120. Wristcutters: A Love Story (2006)

Režissöör: Goran Dukic
Osades: Patrick Fugit ("Almost Famous" & "Spun"), Shannyn Sossamon, Shea Whigham, Leslie Bibb, Tom Waits ja teised
IMDB tärne: 7,5/10

Vahelduseks midagi horvaadi režissöörilt. Arvasin, et see Goran Dukici film on mingisugune "Thirteen" meets "Girl, Interrupted", aga polnudki. Helge teemakäsitlus, samas tungivalt irooniamaiguline linateos enesetapjatest. Kuna ma ei ole suurem fantaasia žanri fänn, siis olin veidi skeptiline.

Kui Zia pruut poisi maha jätab, sooritab ta enesetapu. Ta ei lähe taevasse ega allmaailma, vaid kohta, kus elavad vaid suitsiidi sooritanud. See erineb tavamaailmast oma elanike poolest, kes on valdavalt eraklikud ning (positiivse) kiiksuga, ning ei naera mitte kunagi. Ka elukeskkond on tunduvalt räpasem, aga kui see välja jätta, on kõik nagu "peakski olema". Mõne aja pärast saab Zia teada, et tema endine tüdruksõber tappis end suurest kurvastusest poisi surma üle. Loomulikult on tema eesmärgiks tüdruk üles leida, ja kaaslasteks reisil on on Jevgeni ning hääletajana üles korjatud Mikal.

Kogu film on originaalne ning loominguline. Fantaasia seguneb komöödiaga, ent ei ole ülepakkuv. Ja kes usuks, et film, milles keegi ei naera, võib olla komöödia?! Keskmine ameerika filmivaataja ilmselt mitte. Kindlasti mitte film, mis kõigile meeldiks, aga tasub proovida - kas või Tom Waitsi pärast.

Minu hinne: 7/10

119. Ônibus 174 (2002)

Allikas: sinfield.orgAllikas: kk.org/truefilms

Režissöör: José Padilha & Felipe Lacerda
IMDB tärne: 7,9/10

2000. aastal Rio de Janeiros võttis Sandro terve bussitäie rahvast pantvangi. See dokumentaal ei põhine taastatud sündmustel, täpselt see, mida filmilindilt näha, toimus ka päriselus.

Brasiilia on kontrastide maa, ning sealsetetest slummide elanikud on pinnuks silmas kõigile, kes nii ei ela. "Onibus 174" annab ülevaate Sandro minevikust - eelkõige sellest, mis sundis teda niiviisi käituma, ja neli tundi kestnud sündmusest bussis.

Miks väärib see juhtum vaatamist?

1. Situatsioonikoomika. Kui mees bussi 'kaaperdas' ei võtnud bussis viibinud inimesed teda tõsiselt. Üks naine helistas oma töökohta, et ta hilineb natukene.
Sandro lasi bussist väljuda üliõpilasel, sest "too oleks muidu loengusse hilinenud". Samuti vabanes naine, kes väitis, et ka tema sugulane on olnud vangis. Hiljem püüdis sama tehnikat kasutada tüdruk, kelle vend olevat vangis. Sandro päris vangla kohta. Tüdruk ei oskanud vastata, ning jäi bussi. Lisada veel Sandro paralleeldialoogid politsei ja ohvritega.
2. Politsei kogenematus ja sidevahendite puudus. Kui badguy pistab pea aknast välja, siis võiks seda olukorda enda kasuks pöörata. Ja üks on kindel - ma ei tahaks kunagi olla politseinik Brasiilias.
3. Kõik toimub meedia silme all.
4. Kui oled veendunud, et tead loo lõppu, siis tõenäoliselt eksid.

Film on saanud väga palju auhindu erinevatelt festivalidelt, ka kriitikute vastukaja on olnud kiitev. Soovitan vaadata!

Minu hinne: 8,5/10

118. The Namesake (2006)

Režissöör: Mira Nair
Osades: Ifran Khan, Kal Penn, Tabu, Jacinda Barrett ja teised
IMDB tärne: 7,7/10

Naine abiellub india traditsioonide kohaselt mehega, kes õpib Ameerikas. Naine kolib oma abikaasa juurde. Ta armub mehesse, ja nad saavad lapse. Poiss saab vene kirjaniku järgi oma esialgseks nimeks Gogol. Mõne aasta pärast sünnib perre uus laps, seekord tütar. Lapsed võtavad omaks lääne kultuuri, vanemad jäävad kindlaks oma juurtele.

Teema pole võõras, eriti arvestades kui meeletult palju on neid perekondi, kes liiguvad mujale, et pakkuda oma lastele paremat tulevikku. Katkevad sidemed oma juurtega.

Olin peaaegu kindel, et filmis "The Namesake" puudub bollywoodlik touch, tuleb välja, et mu otsus on ennatlik. Aga samas .. see on neile nii iseloomulik, et tundukski imelik, kui see välja arvata, eriti arvestades filmi konteksti. Ja stseen ei tundunugi liialdatult, vaid pigem võimena enda üle nalja heita. Valatud sai ka paar kohustuslikku pisarat.

