138. Toughest Villages in Britain (2003)

Režissöör: Mark Carter

Vahelduseks Suurbritannia idüllilisele maaelule, mida võis näha "Teletupsudes", tehti 2003nda aastal kolmveerandtunnilisi dokumentaale kõige karmimatest pubidest ja küladest. Pubide osa mind eriti ei üllatanud , aga „Toughest Villages in Britain“ sisaldab inimeste osas täiesti kuldaväärt materjali.

Skinningrove. Vana naine, kelle aed on kaunistatud nukupeade või loomadega, mis on posti otsa torgatud. Noormees, kes sündis vetsus – aga ta polnud külas ainuke seesugune, ka tema ema sõbranna sündis seal. Samas, see polegi nii hull variant, sest küla heiteveed jõuavad kõik kohalikku veekokku ja sealt otse randa. Üks mees räägib loo sellest, kuidas ta leidis rannast kellegi kunsthambad. Väikesele kohale iseloomulikult leidis ta pubist kaotatud vara omaniku. Probleem lahendatud – mees pesi hambad puhtaks ja läksidki uuesti käiku. DJ, küla must lammas, kelle kodus võiks filmida kõiki narkourkaid kujutavad linateoseid. Väidetavalt sööb ta vaid kartuleid, ei midagi muud, või ajab oma isa elektririistadega taga.

Killingholme. Klaassilmaga jahiaktivist Badger, kelle maja küljes ripub silt „This House Guarded by Shotgun 3 Nights per Week – You Guess Which Three!“ Tõsisele asjaarmastajale kohaselt on ta mütsile reastanud sõjasaagi - hambad, rebase omad. Aastas notib ta maha 2000 tuvi, millest osa säilitab ta külmikus koos jänestega.

Grange Villa - "It is a former pit village. It has one shop, one tanning shop and a Chinese take-away as well as a limited opening post office." Korra aastas haarab tervet linna porrumaania, sest toimub kõige suurema isendi valimine. Veidi enne üritust ilmub välja porrusläsher, kes julgeb rikkuda ka kõige kangemate löömameeste taimed. Egas polegi muud teha, kui otsida kapist mõni tulirelv, et ise 24/7 aias valvet pidada. Külas asub ka The Saloon Bar, kuhu naisi ei lubata. Mitte et nad shovinistid oleksid, aga ega naabrimees ka rassist pole, kui talle mustanahalised LIHTSALT ei meeldi. Põhjenduseks tuuakse see, et mehed arutavad seal oma pereasju, millest naised ei tohiks kuulda. Right, päris maskuliinne põhjendus.

Highly. Ja kui sa oled kogemata väljaspoolt küla tulnuna kohalikku pubisse läinud, on üsna tõenäoline, et keegi keerab ukse seestpoolt lukku ja sinul pole muud teha, kui vaikimisi hoope taluda või vastu taguda. Oeh, ja sealsete meeste jaoks käib igareedese õllega kokku ka reedene peks oma naabriga. Järgmisel päeval ollakse taas parimad sõbrad.

Üles tasuks märkida ka Hirwaun ja New Cumnock. Vahelduseks oleks täitsa mõnus külastada kohti, kuhu turiste ei satu, ent mind hirmutavad veidike need kirjutamata reeglid, millest vaid kohalikud teavad. Eee .. ja ilmselt peaks välja otsima tossud, dressid ja neoontoonides patsikummid. Ostma kuskilt "Shameless’i" sõnaraamatu ja läks!

Minu hinne: 7/10

132. Bright Young Things (2003)

Režissöör: Stephen Fry
Osades: Emily Mortimer, Stephen Campbell Moore, James McAvoy, Michael Sheen, David Tennant, Fenella Woolgar ja teised
IMDB tärne: 6,6/10

Stephen Fry kuulub vaieldamatult minu lemmikmeeste listi. Ma ei hakkagi rääkima koostööst Hugh Laurie’ga, mis on talle ka peamise kuulsuse toonud, ega ka „QI-st“, mis on üks geniaalsemaid saateid briti teleemaastikul. Mees ise on kohutavalt tark, ent omab ühtlasi ka (mitte)ametlikku rekordit sõna „fuck“ rohke kasutamise eest eetris. Ta on tunnistanud oma nõrkust elektroonika vastu (iPode oli paar aastat tagasi igatahes üle kümne, kui ma ei eksi), kannatab bipolaarsuse all, ent usub, selleta poleks ta ilmselt kuskile jõudnudki. Andekale inimesele kohaselt tegeleb ka mitmete asjadega – näitleb, kirjutab, juhib saateid, ja nagu arvata võib, on vahelduseks ka kaamerate taga.

