Kuvatud on postitused sildiga documentary. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga documentary. Kuva kõik postitused

pühapäev, 2. november 2008

139. Whittingham (1980)

Käisin vahepeal hullumajas. Nojah, mitte küll patsiendina, mitte küll kohas, mis jätkuvalt töös oleks, ja külastusajaks kujunes samuti vaid paar nappi tundi. Seega mingisugust keseylikku juttu ma kahjuks genereerida ei suuda, ent „Lend üle käopesa“ aeg-ruum tekitas mitmeski meist õõvastust.

Victoria ajal ehitatud hooned on minu isiklikud lemmikud, ent neil on lastud laguneda. Süda tilgub verd, kui kogenenumad urban explorerid kaamerast fotosid näitavad. Kõigil ühine soov, et midagi tehtaks. Muidugi tehakse ka, aga see pole renoveerimine – need hooned lihtsalt lammutatakse ja püstitatakse uued korterelamud. Tollased ’hullumajad’ on tohutud kompleksid, mis hõlmavad endas ulatuslikke maa-alasid, morge, surnuaedu, ajaviitmisvõimalusi (ballisaal, bassein, tenniseplats, kino), tehaseid, hobusetalle, juuksurisalonge, kingseppa ja mida kõike võimalikku, et ennast ühiskonnast isoleerida. Tänaseks on heal juhul säilinud vaid peahooned, mida uute ’külastajate’ eest kaitsevad valvurid ja traataiad. Ühest küljest olen ma tänulik, teisalt tundub, et mehed on posti pandud kas liiga hilja (kui hullem laastamine on juba tehtud) või nad lihtsalt magavad kassidena, kella nina eest hiired mööda jooksevad.

Kui hoone on mahajäetud juba pea kakskümmend aastat, siis on üsna tõenäoline, et selle on ära lagastanud pikey’id ja narkomaanid. Hunnikutes klaasikilde, purunenud valamuid, kõikvõimalikku ja võimatut prahti. Peab kasutama fantaasiat, et see läbu unustada ja kujutada hoonet oma hiilgeajal. Leidsime postkaarte ja kirju, vanimad aastast 65 ja hiljutisemad aastast 78. Saadetud peamiselt perekonnaliikmete poolt ja positiivsetes nootides .. nagu haige ei asukski kuskil ühiskonna poolt kardetud kohas, vaid ee .. puhkusel.

Pildistasime, midagi sinna ei jätnud (ja midagi kaasa ka ei võtnud - peale fotode muidugi) ja hakkasime taas aia poole ronima. Inglastest kaaskriminaalid olid kindlad, et a) ükski valvur Hallowe’eni ajal ei tööta, b) kui töötab, siis veedab ta aega ilmselt JD-i pudeliga, c) ükski valvur ei eelda, et keegi Hallowe’eni järgsel varahommikul territooriumil ringi uitab. Võib aimata, et ükski eeldus ei osutunud õigeks. Tuli valvur (pudeliteta) ühelt poolt, meil oli võimalus nurgas istuda ja loota, et ta meid ei leia, või temast mööda joosta (mis oleks äärmiselt loll variant, sest oleks piisanud vaid kaheks väljasirutatud käest, et nelja inimest takistada). Istusime nurgas, valvur läkski mõneks sekundiks eemale, et koeraga naasta. Mul ei ole valvurite vastu midagi, sest nad on üldiselt inimsed ja inimestega on võimalik rääkida. Kahjuks mul puuduvad igasugused võimed koeri mõista ja järgnevate sekundite jooksul, mida võiks kirjeldada kui kombinatsiooni hirmust ja motivatsioonist, jooksime me aia suunas. „This one was easy,“ kommenteeris X. Jep, ma ise ka ei teadnud, et kui väga vaja (e.g. kui tegu on koeraga), võin ma isegi üllatavalt kiirelt aedu ületada.

Autosõidul Brigtonisse rääkisid poisid Whittinghamist ja paarist dokumentaalfilmist, mis mulle ilmselt huvi pakuksid. Soovitan igal juhul vaadata. Kokku võtavad vähem kui tund aega. Esimene on filmitud haiglas umbes 75ndal aastal, teine (revisited) ilmselt suhteliselt hiljuti. Annab mingisugust aimu, missugused on need inimesed, kes sinna ravile määrati. Ja tuletan meelde, et see esimene dokumentaal on pärit ajast, mil haigeid pidevalt erinevate tablettidega nuumati (no on Kesey, on, aga ega praegu midagi väga teisiti ka ei ole) ja üks tädi, kes on ravil olnud juba paarkümmend aastat räägib, kuidas teda on püütud kõigega ravida alates lobotoomiast lõpetades ECT ja LSD-ga. See sama jutt, et mis tundub meile nii loomulik, ei olnud üldsegi loomulik mitukümmend aastat tagasi, ja see, mis praegu tundub loomulik, ei ole tulevikust minevikku vaadates sugugi loomulik usw. Ja ma muutusin peaaegu kurvaks, kui metroos ühel vanal naise käel tätoveeritud numbrikombinatsiooni nägin. See kõik on ajalugu, ent kui sa seisad silmitsi inimesega, kes on seda kõike näinud, kaob distantseeritus ja meenub inimloomuse julmus (heh), sest see inimene on elav tunnistus, et nii on olnud. „Näe, katsu, mul on peas kaks auku..“

