137. Henry & June (1990)

Režissöör: Philip Kaufman (The Unbearable Lightness of Being jt)
Osades: Richard E. Grant (Withnail!), Fred Ward, Uma Thurman, Maria de Medeiros, Kevin Spacey ja teised
IMDB tärne: 6,2/10

Samal ajal kui kõik teised lapsed lasteaias sotsialiseeruma õppisid, hakkasin mina lugema ja otsisin täiskasvanute raamaturiiulitelt uusi teoseid, mida uurida. Samal ajal algas minu esimene suhe Henry Milleriga, kelle „Vähi pöörijoon“ mulle kätte sattus. See pani mind suurtes inimestes kahtlema, sest taoline raamat lihtsalt ei saanud olla vanemate oma, kes on lapse silmade ees pühamastki pühamad. Minu arenev fantaasiameel tekitas räpase pahalase, kes raamatu täiesti kogemata meie elamisse sokutas. Nüüdseks istub „Vähi pöörijoon“ süütult minu teiste lemmikutega riiulil.

Film põhineb Anais Nin’i erootilistel päevikutel, tänu millele (ja osalt ka Millerile) on naine ka kuulsaks saanud. Abielupaar Hugo ja Anais kolisid kahekümendatel Pariisi, et mõlemad saaksid tegeleda sellega, mis neile meeldib – naine kirjutamise ja mees pangandusega, et naise elustiili lubada. 1931 aastal tutvub Anais tollal veel kirjandusringkonnas tundmatu Henry Milleriga, kel parasjagu käsil esimene romaan. Anais tutvub ka Henry naise June’iga, kes „[..] appeared like an Angel, and I offered her a fool's faith. She was a taxi dancer. I paid my dime, she put her head on my shoulder, but then the lies began. She told me her mother was a gypsy and her father was a count. Later, I saw a film and realized she swiped her whole childhood right out of the film.“ Henry bordellikülastused ja June’i suhted naistega tekitasid Anais’iski soovi eksperimenteerida, eelkõige siiski kirjaniku enda ja (eraldi) ka tema kauni abikaasaga. June on muusaks mõlemale temast huvitatule ja Anais’ abiga saab Henry „Vähi pöörijoon“ ka avaldatud. Nii Anais’ kui ka Henry jäävad oma kaasadega, et tulevikus neist lahutada (mida me filmis loomulikult ei näe). Pariisi flingiks ja inspiratsioonitoiteks nende kahe suhe jäigi.

Visuaalselt väga nauditav film, millele lisavad värvikus pisikesed detailid või krutskid, mis iseenest loo jutustamise kohalt rolli ei mängi. Mustkunstnikud, valge tuvi, gorillamaskiga mees, jalutuskepp kellegi ’kaadrist välja tõmbamiseks’ ja muidugi aeg-ruum ise, mis toidab minu ilumeeli. Isegi tollased Pariisi bordellid on ilmselt nii oopiumised, et muutuvad omal viisil isegi võluvaks (sic!) Kõik tundubki olevat korras, kui inimeste lugu poleks kujutatud nii igavalt ja ühekülgselt. Et ilusa ümbrise all unustati tähelepanu pöörata sellele, mis peaks tegelikult domineerima. Saime mitmete stseenide kaudu teada, et kõik magasid peaaegu kõigiga, mis mõne meelest oli okei, mõne meelest mitte, mõne meelest arendav, mõne meelest sürrealism.

IMDBi andmetel tuleb 2011ndal aastal välja Kaufmani draama Hemingwayst ja Martha Gellhornist, loodetavasti ei astuta sellega samasse ämbrisse.

Huvitava faktina mainin ära, et film „Henry & June“ sai esimesena MPAAlt NC-17 märgistuse. Süüdlaseks on 1820ndast aastast pärinev Hokusai erootiline puulõige, mida Anais’ filmi alguses käes hoiab.

Minu hinne: 7/10

133. Starter for 10 (2006)

Režissöör: Tom Vaughan
Osades: James McAvoy, Catherine Tate, Rebecca Hall, Alice Eve ja paljud teised
IMDB tärne: 6,8/10

Kuna ma maadlen parasjagu enda akadeemilise tee jätkamisega, siis filmi tegevus toimubki ülikooli ümber. Brian, keda kehastab McAvoy, lahkub oma kodukohast, et õppida Bristoli Ülikoolis. Juba väikesest peale on teda huvitanud telemäng nimega „University Challenge“ (jookseb tänapäevalgi), peagi avanebki tal võimalus saatest osa võtta. Elu ülikoolis ei ole aga lihtne, eriti kui mängu tulevad probleemid naistega. Üsna ameerikalik lähenemine brittide poolt.

