87. Ex Drummer (2007)

Režissöör: Koen Mortier
Osades: Dries van Hegen, Norman Baert, Gunter Lamoot, Sam Louwyck ja teised
IMDB tärne: 6,9/10

Kui keegi kirjeldab mingit film sõnadega, et see on "peaaegu nagu Trainspotting", siis ma lihtsalt pean ma seda vaatama.Aastatega on minu "Trainspottingu" vaimustus vähenenud (kuigi raamat on mul jätkuvalt öökapil), sest ma muutun väga õnnetuks, kui pool maailma minu privaatlõbudega kursis on. Mul on mingisugune imelik nõme omanditunne osade filmide, muusikute ja raamatute suhtes, kui ma olen need enda jaoks avastanud. Ja globaliseeruvas maailmas on mul pidevalt nõme omanditunne.

Belgia ja Holland on juba tuntud üliliberaalsete filmide poolest. Kui midagi teistest Euroopa riikidest pärinevat nimetada liberaalseks, siis Belgolland suudab teha kõigest oma versiooni, mis muudab kõik varasema normaalseks, ehk isegi konservatiivse(ma)ks. Kui neid piire kompida, siis mulle tundub, et nad ei häbene välja tuua tabusid.

Filmi keskseteks tegelasteks on neli jällegi suurema või väiksema puudega meest, keda ühendab muusika tegemine. Flaami muusikud Koen, Jan ja Ivan tahavad, et nende punk bändiga liituks ka kirjanik, kelle kaasamine tuleks kasuks nende muusikale. Laulja Koeni suhet maailmasse näitab tema kujutamine koduses miljöös. Naised talle (eriti) ei meeldi, ja ta ei häbene seda ka näidata. Jan - geist bassist, ei saa kasutada oma paremat kätt, kuna ta ema tabas ta kord masturbeerimast. Lisada veel Ivan, kurt kitarrist, ning Dries, uus kirjanikust trummas, kes väidab, et ei oska trumme mängida. Filmi kaasatakse ka nelja tegelase kodune elu, puudutamata ei jää partnerid, päevakajalised teemad (feministid, immigrandid), surev beebi (baby Dawni saatusekaaslane) ja stseenid, mis sunniksid mõnedki inimesed jälkusest kinost lahkuma.

Kokkuvõtvalt vägagi tumedatooniline film, mida võiks pidada realistlikult absurdseks. Kui keegi kipub arvama, et see on järjekordne seks-ja-vägivald film, siis tõepoolest, pettuma ei pea, aga erinevuseks teistest filmidest on sellise glasuurkihi all must satiiv. Ning üsna huvitav on vaadata ning mõelda, et mida järgmiseks.

Trainspottingu plussiks on korrastatus, "Ex-Drummer" on üsnagi laialivalguv ning absoluutselt mitte ühegi positiivse tegelasega film. (Ja kui aus olla, siis "Trainspottinguga" võrdlemine pole päris õige, aga ma teen seda ikkagi.)

Minu hinne: 7,5/10

79. Candy (2006)

Allikas: www.ew.com

Allikas: www.about.com

Režissöör: Neil Armfield
Osades: Abbie Cornish, Heath Ledger ja teised
IMDB tärne: 7/10

Vabandan, et pole viimasel ajal siia midagi postitanud, ja ütlen juba ette, et novembri keskpaigani minust väga aktiivset blogijat ilmselt polegi.

Ma ei jaga Heath Ledgeri vaimustust, sest oma kuulsuse on ta suuresti saavutanud selle filmi tõttu. Pärast "Candy" nägemist olen oma arvamust muutnud. Üllataval kombel sobis ta sellesse rolli ideaalselt. Heath peakski jääma Austraalia filmide juurde, ausalt, ja ma hakkaks isegi temast kergelt vaimustuma.

Kunstnik Candy, luuletaja Dan, intensiivne armastus (milline k i i n d u m u s), heroiinisõltuvus, sõbrad (ja Casperi tegelaskuju oli mulle uskumatult sümpaatne), vanemad ja raha. Huvitav oli vaadata, sest lahenduskäigud olid minu jaoks uued. Välja arvatud sõit sellega, mis on tuttav juba Truffaut' Doinel'i saaga esimesest filmist.

Visuaalselt nauditav (nagu paljud Austraalia filmid), narkootikumide käsitlemine oli realistlik, ja muidu ka vägagi aww, kuigi ka kurb ja masendav. Samas, millisele naissoost isikule ei meeldiks idee, et mees on võimeline armastuse nimel kõike tegema?!

"You can stop, but you dont want to and when you want to stop, you cant."