Loodan, et lingid töötavad. Vabandan ka igasuguste absurdsete kirjavigade ja korduste pärast, sest pole paar päeva korralikult magada saanud. Tean, et kui poleks praegu kirja pannud, oleks järgmine postitus ilmunud umbes ma-ei-tea-kuna. Kuigi ma olen Most Haunted’i suhtes äärmiselt skeptiline, annab see vähemalt inspiratsiooni vana avastamiseks. Nii et saate lõpust kulus meil umbes 1h, et X-i sõbrad kätte saada, ja 3h, et veidi eeltööd teha ja kuskile kohale jõuda.

reede, 5. september 2008

136. The Art of Failure: Chuck Connelly Not for Sale (2008)

80ndatel
Praegu - ahelsuitsetaja ja alkohoolik, etn siiski kunstnik
"Fred Scaboda"
Režissöör: Jeff Stimmel

New York kunstimaailm 80ndatel, mille tuntumateks näideteks õpikutes neoekspressionistid Basquiat, Connelly ja Schnabel. Basquiat suri ära, Schnabel hakkas filme tegema, Connelly jätkas oma kunsti, kuid vajus tasapisi tundmatusse.

Miks? Ühest küljest inimesed ootavad, et kunstnikud vastaksid loodud stereotüüpidele, oleksid erandlikud, ja mõned loomeinimesed võtavadki selle oma kinnisideeks, nii et lähenetakse hullumeelsusele. Hullumeelsusele, mis paraku ei tööta, sest lisaks talendile on vaja ka suhtlemisoskust nendega, kes sinu kunstisse investeerivad. No paras jama, kui galeristid lahkuvad Chucki juurest pisarais või kui mees hakkab solvama neid, kellel on läinud temast paremini – Schnabelit, kelle „nimi on lihtsalt mõjuvam“, või Scorsesest, kes julges Connelly tegelaskuju oma filmis kasutada. Jack Kerouac kirja pannud järgnevad read, mis aeg-ajalt sobivas olukorras minu peas taas esile kerkivad – “The only people for me are the mad ones, the ones who are mad to live, mad to talk, mad to be saved, desirous of everything at the same time, the ones who never yawn or say a commonplace thing, but burn, burn, burn, like fabulous yellow roman candles exploding like spiders across the stars and in the middle you see the blue centerlight pop and everybody goes "Awww!” Kas saakski Chucki puhul muud väita?!

Dokumentaali huvitavamaks osaks oli Fred Scabado, Chucki alter-ego. Selle asemel, et ise inimestega suhelda, palkas ta näitleja, kes täidaks Fredi rolli. Näitleja täitis oma osa perfektselt (ja tema väljamõeldud valed olid tõesti andekad), mis tähendas seda, et tähtsad inimesed lubasid külastada Fredi ateljeed, et töid reaalkujul näha. Muidugi ei tähendanud see seda, et kõik lõppeks ilusa tehinguga – Chuck asendas kõik eelnevalt huvi pakkunud tööd lesbimaalidega ja lisas maalide tagaküljele oma tegeliku nime, mis paljastaks lähema uurimise korral pettuse.

Chuck Connelly tõestab, et sa võid õigel ajal olla õiges kohas, aga the times they are a-changin', mis tähendab seda, et õige aeg ei anna garantiid, mis kindlustaks selle igavikulisuse. Õnneks on olemas režissöörid, kes kaevavad üles inimesed, kes on avalikkuse ees surnud juba enne tegelikku elust lahkumist, ja mulle tundub, et Chuckile selle filmi tulemus meeldib (sest ta on saanud tagasi osa oma kunagisest kuulsusest), iseasi, kas ta seda ka tunnistab. Ilmselt mitte.

Connelly kunsti saab näha siin ja siin.