Seega, ma ei imestanud, kui minu kätte ilmus „Bright Young Things“, mis põhineb Evelyn Waugh’i (kes ei ole naine) 30ndatel ilmunud romaanil, ja mille režissööriks on Stephen Fry ise. Peategelasteks on rikkad, ent pealiskaudsed Londoni noored, kes armastavad pidusid ja kõike, mis sellega kaasas käib – peamiselt siiski klatši ja kokaiini. Hea näide ’muutumatust inimloomusest’, sest kuigi sisu sobiks hästi tänapäeva, toimub tegevus siiski kahe maailmasõja vahel.

Fragmente tegelastest. Adam & Nina, kes Adami majanduslikust olukorrast sõltuvalt, pidevalt abielluvad või mitte. Nii absurdne, et mõjub lausa geniaalsena. Agatha, kes saabub peole esimesena ja lahkub viimsena. Naiivselt pealiskaudne naine, kelle Fry muudab vaat, et sümpaatsekski. Lisaks suurepäraselt välja mängitud Michael Sheeni („Laws of Attraction“, „Wilde“) ja James McAvoy’ („Shameless“, „Atonement“) tegelaskujud.

Mulle meeldib Fry julgus riskida – kaameratöö mõjub kohati ajastule kohaselt jazzilikult. Mõned nutikad lahendused ja absurdselt koomilised olukorrad vaheldusid ilmselgete liialdustega, nii et mul tekkis kohutav tahtmine mõned minutid filmist (eriti lõpust) välja lõigata, et teos oleks kuidagi terviklikum.

"Never, never, never have such scenes been witnessed in high society, that uneasy alliance between Bright Young Things and old survivors. Perhaps this was the defining moment of our epoch of speed and syncopation. This so-called 20th century of angst, neurosis and panic. Reader be glad that you have nothing to do with this world. Its glamour is a delusion, its speed a snare, its music a scream of fear. Faster and faster they swirl, sickening themselves with every turn. The faster the ride, the greater the nausea, the terror, and the shame."

Minu hinne: 7/10

105. Wonderland (2003)

Režissöör: James Cox
Osades: Val Kilmer, Carrie Fisher, Kate Bosworth, Dylan McDermott, Josh Lucas ja teised
IMDB tärne: 6,6/10

Ma olin umbes kaksteist, kui odavate filmide riiulist selle välja otsisin, ning müüja mind väga imeliku näoga piidles. Kui rulluisulembeline tüdruk näeb VHS-i kaanel rulluiskudega tüdrukut, siis on loomulik, et ta selle endale ostab. Ja ma tõesõna uskusin, et see on järjekordne tore film toredast tüdrukust, kes ilmselgelt uiskudega sõita armastab. Nagu minuga ikka juhtub, koguneb mul filme ja raamatuid, mida ma loen-vaatan alles tüki aasta pärast. Imekombel juhtus ka selle filmiga nii. Ja suur oli minu üllatus, kui film oli hoopis pornotäht Dick Digglerist (kelle tegelaskuju põhineb John Holmesil), ning Rollergirli roll pole filmis üldsegi nii suur. Praeguse seisuga on Boogie Nights üks nendest filmidest, mis kuulub kindlasti mulle meeldivate filmide hulka. Isegi soundtrack istub juba mitu aastat vapralt pleieris.

"Wonderland" on peaaegu jätk eelmainitud filmile, ainult see keskendub rohkem kuriteole ning tunnistustele (ja õigluse otsimisele). Val Kilmer on kohati liiga Jim Morrison (kes näinud The Doorsi filmi Kilmeriga peaosas, see teab) ning Wahlbergi suurepäraselt näideldud John Holmes ei läinud kokku Kilmeri omaga. Kuna sama kuritegu on mõlemas filmis, soovitan parem keskenduda 1997nda aasta filmile, sest on olustlikult ja näitlejate osas tunduvalt veenvam.

Kui see on oluline, siis märgin ära, et Paris Hilton on "Wonderlandis" täitsa olemas. Rannariietes ja puha. Räägib ka!

