116. Le temps qui reste (2005)

Režissöör: François Ozon ("Swimming Pool", "6 femmes", "Sous le sable")
Osades: Melvil Poupaud, Jeanne Moreau ja teised
IMDB tärne: 7,2/10

Melvil on üks minu lemmikprantslasi alates sellest filmist. Ja ma saan tema fenomenist täitsa aru - peale selle, et ta naisi hullutab, on tal julgust mängida homoseksuaali, millega käivad Ozoni käe all kaasa ka kompromiteerivad stseenid). Jeanne Moreau on üks tuntumaid vanema generatsiooni näitlejaid Prantsusmaal. Tema populaarsematest filmidest tõstan esile Truffaut' "Jules et Jimi."

Filmi sisu keskendub noore fotograafile nimega Romain, kes ühel päeval kokku kukub. Kuigi ta kahtlustab, et on nakatanud HI-viirusega, teatab arst, et Romainil on vähk, mis on nii kaugele arenenud, et ravile tõenäoliselt ei allu. Kuigi fotograafil on väike võimalus sellest eluga välja tulla, keeldub ta keemiaravist. Ta otsustab hakata pildistama kõike, mis talle oluline, ning usaldab oma saladuse vaid vanaemale.

Erinevalt teistest filmidest, mille peategelaseks on mõni vähiga maadlev inimene, ei keskendu "Le temps qui reste" nii traagiliselt haigusega kaasnevatele õudustele. Kergemas vormis leppimine oma saatusega, ning püüdmisega jätta endast jälg. Miinuspoolele see, et fotograaf ei oska kaameral õiget nuppu vajutada, mis selle ka tööle paneks :P

Minu hinne: 7/10

110. Winter Passing (2005)

Režissöör: Adam Rapp
Osades: Zooey Deschanel, Ed Harris, John Bedford Lloyd ja teised
IMDB tärne: 6,5/10

Näitlejannale pakutakse raha, et ta laseks avaldada oma kirjanikust isa kirjavahetuse emaga. Reese naasebki kodulinna, ning avastab, et tema kodus elavad inimesed, keda ta ei tunne. Tema isa on jällegi kolinud hädisesse kuuri.

Zooey Deschanel on järgmine noor näitleja, kelle tegemistel ma silma peal hoian. Huvitava kokkusattumisena on peategelase perekonnanimi Holden, mis viitab Salingerile, nagu ka Zooey nime päritolu.

Kuigi lõpp on igav, annavad filmile põneva varjundi tegelased (say l o n e l i n e s s) ja tegevusliin.

Minu hinne: 7,5/10

103. The Squid and the Whale (2005)

Režissöör: Noah Baumbach
Osades: Owen Kline, Jeff Daniels, Laura Linney, Jesse Eisenberg, Anna Paquin ja teised
IMDB tärne: 7,7/10

Pool-autobiograafiline film lahutusest ja selle mõjudest lastele.

Üsnagi intelligentne, natuke eww, suuresti psühholoogiline ning põnev film, mis pakitud New Yorgi miljöösse. Me gustas, mucho!

Minu hinne: 9/10

101. Junebug (2005)

Režissöör: Phil Morrison
Osades: Embeth Davidtz ("Matilda"), Alessandro Nivola, Amy Adams, Benjamin McKenzie ja teised
IMDB tärne: 7,2/10

Briti diplomaadi tütar Madeleine kohtub oma galeriis George'iga. Nad abielluvad peatselt, ning sõidavad Chicagost Põhja-Carolinasse, et sõlmida tehing kohaliku kunstnikuga. Läheduses elab ka George'i pere, keda viimane pole kolm aastat külastanud. Kuigi pereliikmed on kristlased, ei võta nad Madeleine'i omaks. Ainus, kes Madeleine'i vastu soojust üles näitab, on George'i venna (keda mängib üllatus-üllatus O.C. Ryan) abikaasa Ashley. Ashley on rase, ning varsti sündiv laps nimega Junebug peaks perre tooma helgust ja uut lootust.

Lihtne film ääretult reaalsete tegelaskujudega, mis mõjub.

Minu hinne: 7,5/10

100. Me and You and Everyone We Know (2005)

Režissöör: Miranda July
Osades: John Hawkes, Miranda July, Miles Thompson, Brandon Ratcliff ja teised
IMDB tärne: 7,5/10

Naisrežissöörid teevad mu tuju heaks, eriti kui nad teevad s e l l i s e i d filme (mida eriti kellelegi soovitada ei julge, sest jumal teab, mida nad minust mõtleksid). Või peaaegu isegi julgeksin, sest Miranda July on otsekui lahjendatud versioon Todd Solondzist. July debüütfilm on klišeevaba ning täis üllatusi, mistõttu on seda ka huvitav vaadata. Selliseid hetki, mida toppida "the most impressive scenes from movies" listi on küllaga.