Minu hinne: 7,5/10

pühapäev, 13. juuli 2008

135. The Most Hated Family in America (2007)



Režissöör: Geoffrey O’Connor
IMDB tärne: 8,3/10

Louise Theroux on tuntud oma dokumentaalfilmide poolest, mille peategelasteks on alati mitte just kõige konvenentsionaalsemad inimesed. Mulle meeldib tema omadus säilitada stoiline rahu olukordades, mis minus tekitavad Cartmani moel tahtmise lausuda: „Screw you guys, I’m going home!“

Seekordse loo tegelased on Westboro Babtistide Kiriku liikmed. Louis elas nende juures mõnda aega, et neid lähemalt tundma õppida ja mõista. Hiljem on ta tunnistanud, et selle kiriku liikmed on kõige ekstreemsemad inimesed, keda ta üldse on kohanud. Võib-olla tulevad ette veebilehed GodHatesFags.com või GodHatesAmerica.com? Lühidalt öeldes tundubki kogu kiriku õpetus rajanevat nendele kahele väitele. Westboro kiriku liikmete loogika kohaselt vihkab Jumal homosid, ent kuna Ameerika ’armastab’ homoseksuaalseid, siis vihkab Jumal ka Ameerikat. Et sellest pole veel vähe – Iraagis ja Afganistaanis hukkunud sõjaväelased on tõend Jumala kättemaksust. Kiidetakse 11 septembri sündmusi ja kas või pahaloomulisi kasvajaid, mis põrgu tulevastele elanikele kaela sadanud.

Liikmed reisivad kiriku rahade eest teise riigi otsa, et osaleda sõjas hukkunute matustel. Osalemise all mõeldakse piketeerimist vastavate vihaloosungitega. Otseloomulikult kaasatakse ka kogukonna väikesed kasvandikud, kes julgelt silte hoiavad, ent tunnistavad saatejuhile, et ei tea, millest need plakatid tegelikult räägivad.

Üheks huvitavaks protesteerimispaigaks oli ka pood, mis müüs Rootsist pärit tolmuimejaid. Rootsi satub tule alla oma liberaalsuse tõttu. Jumal hakkab ka Rootsit vihkama. Ja nagu filmis näidatud plakatitelt selgub, vihkab ta ühtlasi ka printsess Dianat, Elizabeth Taylorit ja juute. Lühidalt öeldes vihatakse kõiki v.a kiriku liikmeid.

Kiriku juhtfiguuriks on Fred Phelps. Kui saatejuht püüab talle küsimusi esitada, väidab Phelps, et Louis ei saa temaga vestelda puhtalt seetõttu, et ta puuduvad samaväärsed teadmised piiblist, ning on seetõttu liiga rumal temaga rääkimiseks. Hiljem lubab ta siiski küsimustele vastata, ent vastus on kõigile üks – „järgmine küsimus, palun!“

Phelpsi lapselapsed käivad tavalistes koolides ja ülikoolides. Sõpru neil väljaspool kirikut pole, samuti ei luba ema oma 21-aastasel tütrel kellegagi kohvi jooma minna. Kõik lapselapsed lubavad, et neil ei ole tulevikus plaanis abielluda ega lapsi saada.

Kui pere sai teada, et saatejuhil on laps naisega, kellega ta pole abielus, püüti seda igal võimalikul korral talle ette heita. Irooniana on Fredi tütrel (kes on üks aktiivsemaid kiriku liikmeid) samuti laps väljaspool abielu. Huvitav, et igasuguste fundamentalistlike usuliikumiste reeglid tunduvad kehtivat kõigile teistele, ent mitte kõige ’tähtsamatele’.

Kirikul on liikmeid seitsmekümne ringis. Kuuskümmend neist on Phelpside järeltulijad. Lapselaste sõnadest lähtudes ei usu, et nende liikumine on kuigivõrd jätkusuutlik – samas, kunagi ei tea, kuidas nad tulevikus püharaamatut tõlgendada tahavad.

Kui ma usuks taevasse ja põrgusse, ning mul oleks võimalus valida, eelistaksin seltskonna osas igal juhul viimast.

Minu hinne: 7,5/10

teisipäev, 8. juuli 2008

134. The Bridge (2006)


Allikas: www.destination360.com

USA kunagise hipipühamu San Fransiscoga seostub mul eelkõige postkaardivaade Golden Gate Bridge’ist. Mitmed teleseriaalid, mille tegevus toimub mainitud linnas, armastavad sissejuhatusena aerial shot’te sillast – minu esimesed mälestused SF-st pärinevad ilmselt siit.

Kui heita õigel ajal pilk sillalt alla, võib märgata ühel laevadest valgetes kilekostüümides onusid, kes midagi veest ’õngitsevad’. Saagiks pole mitte kalad, vaid inimkehad. Lisaks kõigele ilusale, on Golden Gate Bridge ka enesetapjate lemmikkohaks. Eric Steel nägi toimuvas ainest oma dokumentaalfilmile, ent sillal toimuva filmimiseks oli tarvis linna luba. Jättes mainimata oma tulevase dokumentaali tegeliku sisu, saigi mees loa. Järgnevate päevade jooksul tabasid kaamerad üheksateist surma. Ümber veenda (loodetavati) suudeti kuus.