Teha film, mille peategelaseks on parasjagu intelligentne & nägus noormees, viidata vähemalt korra mõenele teisele heale filmile, lisada veidi The Cure’i (mitte ainult), ning suure tõenäosusega võidab see minu südame, ent ..

Kui film on lõpuni vaadatud, pean jälle ohkama. Salingerlikult tahaks mõnikord pärast filmi vaatamist režissöörile helistada nagu vanale sõbrale lootuses, et ta suudab oma filmi heaks rääkida. Mainida asju, mida tema mõtles. Mainida asju, mida mina ei märkanud. Aga nii kaua, kui ma seda teha ei saa, pean ma leppima, et paljud filmid, mis võiksid olla suurepärased, on keskpärased, sest kõik tundub nii pinnapealne.

Kui tehakse film, mille tegevus viib ajas tagasi, on tähtis mitte eksida faktide ja pisikeste detailidega, sest kuigi keskmine vaataja neid tähele ei pane, on inimesi, kelle jaoks võib see filmielamuse rikkuda. Mulle on õpetatud, et eeltööst sõltub kõik, sest kui režissöör tahab, et vaatajad filmi ja teda tõsiselt võtaksid, peaks film olema nii ’õige’ kui see oma olemuselt saabki olla. Siinkohal võib veel vaielda, kas see ongi kõikide filmide eesmärk.

Ja see ameerikalikkus, mida ma varem mainisin: kaks tüdrukut, kelle vahel valida, üks blond ja pealiskaudne, teine brünett ja tark, võib vaid arvata, kumma peategelane valib. Filmi moraal – kui keerad midagi nässu, siis julge tegeleda tagajärgedega. Ei midagi uut.

Sellest hoolimata ei näi minu vaimustus James McAvoy vastu lõppevat, sest ta teeb oma asja, milles ta on hea, ent keeldub elamast staari elu. Kuigi ta on viimas(t)el aasta(te)l väga populaarseks saanud, elab ta jätkuvalt pisikeses korteris, ning sõidab Nissan Micraga. Andekuse (ja päritolu) poolest võiks paralleele tõmmata Ewan McGregoriga.
Briani ema mängib Catherine Tate, kes on tuntud naiskoomik. Mulle ta stand-up comedy ja „The Catherine Tate Show“ ei istu, aga „Doctor Who“ vastu pole midagi. Samas, mul pole absoluutselt midagi selle vastu, et teda ’tõsises’ filmis näha, kui aus olla, siis ta võikski seriaalidele vahelduseks rohkem filmides kaasa lüüa.

Minu hinne: 7/10

132. Bright Young Things (2003)

Režissöör: Stephen Fry
Osades: Emily Mortimer, Stephen Campbell Moore, James McAvoy, Michael Sheen, David Tennant, Fenella Woolgar ja teised
IMDB tärne: 6,6/10

Stephen Fry kuulub vaieldamatult minu lemmikmeeste listi. Ma ei hakkagi rääkima koostööst Hugh Laurie’ga, mis on talle ka peamise kuulsuse toonud, ega ka „QI-st“, mis on üks geniaalsemaid saateid briti teleemaastikul. Mees ise on kohutavalt tark, ent omab ühtlasi ka (mitte)ametlikku rekordit sõna „fuck“ rohke kasutamise eest eetris. Ta on tunnistanud oma nõrkust elektroonika vastu (iPode oli paar aastat tagasi igatahes üle kümne, kui ma ei eksi), kannatab bipolaarsuse all, ent usub, selleta poleks ta ilmselt kuskile jõudnudki. Andekale inimesele kohaselt tegeleb ka mitmete asjadega – näitleb, kirjutab, juhib saateid, ja nagu arvata võib, on vahelduseks ka kaamerate taga.

Seega, ma ei imestanud, kui minu kätte ilmus „Bright Young Things“, mis põhineb Evelyn Waugh’i (kes ei ole naine) 30ndatel ilmunud romaanil, ja mille režissööriks on Stephen Fry ise. Peategelasteks on rikkad, ent pealiskaudsed Londoni noored, kes armastavad pidusid ja kõike, mis sellega kaasas käib – peamiselt siiski klatši ja kokaiini. Hea näide ’muutumatust inimloomusest’, sest kuigi sisu sobiks hästi tänapäeva, toimub tegevus siiski kahe maailmasõja vahel.

Fragmente tegelastest. Adam & Nina, kes Adami majanduslikust olukorrast sõltuvalt, pidevalt abielluvad või mitte. Nii absurdne, et mõjub lausa geniaalsena. Agatha, kes saabub peole esimesena ja lahkub viimsena. Naiivselt pealiskaudne naine, kelle Fry muudab vaat, et sümpaatsekski. Lisaks suurepäraselt välja mängitud Michael Sheeni („Laws of Attraction“, „Wilde“) ja James McAvoy’ („Shameless“, „Atonement“) tegelaskujud.

