Majanduskriisis ei jää muud üle, kui imestada inimeste leidlikkuse ja julguse üle. Otsustasime täna Fi-ga Roussaeu kasuks ja vallutasime konspektidega ühe muruplatsi. Mõne aja pärast ilmus vaatevälja üks imelik härrasmees, kes meist mitu korda mööda kõndis. Kolmandal korral otsustas ta küsida, et kuidas meil majanduskriisiga lood on. Ei ole mingisuguseid lugusid. Olukord olevat päris lihtne: onu „koguvat“ pilte naiste jalalabadest. Tema teeb mõned fotod ja annab selle eest „modellile“ raha. Kui olin esmasest what-the-phuck’ist üle saanud (spetsiifilised pakkumised on seni olnud netikuulutuste pärusmaa), otsustasin temalt pärida, et kuidas praegu äri läheb. Onu väitis, et pole paremini läinudki. Näed sa siis, missugustele pakkumistele praegu turgu on. Meie arvelt jäi kollektsioon siiski täiendamata.
esmaspäev, 27. aprill 2009
neljapäev, 23. aprill 2009
Love All the People
Kui sa elad äärelinnas, mis ei mahu absoluutselt mitte ühessegi edetabelisse Tartu eelistatumate linnaosade suhtes, kuhu kolivad üksnes üksikud pensionärid või lastega pered, et kasutada seda peatumispaigana oma maja valmimiseni, kui igas majas elab keegi, keda sa tead, siis jääb vaid loota, et midagi põnevat juhtuks. Veel väiksem on võimalus leida oma kodupoest kespäevasel tunnil kedagi muud peale lõunapausil olevate ehitusmeeste, aga midagi väga imelikku on lahti, kui avastad sealt ühe ameeriklase, kes kogemata ära eksis. Valgustatud ameeriklase, kes Eesti kaardiga koos tõmbas seljakotist välja ka Bill Hicksi „Love All the People“ ja tuli pealinnast lõunasse, et ülejäänud Eestit kaeda. Ajastus on perfektne, Tartu on jälle ellu ärkanud, tudengid & supilinlased peavad pidu, ja mina tunnen jälle, et peaks ikkagi giidipaberid enda lõbuks ära tegema.
Kuna olen Eestis ja tegelen ainult Eesti asjadega, on minu praeguseks missiooniks karmavõlgade tasumine. Lubasin naabrimehele, et käin paar korda statiivi sättimas ja nuppe vajutamas, suve saabudes ronin ka igasugustesse Eesti paikadesse, et suguvõsa purki saada. Seda viimast ma natukene kardan, sest üsna kummaliselt jaguneb mu suguvõsa kaheks erinevaks äärmuseks ja ma usun, et minult oodatakse poliitilist korrektsust igasuguste jamade vältimiseks, aga ma kujutan juba ette neid pealaele patsutamisi ja ma lihtsalt ei viitsi, sest see ei stimuleeri. Ei tekita küsimusi. Ei tekita argumenteerimist. Ei midagi. Love all the people, love all the people, aga neid juba armastavad naised, keda (eks)kriminaalide poole tõmbab, seega that’s all the love they need.
Novembris läksin üle ingliskeelsele blogile ja hoian seda siinsest elust lahus. Samaaegselt võtsin pausi muudes asjades, et vältida järgmine kord Inglismaad külastades küsimusi, millega ma vahepeal hakkama olen saanud. Samas lükkuvad selga igasugused plaanid, kaasa arvatud see, et on üsna tõenäoline, et hakkan sügisest end jagama kahe linna vahel, mis tähendab uue elukoha otsimist ja enda kloonimist kaheks nädalaks, et olla üheaegselt Tallinnas ja Stockholmis.
Aga Lõuna-Koreas on naistele mõeldud parkimiskohad ja kui juba mannavahuseks minna, siis „In Search of a Midnight Kiss“ on peaaegu sama hea kui „Before Sunrise“, ainult Viini asemel on LA ja sellest tulevad ka mõned erinevused sisse, ent kohe kindlasti mitte järjekordne Los Angelest pärit blöäh, mida ei viitsi kauem kui kümme minutit vaadata.
