Coffee & Movies

Such a Waste, But It Feels Great

2009-06-16T01:07:00.002+03:00

Esimene stressivaba projekt. Esimene projekt, millega ma sain üle igasugusest enesekriitikast. Esimene projekt, millega ma langesin poliitilise korrektsuse ohvriks seda tegelikult taotlemata. Üsna lihtne on ära tajuda, mida sinult oodatakse, seekord langesin orki, igasugune susserdamine otsese kontakti puudumisel ülemise lüliga ei tööta. Konnotatsioonid on hirmsad. Kogu situatsioon on nii veider, et ma pole isegi õnnetu, sest leidsin lõpuks ometi formaadi, mis töötab kõige efektiivsemalt.

Läbipõlemine

2009-05-30T14:28:00.005+03:00

Põgenesin kaheks päevaks Siguldasse.

A Game with Added Reality

2009-04-27T21:30:00.002+03:00

Majanduskriisis ei jää muud üle, kui imestada inimeste leidlikkuse ja julguse üle. Otsustasime täna Fi-ga Roussaeu kasuks ja vallutasime konspektidega ühe muruplatsi. Mõne aja pärast ilmus vaatevälja üks imelik härrasmees, kes meist mitu korda mööda kõndis. Kolmandal korral otsustas ta küsida, et kuidas meil majanduskriisiga lood on. Ei ole mingisuguseid lugusid. Olukord olevat päris lihtne: onu „koguvat“ pilte naiste jalalabadest. Tema teeb mõned fotod ja annab selle eest „modellile“ raha. Kui olin esmasest what-the-phuck’ist üle saanud (spetsiifilised pakkumised on seni olnud netikuulutuste pärusmaa), otsustasin temalt pärida, et kuidas praegu äri läheb. Onu väitis, et pole paremini läinudki. Näed sa siis, missugustele pakkumistele praegu turgu on. Meie arvelt jäi kollektsioon siiski täiendamata.

Love All the People

2009-04-23T19:15:00.001+03:00

Kui sa elad äärelinnas, mis ei mahu absoluutselt mitte ühessegi edetabelisse Tartu eelistatumate linnaosade suhtes, kuhu kolivad üksnes üksikud pensionärid või lastega pered, et kasutada seda peatumispaigana oma maja valmimiseni, kui igas majas elab keegi, keda sa tead, siis jääb vaid loota, et midagi põnevat juhtuks. Veel väiksem on võimalus leida oma kodupoest kespäevasel tunnil kedagi muud peale lõunapausil olevate ehitusmeeste, aga midagi väga imelikku on lahti, kui avastad sealt ühe ameeriklase, kes kogemata ära eksis. Valgustatud ameeriklase, kes Eesti kaardiga koos tõmbas seljakotist välja ka Bill Hicksi „Love All the People“ ja tuli pealinnast lõunasse, et ülejäänud Eestit kaeda. Ajastus on perfektne, Tartu on jälle ellu ärkanud, tudengid & supilinlased peavad pidu, ja mina tunnen jälle, et peaks ikkagi giidipaberid enda lõbuks ära tegema.

Kuna olen Eestis ja tegelen ainult Eesti asjadega, on minu praeguseks missiooniks karmavõlgade tasumine. Lubasin naabrimehele, et käin paar korda statiivi sättimas ja nuppe vajutamas, suve saabudes ronin ka igasugustesse Eesti paikadesse, et suguvõsa purki saada. Seda viimast ma natukene kardan, sest üsna kummaliselt jaguneb mu suguvõsa kaheks erinevaks äärmuseks ja ma usun, et minult oodatakse poliitilist korrektsust igasuguste jamade vältimiseks, aga ma kujutan juba ette neid pealaele patsutamisi ja ma lihtsalt ei viitsi, sest see ei stimuleeri. Ei tekita küsimusi. Ei tekita argumenteerimist. Ei midagi. Love all the people, love all the people, aga neid juba armastavad naised, keda (eks)kriminaalide poole tõmbab, seega that’s all the love they need.

Novembris läksin üle ingliskeelsele blogile ja hoian seda siinsest elust lahus. Samaaegselt võtsin pausi muudes asjades, et vältida järgmine kord Inglismaad külastades küsimusi, millega ma vahepeal hakkama olen saanud. Samas lükkuvad selga igasugused plaanid, kaasa arvatud see, et on üsna tõenäoline, et hakkan sügisest end jagama kahe linna vahel, mis tähendab uue elukoha otsimist ja enda kloonimist kaheks nädalaks, et olla üheaegselt Tallinnas ja Stockholmis.

Aga Lõuna-Koreas on naistele mõeldud parkimiskohad ja kui juba mannavahuseks minna, siis „In Search of a Midnight Kiss“ on peaaegu sama hea kui „Before Sunrise“, ainult Viini asemel on LA ja sellest tulevad ka mõned erinevused sisse, ent kohe kindlasti mitte järjekordne Los Angelest pärit blöäh, mida ei viitsi kauem kui kümme minutit vaadata.