Minu hinne: 6/10

102. Pieces of April (2003)

Režissöör: Peter Hedges
Osades: Katie Holmes, Derek Luke, Oliver Platt, Alison Pill, John Gallagher Jr, Patricia Clarkson ja teised
IMDB tärne: 7,2/10

April on oma perele valmistanud vaid peavalu. Tema emal pole Aprilist ühtegi head mälestust, erinevalt tema õest-vennast. Emal on vähk, seega kardavad kõik, et tänupühad on viimane kord, mil terve pere on koos. Ja viimane kord, mille April võib jällegi nässu keerata. Tegevus areneb kahes liinis - kuidas April üritab sööki valmistada, ning vanemate vaevalist teed New Yorki.

Õnnetuseks keeldub just sel tähtsal päeval ahi töötamast, mistõttu peab April abi paluma oma veidratelt naabritelt ..

Väga värskendav on näha Katie Holmesi mängimas täiesti erinevat tegelaskuju, millega ta sai suurepäraselt hakkama.

Lõpp minu jaoks ei töötanud, aga Aprili ponnistused on kindlasti väärt vaatamist.

Minu hinne: 7/10

83. Mystic River (2003)

Allikas: cinemavvenire.it

Režissöör: Clint Eastwood
Osades: Sean Penn, Tim Robbins, Kevin Bacon, Kevin Chapman ja teised
IMDB tärne: 8/10

Jätkan jälle täiesti juhuslikult Kevin Baconi teemat.

Mulle ei meeldi, kui filmid muutuvad nii läbinähtavaks, nii et planeeritud twist mängitakse juba enne toimist kätte, ning vaataja võib tunda, et vot temal oligi õigus (sest kõik juhtnöörid viisid ju sellise arvamiseni). Aga paraku arvavad seda pea kõik vaatajad. Mõned üksikud usuvad, et äkki meid püüti üht arvama panna, aga tõde on vastupidine.

Head filmid peavad esile kutsuma emotsioone, aga mõnikord tundub mulle, et need hetked ongi seepärast sisse topitud, et teha hea film, võita Oscar ja nii edasi. Eriti tõhus on tappa süütuid inimesi, keda on juba varem süüdi mõistetud vaataja poolt, aga kelle reaalne süütus selgub alles lõpus. Roheline miil kuulub ka umbes samasse klassi. Lõpus kohutustlik ahastamine, et oi, me tõepoolest ei suutnud seda arvatagi.

The movie was named as one of "The 20 Most Overrated Movies Of All Time" by Premiere.

Nõustun.

Kuigi mulle meeldivad eksitentsialistliku lõpuga filmid, siis see minu jaoks ei töötanud.

Minu hinne: 6/10

70. The Corporation (2003)

Režissöörid: Mark Achbar & Jennifer Abbott
IMDB tärne: 8,3/10

44. Final Destination 2 (2003)

Allikas: 25frames.org

Režissöör: David R. Ellis
Osades: Ali Larter, A.J. Cook, Michael Landes ja teised.
IMDB tärne: 6,3/10

Treiler

Ma kujutan ette neid tüüpe, kes selle filmi tutvustust loevad ja siis "wow, lahe .. plahvatavad autod, tahan näha," karjuvad. Alguses oli neid plahvatavaid autosid tõesti palju ja inimeste surmad olid ka päris sellised, et tahaks aplodeerida efektide eest. Mitte, et need mulle meeldinud oleks. Tüdruk nägi ette, kuidas üks suur õnnetus juhtub, seega suutis inimesed päästa. Hiljem tuleb välja, et päris nii ei saa, nad kõik on juba Surma nimekirjas ja peavad surema. Suridki, peaaegu. Plusspunkt lõpu eest, sest seda oodata poleks osanud. Aga sellist asja nimetada õuduseks ja thrilleriks - c'mon!

Minu hinne: 4/10

39.Thirteen (2003)

Režissöör: Catherine Hardwicke
Osades: Evan Rachel Wood, Nikki Reed, Holly Hunter ja teised
IMDB tärne: 7/10
Treiler

Tracy (Evan Rachel Wood) on viieline, eeskujuliku käitumisega koolitüdruk, kuid pisut naiivne. Kui ta saab tuttavaks kooli popima tüdruku Evie Zamoraga (Nikki Reed), hakkab ta elu allamäge veerema. Mängu tulevad seks, alkohol, narkootikumid jms, mis viivad ta üha kaugemale emast (Holly Hunter) ja vanadest sõpradest./filmiveeb.ee

Ma suudan mõista seda, miks sellised filmid nii palju auhindu saavad. Mõistan sedagi, miks vanemad just nii reageerivad (ka "Klassi" puhul). Tore, et tehakse filme, mis saavad auhindu, mis panevad ahhetama ja kordama üldtuntud fraasi - it's a phuckup world. Aga mina tahan rohkemat ja vihkan pealiskaudsust, kui on võimalik teha midagi head. Pähh! Screw you guys, I'm going home.