Pärast filmi vaatamist tekib küsimus, miks linn midagi ei tee, sest praeguse statistika alusel sooritatakse sillalt iga viieteistkümne päeva kohta üks enesetapp (lisada veel need, kelle surnukehi ei leita). Sillal on eneseabitelefonid, kaamerad ja patrullid, kes kahtlaselt käituvatel inimestel silma peal hoiavad. Samas ei suudeta jälgida kõiki sillal liiklejaid. Öösiti on sild jalakäijatele suletud, ent jällegi ei takista see inimesi, sest alati on võimalus autost väljuda või õigel ajal ratta pealt maha hüpata. Ainsaks reaalseks meetmeks, mida pole rakendatud, oleks barjääri ehitamine, ent see poleks silla konstruktsiooni arvestades efektiivne. Nii tulebki välja, et töötaks vaid Golden Gate Bridge’i sulgemine, mis kohalikele sugugi ei meeldiks, ja lisaks - kes kindlustaks, et need inimesed sama mujal ei ürita.

Kuna film käsitleb reaalsete inimeste reaalseid enesetappe, on probleemid eelkõige eetilised. Ma arvan, et iga režissöör teab, kui tähtis on olla esimene millegi geniaalse (uue) loomisel/tabamisel. Siinkohal seisneb jälle vajadus riskida. Ja riskiga seostub pea alati kas ebaõnnestumine või vedamise korral selle antonüüm. Kuid, kuid, kuid .. minu arust ületas Steel piiri sellega, et ei öenud lähedase kaotanud perekonnaliikmetele või sõpradele, et lindistasid selle inimese elu viimaseid hetki. Pärast filmi linastumist, tekitas see loomulikult suurt meelehärmi. Ka linn tunnistas, et Steel käitus kohatult, kui ei avaldanud filmimise kohta tõde.

Aga dokumentaalist lähemalt - mind häiris filmi ülesehitus, puudus ühtne struktuur, mis oleks teinud vaatamise mugavamaks (kuivõrd nii saakski öelda). On klipid enesetapjatest; nendest, kes nägid kedagi hüppamas (tüüp, kelle jaoks reaalsus omandas illusoorsuse läbi fotokaamera vaadates – väga Antonioni); kadunu lähedastest; mehest, kes avastas sillalt hüppamise hetkel, et tahab siiski elada; ja võimalik, et millestki veel, mis mulle enam ei meenu.

Minu üldise emotsiooni võtab kokku brittide väljend „oh dear“. No tõepoolest!

Minu hinne: 6/10

reede, 25. jaanuar 2008

119. Ônibus 174 (2002)

Allikas: sinfield.orgAllikas: kk.org/truefilms

Režissöör: José Padilha & Felipe Lacerda
IMDB tärne: 7,9/10

2000. aastal Rio de Janeiros võttis Sandro terve bussitäie rahvast pantvangi. See dokumentaal ei põhine taastatud sündmustel, täpselt see, mida filmilindilt näha, toimus ka päriselus.

Brasiilia on kontrastide maa, ning sealsetetest slummide elanikud on pinnuks silmas kõigile, kes nii ei ela. "Onibus 174" annab ülevaate Sandro minevikust - eelkõige sellest, mis sundis teda niiviisi käituma, ja neli tundi kestnud sündmusest bussis.

Miks väärib see juhtum vaatamist?

1. Situatsioonikoomika. Kui mees bussi 'kaaperdas' ei võtnud bussis viibinud inimesed teda tõsiselt. Üks naine helistas oma töökohta, et ta hilineb natukene.
Sandro lasi bussist väljuda üliõpilasel, sest "too oleks muidu loengusse hilinenud". Samuti vabanes naine, kes väitis, et ka tema sugulane on olnud vangis. Hiljem püüdis sama tehnikat kasutada tüdruk, kelle vend olevat vangis. Sandro päris vangla kohta. Tüdruk ei oskanud vastata, ning jäi bussi. Lisada veel Sandro paralleeldialoogid politsei ja ohvritega.
2. Politsei kogenematus ja sidevahendite puudus. Kui badguy pistab pea aknast välja, siis võiks seda olukorda enda kasuks pöörata. Ja üks on kindel - ma ei tahaks kunagi olla politseinik Brasiilias.
3. Kõik toimub meedia silme all.
4. Kui oled veendunud, et tead loo lõppu, siis tõenäoliselt eksid.

Film on saanud väga palju auhindu erinevatelt festivalidelt, ka kriitikute vastukaja on olnud kiitev. Soovitan vaadata!

Minu hinne: 8,5/10

neljapäev, 10. jaanuar 2008

113. Wide Awake (2006)


Allikas: schoolbehavior.com
(pole seotud filmiga)

Režissöör: Alan Berliner
IMDB tärne: 6,5/10

ETV pakkus eile vaatamiseks Alan Berlineri "Wide Awake'i," mille põhiprobleemiks on Alani aastakümneid kestnud unepuudus. Kuna mu elu domineerib juba pikemat aega jet lag, mille põhjus pole tingitud ajatsoonide vaheldumisega, sobis dokumentaal nagu rusikas silmaauku.

