Such a Waste, But It Feels Great

Esimene stressivaba projekt. Esimene projekt, millega ma sain üle igasugusest enesekriitikast. Esimene projekt, millega ma langesin poliitilise korrektsuse ohvriks seda tegelikult taotlemata. Üsna lihtne on ära tajuda, mida sinult oodatakse, seekord langesin orki, igasugune susserdamine otsese kontakti puudumisel ülemise lüliga ei tööta. Konnotatsioonid on hirmsad. Kogu situatsioon on nii veider, et ma pole isegi õnnetu, sest leidsin lõpuks ometi formaadi, mis töötab kõige efektiivsemalt.

Läbipõlemine

Põgenesin kaheks päevaks Siguldasse.

A Game with Added Reality

Majanduskriisis ei jää muud üle, kui imestada inimeste leidlikkuse ja julguse üle. Otsustasime täna Fi-ga Roussaeu kasuks ja vallutasime konspektidega ühe muruplatsi. Mõne aja pärast ilmus vaatevälja üks imelik härrasmees, kes meist mitu korda mööda kõndis. Kolmandal korral otsustas ta küsida, et kuidas meil majanduskriisiga lood on. Ei ole mingisuguseid lugusid. Olukord olevat päris lihtne: onu „koguvat“ pilte naiste jalalabadest. Tema teeb mõned fotod ja annab selle eest „modellile“ raha. Kui olin esmasest what-the-phuck’ist üle saanud (spetsiifilised pakkumised on seni olnud netikuulutuste pärusmaa), otsustasin temalt pärida, et kuidas praegu äri läheb. Onu väitis, et pole paremini läinudki. Näed sa siis, missugustele pakkumistele praegu turgu on. Meie arvelt jäi kollektsioon siiski täiendamata.

Love All the People

Kui sa elad äärelinnas, mis ei mahu absoluutselt mitte ühessegi edetabelisse Tartu eelistatumate linnaosade suhtes, kuhu kolivad üksnes üksikud pensionärid või lastega pered, et kasutada seda peatumispaigana oma maja valmimiseni, kui igas majas elab keegi, keda sa tead, siis jääb vaid loota, et midagi põnevat juhtuks. Veel väiksem on võimalus leida oma kodupoest kespäevasel tunnil kedagi muud peale lõunapausil olevate ehitusmeeste, aga midagi väga imelikku on lahti, kui avastad sealt ühe ameeriklase, kes kogemata ära eksis. Valgustatud ameeriklase, kes Eesti kaardiga koos tõmbas seljakotist välja ka Bill Hicksi „Love All the People“ ja tuli pealinnast lõunasse, et ülejäänud Eestit kaeda. Ajastus on perfektne, Tartu on jälle ellu ärkanud, tudengid & supilinlased peavad pidu, ja mina tunnen jälle, et peaks ikkagi giidipaberid enda lõbuks ära tegema.

Kuna olen Eestis ja tegelen ainult Eesti asjadega, on minu praeguseks missiooniks karmavõlgade tasumine. Lubasin naabrimehele, et käin paar korda statiivi sättimas ja nuppe vajutamas, suve saabudes ronin ka igasugustesse Eesti paikadesse, et suguvõsa purki saada. Seda viimast ma natukene kardan, sest üsna kummaliselt jaguneb mu suguvõsa kaheks erinevaks äärmuseks ja ma usun, et minult oodatakse poliitilist korrektsust igasuguste jamade vältimiseks, aga ma kujutan juba ette neid pealaele patsutamisi ja ma lihtsalt ei viitsi, sest see ei stimuleeri. Ei tekita küsimusi. Ei tekita argumenteerimist. Ei midagi. Love all the people, love all the people, aga neid juba armastavad naised, keda (eks)kriminaalide poole tõmbab, seega that’s all the love they need.

Novembris läksin üle ingliskeelsele blogile ja hoian seda siinsest elust lahus. Samaaegselt võtsin pausi muudes asjades, et vältida järgmine kord Inglismaad külastades küsimusi, millega ma vahepeal hakkama olen saanud. Samas lükkuvad selga igasugused plaanid, kaasa arvatud see, et on üsna tõenäoline, et hakkan sügisest end jagama kahe linna vahel, mis tähendab uue elukoha otsimist ja enda kloonimist kaheks nädalaks, et olla üheaegselt Tallinnas ja Stockholmis.

Aga Lõuna-Koreas on naistele mõeldud parkimiskohad ja kui juba mannavahuseks minna, siis „In Search of a Midnight Kiss“ on peaaegu sama hea kui „Before Sunrise“, ainult Viini asemel on LA ja sellest tulevad ka mõned erinevused sisse, ent kohe kindlasti mitte järjekordne Los Angelest pärit blöäh, mida ei viitsi kauem kui kümme minutit vaadata.

140. Stanley Kubrick's Boxes (2008)

Režissöör: Jon Ronson (!!!)
IMDB tärne: 8,1/10




Nägin seda esmakordselt ilmselt suvel. Nüüd (taas)avastasin Google'i videote hulgast ja oleks patt see postitamata jätta. Huvitav vaatamine kõigile Kubricku fännidele, ja mis kõige parem - kastide sisu saab ka ise uurida. Kui lähiajal jälle Inglismaale satun, püüan seda mitte ära unustada.

139. Whittingham (1980)

Käisin vahepeal hullumajas. Nojah, mitte küll patsiendina, mitte küll kohas, mis jätkuvalt töös oleks, ja külastusajaks kujunes samuti vaid paar nappi tundi. Seega mingisugust keseylikku juttu ma kahjuks genereerida ei suuda, ent „Lend üle käopesa“ aeg-ruum tekitas mitmeski meist õõvastust.