Siiski, Jeremy Sisto nägemine tegi meele rõõmsaks ("Six Feet Under"), käsikaamera kasutamine lähendas ja Holly Hunter meeldis mulle ka. Kui tuleb tahtmine Evan Rachel Woodi vaadata, siis soovitan seda. Kui tuleb tahtmine allakäinud 13. aastaseid vaadata, siis soovitan jällegi seda.

Teemast välja ei lähe, seega üks parem, lühem, kuulatav soovitus - siit!

Minu hinne: 5,5/10

36. Nobody Needs to Know (2003)

Režissöör: Azazel Jacobs
Osades: Tricia Vessey, Liz Stauber, Matt Boren ja teised
IMDB tärne: 6,3/10
Filmi võib julgelt tõmmata siit (seaduslik)

Teos, mille kohta nii mõnigi kriitik on öelnud, et "The movie, nobody needs to see". Minu arust pole tegu üldsegi nii halva filmiga, võib-olla ütleksin lausa, et see on miski, mida vaadata, aga mitte kuulata. Visuaalselt väga kenad stseenid, uudsed lähenemised filmimisele ja näitlejatar, kes meenutas väga Mia Farrow'd. Sisu arenemist ootasin pingsalt filmi lõpuni ja minu jaoks seda ei tulnudki.
Sisust. NY-üksikute inimeste linn ja režissöör, kes otsis oma filmi osatäitjaid. Ta käskis kõikidel käästingule tulijatel impoviseerida stseen, mis peab lõppema surmaga. Iris, erinevalt teistest, ütles, et ta ei kavatsegi seda teha. Ta saab tuttavaks Hollywoodi näitlejaga, kes ütleb, et it's not worth it. Järgneb allakäik. Filmis on ka nn turvakaamera-liin, mis oleks pidanud rohkem ülejäänuga kokku sulama või tugevamalt juhtliini üle võtma. Nojah, inspiratsiooni ja ilu jällegi küllaga.

Minu hinne: 6/10

30. Te doy mis ojos (2003)

Allikas: www.karlstorkino.de/

IMDB tärne: 7,7/10

Ühel öösel põgeneb kabuhirmus Pilar (Laia Marull) oma pojaga kodunt, unustades jalga toasussid ja püüdes end lahti rebida elust vägivaldse abikaasa Antonio (Luis Tosar) kõrval. Talutud vaimne ja füüsiline vägivald ei ole aga pannud Pilari unustama armastust mehe vastu ning uskudes Antonio lubadusi end parandada, otsustab ta oma õe Ana (Candela Peña) meelehärmiks koju tagasi pöörduda…

„Võta mu silmad“ on näitlejanna ja režissööri Icíar Bollaíni (sünd. 1967) kolmas film, mis tegi temast teise naise Hispaanias, kes on võitnud parima režissööri Goya. Kuigi Bollaíni karjäär režissöörina on veel üpris lühike, on ta oma teravaid sotsiaalseid probleeme käsitlevate filmidega pälvinud paljude kriitikute poolehoiu ning jätnud oma jälje Hispaania kinoajalikku. „Võta mu silmad“ võitis kokku koguni seitse Goya auhinda, sealhulgas parima filmi ja näitlejatööde eest. Film käsitleb perevägivalla tundlikku teemat, millele ka Hispaania avalikkus viimastel aastatel aina rohkem tähelepanu on pööranud. /kino.ee

Ma ei taha kõlada nagu miski menist või keegi seesugune, aga selle filmi puhul sai kohe aru, et tegu on naisrežisööriga. Ja ma ei hakkagi sellest rääkima, et naised jätkuvalt roosilisse tulevikku ja inimprogressi usuvad. Ja ma ei hakka rääkima sellest, et nad ennast kaltsuks peavad. Ja ma ei hakka rääkima sellest, et see naine võib-olla läheks ikkagi tagasi mehe juurde. Ja ma ei hakka rääkima sellest, et film oleks võinud lühem olla, aga ma mõistan seda, et äkki tahtis Bollaini, et vaataja olukorda sisse elaks. Üks selline äärmiselt intensiivne stseen oli ka, mis kindlasti kuuluks kuskile "Vaimse terrori praktiseerimine filmikunstis" TOP100 hulka. Ning ma vihkan seda, kuidas ma vaatan igat filmi selle - kuidas mina oleksin teinud - pilguga. Mõttearengule toob see kindlasti kasu, aga meelelahutuslik külg jääb puudu.