Mulle meeldib Fry julgus riskida – kaameratöö mõjub kohati ajastule kohaselt jazzilikult. Mõned nutikad lahendused ja absurdselt koomilised olukorrad vaheldusid ilmselgete liialdustega, nii et mul tekkis kohutav tahtmine mõned minutid filmist (eriti lõpust) välja lõigata, et teos oleks kuidagi terviklikum.

"Never, never, never have such scenes been witnessed in high society, that uneasy alliance between Bright Young Things and old survivors. Perhaps this was the defining moment of our epoch of speed and syncopation. This so-called 20th century of angst, neurosis and panic. Reader be glad that you have nothing to do with this world. Its glamour is a delusion, its speed a snare, its music a scream of fear. Faster and faster they swirl, sickening themselves with every turn. The faster the ride, the greater the nausea, the terror, and the shame."

Minu hinne: 7/10

127. Picnic at Hanging Rock (1975)

Režissöör: Peter Weir ("The Truman Show", "Dead Poets Society" jt)
Osades: Tony Llewellyn-Jones, Anne-Louise Lambert ("Somersault"), Christine Schuler, Helen Morse, Vivian Gray, Rachel Roberts ja teised
IMDB tärne: 7,6/10

Vahelduseks midagi vanemat Austraaliast. Olen keskendunud Euroopa 'uuele lainele', kui midagi sarnast toimus ka kängurumaal. Infot pole just palju, isegi Wiki on sõnaaher.

Kui ma filmi vaatama asusin, olin kindel, et raamat, millel film põhineb, on kirjutatud kuuekümnendate lõpus. Uurima asudes osutuski mu arvamus õigeks. Austraalia kirjaniku Joan Lindsay romaan avaldati 67. aastal.

Tüdrukutekool 20. sajandi alguses. On valentinipäev, ja õpilased sõidutatakse Hanging Rock'i juurde. Ekskursioon ei lõppe õnnelikult, sest kooli naastes on puudu kolm õpilast ja üks õpetaja. Kõik annavad oma panuse, et leida kaduma läinud inimesed, aga tulemuseta. Kaks noormeest, kes tüdrukuid viimasena nägid, leidsid neidudest ühe, kes ei suutnud meenutada, mis nende seltskonnaga juhtus.

Kui raamat avaldati, oli puudu viimane peatükk. See tuli välja alles pärast kirjaniku surma 1987. aastal. Kuna film on tehtud enne "tõe selgumist" pole seal antud ka vastust, mis mägedes juhtus. Võimalus ise lahendus välja mõelda, tegi filmist hiti väljaspool Austraaliat. Weiri linateosega algas ka Australian New Wave. Kuigi raamatu autor on vihjanud, et teos põhineb reaalis toimunud sündmustel, on see siiski vale. Ja nii filmis kui ka raamatus, on selged sürreaalsuse jäljed, millega saab jällegi ajastut teadmata ajavahemiku ära arvata.

Minu hinne: 7,5/10

118. The Namesake (2006)

Režissöör: Mira Nair
Osades: Ifran Khan, Kal Penn, Tabu, Jacinda Barrett ja teised
IMDB tärne: 7,7/10

Naine abiellub india traditsioonide kohaselt mehega, kes õpib Ameerikas. Naine kolib oma abikaasa juurde. Ta armub mehesse, ja nad saavad lapse. Poiss saab vene kirjaniku järgi oma esialgseks nimeks Gogol. Mõne aasta pärast sünnib perre uus laps, seekord tütar. Lapsed võtavad omaks lääne kultuuri, vanemad jäävad kindlaks oma juurtele.

Teema pole võõras, eriti arvestades kui meeletult palju on neid perekondi, kes liiguvad mujale, et pakkuda oma lastele paremat tulevikku. Katkevad sidemed oma juurtega.

Olin peaaegu kindel, et filmis "The Namesake" puudub bollywoodlik touch, tuleb välja, et mu otsus on ennatlik. Aga samas .. see on neile nii iseloomulik, et tundukski imelik, kui see välja arvata, eriti arvestades filmi konteksti. Ja stseen ei tundunugi liialdatult, vaid pigem võimena enda üle nalja heita. Valatud sai ka paar kohustuslikku pisarat.

