81. Efter brylluppet (2006)

Režisöör: Susanne Bier
Osades: Mads Mikkelsen, Rolf Lassgård, Sidse Babett Knudsen, Stine Fischer Christensen ja teised
IMDB tärne: 7,9/10

Ma poleks eales uskunud, et Sigur Ros mõne India-stseeni taustaks sobib, aga taanlased teevad selle täiesti võimalikuks. Jacob, tüüp, keda mängib Mads Mikkelsen (kes on taani filme näinud, sellele pole tema nägu ilmselt ka võõras), peab Indias lastekodu. Kuna asutust ootab pankrot, on Jacob nõus minema Kopenhaagenisse, et suruda kätt mehega, kes võib-olla valib tema projekti, et seda rahastada. Viisakusest kutsus Jørgen (rahastaja) Jacobi ka enda tütre pulma, kuhu teine otseloomulikult ka läks. Pulmas selgus, et Jacobi kunagine tüdruk on Jørgeni abikaasa, ja tegelikult sattus Jacob oma enda tütre, kelle olemasolust tal varem aimugi polnud, pulma. Kõlab nagu mõni Ladina-Ameerika seep, aga nii see päris pole.

Sisu pole mindphuck, mis päevaks või päevadeks kummitama võiks jääda, aga emotsioone on küllaga. Kellele meeldivad close-up'id silmadest ja huultest, näevad seda ka. Vahepeal on tunne, et kaameraga on isegi veidike mängitud, aga mitte väga jõuliselt. Visuaalselt jälle üks kena film ilusate inimesega.

PS! Susanne Bier'i "Elsker dig for evigt" on ka hea väga hea.

Minu hinne: 7/10

80. London to Brighton (2006)

Peategelased Brightonis

Tuule käes mänglevate plasttopside stseen oli ka

Punamütsike ja kuri hunt

Filmi kõige tähtsam (ja kohutavalt irooniline) stseen, kes tahab põhjust teada, vaadaku filmi

Režissöör: Paul Andrew Williams
Osades: Lorraine Stanley, Georgia Groome ja teised
IMDB tärne: 7,1/10

Filmi peategelasteks on juba kogenud prostituut ja 12-aastane tüdruk. Prostituudi pimp käskis esimesel leida alaelaine tüdruk, kes oleks nõus lisaraha teenima pisikese tööotsaga. Kuna tüdruk oli kodust jalga lasknud (ebastabiilne perekond), ning elas tänavatel, siis oli ta nõus. Kelly, vanem prostituut, tuli temaga kliendi juurde kaasa. Kliendiks oli miljonär, kes soovis rahuldada oma armastust sadomaso vastu alaealise tüdruku peal. Päris tema soovi järgi ei läinud, sest ta ei domineerinud, vaid oli pigem lootusetus seisus submissive.

Kui miljonäri poeg selle sutenööri üles otsis, kes tema isale naisi (oh, lapsi) muretses, ja nende kahe kohest kohaletoomist nõudis, siis vaataja võis veenduda, et tegu on jällegi sellise filmiga, mille süžee on ammusest ajast tuttav. Kui film on lõpuni vaadatud, siis peab režissöörile au andma, well done, mate.

Kaameratöö mulle ei meeldinud, kuigi ma saan aru, miks see selline oli. Lähendas teemale küll. Väga jube on tüdruku liin. 12-aastane plika, kes on sunnitud olema tugev ja enda eest tänaval seisma, on ikkagi laps (kaisukaru teema). Ja miks need suured inimesed kaasavad oma mängudesse inimesi, kelle jaoks on hoopis teised mängud?! Minu arust on Freudil siinkohal õigus.

Ja kuidas ma selle filmi peale sattusin? Brighton on minu jaoks uskumatult sümpaatne linn. Veekogu ääres ja äärmiselt tolerantne. Woo-hoo! Aga see pole peamine põhjus - üks inimene, kes ka seda blogi loeb, ja mulle suureks eeskujuks on, kutsus mind Brightoni enda sünnipäevale! Seega .. from London to Brighton it is.

Kui kedagi huvitab, siis režisöör hoiab filmi IMDB boardil silma peal, nii et .. kui on küsimusi, siis tema teab kindlasti vastust.

Minu hinne: 7/10

79. Candy (2006)

Allikas: www.ew.com

Allikas: www.about.com

Režissöör: Neil Armfield
Osades: Abbie Cornish, Heath Ledger ja teised
IMDB tärne: 7/10

Vabandan, et pole viimasel ajal siia midagi postitanud, ja ütlen juba ette, et novembri keskpaigani minust väga aktiivset blogijat ilmselt polegi.