Richard on just lahutanud ning kasvatab oma kahte poega. Ta on valmis kõigeks, et oma poegade heakskiitu võita. Isegi, kui see tähendab tema enda kehaosade süütamist. Kui Richard kingapoes töötab, veedavad tema pojad aega jututubades või niisama ringi jalutades. Kingapoes armub Richardisse ekstsentriline Christine, kes veab vanureid, ning teeb kunsti. Richardi töökaaslaseks on kohatute fantaasiatega tüüp, kes üritab võluda noori tüdrukuid. Tüdrukud on omakorda seotud Richardi vanima pojaga. Ümbruskonnas elab ka plikatirts, kes usinasti veimevakka täidab.

Minu hinne: 8/10

98. Last Days (2005)

Režissöör: Gus Van Sant
Osades: Michael Pitt, Lukas Haas, Scott Patrick Green, Asia Argento ja teised
IMDB tärne: 5,7/10

Gus Van Santi linateose peaosalist mängib Michael Pitt. Poiss on mänginud ka Bertolucci filmis "The Dreamers," mis on üks minu lemmikuid. Michael on selline näitleja, kelle tegemistel tasub silma peal hoida, kuna erinevalt paljudest teistest mängib ta vaid sellistes filmides, mida ta ise vaatama läheks.

"Last Days" ei ole 100%-liselt Kurt Cobaini lugu, kuid ta on ilmselgelt filmi inspiratsiooniks. Michael Pitt mängib Blake'i, üksikut ja sonivat muusikut, kes põgeneb inimeste eest, kes teda otsima tulevad, metsa. Ka sõbrad, kellega Blake koos elab, pöörduvad tema poole vaid siis, kui tema abi tarvis.

IMDB hinnet on lihtne mõista - "Last Days" on eksinud klassikalise reegli vastu, mis nõuab kulminatsiooni. Terve film mõjub sissejuhatusena, puhtalt kulgemisena. Sõnalist teksti on väga vähe, samas karjub see kõik üksinduse järele.

Üllatuslikult tegi filmis kaasa ka minu kauaaegne lemmik Harmony Korine. Velvet Undergroundi "Venus in Furs" sobis valatult. Filmis müügiagenti mänginud mees on päris ehtne müügiagent, kes võttepaigale sattus. Mormoonipoisid olid ka veenvad. Klubisteenis Harmony'ga meenutas Blake South Park'i Kenny't, mis ei olnud ilmselt tahtlik, vaid minu isiklik kiiks.

Oh well,

Minu hinne: 6/10

94. Twelve and Holding (2005)

Režissöör: Michael Cuesta
Osades: Conor Donovan, Jesse Camacho, Zoe Weizenbaum, Jeremy Renner ja teised
IMDB tärne: 7,6/10

Kudos režissöörile, kes on vähese rahaga teinud filmi, mis ei eristu kvaliteedilt tunduvalt suurema rahakotiga filmidest. Kuid sellele lisaks on „Twelve and Holding” ka huvitav ja sisukas.

Filmi peategelasteks on lapsed, kellest üks kaotab oma kaksikvenna (ning aja möödudes muutub enda surnud vennaks), tüdruk, kes on huvitatud endast tunduvalt vanemast mehest, ja kolmandaks ülekaaluline poiss, kes kaotab maitsmis- ja haistmismeele.

Nagu heale filmile kohane, on sellel ka hea soundtrack. Death in Vegas feat. Hope Sandoval – „Help Yourself” on kuldaväärt lugu.

Ning kogu film keerleb selle tsitaadi ümber:

"Do you know ninety-percent of people's problems are due to their inability to get over the past?"

Soovitan, tõsiselt!

Minu hinne: 8/10

84. London (2005)

I hate you, rice

I love you, rice

Režissöör: Hunter Richards
Osades: Chris Evans, Jessica Biel, Jason Statham ja teised
IMDB tärne: 6,2/10

Esiteks pean mainima, et tegu pole mingisuguse Londoni kui linna keskse filmiga. Keskendutakse hoopis Syd'i (Chris Evans) ja Londoni (Jessica Biel) lahkuminekule. Syd kahtlustas, et Londonil on suhe kellegi teisega, ning neelas alla parajal hulgal koera (sic!) epilepsiaravimit. Sellegi poolest jäi ta ellu.