140. Stanley Kubrick's Boxes (2008)

2008-11-09T14:35:00.002+02:00

Režissöör: Jon Ronson (!!!)
IMDB tärne: 8,1/10

Nägin seda esmakordselt ilmselt suvel. Nüüd (taas)avastasin Google'i videote hulgast ja oleks patt see postitamata jätta. Huvitav vaatamine kõigile Kubricku fännidele, ja mis kõige parem - kastide sisu saab ka ise uurida. Kui lähiajal jälle Inglismaale satun, püüan seda mitte ära unustada.

139. Whittingham (1980)

2008-11-02T21:57:00.002+02:00

Käisin vahepeal hullumajas. Nojah, mitte küll patsiendina, mitte küll kohas, mis jätkuvalt töös oleks, ja külastusajaks kujunes samuti vaid paar nappi tundi. Seega mingisugust keseylikku juttu ma kahjuks genereerida ei suuda, ent „Lend üle käopesa“ aeg-ruum tekitas mitmeski meist õõvastust.

Victoria ajal ehitatud hooned on minu isiklikud lemmikud, ent neil on lastud laguneda. Süda tilgub verd, kui kogenenumad urban explorerid kaamerast fotosid näitavad. Kõigil ühine soov, et midagi tehtaks. Muidugi tehakse ka, aga see pole renoveerimine – need hooned lihtsalt lammutatakse ja püstitatakse uued korterelamud. Tollased ’hullumajad’ on tohutud kompleksid, mis hõlmavad endas ulatuslikke maa-alasid, morge, surnuaedu, ajaviitmisvõimalusi (ballisaal, bassein, tenniseplats, kino), tehaseid, hobusetalle, juuksurisalonge, kingseppa ja mida kõike võimalikku, et ennast ühiskonnast isoleerida. Tänaseks on heal juhul säilinud vaid peahooned, mida uute ’külastajate’ eest kaitsevad valvurid ja traataiad. Ühest küljest olen ma tänulik, teisalt tundub, et mehed on posti pandud kas liiga hilja (kui hullem laastamine on juba tehtud) või nad lihtsalt magavad kassidena, kella nina eest hiired mööda jooksevad.

Kui hoone on mahajäetud juba pea kakskümmend aastat, siis on üsna tõenäoline, et selle on ära lagastanud pikey’id ja narkomaanid. Hunnikutes klaasikilde, purunenud valamuid, kõikvõimalikku ja võimatut prahti. Peab kasutama fantaasiat, et see läbu unustada ja kujutada hoonet oma hiilgeajal. Leidsime postkaarte ja kirju, vanimad aastast 65 ja hiljutisemad aastast 78. Saadetud peamiselt perekonnaliikmete poolt ja positiivsetes nootides .. nagu haige ei asukski kuskil ühiskonna poolt kardetud kohas, vaid ee .. puhkusel.

Pildistasime, midagi sinna ei jätnud (ja midagi kaasa ka ei võtnud - peale fotode muidugi) ja hakkasime taas aia poole ronima. Inglastest kaaskriminaalid olid kindlad, et a) ükski valvur Hallowe’eni ajal ei tööta, b) kui töötab, siis veedab ta aega ilmselt JD-i pudeliga, c) ükski valvur ei eelda, et keegi Hallowe’eni järgsel varahommikul territooriumil ringi uitab. Võib aimata, et ükski eeldus ei osutunud õigeks. Tuli valvur (pudeliteta) ühelt poolt, meil oli võimalus nurgas istuda ja loota, et ta meid ei leia, või temast mööda joosta (mis oleks äärmiselt loll variant, sest oleks piisanud vaid kaheks väljasirutatud käest, et nelja inimest takistada). Istusime nurgas, valvur läkski mõneks sekundiks eemale, et koeraga naasta. Mul ei ole valvurite vastu midagi, sest nad on üldiselt inimsed ja inimestega on võimalik rääkida. Kahjuks mul puuduvad igasugused võimed koeri mõista ja järgnevate sekundite jooksul, mida võiks kirjeldada kui kombinatsiooni hirmust ja motivatsioonist, jooksime me aia suunas. „This one was easy,“ kommenteeris X. Jep, ma ise ka ei teadnud, et kui väga vaja (e.g. kui tegu on koeraga), võin ma isegi üllatavalt kiirelt aedu ületada.