Ma ei jaga Heath Ledgeri vaimustust, sest oma kuulsuse on ta suuresti saavutanud selle filmi tõttu. Pärast "Candy" nägemist olen oma arvamust muutnud. Üllataval kombel sobis ta sellesse rolli ideaalselt. Heath peakski jääma Austraalia filmide juurde, ausalt, ja ma hakkaks isegi temast kergelt vaimustuma.

Kunstnik Candy, luuletaja Dan, intensiivne armastus (milline k i i n d u m u s), heroiinisõltuvus, sõbrad (ja Casperi tegelaskuju oli mulle uskumatult sümpaatne), vanemad ja raha. Huvitav oli vaadata, sest lahenduskäigud olid minu jaoks uued. Välja arvatud sõit sellega, mis on tuttav juba Truffaut' Doinel'i saaga esimesest filmist.

Visuaalselt nauditav (nagu paljud Austraalia filmid), narkootikumide käsitlemine oli realistlik, ja muidu ka vägagi aww, kuigi ka kurb ja masendav. Samas, millisele naissoost isikule ei meeldiks idee, et mees on võimeline armastuse nimel kõike tegema?!

"You can stop, but you dont want to and when you want to stop, you cant."

"I wasn't trying to wreck Candy's life, I was trying to make mine better."

Minu hinne: 8/10

78. Boy Meets Girl (1984)

Režissöör: Leos Carax (Le Oscar a X)
Osades: Mireille Perrier, Denis Lavant ja teised
IMDB tärne: 6,8/10

Mulle meeldib, kui masendava ilmaga käivad kaasa veelgi masendavamad asjad, et muuta ilma, mis juba loomu poolest masendav, veelgi masendavamaks. Ja masendus, muideks, pole alati halb, sest see inspireerib.

Ma ei imesta, miks prantslased nii agaralt AD-sid võtavad - neil on loomuses mingi üleüldine eksistentsialism. Äng, absurd, võõrandumine (ja üksindus).

Filmi režisöör oli vaid 24-aastane, kui ta selle valmis tegi. Kui vaadata filmi aastaarvu teadmata, siis vaid pisikeste vihjete järgi saab aru, et tegu pole prantslaste nouvelle vague'iga. Edusammud tehnikas (kaasaskantav "pleier"), muusika (Dead Kennedy's, Bowie), kuid ilmselgelt on mõjutusi saadud suurmeister Godard'ilt.

Kurb, ilus, nutikas.

Minu hinne: 7,5/10

77. Broken English (2007)

Melvil vasakul

Melvil kohvitassiga

Melvil paremal

Melvil üksinduses

Režissöör: Zoe R. Cassavetes
Osades: Parker Josie, Drea de Matteo, Melvil Poupaud ja teised
IMDB tärne: 6,1/10

Muide, ei tasu arvata, et Melvin selle filmi peategelane on - ta lihtsalt oli meeletult oh-la-la, nii et enamikel minu screencappidel ta ka esineb. Mulle võivad küll meeldida rõvedad ja shokeerivad filmid, aga vahepeal olen ma ka tüdruk, kelle arust on sellised filmid suurepärased. Tänase seisuga on see minu käesoleva aasta lemmikfilm (nagu ka "2 Days in Paris")!
Nora, tsikk filmis, külastas isegi Serge G. elukohta. Naisrežissöör Zoe, kes suutis miljoni dollari eest sellise filmi teha - vägagi bien ju!

Lõpp meenutas üsna selgelt sellist filmi nagu "Before Sunset." "Sa jääd lennukist maha." - "Ma tean."

Minu hinne: 8/10 (Kuigi pean tunnistama, et filmi sisu jäi mõnevõrra nõrgaks - 7,5 oleks jällegi vähe. Melvin lisas punkte, aga ma ei saa midagi teha, sest ta oli lihtsalt kena:)

76. Midnight Cowboy (1969)

Režissöör: John Schlesinger
Osades: Dustin Hoffmann, John Voight ja teised
IMDB tärne: 7,9/10

Film võitis kolm Oscarit. Peaksin alustama sellest, et mulle meeldivad filmid, mis kannavad edasi teatud NY-meeleolu. "Taxi Driver" läheb samasse kategooriasse. "Rosemary's Baby" ja "Breakfast at Tiffany's" sellele niivõrd ei keskendu, kuid miljööst saab siiski aimu. Ühesõnaga - suurlinnalik nukrus, ehk isegi masendus.