Suur osa filmist on võetud üles vetsus, mis täis peegleid. Pidevalt uurisin, ega kuskilt kaamerat ei paista, ning pettunult pean tunnistama, et tõepoolest – ei paistagi.

Filmil oli ka huvitavaid külgi – akvaariumi purustamine oli üsnagi effektne, olevikus olnud lausejuppi jätkati minevikus ja arutelud inimese eksistentsi ja jumala olemasolust. Puudu ei jäänud ka klassikaline stseen psühholoogi juurest, mille lahutamatuteks osadeks on mugaval nahkdiivanil lamamine ning lauapeal olev karp Kleenexit. Psühholoogiks alati viiekümnendates mees, kes eriti midagi peale "mhm'i" ei lausu

Julmalt öeldes on see film rikaste vanemate rikutud lastest kokaiinises kastmes. Kui eemaldada väline sära ja edukus, siis jõutakse jälle üldprobleemideni, mis on samasugused olenemata rahakoti paksusest. Olen seda varemgi näinud. Taandatud tulemusega võib ennast võib-olla isegi samastada, aga muuga – mitte eriti. Selline B.E.Ellise „Ameerika psühhopaadi” maailm.

Minu hinne: 6/10

62. Die Weisse Massai (2005)

Valge masai

Päris masai

Režissöör: Hermine Huntgeburth
Osades: Nina Ross, Jacky Ido ja teised
IMDB tärne: 6,5/10

Põhineb Corinne Hofmanni romaanil. Mulle on see raamat miskipärast hästi meelde jäänud. Mitte väga seepärast, et see niivõrd suurepärane teos oleks, vaid oma kerge loetavuse ja kultuuride kokkupõrke kajastamise pärast. Prantslased Ameerikas, Ameeriklased Ida-Euroopas - you name it, I read it. Tundub niivõrd uskumatuna, et šveitslane ühel hetkel masaide juurde elama läheb. Ja nii see oli, sest raamat räägib Corinne elust Aafrikas.

Film ei olnud nii hea. Mulle tundus, et režissöör jättis välja huvitavamad seigad ning tegi mingisuguse lihtsustatud asja ja panustas pigem ideele. Nii ei saa ju. Lisaks selline stereotüüpne "Ma tean, et sa ei tule tagasi" ja diibid pilgud.

Minu hinne: 5,5/10

47. Vers le sud (2005)

Lõunamaarütmid

34. Elsa y Fred (2005)

IMDB tärne: 7,6/10
Treiler

Ma ei oska sellistesse filmidesse kuidagi suhtuda ja ma ei oska isegi seda suhtumist kirjeldada. Võtame magushapu kastme - ananass ja ketsup ei lähe ju hästi kokku, aga maitseb jumalikult. Filmide puhul mulle magushapukaste jälle ei meeldi. Mulle ei meeldi see, kuidas võimalik sügavam sisu peidetakse naljakihi alla ja valitsema jääb la vida simple. See võime panna ühel hetkel naerma, teisel hetkel nutma, on muidugi kiiduväärt, sest paljud filmid ei tekita mingitki emotsiooni. Plusspunktid Fellini & naispeategelase eest. Ja see, et ka vanas eas inimesed võivad käituda nagu noored, ei ole mulle mingiks üllatuseks (tervitused Rootsi!) ja selliseid üllatavalt shokeerivaid aww hetki ei tekkinud. Kui vanurikomöödiadraama saaks teisendada noortekomöödiadraamaks, oleks see ilmselt parem kui enamik teisi sama teemaga filme. Mulle tundus, et film püüdis näidata seda, et kui inimesed ületavad selle 60+ piiri, ei tasu kohe hauaplatse reserveerima ja testamente koostama (või ümbertöötlema) hakata, vaid hammustada kõrvale hoopis tükk shokolaadikooki (sümbolism või ei, ükskõik).

Lisaks mu sugulastele Rootsis, on huvitavaks vanapaariks ka minu naabrid, kes said kokku alles kolm aastat tagasi. Nüüd elavad nad kõrvalkorterites, sest ei suuda koos elada, aga ka üksteiseta mitte. Nad on toredad ja eelkõige huvitavad, aga täpsemalt ma ei räägi :)

Minu hinne: 7/10

29. O Fatalista (2005)

Allikas: allesfilm.com

IMDB tärne: 5,5/10

Kõik hea ja halb, mis siin ilmas toimub, on kuskil kõrgemal juba varem kirja pandud. Nii kinnitab ikka ja jälle autojuht Tiago (Rogério Samora) filosoofilistes vestlustes oma bossiga (André Gomes), kui nad ühel veidral ja sürrealistlikul teekonnal läbi Portugali sõites ühest seiklusest teise satuvad.