Autosõidul Brigtonisse rääkisid poisid Whittinghamist ja paarist dokumentaalfilmist, mis mulle ilmselt huvi pakuksid. Soovitan igal juhul vaadata. Kokku võtavad vähem kui tund aega. Esimene on filmitud haiglas umbes 75ndal aastal, teine (revisited) ilmselt suhteliselt hiljuti. Annab mingisugust aimu, missugused on need inimesed, kes sinna ravile määrati. Ja tuletan meelde, et see esimene dokumentaal on pärit ajast, mil haigeid pidevalt erinevate tablettidega nuumati (no on Kesey, on, aga ega praegu midagi väga teisiti ka ei ole) ja üks tädi, kes on ravil olnud juba paarkümmend aastat räägib, kuidas teda on püütud kõigega ravida alates lobotoomiast lõpetades ECT ja LSD-ga. See sama jutt, et mis tundub meile nii loomulik, ei olnud üldsegi loomulik mitukümmend aastat tagasi, ja see, mis praegu tundub loomulik, ei ole tulevikust minevikku vaadates sugugi loomulik usw. Ja ma muutusin peaaegu kurvaks, kui metroos ühel vanal naise käel tätoveeritud numbrikombinatsiooni nägin. See kõik on ajalugu, ent kui sa seisad silmitsi inimesega, kes on seda kõike näinud, kaob distantseeritus ja meenub inimloomuse julmus (heh), sest see inimene on elav tunnistus, et nii on olnud. „Näe, katsu, mul on peas kaks auku..“

Inside the Asylum
Uploaded by soulfingers

Loodan, et lingid töötavad. Vabandan ka igasuguste absurdsete kirjavigade ja korduste pärast, sest pole paar päeva korralikult magada saanud. Tean, et kui poleks praegu kirja pannud, oleks järgmine postitus ilmunud umbes ma-ei-tea-kuna. Kuigi ma olen Most Haunted’i suhtes äärmiselt skeptiline, annab see vähemalt inspiratsiooni vana avastamiseks. Nii et saate lõpust kulus meil umbes 1h, et X-i sõbrad kätte saada, ja 3h, et veidi eeltööd teha ja kuskile kohale jõuda.

Blah-Blah-Blah

2008-09-24T18:15:00.004+03:00

Wishful thinking..

Ülikool on paras motivatsioonikriis, kui aus olla.

Rumal mina.

138. Toughest Villages in Britain (2003)

2008-09-16T15:48:00.004+03:00

Režissöör: Mark Carter

Vahelduseks Suurbritannia idüllilisele maaelule, mida võis näha "Teletupsudes", tehti 2003nda aastal kolmveerandtunnilisi dokumentaale kõige karmimatest pubidest ja küladest. Pubide osa mind eriti ei üllatanud , aga „Toughest Villages in Britain“ sisaldab inimeste osas täiesti kuldaväärt materjali.

Skinningrove. Vana naine, kelle aed on kaunistatud nukupeade või loomadega, mis on posti otsa torgatud. Noormees, kes sündis vetsus – aga ta polnud külas ainuke seesugune, ka tema ema sõbranna sündis seal. Samas, see polegi nii hull variant, sest küla heiteveed jõuavad kõik kohalikku veekokku ja sealt otse randa. Üks mees räägib loo sellest, kuidas ta leidis rannast kellegi kunsthambad. Väikesele kohale iseloomulikult leidis ta pubist kaotatud vara omaniku. Probleem lahendatud – mees pesi hambad puhtaks ja läksidki uuesti käiku. DJ, küla must lammas, kelle kodus võiks filmida kõiki narkourkaid kujutavad linateoseid. Väidetavalt sööb ta vaid kartuleid, ei midagi muud, või ajab oma isa elektririistadega taga.

Killingholme. Klaassilmaga jahiaktivist Badger, kelle maja küljes ripub silt „This House Guarded by Shotgun 3 Nights per Week – You Guess Which Three!“ Tõsisele asjaarmastajale kohaselt on ta mütsile reastanud sõjasaagi - hambad, rebase omad. Aastas notib ta maha 2000 tuvi, millest osa säilitab ta külmikus koos jänestega.

Grange Villa - "It is a former pit village. It has one shop, one tanning shop and a Chinese take-away as well as a limited opening post office." Korra aastas haarab tervet linna porrumaania, sest toimub kõige suurema isendi valimine. Veidi enne üritust ilmub välja porrusläsher, kes julgeb rikkuda ka kõige kangemate löömameeste taimed. Egas polegi muud teha, kui otsida kapist mõni tulirelv, et ise 24/7 aias valvet pidada. Külas asub ka The Saloon Bar, kuhu naisi ei lubata. Mitte et nad shovinistid oleksid, aga ega naabrimees ka rassist pole, kui talle mustanahalised LIHTSALT ei meeldi. Põhjenduseks tuuakse see, et mehed arutavad seal oma pereasju, millest naised ei tohiks kuulda. Right, päris maskuliinne põhjendus.

Highly. Ja kui sa oled kogemata väljaspoolt küla tulnuna kohalikku pubisse läinud, on üsna tõenäoline, et keegi keerab ukse seestpoolt lukku ja sinul pole muud teha, kui vaikimisi hoope taluda või vastu taguda. Oeh, ja sealsete meeste jaoks käib igareedese õllega kokku ka reedene peks oma naabriga. Järgmisel päeval ollakse taas parimad sõbrad.