Victoria ajal ehitatud hooned on minu isiklikud lemmikud, ent neil on lastud laguneda. Süda tilgub verd, kui kogenenumad urban explorerid kaamerast fotosid näitavad. Kõigil ühine soov, et midagi tehtaks. Muidugi tehakse ka, aga see pole renoveerimine – need hooned lihtsalt lammutatakse ja püstitatakse uued korterelamud. Tollased ’hullumajad’ on tohutud kompleksid, mis hõlmavad endas ulatuslikke maa-alasid, morge, surnuaedu, ajaviitmisvõimalusi (ballisaal, bassein, tenniseplats, kino), tehaseid, hobusetalle, juuksurisalonge, kingseppa ja mida kõike võimalikku, et ennast ühiskonnast isoleerida. Tänaseks on heal juhul säilinud vaid peahooned, mida uute ’külastajate’ eest kaitsevad valvurid ja traataiad. Ühest küljest olen ma tänulik, teisalt tundub, et mehed on posti pandud kas liiga hilja (kui hullem laastamine on juba tehtud) või nad lihtsalt magavad kassidena, kella nina eest hiired mööda jooksevad.

Kui hoone on mahajäetud juba pea kakskümmend aastat, siis on üsna tõenäoline, et selle on ära lagastanud pikey’id ja narkomaanid. Hunnikutes klaasikilde, purunenud valamuid, kõikvõimalikku ja võimatut prahti. Peab kasutama fantaasiat, et see läbu unustada ja kujutada hoonet oma hiilgeajal. Leidsime postkaarte ja kirju, vanimad aastast 65 ja hiljutisemad aastast 78. Saadetud peamiselt perekonnaliikmete poolt ja positiivsetes nootides .. nagu haige ei asukski kuskil ühiskonna poolt kardetud kohas, vaid ee .. puhkusel.

Pildistasime, midagi sinna ei jätnud (ja midagi kaasa ka ei võtnud - peale fotode muidugi) ja hakkasime taas aia poole ronima. Inglastest kaaskriminaalid olid kindlad, et a) ükski valvur Hallowe’eni ajal ei tööta, b) kui töötab, siis veedab ta aega ilmselt JD-i pudeliga, c) ükski valvur ei eelda, et keegi Hallowe’eni järgsel varahommikul territooriumil ringi uitab. Võib aimata, et ükski eeldus ei osutunud õigeks. Tuli valvur (pudeliteta) ühelt poolt, meil oli võimalus nurgas istuda ja loota, et ta meid ei leia, või temast mööda joosta (mis oleks äärmiselt loll variant, sest oleks piisanud vaid kaheks väljasirutatud käest, et nelja inimest takistada). Istusime nurgas, valvur läkski mõneks sekundiks eemale, et koeraga naasta. Mul ei ole valvurite vastu midagi, sest nad on üldiselt inimsed ja inimestega on võimalik rääkida. Kahjuks mul puuduvad igasugused võimed koeri mõista ja järgnevate sekundite jooksul, mida võiks kirjeldada kui kombinatsiooni hirmust ja motivatsioonist, jooksime me aia suunas. „This one was easy,“ kommenteeris X. Jep, ma ise ka ei teadnud, et kui väga vaja (e.g. kui tegu on koeraga), võin ma isegi üllatavalt kiirelt aedu ületada.

Autosõidul Brigtonisse rääkisid poisid Whittinghamist ja paarist dokumentaalfilmist, mis mulle ilmselt huvi pakuksid. Soovitan igal juhul vaadata. Kokku võtavad vähem kui tund aega. Esimene on filmitud haiglas umbes 75ndal aastal, teine (revisited) ilmselt suhteliselt hiljuti. Annab mingisugust aimu, missugused on need inimesed, kes sinna ravile määrati. Ja tuletan meelde, et see esimene dokumentaal on pärit ajast, mil haigeid pidevalt erinevate tablettidega nuumati (no on Kesey, on, aga ega praegu midagi väga teisiti ka ei ole) ja üks tädi, kes on ravil olnud juba paarkümmend aastat räägib, kuidas teda on püütud kõigega ravida alates lobotoomiast lõpetades ECT ja LSD-ga. See sama jutt, et mis tundub meile nii loomulik, ei olnud üldsegi loomulik mitukümmend aastat tagasi, ja see, mis praegu tundub loomulik, ei ole tulevikust minevikku vaadates sugugi loomulik usw. Ja ma muutusin peaaegu kurvaks, kui metroos ühel vanal naise käel tätoveeritud numbrikombinatsiooni nägin. See kõik on ajalugu, ent kui sa seisad silmitsi inimesega, kes on seda kõike näinud, kaob distantseeritus ja meenub inimloomuse julmus (heh), sest see inimene on elav tunnistus, et nii on olnud. „Näe, katsu, mul on peas kaks auku..“

Inside the Asylum
Uploaded by soulfingers

Loodan, et lingid töötavad. Vabandan ka igasuguste absurdsete kirjavigade ja korduste pärast, sest pole paar päeva korralikult magada saanud. Tean, et kui poleks praegu kirja pannud, oleks järgmine postitus ilmunud umbes ma-ei-tea-kuna. Kuigi ma olen Most Haunted’i suhtes äärmiselt skeptiline, annab see vähemalt inspiratsiooni vana avastamiseks. Nii et saate lõpust kulus meil umbes 1h, et X-i sõbrad kätte saada, ja 3h, et veidi eeltööd teha ja kuskile kohale jõuda.

Blah-Blah-Blah

Wishful thinking..

Ülikool on paras motivatsioonikriis, kui aus olla.


Rumal mina.