Minu hinne: 8/10

117. Drugstore Cowboy (1989)

Režissöör: Gus van Sant
Osades: Matt Dillon, Kelly Lynch, James LeGros, Heather Graham ja teised
IMDB tärne: 7,3/10

Film neljasest grupiliikmest, kes on huvitatud pigem sellistest mõnuainetest, mida pakuvad apteegid. Loomulikult ei näe nad vaeva retseptide hankimisega, vaid kasutavad oma kavalust ja teiste rumalust, et narkootikumideni jõuda. Kui tundub minevat tavapärast teed mööda, kuni üks neist üledoosi tõttu sureb. Õnnetuseks juhtub see hotellis, mis peab järgmiseks päevaks olema vaba, sest see on broneeritud politseinike kokkutulekuks. Kõik see paneb Matt Dilloni kehastatud liidri Bobi mõtlema rehabile.
Minu suureks üllatuseks teeb filmis kaasa ka William S. Burroughs, kelle mängitud tegelaskuju on huvitav ja intrigeeriv.

"To begin with, nobody, and I mean nobody can talk a junkie out of usin'. You can talk to them for years, but sooner or later they're gonna get hold of somethin'. Maybe it's not dope, maybe it's booze, maybe it's glue, maybe it's gasoline. Maybe it's a gunshot in the head. But somethin'. Somethin' to release the pressures of their everyday life; like havin' to tie their shoes."

Minu hinne: 8/10

115. Je vais bien, ne t'en fais pas (2006)

Režissöör: Philippe Lioret
Osades: Melanie Laurent, Kad Merad ("Les Choristes"), Isabelle Renauld, Julien Boisselier ja teised
IMDB tärne: 7,7/10

Lili naaseb Hispaaniast. Tema kaksikvend Loïc on juba pikemat aega kadunud, ning väidetavalt sundis teda kodust lahkuma tüli isaga. Isa keeldub rääkimast, miks nad tülli läksid, ja suures masenduses oma venna pärast, keeldub Lili söömast. Tüdruku tervise päästmiseks suletakse ta range režiimiga haiglasse. Lili olukord ei parane, kuni ühe päevani, mil ta saab oma vennalt postkaardi.

Soovitan kindlasti vaadata. Filmi lõpuks saab teada, miks Loïci suhted isaga olid just seesugused, ning loodetavasti paneb ka mõtlema, miks just nii.

Minu hinne: 8,5/10

111. December Boys (2007)

Režissöör: Rod Hardy
Osades: Daniel Radcliffe, Lee Cormie, Christian Byers, James Fraser, Jack Thompson ja teised
IMDB tärne: 7/10

Neli orbu, kelle sünnipäeva tähistatakse detsembris, saadetakse mere äärde puhkusele. Üks lastest saab teada, et talle sümpaatne abielupaar tahab kedagi nende grupist lapsendada. Kasutades ära seda eelist, millest teistel lastel aimugi pole, muutub poiss musterlapseks. Peagi tuleb tema saladus välja.

Daniel Radcliffe tahab tõestada, et ta suudab väljuda Harry Potteri rollist, see tähendab ka stseene, mis mõnes väiksemas Radcliffe fännis segadust tekitavad. Olgu mainitud, et stseen oli süütu, aga meediakära paari sekundi (sobimatuse?) pärast päris suur.

Ma liigitaksin "Detembripoisid" lastefilmiks, ning seetõttu andestan ka mõned absurdsused.

Minu hinne: 7/10

107. Atonement (2007)

Režissöör: Joe Wright ("Pride & Prejustice")
Osades: Keira Knightley, James McAvoy, Saoirse Ronan ja teised
IMDB tärne: 8,1/10

Põhjus, miks ma tahtsin filmi näha, ei seisne osavates promomistrikkides, vaid Ian McEwanis, kes on üks minu lemmikkirjanikke. Eelreklaam on olnud tõesti tugev, mõistmaks miks, on tarvis vaid film ära vaadata, ja vastus on selge - massistseenid, mis nõuvad filmi eelarvest oma ulatuslikku osa.

Sisu keerleb noorusest tingitud mõistmatuse ümber, mille tagajärgi hiljem parandada püütakse.

Filmil on olemas kõik, et olla potentsiaalne laiatarbefilm, ja sellest olenemata suudab "Atonement" hoiduda olemast liiga lääge. Kas liigne reklaam tasus end ära? - Pean tunnistama, et olen natukene pettunud, aga see on muutunud juba tavaliseks, nii et .. Tasub siiski vaatamist, kas või seetõttu, et film on söönud end IMDB toppi.

Minu hinne: 8/10

104. Notes on a Scandal (2006)

Režissöör: Richard Eyre
Osades: Judi Dench, Kate Blanchett ja teised
IMDB tärne: 7,7/10

Kooliskandaalid on alati põnevad. Kui ise enam oma õpetajaid õpilastega kurameerimas (milline tore sõna) ei näe, siis võib vaadata filme, mis pakuvad sama elamuse, kui mitte enamat.