Üles tasuks märkida ka Hirwaun ja New Cumnock. Vahelduseks oleks täitsa mõnus külastada kohti, kuhu turiste ei satu, ent mind hirmutavad veidike need kirjutamata reeglid, millest vaid kohalikud teavad. Eee .. ja ilmselt peaks välja otsima tossud, dressid ja neoontoonides patsikummid. Ostma kuskilt "Shameless’i" sõnaraamatu ja läks!

Minu hinne: 7/10

137. Henry & June (1990)

2008-09-06T22:01:00.004+03:00

Režissöör: Philip Kaufman (The Unbearable Lightness of Being jt)
Osades: Richard E. Grant (Withnail!), Fred Ward, Uma Thurman, Maria de Medeiros, Kevin Spacey ja teised
IMDB tärne: 6,2/10

Samal ajal kui kõik teised lapsed lasteaias sotsialiseeruma õppisid, hakkasin mina lugema ja otsisin täiskasvanute raamaturiiulitelt uusi teoseid, mida uurida. Samal ajal algas minu esimene suhe Henry Milleriga, kelle „Vähi pöörijoon“ mulle kätte sattus. See pani mind suurtes inimestes kahtlema, sest taoline raamat lihtsalt ei saanud olla vanemate oma, kes on lapse silmade ees pühamastki pühamad. Minu arenev fantaasiameel tekitas räpase pahalase, kes raamatu täiesti kogemata meie elamisse sokutas. Nüüdseks istub „Vähi pöörijoon“ süütult minu teiste lemmikutega riiulil.

Film põhineb Anais Nin’i erootilistel päevikutel, tänu millele (ja osalt ka Millerile) on naine ka kuulsaks saanud. Abielupaar Hugo ja Anais kolisid kahekümendatel Pariisi, et mõlemad saaksid tegeleda sellega, mis neile meeldib – naine kirjutamise ja mees pangandusega, et naise elustiili lubada. 1931 aastal tutvub Anais tollal veel kirjandusringkonnas tundmatu Henry Milleriga, kel parasjagu käsil esimene romaan. Anais tutvub ka Henry naise June’iga, kes „[..] appeared like an Angel, and I offered her a fool's faith. She was a taxi dancer. I paid my dime, she put her head on my shoulder, but then the lies began. She told me her mother was a gypsy and her father was a count. Later, I saw a film and realized she swiped her whole childhood right out of the film.“ Henry bordellikülastused ja June’i suhted naistega tekitasid Anais’iski soovi eksperimenteerida, eelkõige siiski kirjaniku enda ja (eraldi) ka tema kauni abikaasaga. June on muusaks mõlemale temast huvitatule ja Anais’ abiga saab Henry „Vähi pöörijoon“ ka avaldatud. Nii Anais’ kui ka Henry jäävad oma kaasadega, et tulevikus neist lahutada (mida me filmis loomulikult ei näe). Pariisi flingiks ja inspiratsioonitoiteks nende kahe suhe jäigi.

Visuaalselt väga nauditav film, millele lisavad värvikus pisikesed detailid või krutskid, mis iseenest loo jutustamise kohalt rolli ei mängi. Mustkunstnikud, valge tuvi, gorillamaskiga mees, jalutuskepp kellegi ’kaadrist välja tõmbamiseks’ ja muidugi aeg-ruum ise, mis toidab minu ilumeeli. Isegi tollased Pariisi bordellid on ilmselt nii oopiumised, et muutuvad omal viisil isegi võluvaks (sic!) Kõik tundubki olevat korras, kui inimeste lugu poleks kujutatud nii igavalt ja ühekülgselt. Et ilusa ümbrise all unustati tähelepanu pöörata sellele, mis peaks tegelikult domineerima. Saime mitmete stseenide kaudu teada, et kõik magasid peaaegu kõigiga, mis mõne meelest oli okei, mõne meelest mitte, mõne meelest arendav, mõne meelest sürrealism.

IMDBi andmetel tuleb 2011ndal aastal välja Kaufmani draama Hemingwayst ja Martha Gellhornist, loodetavasti ei astuta sellega samasse ämbrisse.

Huvitava faktina mainin ära, et film „Henry & June“ sai esimesena MPAAlt NC-17 märgistuse. Süüdlaseks on 1820ndast aastast pärinev Hokusai erootiline puulõige, mida Anais’ filmi alguses käes hoiab.

Minu hinne: 7/10

136. The Art of Failure: Chuck Connelly Not for Sale (2008)

2008-09-05T18:49:00.004+03:00

80ndatel

Praegu - ahelsuitsetaja ja alkohoolik, etn siiski kunstnik

"Fred Scaboda"

Režissöör: Jeff Stimmel

New York kunstimaailm 80ndatel, mille tuntumateks näideteks õpikutes neoekspressionistid Basquiat, Connelly ja Schnabel. Basquiat suri ära, Schnabel hakkas filme tegema, Connelly jätkas oma kunsti, kuid vajus tasapisi tundmatusse.