João Botelho (sünd. 1949) lavastatud filmi stsenaarium põhineb kuulsa Prantsuse valgustusfilosoofi ja entsüklopedisti Denis Diderot’ romaanil „Fatalist Jacques ja tema isand“ (1773), kuid sündmustik on toodud tänapäeva. João Botelho on üks nimekamaid Portugali režissööre, kes on ka ise kuulunud erinevate festivalide žüriisse ja kelle filmid on võistelnud mitmetel rahvusvahelistel filmifestivalidel. Ka „Fatalist“ valiti 2005. aastal Veneetsia filmifestivali ametlikku võistlusprogrammi. /kino.ee

Tõepoolest, nagu näha. siis põhinebki 18. sajandi teosel. Minu arust on veidi humoorikas see, et film on küll rahvusvahelistel filmifestivalidel kavas olnud, aga kas see midagi ka võitnud on?! Ahjaa, filmidest, mis ma viimasel ajal olen vaadanud, on see esimene, mis jätab mulje, nagu vaataja (mina) oleks rumal. Ja režissöörid ei tohiks nii teha. Ja pidevalt oli see .. "Ooota, oota .. mis sa nüüd püüad näidata-teha?" Ei andnud midagi, ei võtnud midagi (aeg ei loe).

Minu hinne: 2/10 (visuaalse ilu ja selle eest, et see veidigi road-movie moodi oli)

22. Tideland (2005)

Režissöör: Gilliam, Terry
Näitlejad: Jodelle Ferland, Janet McTeer, Brendan Fletcher, Jennifer Tilly, Jeff Bridges
IMDB tärne: 6.7/10
Treiler

11-aastane Jeliza-Rose elab üksikus talus preerias, kaaslasteks nukupead, oravad, pikal reisil olev isa ja kummalised naabrid. Gilliam võlub ekraanile halastamatu täiskasvanute maailma, nii nagu laps võib seda näha - segunevad reaalsus ja unelmad, lapse fantaasia ühtaegu laiendab ning koondab täiskasvanutele harjumuspärast maailma, väärtustades hoopis teisi ilminguid või olendeid. See on nagu tänapäeva Ameerikasse ülekantud "Alice Imedemaal" või "Võlur Oz". Gilliami mõttelendu kannab hiilgavalt tõusev täht filmimaailmas Jodelle Ferland, kellele see on juba 36 (sic!) filmiroll.
Nö "Alice Imedemaal Ameerika 'gooti' stiilis" manab vaatajate ette lapseliku fantaasiamaailma, mida tänapäeval näeb vaid kommertsreklaamides. / 2006.poff.ee

Ma ei tea. Ei tea, kas seepärast, et ma täna maganud pole või seetõttu, et ma tõesti ei tea. Äkki päeva jooksul hakkan teadma. Tõsiasi on see, et antud filmi oma lemmikuks ei tituleeriks, aga tegu oli ikka väga veidra filmiga. Ma ei tea isegi seda, kas ma teen õigest, kui sellele "beautiful" sildiks panen. Jessas.

Nii. Vastuolusid tekitas ilmselt see, et ma ei oska seda filmi ühestki küljest hinnata. Ma võin hinnata seda "Kas ma teist korda ka vaatan?" seisukohast või "Nägemus lastest filmikunsti põhjal". Ma ei tahakski sellest teisest teemast rääkida, kuna see on üldtuntud tõde, et laste maailm on tunduvalt siiram kui täiskasvanute oma.
Kuna see on nii spetsiifiline film, siis ma tunneksin ilmselt ära, kui teistes filmides Tidelandi ideid on kasutatud (sest need ideed on nii kohatud, aga nii siirad). Võib-olla üheks häirivaks faktoriks on ideedekasutus - eksimine nn üldtunnustatud reeglite vastu (surnukehade toomine zombie- ja muumiafilmidest draamadesse) ehk surnukehade rüvetamine. Samas ma ei tunne, et rüvetamine ongi õige sõna, aga kindlasti paljud filmi vaatajad seda tunnevad. Ilu taotlemine nendes asjades, mis sugugi ilusad pole?!
Teist korda ma tõesti ei vaataks ja mitte seetõttu, et see nii halb film oleks olnud, vaid intensiivsuse pärast, mis alateadvusesse tungib.