Cate Blanchett mängib malbet õpetajannat nimega Sheba, kes läheb tööle uude kooli. Judi Denchi mängitud Barbara on selles koolis juba kaua töötanud, ning kui ta avastab Sheba ühega oma õpilastest, otsustab ta pöörata nähtu enda kasuks.

Mõlemad õpetajakarakterid on huvitavad, kuigi Barbara on üsna stereotüüpne pensionieale lähenev õpetaja, kes omab kassi, ning vajab ennekõike inimest, et oma üksindust täita.

Lõpus ootab nii mõnigi üllatus.

Minu hinne: 7,5/10

99. The Hottest State (2006)

Režissöör: Ethan Hawke
Osades: Martin Webber, Catalina Sandino Moreno, Michelle Williams, Laura Linney, Ethan Hawke ja teised
IMDB tärne: 6,1/10

Peale selle, et Ethan Hawke näitlemisega tegeleb, kirjutab ta ka raamatuid ning muudab need kümme aastat hiljem filmideks.

"The Hottest State" ilmus raamatuna 1996ndal aaastal. Teos on autobiograafiline, seega ainus inimene, kes oleks võimeline seda filmiks vormida, on mr. Hawke ise. Sarnaselt Woody Allenile näitab režissöör end ka filmi sees, mida peetakse kahjuks "The Hottest State'i" komistuskiviks. Liiga enesekeskne?

Mind see ei häirinud. Mulle meeldib teadmine, et autor on oma projekti niivõrd kiindunud, et ei usalda seda kellegi teise kätte. See tulemus on lihtsalt huvitav ja ehk isegi ootamatu. Kui kedagi häirib Hawke'i liigne nartsissism (nagu paljusid kriitikuidki), soovitaksin panustada pigem soundtracki (mitte filmi) soetamisse.

Sisust:

*William (Mark Webber) is an actor who meets and falls for a beautiful songwriter, Sara (Catalina Sandino Moreno), which takes him on a journey around the U.S. and to Mexico to win her heart. /http://movies.go.com

Tundub, et mind on võimalik ära võluda Coca-Cola, ameerika autode, sellesama (sic!) NY-aura ning Mehhikoga. Kuid mitte ainult - filmi "The Hottest State" sisu pole mulle võõras, mis teeb selle uskumatult realistlikuks.

* Pole stereotüüpne love-story, ausalt.

Minu hinne: 7,5/10

91. A Good Year (2006)

Režissöör: Ridley Scott („Hannibal”, „Kingdom of Heaven” jpt)
Osades: Russell Crowe, Rafe Spall, Archie Panjabi, Richard Coyle ja teised
IMDB tärne: 6,7/10

Crowe on varemgi Ridley’ga koostööd teinud filmis „Gladiaator,” mida ma kunagi lõpuni ei suuda vaadata. Mul on nii kahju, kui mulle mõne sellise režissööri film ei meeldi. Ma kardan, et mul on paranoiad, et nende eesmärgiks on teha järgmine box office hit.

Russell mängib Londoni pankurit, kellele onu pärandas (või noh, tegelikult ju ei pärandanud, Max oli ainus elav sugulane) oma viinamarjaistanduse Provence’is. Kui Max Skinner (Crowe) väike oli, veetis ta pidevalt aega onu juures, vananedes sai Skinnerist aga tõbras, kelle esimeseks sooviks on istandus maha müüa. Peagi ilmub välja tüdruk, kes väidab olevat onu tütar. Lisada kohustuslik armumine prantslannase, mälestused minevikust, veidrad kohalikud ja väärtuste muutumine.

Järjekordne film, mida mina nimetaksin kindla peale minekuks. Toppida mõni kuulus näitleja ilusasse keskkonda, mis teeb filmi visuaalselt nauditavaks, ja ongi järjekordne teos sellest, kuidas vaimsed väärtused võidavad materialismi. „Under the Tuscan Sun” sobib ka siia.

Mulle meeldisid stseenid onuga (kuigi ma tahan teada, miks jätavad kogemusega režissöörid sisse selliseid vigu, mida isegi mina tähele panen?) ja Marion Cotillard („La Môme”!!!).

Minu hinne: 6/10

87. Ex Drummer (2007)

Režissöör: Koen Mortier
Osades: Dries van Hegen, Norman Baert, Gunter Lamoot, Sam Louwyck ja teised
IMDB tärne: 6,9/10

Kui keegi kirjeldab mingit film sõnadega, et see on "peaaegu nagu Trainspotting", siis ma lihtsalt pean ma seda vaatama.Aastatega on minu "Trainspottingu" vaimustus vähenenud (kuigi raamat on mul jätkuvalt öökapil), sest ma muutun väga õnnetuks, kui pool maailma minu privaatlõbudega kursis on. Mul on mingisugune imelik nõme omanditunne osade filmide, muusikute ja raamatute suhtes, kui ma olen need enda jaoks avastanud. Ja globaliseeruvas maailmas on mul pidevalt nõme omanditunne.