Miks? Ühest küljest inimesed ootavad, et kunstnikud vastaksid loodud stereotüüpidele, oleksid erandlikud, ja mõned loomeinimesed võtavadki selle oma kinnisideeks, nii et lähenetakse hullumeelsusele. Hullumeelsusele, mis paraku ei tööta, sest lisaks talendile on vaja ka suhtlemisoskust nendega, kes sinu kunstisse investeerivad. No paras jama, kui galeristid lahkuvad Chucki juurest pisarais või kui mees hakkab solvama neid, kellel on läinud temast paremini – Schnabelit, kelle „nimi on lihtsalt mõjuvam“, või Scorsesest, kes julges Connelly tegelaskuju oma filmis kasutada. Jack Kerouac kirja pannud järgnevad read, mis aeg-ajalt sobivas olukorras minu peas taas esile kerkivad – “The only people for me are the mad ones, the ones who are mad to live, mad to talk, mad to be saved, desirous of everything at the same time, the ones who never yawn or say a commonplace thing, but burn, burn, burn, like fabulous yellow roman candles exploding like spiders across the stars and in the middle you see the blue centerlight pop and everybody goes "Awww!” Kas saakski Chucki puhul muud väita?!

Dokumentaali huvitavamaks osaks oli Fred Scabado, Chucki alter-ego. Selle asemel, et ise inimestega suhelda, palkas ta näitleja, kes täidaks Fredi rolli. Näitleja täitis oma osa perfektselt (ja tema väljamõeldud valed olid tõesti andekad), mis tähendas seda, et tähtsad inimesed lubasid külastada Fredi ateljeed, et töid reaalkujul näha. Muidugi ei tähendanud see seda, et kõik lõppeks ilusa tehinguga – Chuck asendas kõik eelnevalt huvi pakkunud tööd lesbimaalidega ja lisas maalide tagaküljele oma tegeliku nime, mis paljastaks lähema uurimise korral pettuse.

Chuck Connelly tõestab, et sa võid õigel ajal olla õiges kohas, aga the times they are a-changin', mis tähendab seda, et õige aeg ei anna garantiid, mis kindlustaks selle igavikulisuse. Õnneks on olemas režissöörid, kes kaevavad üles inimesed, kes on avalikkuse ees surnud juba enne tegelikku elust lahkumist, ja mulle tundub, et Chuckile selle filmi tulemus meeldib (sest ta on saanud tagasi osa oma kunagisest kuulsusest), iseasi, kas ta seda ka tunnistab. Ilmselt mitte.

Connelly kunsti saab näha siin ja siin.

Minu hinne: 7,5/10

Strech Out and Wait

2008-08-19T21:14:00.001+03:00

Igale valminud projektile eelneb pikk inspiratsiooni otsimise protsess, millele järgneb ebavajaliku likvideerimine ning allesjäänu sobivaks töötlemine. Kõige hirmsam on võitlemine tähtajaga, sest iga tunniga ilmub ajusoppidesse midagi, mis teeks geniaalse veelgi geniaalsemaks. Töö esitamisele järgneb pingelangus. Pingelangusele järgneb suur tühimik, milles peitub ka põhjus, miks ma pole tükk aega midagi postitanud. Minu esimese screenplay tagasiside oli positiivne, ent ma ei saanud stippi, milles võib süüdistada vaid minu (alateadlikku?) hajameelsust. Isik X tuli välja alternatiivplaaniga - kui ma mõned kohad kommertslikumaks muudaksin (ja veidi ümber kirjutaksin), oleks ta nõus seda rahastama. Sel hetkel taipasin, et kõik peale minu võtavad asja täie tõsidusega – ajame inimesed kokku ja teeme ära. Mina olin jätkuvalt staadiumis, kus oleks piisanud patsutusest õlale ja sõnadest „Well done, you!“ Õnneks on veel veidi aega, et olla naiivne ja jonnakalt protesteerida vastu igasugusele nii-on-see-kogu-aeg-olnud-ja-on-edasi-ka poliitikale, selleks et endale meelehead teha tunnistades, et vähemalt see kord jäin enda tõekspidamistele kindlaks.

Praegu on käsil periood, mil tühimik hakkab asenduma taas inspiratsiooni otsimisega. Olen ümbritsenud end hea muusika, heade raamatute ja filmidega. Ideed kategoriseerin kümnepallisüsteemi. Kuuest alla jäävad ideed pole väärt meelde jätmist, seitsmest alates on soovitatav üles kirjutada. Kui ma üheksase või kümnese idee ära unustan, olen enda peale päris vihane. Üks üheksane idee on nii juba kaotsi läinud.