Mida rohkem film arenes, seda rohkem oli tahtmine etendada stseeni nohureklaamist - "Ma tean, mida sa tunned," ainult tema on selle all kannatanud kauem, kui mina olen siin maailmas elanud, mis tekitas minus hirmu, et mis siis saab, kui mu magamishäired ei otsustagi kaduda, sest kuramus, paralleele Alaniga on lihtsalt liiga palju.

Alan külastas mitut juhtivat unespetsialisti, kes millegi uuega ei üllatanud. Põhirõhk tundus keskenduvat Berlinerile endale ja tema perele. Tühimikud Berlineri filmitud filmiklippide vahel olid täidetud (veidi absurdsete ja naiivsete) kaadritega 40ndatest.

Filmi režissöör astus jälle samasse enesekesksuse-ämbrisse, mis sunnib filmikriitikuid punkte vähendama. Nagu ma varemgi olen maininud, siis mind ei häiri, kui põnevad inimesed oma elu demonstreerida tahavad. Mina igatahes vaatan.

Kui ma lootsin leida vastust oma probleemile, siis see pool jäi rahuldamata, kuigi mul tekkis tahtmine normaalsesse režiimi naasta (vaid seetõttu, et kogu maailm ei arvesta minu magamistsükliga - ükski normaalne tööintervjuu ei toimu öösel, kui mul on energiat küllaga.) See kõik tähendab seda, et teen blogisse pisikese pausi, mis võib lõppeda alistumise või võiduga.

Minu hinne: 7,5/10

reede, 21. detsember 2007

89. Forever (2006)

Allikas: leguideparis.free.fr

Režissöör: Heddy Honigmann
IMDB tärne: 7,9/10

Elu ja surm Père-Lachaise’i surnuaias. Père-Lachaise’i avastasin ma enda jaoks kuus aastat tagasi. Tollal oli see hääldamatu ilus koht, mis mulle nii kaugel. Hiljem leidsin, et liiga paljud inimesed, kes mulle meeldivad, on sinna maetud. Siis hakkasin pihta saama, et P-L hoopiski populaarsem, kui ma arvasin seda olevat.

Mul on Prantsusmaaga selge armastuse-vihkamise suhe. Negatiivsed aspektid on nii tugevad, et positiivsed küljed ei suuda neid neutraliseerida. Ja vastupidi. Père-Lachaise’ on imeline koht, sest seal on esindatud kõik see, mida ma armastan Prantsusmaa juures. Kui seda külastada hommikul, siis võimalus, et mõne turistigrupiga kohtud, on üsnagi väike. Ja alati on võimalus vältida Wilde’i või Morrisoni hauda. Muide, kui keegi plaanib oma huulejälgi Wilde’i hauale jätta, siis see pole enam võimalik.
Père-Lachaise’i on mainitud veel filmides, millest ma siingi olen kirjutanud – „2 Days in Paris” (ja üsna tüüpiline stseen, ma peaks mainima) ning „Paris, j’taime!”

Mulle nii kohutavalt meeldivad need inimesed, kes seal haudu kõpitsevad või pingil puhkavad. Alati tekib tunne, et näed, seal istub selle-või-tolle näitleja sõber/abikaasa/armuke/fänn/lapselaps, kellel kindlasti oleks midagi rääkida. Ja kui ma mõnel pingil oma küpsiseid söön, siis mõnikord peatub seal mõni kaabuga varahärra, kes mulle millestki jutustab. Ma olen õppinud noogutama, selle asemel, et „je ne comprend pas” öelda, ning järjekordseks „kuramuse turistiks” muutuda. Ja kui kedagi Morrisoni haua läheduses pole, transformeerun ma taas, ning ümisen The End’i.

Alati on lihtsam endast rääkida, kui konkreetseks muutuda. Dokumentaal peatub vaid mõnedel haudadel, osad neist on tuntud, teised mitte. Wilde, Morrison, Chopin, Proust, Maria Callas, Yves Montand, Apollinaire ja teised, keda ma ei mäleta. Mulle tundmatutest Armeenia kingadisainer, Elisa Mercoeur (kes suri noorelt ja tema ema lasi hauakivile graveerida tütre luuletused, mis ajaga tuhmunud), hispaanlanna vanas eas leitud soul-mate (kes suri siis, kui nad olid vaid kaks kuus abielus olnud, sest mesilane nõelas teda, kui absurdselt nukker!), Simone Signoret (laulja, kelle ande külastaja alles pärast surnuaia külastust leidis) ja Sadegh Hedayat, Iraani kirjanik.

Mind natukene häirib, et alati on etteantud ajaline ning rahaline piir, millest peab kinni hoidma. Ma vaataksin hea meelega midagi sellist 24/7. Peaaegu. Kuid õnneks jätab 97 minutiline dokk võimaluse ise avastajat mängida.

PS! Tegu on ühtlasi ka 2004. aasta Madalmaade parima dokumentaaliga.