Minu hinne: 6/10

17. Everything is Illuminated (2005)

Allikas: www.reelingreviews.com

Allikas: www.library.kr.ua

Režissöör: Liev Screiber
Näitlejad: Elijah Wood, Eugene Hutz & Boris Leskin
IMDB tärne: 7.7/10
Treiler

[as they drive by an abandoned, half-destroyed apartment building]
Jonathan: What is it?
Alex: Soviets.
Jonathan: What happened?
Alex: [pause] Independence.

Alex: Please tell me, is the Shaq also the Jew?
Jonathan: Who?
Alex: The Shaqweel O'Neal, the Los Angeles Laker.
Jonathan: Uh, no.
Alex: And Michael Jackson?
Jonathan: [Scoffs] *No*, definitely not a Jew.

Jonathan: I'm a vegetarian.
Alex: You're a what?
Jonathan: I don't eat meat.
Alex: How can you not eat meat?
Jonathan: I just don't.
Alex: [to Grandfather, in Ukranian] He says he does not eat meat.
Grandfather: [to Alex, in Ukranian] What?
Alex: No meat?
Jonathan: No meat.
Alex: Steak?
Jonathan: No...
Alex: Chickens!
Jonathan: No...
Alex: And what about the sausage?
Jonathan: No, no sausage, no meat!
Alex: [to Grandfather, in Ukranian] He says he does not eat any meat.
Grandfather: [to Alex, in Ukranian] Not even sausage?
Alex: [to Grandfather, in Ukranian] I know!
Grandfather: [to Alex, in Ukranian] What is wrong with him?
Alex: What is wrong with you?
Jonathan: Nothing, I just don't eat meat!

Ameerikas elav juut Jonathan läheb Ukrainasse, et leida üles naine, kes päästis ta vanaisa natside käest. Rongijaama tulevad vastu Alex, kes vastab ideaalselt ameeriklaste ettekujutlusele Ida-Euroopa põkist, Alexi vanaisa ja Sammy Davis Jr.Jr. Filmi algus oli veidi boratlik, aga see polnud sugugi filmi põhiteema. Samas ma ei tea, kuidas ma peaksin suhtuma tõsielul põhinevatesse filmidesse, mis Ukraina asemel on filmitud Tšehhis ja Odessa rongijaama asemel on miski muu rongijaam. Ma mõtlen alati, et kas on keerulisem korraldada asjad nii, et need ka tähelepanelikumale vaatajale silma ei torkaks? 'Ameeriklastel on ükskõik, tähtis on fiiling.' Ja siis need nüansid, mis raamatus on teisiti - nt. Alexi vanaisa oli filmis juudiks tehtud, raamatus ta juut polnud. Ja see lõpu lugu. Või päevalilled, mis pidid hoopis maisitõlvikud olema. Ma ei tea .. äkki peaks võtma filmi eraldiseisvana.. Aga ma ei suuda.
Anyhow, lõpuks ometi film, mis pisarad valla päästis ..

Minu hinne: 7.5/10

7. Pretty Persuasion (2005)

Režisöör Marcos Siega
Osades Evan Rachel Wood, Ron Livingston (Berger from SATC), James Woods
IMDB tärne: 6,6/10
Youtube

Klotsid lükati mitu korda laiali ja lõpuks said nad ikkagi kokku - kui kujundlikult rääkida. Põhi, millele film toetus, oli läbinämmutatud ja igav, ometi selgus see alles lõpus. Põhimõtteliselt püüdis kogu film sellest traditsioonilisest liinist kõrvale tungida ja meelega, lõpuks topiti siis see - "Hahaa, te lootsite, et see ongi teistsugune film - ei ole!" Aga see, kuidas nad püüdsid seda teha .. taiplik, ehk isegi geniaalne.