Nagu ma vist varemgi olen kirjutanud, algab minu uus aasta alati 1. septembril. Ajalugu on näidanud, et multi-tasking toimib minu puhul ideaalselt. Nii et.. jään juba ootama tudengielu, sügismelanhooliat, insomniat, PÖFFi ja .. ja igasuguseid muid asju, mis ette tulevad. Ehk siis – loodetavasti naasen kahe nädala pärast tavalise postitamissageduse juurde.

135. The Most Hated Family in America (2007)

2008-07-13T12:25:00.005+03:00

Režissöör: Geoffrey O’Connor
IMDB tärne: 8,3/10

Louise Theroux on tuntud oma dokumentaalfilmide poolest, mille peategelasteks on alati mitte just kõige konvenentsionaalsemad inimesed. Mulle meeldib tema omadus säilitada stoiline rahu olukordades, mis minus tekitavad Cartmani moel tahtmise lausuda: „Screw you guys, I’m going home!“

Seekordse loo tegelased on Westboro Babtistide Kiriku liikmed. Louis elas nende juures mõnda aega, et neid lähemalt tundma õppida ja mõista. Hiljem on ta tunnistanud, et selle kiriku liikmed on kõige ekstreemsemad inimesed, keda ta üldse on kohanud. Võib-olla tulevad ette veebilehed GodHatesFags.com või GodHatesAmerica.com? Lühidalt öeldes tundubki kogu kiriku õpetus rajanevat nendele kahele väitele. Westboro kiriku liikmete loogika kohaselt vihkab Jumal homosid, ent kuna Ameerika ’armastab’ homoseksuaalseid, siis vihkab Jumal ka Ameerikat. Et sellest pole veel vähe – Iraagis ja Afganistaanis hukkunud sõjaväelased on tõend Jumala kättemaksust. Kiidetakse 11 septembri sündmusi ja kas või pahaloomulisi kasvajaid, mis põrgu tulevastele elanikele kaela sadanud.

Liikmed reisivad kiriku rahade eest teise riigi otsa, et osaleda sõjas hukkunute matustel. Osalemise all mõeldakse piketeerimist vastavate vihaloosungitega. Otseloomulikult kaasatakse ka kogukonna väikesed kasvandikud, kes julgelt silte hoiavad, ent tunnistavad saatejuhile, et ei tea, millest need plakatid tegelikult räägivad.

Üheks huvitavaks protesteerimispaigaks oli ka pood, mis müüs Rootsist pärit tolmuimejaid. Rootsi satub tule alla oma liberaalsuse tõttu. Jumal hakkab ka Rootsit vihkama. Ja nagu filmis näidatud plakatitelt selgub, vihkab ta ühtlasi ka printsess Dianat, Elizabeth Taylorit ja juute. Lühidalt öeldes vihatakse kõiki v.a kiriku liikmeid.

Kiriku juhtfiguuriks on Fred Phelps. Kui saatejuht püüab talle küsimusi esitada, väidab Phelps, et Louis ei saa temaga vestelda puhtalt seetõttu, et ta puuduvad samaväärsed teadmised piiblist, ning on seetõttu liiga rumal temaga rääkimiseks. Hiljem lubab ta siiski küsimustele vastata, ent vastus on kõigile üks – „järgmine küsimus, palun!“

Phelpsi lapselapsed käivad tavalistes koolides ja ülikoolides. Sõpru neil väljaspool kirikut pole, samuti ei luba ema oma 21-aastasel tütrel kellegagi kohvi jooma minna. Kõik lapselapsed lubavad, et neil ei ole tulevikus plaanis abielluda ega lapsi saada.

Kui pere sai teada, et saatejuhil on laps naisega, kellega ta pole abielus, püüti seda igal võimalikul korral talle ette heita. Irooniana on Fredi tütrel (kes on üks aktiivsemaid kiriku liikmeid) samuti laps väljaspool abielu. Huvitav, et igasuguste fundamentalistlike usuliikumiste reeglid tunduvad kehtivat kõigile teistele, ent mitte kõige ’tähtsamatele’.

Kirikul on liikmeid seitsmekümne ringis. Kuuskümmend neist on Phelpside järeltulijad. Lapselaste sõnadest lähtudes ei usu, et nende liikumine on kuigivõrd jätkusuutlik – samas, kunagi ei tea, kuidas nad tulevikus püharaamatut tõlgendada tahavad.

Kui ma usuks taevasse ja põrgusse, ning mul oleks võimalus valida, eelistaksin seltskonna osas igal juhul viimast.

Minu hinne: 7,5/10

134. The Bridge (2006)

2008-07-08T14:01:00.003+03:00

Allikas: www.destination360.com

USA kunagise hipipühamu San Fransiscoga seostub mul eelkõige postkaardivaade Golden Gate Bridge’ist. Mitmed teleseriaalid, mille tegevus toimub mainitud linnas, armastavad sissejuhatusena aerial shot’te sillast – minu esimesed mälestused SF-st pärinevad ilmselt siit.