Belgia ja Holland on juba tuntud üliliberaalsete filmide poolest. Kui midagi teistest Euroopa riikidest pärinevat nimetada liberaalseks, siis Belgolland suudab teha kõigest oma versiooni, mis muudab kõik varasema normaalseks, ehk isegi konservatiivse(ma)ks. Kui neid piire kompida, siis mulle tundub, et nad ei häbene välja tuua tabusid.

Filmi keskseteks tegelasteks on neli jällegi suurema või väiksema puudega meest, keda ühendab muusika tegemine. Flaami muusikud Koen, Jan ja Ivan tahavad, et nende punk bändiga liituks ka kirjanik, kelle kaasamine tuleks kasuks nende muusikale. Laulja Koeni suhet maailmasse näitab tema kujutamine koduses miljöös. Naised talle (eriti) ei meeldi, ja ta ei häbene seda ka näidata. Jan - geist bassist, ei saa kasutada oma paremat kätt, kuna ta ema tabas ta kord masturbeerimast. Lisada veel Ivan, kurt kitarrist, ning Dries, uus kirjanikust trummas, kes väidab, et ei oska trumme mängida. Filmi kaasatakse ka nelja tegelase kodune elu, puudutamata ei jää partnerid, päevakajalised teemad (feministid, immigrandid), surev beebi (baby Dawni saatusekaaslane) ja stseenid, mis sunniksid mõnedki inimesed jälkusest kinost lahkuma.

Kokkuvõtvalt vägagi tumedatooniline film, mida võiks pidada realistlikult absurdseks. Kui keegi kipub arvama, et see on järjekordne seks-ja-vägivald film, siis tõepoolest, pettuma ei pea, aga erinevuseks teistest filmidest on sellise glasuurkihi all must satiiv. Ning üsna huvitav on vaadata ning mõelda, et mida järgmiseks.

Trainspottingu plussiks on korrastatus, "Ex-Drummer" on üsnagi laialivalguv ning absoluutselt mitte ühegi positiivse tegelasega film. (Ja kui aus olla, siis "Trainspottinguga" võrdlemine pole päris õige, aga ma teen seda ikkagi.)

Minu hinne: 7,5/10

85. Little Children (2006)

Režissöör: Todd Field („Eyes Wide Shut”)
Osades: Kate Winslet, Patrick Wilson („Hard Candy”), Jackie Earle Haley ja teised
IMDB tärne: 7,9/10

Filmi „Little Children” tegevuspaigaks on äärelinna New York. Aeg-ajalt sekkub filmi ka jutustaja, mis jättis veelgi enam „Meeleheitel koduperenaiste” mulje. Peategelasi on seekord mitu, nagu ka tegevusliine.

Pereema Sarah (Kate Winslet) veedab oma päevi oma lapsega mänguplatsil. Brad (Wilson), isa, kes on pojaga kodune, mõjub värskendusena perenaiste igapäevasele mänguväljaku-rutiinile. Kuna nii Sarah’l kui ka Brad’il on probleeme oma abikaasadega, leiavad nad üksteist. Kõik tundub üsnagi roosiline, kui Brad pakub oma uuele armastatule võimalust temaga koos põgeneda.

Äärelinna näilist idülli tuleb rikkuma Ronnie, kes istus vanglas kaks aastat lastele siivutute kehaosade eksponeerimise pärast. Mees elab koos oma emaga, ning viimane on ka kindel, et kui Ronnie mõne endavanuse naisterahva leiaks, siis tõenäoliselt ta enam kõlvatuste peale ei mõtlekski. Mees ongi nõus minema pimekohtingule, mis tundub minevat vägagi edukalt, kuid lõppeb jällegi halvasti.

Larry on endine politseinik, kes igatseb oma endist töökohta. Ka tema minevik pole puhas – politseinikuna töötades tulistas ta kogemata ühte teismelist, kes seejärel suri. Kui linna naases Ronnie, otsustas Larry tema kõik, et pahalane lastele halba ei saaks teha. Larry meetmed olid jällegi agressiivsed, ning jällegi saab surma süütu ohver.

Kõik lõppeb üsnagi üllatavalt (ja jätkuvalt mingisugusel desperatehousewives’ilikul moel. Samas ei anna eriti lootust inimestele, kes on oma mustvalgesse ellu vähegi värvi lisanud. Nii et tegelikult üsnagi kristlikult moraalitsev film: ära peta, ning andesta teistele tehtud vead. Seda, mida ma viimases lauses mainisin, tasub võtta magushapus kastmes.