Minu hinne: 6/10

26. Cold Creek Manor (2003)

Allikas: thecia.com.au

Režissöör: Mike Figgis
Osades: Sharon Stone, Dennis Quaid, Stephen Dorff ja teised
IMDB tärne: 4,7/10
Treiler

Wanting to escape the city life for the countryside, New Yorkers Cooper Tilson(Dennis Quaid), his wife Leah(Sharon Stone)and their two children move into a dilapidated old mansion still filled with the possessions of the previous family. Turning it into their dream house soon becomes a living nightmare when the previous owner Dale shows up, and a series of terrifying incidents lead them on a search for clues to the estate's dark and lurid past. They find out Dale killed his family and threw their bodies to rot in the Devil's Throat, an old well near the property in the woods. He tries to kill them, but fails and dies. Cooper, Leah and their two kids continue to live there and move on with their lives. /wiki

Ei oskagi midagi öelda, sest see polnud absoluutselt midagi erilist. Ei olnud õudne ja ei tekitanud närvikõdi ega midagi.

Minu hinne: 2/10

6. Liegen Lernen (2003)

Režisööriks Hendrik Handloegten
Näitlejad: Fabian Busch, Susanne Bormann ja etc etc
IMDB tärne: 6,9/10

Seda hetke oli päris raske vaadata, mitte seetõttu, et stseen ise oleks intensiivne olnud, aga Fabian meenutas siin päris kõvasti ühte teist inimest. Paningi selle inimese sellesse rolli ja muhelesin ja muhelesin veelgi rohkem.

Film ise .. Mul on saksa filmidega mingi veider side - nad tõmbavad ja tõmbavad isegi siis, kui tegelikult midagi tõmmata ei ole. Ja mulle meeldib see tuttav tunne, mis alati pärast filmi vaatamist tekib. Vahel tundub, et ma oskan moodustada selliseid linke, et tema mängis siin, siin mängis ka, oi režisööriks sama onu, aga siin on hoopis co-writer ja mida iganes. Kui Austrias elav R.S. vaid teaks, et mul on viis filmi, milles ta mänginud on. (Ja kaks filmi milles ta parim sõber mänginud on). Jah, sakslased on lemmikud (ja prantslased ka, aga nendega on teine lugu).
Sest kõik ei ole steriilne: majad ei ole american-dream'ilikult säravvalged, vaid tuhmid. Korterelamud, peateglased, kes avavad uksi loomulikult valesti, mitte seetõttu, et publikut naerma ajada. Ja nii kuramuse intiimne, et poeb hinge.

Subtiitritega oli naljakas lugu. Leidsin üles, aga tundus, et tegu from German to English veebipõhise translatori loominguga. Päris hirmus seega. Kõige hämmastavad oli hetk, kui ma suutsin subtiitrite rohketest vigadest mööda vaadata ja avastasin, et ma saan ju aru. Pea kõigest!

Ja Felix lubas mulle Gooseni teoseid saata, kuna ta ise on neist vaimustuses ja tahab oma vaimustust jagada. Alati tekib mõne positiivse filmi vaatamist tunne, et äkki ... Äkki peaks kaaluma ikkagi Saksamaad?!

Minu hinne: 7/10 (Emotsioonide eest: 9/10)

3. Palabras encadenadas (2003)

Režisöör: Laura Mañá
Osades Dario Grandinetti & Goya Toledo
IMDB tärne: 7,2/10

Youtube
Youtube

Selline plakat ei kutsu filmi vaatama, seega olen tänulik ETVle, et nad seda filmi näitasid ja teistele telekanalitele, et nad midagi põnevat ei näidanud.

Mulle meeldis see, et lõpuks ometi oli 'psühhopaat' selline nagu mina oleks teda kujutanud. Režisööri tõlgendusid ühtisid minu omadega niivõrd, et ma ei suutnud pilkugi ekraanilt kõrvale heita.

Filmi keskel pöörati kõik tagurpidi ja see, mis alguses tundus tõene, osutus valeks.

Ühtlasi sai tõestatud, et 19=2

Minu hinne: 8/10