"I wasn't trying to wreck Candy's life, I was trying to make mine better."

Minu hinne: 8/10

72. Shrooms (2006)

Režissöör: Paddy Breathnach
Osades: Lindsey Haun, Jack Huston ("Factory Girl"), Max Kasch, Maya Hazen, Alice Greczyn ja teised
IMDB tärne: 5,8/10

Nojah, me kõik oleme näinud õudusfilme (jutumärkides), mille tegevus toimub metsas. Inimesed hakkavad ükshaaval kaduma. Need, kes veel elus, leiavad järjest oma sõpru, kes juba teises ilmas on. Tavaliselt on plot'i kaasatud ka imelikud inimesed, kes aastaid oma metsamajakeses üksindust nautinud. Lõpus, nagu ikka, kohustuslik twist.

Kui loota midagi teistsugust, sest see on iiri film, siis peab pettuma. Olgu, plusspunkte annaks visuaalide eest, aga tüüpiline stsenaarium, mida ka maagiliste seente kaasamine (härraste puudulikud seeneteadmised on ka ilmsed) ei päästnud, nullib ilusad stseenid.

Oh, Iiri metsades jookseb ringi hullunud ameerika tsikk, kes inimesi tapab. Beware!

Minu hinne: 4.5/10

38. Around the Fire (1999)

Režissöör: John Jacobsen (ATF on ainus film, mille režissöör ta on olnud)
Osades: Devon Sawa, Tara Reid ja teised
IMDB tärne: 5,5/10

Rehab on viimasel ajal väga populaarne. Lindsay Lohan on seal juba mõnda aega istunud, Amy Winehouse ja ta abikaasa ei suutnud võõrutusravil püsida ja Pete Doherty teeb sinna pidevaid tsekkinne ja tsekkaute. Filmis on moosipoiss Devon Sawa tegelaskuju, erinemata nimetatud kuulsustest, sattunud narkootikumide tõttu ravile. Nagu ikka, algab kõik minevikku vaatamisega. Simoni (Devin Sawa) ema suri, kui ta oli noor. Poiss uskus, et isa pettis ema naisega, kellega hiljem ka abiellus, mis põhjustab talle suuri kannatusi. Kui Simon läheb boarding schooli, kohtub ta tüüpilise duširuumi kähmluse tõttu Andrew'ga. Andrew abil tutvub Simon narkootikumidega ja hipidega, kes veedavad aega muusikafestivalidel tuuritades. Lugu lõpeb tõe selgumisega (ja tegelikult ma ei suuda absoluutselt mõista, miks ta selle peale varem ei tulnud) ja leppimisega. Oli tore, sai läbi, heh.

Minu hinne: 5/10

18. Christiane F. - Wir Kinder vom Bahnhof Zoo (1981)

Alguses normaalne tsikk,

kes käib David Bowie kontserdil.



junkie

Režisöör: Uli Edel
Näitlejad: Natja Brunckhorst & others
IMDB tärne: 7.6/10
Treiler

Christiane F. (full name: Vera Christiane Felscherinow), was born in Hamburg on May 20, 1962. Her family moved to West Berlin when she was a child. Christiane is famous for her struggle with her drug addiction, especially to heroin.

When she was 12 years old, she first smoked hashish; by the time she was 14, she was a junkie and prostitute in the Bahnhof Zoo scene, an infamous group of teenaged drug-users and prostitutes (of both sexes) in Berlin. Christiane tried numerous times to overcome her addiction, but did not become totally clean until the birth of her son in 1996. As of 2006, she remains clean and lives with her son in a small city in Brandenburg.

Her story is well known in Germany because two journalists from the news magazine Stern, Kai Herrmann and Horst Rieck, ran a series of articles about her life and her addiction which eventually led to the successful book Christiane F. – Wir Kinder vom Bahnhof Zoo. The report chronicles her life from 1975 to 1978, when she was aged 12-15. The narrative of the book is in the first person, from Christiane's viewpoint, but was written down by the journalists functioning as ghostwriters.

In 1981, the story was made into a film directed by Uli Edel and produced by Bernd Eichinger and Hans Weth. Its title in Germany was Wir Kinder vom Bahnhof Zoo, and in English-speaking countries Christiane F. The screenplay was written by Herman Weigel. Christiane worked as an advisor for the film, but did not appear in it herself. David Bowie, Christiane's favorite singer at the time of the story, appears as himself. Bowie also provided much of the music in the movie, released on the 1981 soundtrack album Christiane F.

She lives today in a Brandenburg village near Berlin and has a 10 year old son (* 1996). / Wiki

Minu hinne: 7,5/10