Kui heita õigel ajal pilk sillalt alla, võib märgata ühel laevadest valgetes kilekostüümides onusid, kes midagi veest ’õngitsevad’. Saagiks pole mitte kalad, vaid inimkehad. Lisaks kõigele ilusale, on Golden Gate Bridge ka enesetapjate lemmikkohaks. Eric Steel nägi toimuvas ainest oma dokumentaalfilmile, ent sillal toimuva filmimiseks oli tarvis linna luba. Jättes mainimata oma tulevase dokumentaali tegeliku sisu, saigi mees loa. Järgnevate päevade jooksul tabasid kaamerad üheksateist surma. Ümber veenda (loodetavati) suudeti kuus.

Pärast filmi vaatamist tekib küsimus, miks linn midagi ei tee, sest praeguse statistika alusel sooritatakse sillalt iga viieteistkümne päeva kohta üks enesetapp (lisada veel need, kelle surnukehi ei leita). Sillal on eneseabitelefonid, kaamerad ja patrullid, kes kahtlaselt käituvatel inimestel silma peal hoiavad. Samas ei suudeta jälgida kõiki sillal liiklejaid. Öösiti on sild jalakäijatele suletud, ent jällegi ei takista see inimesi, sest alati on võimalus autost väljuda või õigel ajal ratta pealt maha hüpata. Ainsaks reaalseks meetmeks, mida pole rakendatud, oleks barjääri ehitamine, ent see poleks silla konstruktsiooni arvestades efektiivne. Nii tulebki välja, et töötaks vaid Golden Gate Bridge’i sulgemine, mis kohalikele sugugi ei meeldiks, ja lisaks - kes kindlustaks, et need inimesed sama mujal ei ürita.

Kuna film käsitleb reaalsete inimeste reaalseid enesetappe, on probleemid eelkõige eetilised. Ma arvan, et iga režissöör teab, kui tähtis on olla esimene millegi geniaalse (uue) loomisel/tabamisel. Siinkohal seisneb jälle vajadus riskida. Ja riskiga seostub pea alati kas ebaõnnestumine või vedamise korral selle antonüüm. Kuid, kuid, kuid .. minu arust ületas Steel piiri sellega, et ei öenud lähedase kaotanud perekonnaliikmetele või sõpradele, et lindistasid selle inimese elu viimaseid hetki. Pärast filmi linastumist, tekitas see loomulikult suurt meelehärmi. Ka linn tunnistas, et Steel käitus kohatult, kui ei avaldanud filmimise kohta tõde.

Aga dokumentaalist lähemalt - mind häiris filmi ülesehitus, puudus ühtne struktuur, mis oleks teinud vaatamise mugavamaks (kuivõrd nii saakski öelda). On klipid enesetapjatest; nendest, kes nägid kedagi hüppamas (tüüp, kelle jaoks reaalsus omandas illusoorsuse läbi fotokaamera vaadates – väga Antonioni); kadunu lähedastest; mehest, kes avastas sillalt hüppamise hetkel, et tahab siiski elada; ja võimalik, et millestki veel, mis mulle enam ei meenu.

Minu üldise emotsiooni võtab kokku brittide väljend „oh dear“. No tõepoolest!

Minu hinne: 6/10

133. Starter for 10 (2006)

2008-06-22T15:26:00.005+03:00

Režissöör: Tom Vaughan
Osades: James McAvoy, Catherine Tate, Rebecca Hall, Alice Eve ja paljud teised
IMDB tärne: 6,8/10

Kuna ma maadlen parasjagu enda akadeemilise tee jätkamisega, siis filmi tegevus toimubki ülikooli ümber. Brian, keda kehastab McAvoy, lahkub oma kodukohast, et õppida Bristoli Ülikoolis. Juba väikesest peale on teda huvitanud telemäng nimega „University Challenge“ (jookseb tänapäevalgi), peagi avanebki tal võimalus saatest osa võtta. Elu ülikoolis ei ole aga lihtne, eriti kui mängu tulevad probleemid naistega. Üsna ameerikalik lähenemine brittide poolt.

Teha film, mille peategelaseks on parasjagu intelligentne & nägus noormees, viidata vähemalt korra mõenele teisele heale filmile, lisada veidi The Cure’i (mitte ainult), ning suure tõenäosusega võidab see minu südame, ent ..

Kui film on lõpuni vaadatud, pean jälle ohkama. Salingerlikult tahaks mõnikord pärast filmi vaatamist režissöörile helistada nagu vanale sõbrale lootuses, et ta suudab oma filmi heaks rääkida. Mainida asju, mida tema mõtles. Mainida asju, mida mina ei märkanud. Aga nii kaua, kui ma seda teha ei saa, pean ma leppima, et paljud filmid, mis võiksid olla suurepärased, on keskpärased, sest kõik tundub nii pinnapealne.