Minu hinne: 7,5/10

reede, 28. september 2007

70. The Corporation (2003)

Režissöörid: Mark Achbar & Jennifer Abbott
IMDB tärne: 8,3/10

69. This Film Is Not Yet Rated (2006)

Režissöör sai kõne MPAAst, talle teatati, et selle filmi "hinne" on NC-17

Režissöör: Kirby Dirk
IMDB tärne: 7,7/10

MPAA on oma idiootse hindamissüsteemi pärast mulle pidevalt pinnuks silmas olnud. Kui paljud filmid, mida me heaks/halvaks peame, tegelikult väärivad sellist tiitlit? Režisöör teeb filmi, sest ta tahab vaatajatele midagi öelda (reeglina). Et oma eesmärki täita, peab ta filmist eemaldama stseenid, mis MPAAle ei sobi. Kas independent film on ikka piisavalt independent?

Filme hindavad "sõltumatud lapsevanemad", kelle nimesid ei avaldata. Kirby palkab detektiivi, kelle abiga jõutakse jälile, kes need inimesed on. Kas laps võib filmi vaadata või ei, pole psühholoogide otsustada, vaid põhiharidusega tüübi otsus.

Huvitav oli teada saada, et NC-17 reitingu saavad 4x enam intiimstseenidega filmid kui vägivallafilmid. Soositakse pigem tulistamisi ja tapmisi kui armastust. Ja mina veel imestan, miks tulevad telekast iga päev "põnevusmärulid", mis erinevad üksteisest vaid vere hulga poolest. Lisaks ka see fakt, et gei-temaatikaga filmid saavad tõenäolisemalt ka krõbedama hinnangu. Kui vägivallafilmis on näidatud reaalselt vägivalla tulemust, saab see ka NC-17-ga hinnatud. "Boys Don't Cry" hinnati NC-17-ga (hiljem parandatud versioon R-ga), "American Pie" R-ga. Dokumentaal sõduritest sai MPAAlt kriitikat roppuste kasutamise pärast. "You can't rate reality" nagu üks onu filmis ütles. Wikist saab ka ülevaate sellest, kui paljusid filme on "lõigutud" ning seejärel ümberhinnatud.

Huvitavat vaatamist igatahes on. Teadmisi saab ka.

Ahjaa, detektiiviks on naine (!), kelle abiliseks on tema enda tütar.

Minu hinne: 8/10

esmaspäev, 17. september 2007

61. America at a Crossroads (2007)


Prantslaste "Pehmed ja karvased"

Režissöörid: Martyn Burke & Edward Gray
IMDB tärne: 4,8/10

Sattusin vaatama osa anti-ameeriklastest. Midagi uut teada ei saanud, pigem veendusin juba selles, mida teadsin. Võeti aluseks Iirimaa, Prantsusmaa, Poola ja Suurbritannia.

Minu arust oli märgata seda, et need, kes ka ühte osa sellest kultuurist jumaldavad, ei kiida heaks mündi teist külge. Tõepoolest love-hate relationship, mis on nii minugi puhul.

Kui väga jubedalt üldistada, siis prantslastele ei meeldi USA, sest see on ainuke riik, millega nad end võrdlevad (ja kes ei tahaks võrreldavast parem olla). Lisaks on neil tunne, et erinevalt Ameerikast pole neil maailmale midagi pakkuda peale juustu, veini ja Eiffeli torni.
Poolakad olid seisukohal, et Ameerika on nende jaoks nagu suur vend, aga kahjuks ei tea see suur vend, et tal on väike vend ka kuskil olemas. Üks trotsi täis poolakas rääkis ka sellest, kuidas nad peavad mitu tundi viisajärjekorras seisma (ning maksma raha, mis võib raisku minna), samas kui prantslased lihtsalt üle piiri jalutavad (ja siis kiruvad Ameerikat).
Britid tunnevad, et nemad on pannud Ameerikale aluse pannud, sest meeriklased ju räägivad nende keelt.
Üldiselt võiks öelda, et kõik, mida poolakad rääkisid, käib ka Eesti kohta.


Minu hinne: 5/10

esmaspäev, 10. september 2007

49. The Atomic Cafe (1982)

Et näha, kuidas radiatsioon inimesele mõjub ..
Duck'n'Cover
Režissöörid: Jayne Loader, Kevin & Pierce Rafferty
IMDB tärne: 7,7/10

Erinevad arhiivikaadrid, mis annavad õiguse ise otsustada, st puuduvad halvustavad-kiitvad kommentaarid. Mulle pakkusid huvi Rosenbergide juhtum (andsid salajast infot Nõukogude Liidule), multikas kilpkonnast, kes õpetab, mida teha aatompommi korral (duck and cover), katsetused Bikini atollis ja sõjaväe treeningvideod. Kõige rohkem ärritas, kui miski sõjaväetüüp ütles, et kui oled ohutus kauguses, siis on aatompommi plahvatus kõige kaunim asi üldse, mis olemas on. Ja see pidev rõhutamine, et peaasi, et see relv on m e i l, mitte vaenlasel (st jõud on meie rahval). Või sellised naiivsed reklaamikesed musterperekonnast, kes oskab õigel ajal keldrisse varjuda ning välja tulles 'oh, alustame koristamist' ütlevad, nagu polekski midagi erilist juhtunud. Millegi pärast pole vaja muretseda, sest see pole midagi suurt ega tõsist. Kui keegi sellega ei nõustu, on ta kommunist.