Kui hakata filme suures plaanis vaatama, siis iga maa erineva ajaperioodi kohta, saab teha üldistusi. 70ndate (ja 60ndate lõpu) filmikangelased ei ole tingimata positiivsed tegelased, kellega samastuda. Selle filmi perioodilise paikapidavuse saab kindlaks määrata ka sürralismi-ilmingute järgi.

Ja kuigi inimestele meeldib kisendada, et see film on esimene geifilm, mis Oscari sai (ja kuidas see võis, eksole?!), siis mina seda homotemaatikat nii väga ei näinudki.

Minu hinne: 7/10

75. The Nanny Diaries (2007)

Allikas: worstpreviews.com

Režissöörid: Shari Springer Berman & Robert Pulcini
Osades: Scarlett Johansson, Donna Murphy, Nicholas Art ja teised
IMDB tärne: 6,3/10

Blaaah! Ega Scarlett Johanssoni kaasamine filmi heaks ei tee. Üsna tavaline Hollywoodi film, mida on vürtsitatud Mary Poppins'i mängulisusega. See, mis oli juurde pandud, see mulle tegelikult meeldis (st visuaalsed ideed).

Sisu on üsnagi etteaimatav. Rikkad NY lapsevanemad, kellel on aega kõigeks muuks, kui lapsega olemiseks. Otseloomulikult on vaja lapsehoidjat, kui ema päevad läbi shoppamas käib. Isa on tüüpiline brat, kes värsket liha himustab.

Filmi teiseks pealkirjaks sobiks "When Annie Becomes Nanny"

Minu hinne: 5,5/10

74. Saw III (2006)

Režissöör: Darren Lynn Bousman
Osades: Tobin Bell, Shawnee Smith, Angus Macfadyen, Bahar Soomekh ja teised
IMDB tärne: 6,5/10

"Saw"-seeriad on pälvinud suurt tähelepanu. Kui keegi tahab mõnda uuemat õudusfilmi, siis soovitatakse Vimma, Ringut ja Saagi. "The Grudge" mulle absoluutselt ei meeldinud, "Ringu't" olen püüdnud kaks korda tulutult vaadata.

Senimaani on Sael kolm osa, selle aasta sees peaks tulema ka neljas osa. Mina sattusin vaatama, nagu ikka, viimast osa. Ja nii koomiline, kui see ka ei tundu, meeldib see mulle!

Psühholoogiliselt on tegu väga hea ideega (ja see mulle meeldibki), teostus on üsna jama. Mind on väga raske nende piinamisstseenidega hirmutada, sest mulle pakub pigem huvi, kuidas nad seda tegid, mitte inimliku valu aspekt. Ma ei saa eriti tõsiselt võtta seda, kui näitleja täiesti tõsise näoga mingisust inimpea maketti puurib. Õudusfilmid jätkuvalt panustavad sellele tõekspidamisele, et film peab olema piisavalt tume (visuaalselt), mulle see jällegi ei meeldi. Võib-olla ma ei karda pimedust piisavalt.

Siiski,

Minu hinne: 6,5/10 (sarnaselt IMDB-le)

73. Sügisball (2007)

Allikas: Eesti Ekspress

Režissöör: Veiko Õunpuu
Osades: Rain Tolk, Juhan Ulfsak, Mirtel Pohla, Taavi Eelmaa, Sulevi Peltola, Tiina Tauraite, Maarja Jakobson ja teised
IMDB tärne: 8,5/10

Vabandust, pole kaua kirjutanud. Süüdi on minu laiskus. Poole lihtsam on magada ja teed lürpida, kui õues on kõige koledamad sügisilmad. Täna on küll vihmapilved, aga päike on suutnud sellest masendusest end nähtavaks teha. Poriloigud, vaikne pühapäev, sügislehed, päike ja koristajad, kes hoogsalt luuaga võimlevad - this is it, and it is great! Teen siis vanad võlad tasa, ja räägin filmidest.

Eelmisel teisipäeval käisime kinos Eesti filmikunsti kaemas. Keskpäevase seansi kohta oli üsna palju inimesi (minu arust) igast vanusest. Meie ette sattus istuma üks vanapaar, kes "jubedamate" kohtade ajal üksteisele midagi sosistasid, aga tegelikult pidasid nad vapralt vastu. Olen kuulnud, et päris paljud inimesed on poole pealt lahkunud, kui Sügisballi näidati.

"Sügisball" on järjekordne film, mille puhul jagunevad vaatajad kaheks: neile, kas meeldib, või ei meeldi üldse. Mulle meeldis! Julgelt võin öelda, et see on üks väheseid filme, mida ma välismaal teistele julgeks soovitada. Tihti on tunne, et eesti filmile ei antagi eriti lootust, sest materdakse maha kõik sooritused.