Minu hinne: 7,5/10

83. Mystic River (2003)

Allikas: cinemavvenire.it

Režissöör: Clint Eastwood
Osades: Sean Penn, Tim Robbins, Kevin Bacon, Kevin Chapman ja teised
IMDB tärne: 8/10

Jätkan jälle täiesti juhuslikult Kevin Baconi teemat.

Mulle ei meeldi, kui filmid muutuvad nii läbinähtavaks, nii et planeeritud twist mängitakse juba enne toimist kätte, ning vaataja võib tunda, et vot temal oligi õigus (sest kõik juhtnöörid viisid ju sellise arvamiseni). Aga paraku arvavad seda pea kõik vaatajad. Mõned üksikud usuvad, et äkki meid püüti üht arvama panna, aga tõde on vastupidine.

Head filmid peavad esile kutsuma emotsioone, aga mõnikord tundub mulle, et need hetked ongi seepärast sisse topitud, et teha hea film, võita Oscar ja nii edasi. Eriti tõhus on tappa süütuid inimesi, keda on juba varem süüdi mõistetud vaataja poolt, aga kelle reaalne süütus selgub alles lõpus. Roheline miil kuulub ka umbes samasse klassi. Lõpus kohutustlik ahastamine, et oi, me tõepoolest ei suutnud seda arvatagi.

The movie was named as one of "The 20 Most Overrated Movies Of All Time" by Premiere.

Nõustun.

Kuigi mulle meeldivad eksitentsialistliku lõpuga filmid, siis see minu jaoks ei töötanud.

Minu hinne: 6/10

79. Candy (2006)

Allikas: www.ew.com

Allikas: www.about.com

Režissöör: Neil Armfield
Osades: Abbie Cornish, Heath Ledger ja teised
IMDB tärne: 7/10

Vabandan, et pole viimasel ajal siia midagi postitanud, ja ütlen juba ette, et novembri keskpaigani minust väga aktiivset blogijat ilmselt polegi.

Ma ei jaga Heath Ledgeri vaimustust, sest oma kuulsuse on ta suuresti saavutanud selle filmi tõttu. Pärast "Candy" nägemist olen oma arvamust muutnud. Üllataval kombel sobis ta sellesse rolli ideaalselt. Heath peakski jääma Austraalia filmide juurde, ausalt, ja ma hakkaks isegi temast kergelt vaimustuma.

Kunstnik Candy, luuletaja Dan, intensiivne armastus (milline k i i n d u m u s), heroiinisõltuvus, sõbrad (ja Casperi tegelaskuju oli mulle uskumatult sümpaatne), vanemad ja raha. Huvitav oli vaadata, sest lahenduskäigud olid minu jaoks uued. Välja arvatud sõit sellega, mis on tuttav juba Truffaut' Doinel'i saaga esimesest filmist.

Visuaalselt nauditav (nagu paljud Austraalia filmid), narkootikumide käsitlemine oli realistlik, ja muidu ka vägagi aww, kuigi ka kurb ja masendav. Samas, millisele naissoost isikule ei meeldiks idee, et mees on võimeline armastuse nimel kõike tegema?!

"You can stop, but you dont want to and when you want to stop, you cant."

"I wasn't trying to wreck Candy's life, I was trying to make mine better."

Minu hinne: 8/10

75. The Nanny Diaries (2007)

Allikas: worstpreviews.com

Režissöörid: Shari Springer Berman & Robert Pulcini
Osades: Scarlett Johansson, Donna Murphy, Nicholas Art ja teised
IMDB tärne: 6,3/10

Blaaah! Ega Scarlett Johanssoni kaasamine filmi heaks ei tee. Üsna tavaline Hollywoodi film, mida on vürtsitatud Mary Poppins'i mängulisusega. See, mis oli juurde pandud, see mulle tegelikult meeldis (st visuaalsed ideed).

Sisu on üsnagi etteaimatav. Rikkad NY lapsevanemad, kellel on aega kõigeks muuks, kui lapsega olemiseks. Otseloomulikult on vaja lapsehoidjat, kui ema päevad läbi shoppamas käib. Isa on tüüpiline brat, kes värsket liha himustab.