Ning mind häirib tohutult, kui keegi väidab, et aatompommid olid vajalikud, et Jaapan alistuks.

Minu hinne: 7,5/10

esmaspäev, 3. september 2007

41. Devil's Playground (2002)

Režissöör: Lucy Walker
IMDB tärne: 7,2/10

Dokumentaalfilm, mis näitab amiši noorte rumspringa perioodi. Kui amišid saavad 16. aastaseks on neil võimalus elada lääne noorte moodi ja nii nad teevadki. Päris kohatu oli näha pidu, mis meenutas kõige hullemat läbu, väljaspool maja seisid jällegi hobuvankrid. Amišid on jätnud vaikse mulje, ilmselt oma lihtsuse tõttu, seetõttu ei oska midagi sellist uskudagi. Samas on tore, et tehti dokumentaal amišitest ja nad ise sõna võtavad, see annab asjale hoopis teise võlu. Mmm.. meeldis ka see, et käsitleti noori üksikult ja üldiselt (kuigi võib-olla liiga ekstreemsustesse kallutatult). Alati tekib küsimus, et huvitav, mis sellest tegelasest edasi on saanud .. Faron läks igatahes vangi, esiteks relva omamise ja hiljem varguste (mäletan ma õigesti?) pärast.

Minu hinne: 7,5/10

neljapäev, 30. august 2007

33. Knocking (2006)

Allikas: www.boingboing.net

DVD-extra

Hiljuti käisid mul kaks meest ukse taga. Mitte ainult mul, aga tervel kortermajal. Kui ma oma piiluaugust neid jälgisin, siis oli vaatepilt järgnev: ülikonnad, kohvrid, pabermaterjal ja närvilisus. Osades filmides teavitavad sellised mehed mõne lähedase inimese surmast. Osades filmides kehastuvad sellised mehed detektiivideks. Osades filmides on sellised mehed julmad kurikaelad, kes kohe ukse avamisel relvadega korterisse tungivad. Minu kujutlusest jooksid läbi kõik variandid, aga püsima jäi see viimane. Tuli välja, et need olid jehoovatunnistajad, kes oleksid pidanud minu maja välja jätma, kuna tulemust polnud.

Minu jaoks on dokumentaalfilmid eelkõige hariva funktsiooniga ja ma olen väga õnnelik, kui see ka nii oleks, sest mulle meeldib tarkust omandada (mis mullegi huvitav on). See film ei andnud mulle 'uut informatsiooni' ja ma ei saanud aru isegi sellest, mida režissöör püüdis näidata - kas tõesti perekondade leppimist usuga? Sest minu arust oli juba alguses ära öeldud see, mis tarvis.

Pärastine küsimustevoor oli tegelikult päris huvitav. Sai teada, et jehoovatunnistajad peavad neid tüüpe, kes uste taga käia ei taha, küll jehoovatunnistajateks, aga mingisugustes uuringutes nemad arvuliselt ei esine. Jehoovatunnistajad joovad alkoholi, aga nii, et see pähe ei hakka. Eriti särav oli üks vanem naisterahvas, kes kohe alguses mainis, et tal on kae ja ega ta teksti päris hästi jälgida ei saanud. Ma eeldan, et see naine oli ise ise luterlane või mõnest muust kogudusest, sest ta reageeris suhteliselt ründavalt. Ta küsis ka põrgu kohta. Mees vastas ilusti, et jehoovatunnistajate arust ei saa Jehoova kui isa oma lapsi põrgusse saata (st piinlema), seega põrgut neil minu arusaama järgi pole(?) Kuidagi hirmus tundus nende arusaam sellest, et kui inimene teeb pattu, siis ta sureb. Jehoovatunnistajate seast heidetakse välja see, kes abielu rikub.
Mina tõdesin, et see usuvärk on ikka piisavalt keeruline - peab Piibli peatükke peast teadma (sest kui see onu tahtis raamatust vaadata, siis vanale naisterahvale see ei meeldinud) ja jagama seda püha vaimu jms värki, mis minu jaoks tundub mõistmatu. Kunagi teen selgeks, huvi pärast.

"Millist Piiblit sina küll lugesid?" on mulle tuttav juba siit. Saab muheleda natukene.

