postitus ilmunud umbes ma-ei-tea-kuna. Kuigi ma olen Most Haunted’i suhtes äärmiselt skeptiline, annab see vähemalt inspiratsiooni vana avastamiseks. Nii et saate lõpust kulus meil umbes 1h, et X-i sõbrad kätte saada, ja 3h, et veidi eeltööd teha ja kuskile kohale jõuda.