Filmi teiseks pealkirjaks sobiks "When Annie Becomes Nanny"

Minu hinne: 5,5/10

73. Sügisball (2007)

Allikas: Eesti Ekspress

Režissöör: Veiko Õunpuu
Osades: Rain Tolk, Juhan Ulfsak, Mirtel Pohla, Taavi Eelmaa, Sulevi Peltola, Tiina Tauraite, Maarja Jakobson ja teised
IMDB tärne: 8,5/10

Vabandust, pole kaua kirjutanud. Süüdi on minu laiskus. Poole lihtsam on magada ja teed lürpida, kui õues on kõige koledamad sügisilmad. Täna on küll vihmapilved, aga päike on suutnud sellest masendusest end nähtavaks teha. Poriloigud, vaikne pühapäev, sügislehed, päike ja koristajad, kes hoogsalt luuaga võimlevad - this is it, and it is great! Teen siis vanad võlad tasa, ja räägin filmidest.

Eelmisel teisipäeval käisime kinos Eesti filmikunsti kaemas. Keskpäevase seansi kohta oli üsna palju inimesi (minu arust) igast vanusest. Meie ette sattus istuma üks vanapaar, kes "jubedamate" kohtade ajal üksteisele midagi sosistasid, aga tegelikult pidasid nad vapralt vastu. Olen kuulnud, et päris paljud inimesed on poole pealt lahkunud, kui Sügisballi näidati.

"Sügisball" on järjekordne film, mille puhul jagunevad vaatajad kaheks: neile, kas meeldib, või ei meeldi üldse. Mulle meeldis! Julgelt võin öelda, et see on üks väheseid filme, mida ma välismaal teistele julgeks soovitada. Tihti on tunne, et eesti filmile ei antagi eriti lootust, sest materdakse maha kõik sooritused.

Filmile heidetakse ette, et see on aeglane ja igav. Mul ei olnud kordagi tunnet, et peaks nüüd haigutama või magama heitma (Ja mulle meeldib "Lost in Translation" ka). Igav - tjah, tegelikult ongi inimeste elud üsnagi igavad. Ma kujutan ette, et kui keegi tahaks minu elust sellist pealiskaudset filmi teha, siis ega sealgi mingit põnevat süžeed pole - ja tõesti, vürtsiks ehk ongi ülepäeviti toimuvad Maxima-käigud :)
Ja siis see tapmisstseen, mis tundub liialdatud. Tegelikult on väga lihtne piiri ületada, nagu ma olen korduvalt öelnud. Kui minu ees seisab auto, millel on võtmed ees, aga puudub juht, siis oleks lihtne sisse hüpata ja oma elu prssekeerata. Kui suudad tahtmisele vastu panna ja situatsioonis koomikat tajuda, on kõik okei, st. piiri ei ületata.

Tegelikult ma muhelesin, kui ma shveitserite kostüümi nägin. Kui ma olin üsna väike, siis iss tõi mulle mingisuguseid vanu Disney multikaid (mis tõepoolest olidki Walt Disney looming), ühes osas kandis Donald vägagi sarnast riietust. Kahe tegelase vahel tekkis automaatselt mingisugune naljakas side.

Ja veel - see viimane Mati kõne, et igas korteris elavad tegelikult erinevad inimesed, kes .. yada-yada-yada .. oli liigne. Mõne jaoks muidugi ideaalne tsitaat, aga me teame seda ju isegi.

Halvast küljest muidugi see, et Eestit reklaamitakse jällegi halli ja nõuka-aegsena, mis paratamatult stereotüüpidele toiduks . Siiski, kas meil ongi midagi muud, millele toetuda?

Ning midagi jäi sisust puudu, kuna film ei jäänud kripeldama.

Minu hinne: 7,5/10

C&M,
korterielanik, kes tahab olla õnnelik (nagu kõik teisedki)

53. Turks fruit (1973)

Režissöör: Paul Verhoeven
Osades: Monique van de Ven, Rutger Hauer ja teised
IMDB tärne: 7,1/10

See on üks väga imelik film. Ma ei julgeks seda isegi kellelegi soovitada, aga see on tegelikult väga hea. Hollandlikult vabameelne (kes näinud filmi"Phileine zegt sorry", see teab, mida ma mõtlen - PS! PZS pole võrreldav Verhoeveni filmiga), aga samas mitte üleliigselt rõve. Teatud huumor, mis ei luba eksitada antud filmi mingi muu maa omaga. Võluv, imelik, veider, kohatu ja nostalgiline. Ja ilusad inimesed. Skuptor ja tema muusa.

Ja seda turkish delight'i olen ma isegi söönud. Üsna huvitav tekstuur (heh) ja maitse. Ei oska isegi maitseomadusi millegagi võrrelda. Mulle ei meeldinud, aga iss sõi kaks karpi tühjaks.

Päris huvitav on see, et Hollandis (ma peaksin tegelikult kasutama kogu aeg sõna "Madalmaad", aga noh) on vanusepiiriks 12, Ameerikas 18 eluaastat.

Mulle tundub, et ma hakkan Hollandiga hästi läbi saama, aga see selgub alles tulevikus : )

Minu hinne: 8/10