Filmile heidetakse ette, et see on aeglane ja igav. Mul ei olnud kordagi tunnet, et peaks nüüd haigutama või magama heitma (Ja mulle meeldib "Lost in Translation" ka). Igav - tjah, tegelikult ongi inimeste elud üsnagi igavad. Ma kujutan ette, et kui keegi tahaks minu elust sellist pealiskaudset filmi teha, siis ega sealgi mingit põnevat süžeed pole - ja tõesti, vürtsiks ehk ongi ülepäeviti toimuvad Maxima-käigud :)
Ja siis see tapmisstseen, mis tundub liialdatud. Tegelikult on väga lihtne piiri ületada, nagu ma olen korduvalt öelnud. Kui minu ees seisab auto, millel on võtmed ees, aga puudub juht, siis oleks lihtne sisse hüpata ja oma elu prssekeerata. Kui suudad tahtmisele vastu panna ja situatsioonis koomikat tajuda, on kõik okei, st. piiri ei ületata.

Tegelikult ma muhelesin, kui ma shveitserite kostüümi nägin. Kui ma olin üsna väike, siis iss tõi mulle mingisuguseid vanu Disney multikaid (mis tõepoolest olidki Walt Disney looming), ühes osas kandis Donald vägagi sarnast riietust. Kahe tegelase vahel tekkis automaatselt mingisugune naljakas side.

Ja veel - see viimane Mati kõne, et igas korteris elavad tegelikult erinevad inimesed, kes .. yada-yada-yada .. oli liigne. Mõne jaoks muidugi ideaalne tsitaat, aga me teame seda ju isegi.

Halvast küljest muidugi see, et Eestit reklaamitakse jällegi halli ja nõuka-aegsena, mis paratamatult stereotüüpidele toiduks . Siiski, kas meil ongi midagi muud, millele toetuda?

Ning midagi jäi sisust puudu, kuna film ei jäänud kripeldama.

Minu hinne: 7,5/10

C&M,
korterielanik, kes tahab olla õnnelik (nagu kõik teisedki)

Free Burma!

Lisainformatsioon: www.free-burma.org

Hingel

Mingil hetkel tekitan siia ka paar postitust, aga ma ei saa mainimata jätta paari asja:
1. Maire Aunaste ütles eilses "Meie" saates, et "Beverly Hills'i hulkur" on kunstfilm. WTF?
2. Kui väga tahta, siis võib varem ärgata ka. Otsida välja oma kõige jubedama kisaga äratuskell, paigutada see lauale, mis asub voodi kõrval. Et mitte seda jubedat häält kuulda, ärkab minu alateadvus, millele järgneb üleüldine teadvus, tunduvalt varem.
3. Tundub, et ma ikkagi lähen "Georgi" vaatama. Seal mängib Renars Kaupers. Minu arust on meeletult tore, et Renars eesti filmides kaasa lööb. Minu arust on meeletult tore, et ta ise meeletult tore on.
4. Kudos René Vilbrele ja Märten Vaherile "Kohtumispaik: ülikooli" eest. Imeilusad uued ja vanad kaadrid Tartust. Paar tuttavat inimest sattus ka lindile. Järjekordse heldimusega tunnistan, et kõige ilusam riik (sic!) on Tartu Suvi (hiliskevad, varasügis lähevad ka suve alla, ausalt).

72. Shrooms (2006)

Režissöör: Paddy Breathnach
Osades: Lindsey Haun, Jack Huston ("Factory Girl"), Max Kasch, Maya Hazen, Alice Greczyn ja teised
IMDB tärne: 5,8/10

Nojah, me kõik oleme näinud õudusfilme (jutumärkides), mille tegevus toimub metsas. Inimesed hakkavad ükshaaval kaduma. Need, kes veel elus, leiavad järjest oma sõpru, kes juba teises ilmas on. Tavaliselt on plot'i kaasatud ka imelikud inimesed, kes aastaid oma metsamajakeses üksindust nautinud. Lõpus, nagu ikka, kohustuslik twist.

Kui loota midagi teistsugust, sest see on iiri film, siis peab pettuma. Olgu, plusspunkte annaks visuaalide eest, aga tüüpiline stsenaarium, mida ka maagiliste seente kaasamine (härraste puudulikud seeneteadmised on ka ilmsed) ei päästnud, nullib ilusad stseenid.

Oh, Iiri metsades jookseb ringi hullunud ameerika tsikk, kes inimesi tapab. Beware!

Minu hinne: 4.5/10