In Beverly Hills, the fifteen years old evil manipulative aspirant actress Kimberly Joyce (Evan Rachel Wood) convinces her friends Randa (Adi Schnall) and Brittany (Elisabeth Harnois) to falsely accuse their Literature and Arts teacher of sexual harassment. She manipulates also the lesbian journalist Emily Klein (Jane Krakowski), who is covering the case, to support their cause in the trial, which leads the group to a tragic and surprising conclusion. Written by Claudio Carvalho, Rio de Janeiro, Brazil

Minu hinne: 7/10

4. Hostel (2005)

Režissöör: Eli Roth (miks ma ei saa tõsiselt võtta režisööri, kes fännab Olseni kaksikuid?!)
Näitlejad: Jay Hernandez, Derek Richardson, Eythor Gudjonsson
IMDB tärne: 5,8/10
Treiler

Kui ma olin väike, oli mul õudusfilmisõltuvus. Ma ei kujuta ettegi, mis nägu mu isa võis teha, kui ma talle teatasin, et ärgu ta mulle enam selliseid (ilmselt mingisuguseid soft-horror filme) toogu. Mulle meeldis üks väike rõve härjapõlvlane, kes erineval viisil piinas neid, kes temalt pidevalt materiaalset abi otsisid. Siis oli üks veelgi hirmsam film, mis on kahjuks minu alateadvusesse jõudnud: hambaarst, kes inimestel jõuga ja igasuguste vahenditega hambaid välja koksab (ja muudki). Samal ajal tulid telekast ka Hauakambri lood(Tales from the Crypt) ja minu sõltuvus sai toidetud. Mingil hetkel tuli paus õudukatega ja sellest ajast peale ma neid eriti ei vaatagi. Nüüd püüan end kurssi viia filmimaailma uustulnukatega, sest pea iga kinosid külastav teismeline teab neid filme. Mina mitte.

Kui kellelegi mainida, et sulle meeldib "Hostel" ja tahad veel sarnaseid filme vaadata, siis soovitatakse tavaliselt filmi "Turistas", mida ma ka eelmisel nädalal vaatasin. Tjah, tegelikult nad väga sarnased ei olegi, kuigi hinne, mis ma neile annaksin, oleks küll võrdväärne.

Tegelaskujud jällegi lollid ameeriklased (pluss üks poiss Islandilt), kellega midagi juhtub. Satuvad Bratislavasse, kus nad ükshaaval kaduma hakkavad. Lõpuks jõuavad nad kõik ühte tehasesse, mis on seotud mingisuguse underground liikumisega - inimesed maksavad ja saavad tappa teise inimese (kas kiiresti - st. kuul pähe või julmalt piinates). Paxton (poiss, kes jääb ellu) tappis tüübi, kes teda piinas ja oli juba põgenemas, kui kuulis, kuidas üks naine tehases karjus. Ruttu tagasi ja päästma! Mingi ime läbi leidis ta tüdruku üles kiiremini kui ise üksinda tehasest välja sai. Tsikil rippus silmamuna peast välja ja poiss naksas selle ära (tundub hirmus? ). Põgenevad, aga tee peal tuleb ette kamp killer-põngerjaid, kellele nad annavad kotitäie nätsu, misjärel nood Paxtoni ja tsiki rahule jätavad. Läbi raskuste jõuavad rongijaama, tsikk näeb enda peegeldust ja hüppab rongi ette. Poiss pääseb rongile, aga kuuleb, et üks mees, kes selle rühmitusega seotud oli, on ka selles rongis. Jõuavad Saksamaale, poiss järgneb piinajale vetsu, lõikab tal skalpelliga paar näppu maha ja tapab tüübi ära. Finito!

Film tekitas meil vaidlusi:
1. Kas kõikides 'sellistes filmides' on peategelasteks lollid ameeriklased, kes reisivad eesmärgiga saada võimalikult palju naisi?
2. Kui ma oleksin juba tehasest väljas, kas ma läheksin uuesti sisse ja päästaksin kellegi teise elu?
3. Kuidas valivad ameerika filmitegijad kohti, kus sellised asjad toimuvad?
Kuigi tegevus pidi olema Bratislavas, tundus tegevus toimuvat hoopis pisikestes külades. Ma olen Bratislavas viibinud ja selline see küll pole. Stereotüübid olid muidugi võimsad - nii tore, et režissöörid Ida-Euroopat veelgi mustavad. Eli Roth on samas öelnud, et ta mängiski stereotüüpide peale ja tahtis näidata ameeriklaste kitsarinnalisust. Samas on küllalt neid naiivikuid, kelle jaoks Ida-Euroopa tähendab lagunenud elamuid, nahkriietes ja püstolitega põkke ning noortekampu, kellele meeldib end lõbustada teiste röövimisega.

Mulle meeldis see idee, et inimesed maksavad selle eest, et teisi inimesi ise julmalt tappa (inspiratsioon väidetavalt tõsieluline ja toimunud Aasias).

Minu hinne: 4,5/10