Minu hinne: 5/10

pühapäev, 5. august 2007

9. Jesus Camp (2006)


Režisöörid: Rachel Grady & Heidi Ewing
IMDB tärne: 7,6/10
Treiler
JESUS CAMP, directed by Heidi Ewing and Rachel Grady, directors of the critically acclaimed The Boys of Baraka, follows Levi, Rachael, and Tory to Pastor Becky Fischer's "Kids on Fire" summer camp in Devil's Lake, North Dakota, where kids as young as 6 years-old are taught to become dedicated Christian soldiers in "God's army." The film follows these children at camp as they hone their "prophetic gifts" and are schooled in how to "take back America for Christ." The film is a first-ever look into an intense training ground that recruits born-again Christian children to become an active part of America's political future.

Filmis polnud otseselt Michael Moore'i sarnast tegelaskuju, vaid projektil lasti ise kulgeda. Ometi süüdistatakse filmitegijaid liigses subjektiivsuses või teinekord jällegi objektiivsuses - ühtset loogikat polegi. Ning alati annab süüdistada neid kuramuse liberaale, kes traditsioone hävitavad ning aborte & homoseksuaalseid suhteid heaks kiidavad. Kuigi ma olen kindel, et mitte kõik evangelistid, ei käitu sarnaselt, tekitab hirmu see, et k ü l l a l t k i paljud käituvad. Ja kui küsida minu käest, kas tegu oli ajupesuga, siis vastus oleks jaatav.

Laste 'vaimne teejuht' lausus sellised sõnad:
"I can go into a playground of kids that don't know anything about Christianity, lead them to the Lord in a matter of, just no time at all, and just moments later they can be seeing visions and hearing the voice of God, because they're so open. They are so usable in Christianity."

Ja mina, kuram, kardan selliseid inimesi, sest minu jaoks on nad vaimselt ebastabiilsed.

Või see, kui väike tüdruk ütleb midagi sellist:
There are certain churches, they're called "dead churches," and the people there, they sit there, like this [blank stare monotone] "We worship you God, we worship you God."... The churches that God likes to go to, are churches where they're jumping up and down, shouting his name, and just praising him, they're not acting - they're not quiet [pious frown monotone] "We worship you... ," they're [exhuberant jumping] "Hallelujah God!" And depending on how they invite him, he'll be there, or not.

Kokkuvõttes kritiseerib see tüdruk niiöelda vaikset ja omaette uskumist - sest nii jumal ei kuule - ja tema arust ainuke viis jumalaga suhtlemiseks on käed-püsti-taeva-poole.

Ja siis esines ühe poisi ema väga rumalate sõnavõttudega:
We believe that there's two kinds of people in this world: people who love Jesus and people who don't.
Did you get to the part yet where they say that science hasn't proven anything? (poisi koolitükkide kohta siis)

Enne laagrit käisid eee .. usukuulutajad läbi terve hoone ja palusid jumalat, et kõik ikka töötaks.
"Bless the PowerPoint and microphones. We know what Satan does at meeting like this. I rebuke you Satan!"
Child 1: Mom, dosn't he look a bit like Harry Potter?
Mom: Yes
Child 2: I can't watch it...Because it has Witch Craft.
Child 3: *talks while smiling* Well, my mom dosn't want me to watch any of the movies because they have witch craft but I watch it at my dads!
Child 4: *Gives a scared look*
Child 5: *Rolls his eyes left & right*

Ning mulle meenutasid need lapsed, kes filmis hüsteeriliselt nutsid, zombisid. Ja nii ongi.
Ning mind jätkuvalt häirib see, kuidas padukristlased Bushi tegusid õigustavad (et sõda on tegelikult ok ja süütud inimesed saavad surma yada-yada) ja tegelikult see ka, kuidas nad pidevalt rõhutavad, et 'meie rahvus' tuleb päästa ja viitavad seejuures ainult endile. Et .. the whole world is phuckedup, why don't you want to save them? Silmakirjalikkus.

Film ajas trotsi täis.

Minu hinne: 7/10

neljapäev, 12. juuli 2007

5. Sicko (2007)

Youtube
Youtube

Režisööriks skandaalne ja ameerika 'rahvavaenlane' Michael Moore
IMDB tärne 8,5/10

Sellised filmid ei jäta külmaks - need võivad shokeerida, ärritada või panna mõtlema, kui phuckedup maailmas me elame. Või ameeriklased elavad.

Lühidalt kokkuvõtteks, mida me teada saime:
- Kui elad Ameerikas, ära jää haigeks.
- Kui sa jääd haigeks, siis looda, et sa elad Kanadas, Prantsusmaal, Suurbritannias või Kuubal.
- Kõige ilusamad arstid on Inglismaal & Kuubal.

Ma igaks juhuks ei hakka kirjutama seda, mida ma konservatiividest või pimepatriootlusest arvan. Eilne Hiroshima dokumentaal on jätkuvalt hingel ja nii ongi.

Beware, juu-ess-ei, üks vasakliberaal tuleb teile külla, kui asi viisavabaks läheb.

"I pledge allegiance to the Flag of the United States of America, and to the Republic for which it stands: one Nation under God, indivisible, with Liberty and Justice for all."
Seda tahaks eriti pärast filmi vaatamist öelda.

Minu hinne: 7/10