Režissöör: Rolf de Heer („Dingo”, „Alexandra’s Project”, „Ten Canoes” jt)
Osades: Nicolas Hope, Claire Benito, Ralph Cotterill, Carmel Johnson („McLeod's Daughters”) ja paljud teised
IMDB tärne: 7,3/10
Loen huviga (veebi)ajalehti, et teada saada, millega inimesed mind järgmiseks üllatavad. Hetkel on aktuaalne see uudis, milles juttu 73-aastasest mehest, kes hoidis oma tütart enam kui kaks kümnendit keldris.
See pani mind mõtlema hollandlase Rolf de Heeri filmile, mis on juba mõnda aega vaatamist oodanud. Filmi peategelaseks on Bubby, keda on ema kolmkümmend aastat välismaailma eest peidus hoidnud, sest sealne õhk olevat mürgine. Kõik oma teadmised on poiss (kuidagi veider oleks öelda tema kohta mees) õppinud oma emalt ja kassilt. Nagu arvata ongi, siis naine, kes hoiab oma poega niiviisi ruumi suletuna, pole just kõige õigem eeskuju. Ühel päeval lisandub seltskonda Bubby kadunud isa. Ema tähelepanu koondub uuele vanale mehele, ning oma mängulise (topelt)eksimuse tõttu satub Bubby maailma, mille eest ema teda hoiatas. Kõik järgnev on üles ehitatud mehe arusaamale õigest käitumist ning reaalmaailmaga kohandumisest.
Peaaegu filmi algusest peale saab selgeks, miks see film paljudele ei meeldi – režissöör on jälle rikkumas kohustuslikku „hea maitse” piiri. Tõepoolest, loomi tapetakse lausa kahel korral, ema ja poja vahel ON väärastunud suhe, alasti inimesi liigub ekraanil ringi piisavalt, Jumalat salatakse (‚tõekuulutaja’ oli ilmselgelt tutvunud Satre ja Camus’ loominguga), ja tegevusse on kaasatud puuetega inimesed. Ma arvan, et ma ei pea mainima, et filmi tegevuse käigus ei saanud kannatada ükski nimetatatud osapool. Ja film on hea, teistmoodi, ent hea.
Minu hinne: 8,5/10