Minu hinne: 8/10

117. Drugstore Cowboy (1989)

Režissöör: Gus van Sant
Osades: Matt Dillon, Kelly Lynch, James LeGros, Heather Graham ja teised
IMDB tärne: 7,3/10

Film neljasest grupiliikmest, kes on huvitatud pigem sellistest mõnuainetest, mida pakuvad apteegid. Loomulikult ei näe nad vaeva retseptide hankimisega, vaid kasutavad oma kavalust ja teiste rumalust, et narkootikumideni jõuda. Kui tundub minevat tavapärast teed mööda, kuni üks neist üledoosi tõttu sureb. Õnnetuseks juhtub see hotellis, mis peab järgmiseks päevaks olema vaba, sest see on broneeritud politseinike kokkutulekuks. Kõik see paneb Matt Dilloni kehastatud liidri Bobi mõtlema rehabile.
Minu suureks üllatuseks teeb filmis kaasa ka William S. Burroughs, kelle mängitud tegelaskuju on huvitav ja intrigeeriv.

"To begin with, nobody, and I mean nobody can talk a junkie out of usin'. You can talk to them for years, but sooner or later they're gonna get hold of somethin'. Maybe it's not dope, maybe it's booze, maybe it's glue, maybe it's gasoline. Maybe it's a gunshot in the head. But somethin'. Somethin' to release the pressures of their everyday life; like havin' to tie their shoes."

Minu hinne: 8/10

116. Le temps qui reste (2005)

Režissöör: François Ozon ("Swimming Pool", "6 femmes", "Sous le sable")
Osades: Melvil Poupaud, Jeanne Moreau ja teised
IMDB tärne: 7,2/10

Melvil on üks minu lemmikprantslasi alates sellest filmist. Ja ma saan tema fenomenist täitsa aru - peale selle, et ta naisi hullutab, on tal julgust mängida homoseksuaali, millega käivad Ozoni käe all kaasa ka kompromiteerivad stseenid). Jeanne Moreau on üks tuntumaid vanema generatsiooni näitlejaid Prantsusmaal. Tema populaarsematest filmidest tõstan esile Truffaut' "Jules et Jimi."

Filmi sisu keskendub noore fotograafile nimega Romain, kes ühel päeval kokku kukub. Kuigi ta kahtlustab, et on nakatanud HI-viirusega, teatab arst, et Romainil on vähk, mis on nii kaugele arenenud, et ravile tõenäoliselt ei allu. Kuigi fotograafil on väike võimalus sellest eluga välja tulla, keeldub ta keemiaravist. Ta otsustab hakata pildistama kõike, mis talle oluline, ning usaldab oma saladuse vaid vanaemale.

Erinevalt teistest filmidest, mille peategelaseks on mõni vähiga maadlev inimene, ei keskendu "Le temps qui reste" nii traagiliselt haigusega kaasnevatele õudustele. Kergemas vormis leppimine oma saatusega, ning püüdmisega jätta endast jälg. Miinuspoolele see, et fotograaf ei oska kaameral õiget nuppu vajutada, mis selle ka tööle paneks :P

Minu hinne: 7/10

115. Je vais bien, ne t'en fais pas (2006)

Režissöör: Philippe Lioret
Osades: Melanie Laurent, Kad Merad ("Les Choristes"), Isabelle Renauld, Julien Boisselier ja teised
IMDB tärne: 7,7/10

Lili naaseb Hispaaniast. Tema kaksikvend Loïc on juba pikemat aega kadunud, ning väidetavalt sundis teda kodust lahkuma tüli isaga. Isa keeldub rääkimast, miks nad tülli läksid, ja suures masenduses oma venna pärast, keeldub Lili söömast. Tüdruku tervise päästmiseks suletakse ta range režiimiga haiglasse. Lili olukord ei parane, kuni ühe päevani, mil ta saab oma vennalt postkaardi.

Soovitan kindlasti vaadata. Filmi lõpuks saab teada, miks Loïci suhted isaga olid just seesugused, ning loodetavasti paneb ka mõtlema, miks just nii.

Minu hinne: 8,5/10

114. Babel (2006)

Režissöör: Alejandro González Iñárritu ("Amores perros", "21 Grams")
Osades: Brat Pitt, Cate Blanchett, Gael García Bernal, Adriana Barraza, Rinko Kikuchi, Koji Yakusho ja paljud teised
IMDB tärne: 7,7/10

Avasin uudisteakna, ning olin peaaegu veendunud, et ma lugesin midagi valesti. Ei lugenud. Täiesti jubedaks teeb asja tõsiasi, et mul endal oli paar nädalat tagasi valida unerohtude või "tulen ise sellest välja" vahel. Kuigi esimesed päevad olid jubedad (magasin ööpäevas ligikaudu kolm tundi), siis nüüdseks on kõik korras. Neid aegu, mil ma uinusin enne keskööd, ma enam ei mäletanudki ..

Kui filmis mängib Gael Bernal, siis tõenäoliselt ma seda ka vaatan, sest ma usaldan tema valikut. Iñárritu on ka silma jäänud kahe hea linateosega (eelmainitud), seega minu ootused olid kõrged. Mullegi üllatusena olid esindatud kõik maad, mida ma lähima kümne aasta jooksul külastada tahaks.
Filmis on neli tegevusliini, mis seotakse üheks. Jaapanlane kingib ühele maroko mehele relva, mille viimane oma tuttavale müüb. Tuttava lapsed katsetavad relva, et näha, kui kaugele see suudab lasta. Sihtmärgiks on turismibuss, milles on ka ameeriklased, kes puhkusele minnes oma lapsed mehhiklasest lapsehoidjale usaldasid.

Kui on rohkem kui üks tegevusliin, peaksid osad olema sisult võrdsed. Seekord tundsin, et mõned liinid olid tugevamad kui teised. Samas ideed olid head, ning Bernal on ka pahalasest sugulasena veenev.

Minu hinne: 7/10