Kui tehakse film, mille tegevus viib ajas tagasi, on tähtis mitte eksida faktide ja pisikeste detailidega, sest kuigi keskmine vaataja neid tähele ei pane, on inimesi, kelle jaoks võib see filmielamuse rikkuda. Mulle on õpetatud, et eeltööst sõltub kõik, sest kui režissöör tahab, et vaatajad filmi ja teda tõsiselt võtaksid, peaks film olema nii ’õige’ kui see oma olemuselt saabki olla. Siinkohal võib veel vaielda, kas see ongi kõikide filmide eesmärk.

Ja see ameerikalikkus, mida ma varem mainisin: kaks tüdrukut, kelle vahel valida, üks blond ja pealiskaudne, teine brünett ja tark, võib vaid arvata, kumma peategelane valib. Filmi moraal – kui keerad midagi nässu, siis julge tegeleda tagajärgedega. Ei midagi uut.

Sellest hoolimata ei näi minu vaimustus James McAvoy vastu lõppevat, sest ta teeb oma asja, milles ta on hea, ent keeldub elamast staari elu. Kuigi ta on viimas(t)el aasta(te)l väga populaarseks saanud, elab ta jätkuvalt pisikeses korteris, ning sõidab Nissan Micraga. Andekuse (ja päritolu) poolest võiks paralleele tõmmata Ewan McGregoriga.
Briani ema mängib Catherine Tate, kes on tuntud naiskoomik. Mulle ta stand-up comedy ja „The Catherine Tate Show“ ei istu, aga „Doctor Who“ vastu pole midagi. Samas, mul pole absoluutselt midagi selle vastu, et teda ’tõsises’ filmis näha, kui aus olla, siis ta võikski seriaalidele vahelduseks rohkem filmides kaasa lüüa.

Minu hinne: 7/10

132. Bright Young Things (2003)

2008-06-12T20:27:00.006+03:00

Režissöör: Stephen Fry
Osades: Emily Mortimer, Stephen Campbell Moore, James McAvoy, Michael Sheen, David Tennant, Fenella Woolgar ja teised
IMDB tärne: 6,6/10

Stephen Fry kuulub vaieldamatult minu lemmikmeeste listi. Ma ei hakkagi rääkima koostööst Hugh Laurie’ga, mis on talle ka peamise kuulsuse toonud, ega ka „QI-st“, mis on üks geniaalsemaid saateid briti teleemaastikul. Mees ise on kohutavalt tark, ent omab ühtlasi ka (mitte)ametlikku rekordit sõna „fuck“ rohke kasutamise eest eetris. Ta on tunnistanud oma nõrkust elektroonika vastu (iPode oli paar aastat tagasi igatahes üle kümne, kui ma ei eksi), kannatab bipolaarsuse all, ent usub, selleta poleks ta ilmselt kuskile jõudnudki. Andekale inimesele kohaselt tegeleb ka mitmete asjadega – näitleb, kirjutab, juhib saateid, ja nagu arvata võib, on vahelduseks ka kaamerate taga.

Seega, ma ei imestanud, kui minu kätte ilmus „Bright Young Things“, mis põhineb Evelyn Waugh’i (kes ei ole naine) 30ndatel ilmunud romaanil, ja mille režissööriks on Stephen Fry ise. Peategelasteks on rikkad, ent pealiskaudsed Londoni noored, kes armastavad pidusid ja kõike, mis sellega kaasas käib – peamiselt siiski klatši ja kokaiini. Hea näide ’muutumatust inimloomusest’, sest kuigi sisu sobiks hästi tänapäeva, toimub tegevus siiski kahe maailmasõja vahel.

Fragmente tegelastest. Adam & Nina, kes Adami majanduslikust olukorrast sõltuvalt, pidevalt abielluvad või mitte. Nii absurdne, et mõjub lausa geniaalsena. Agatha, kes saabub peole esimesena ja lahkub viimsena. Naiivselt pealiskaudne naine, kelle Fry muudab vaat, et sümpaatsekski. Lisaks suurepäraselt välja mängitud Michael Sheeni („Laws of Attraction“, „Wilde“) ja James McAvoy’ („Shameless“, „Atonement“) tegelaskujud.

Mulle meeldib Fry julgus riskida – kaameratöö mõjub kohati ajastule kohaselt jazzilikult. Mõned nutikad lahendused ja absurdselt koomilised olukorrad vaheldusid ilmselgete liialdustega, nii et mul tekkis kohutav tahtmine mõned minutid filmist (eriti lõpust) välja lõigata, et teos oleks kuidagi terviklikum.

"Never, never, never have such scenes been witnessed in high society, that uneasy alliance between Bright Young Things and old survivors. Perhaps this was the defining moment of our epoch of speed and syncopation. This so-called 20th century of angst, neurosis and panic. Reader be glad that you have nothing to do with this world. Its glamour is a delusion, its speed a snare, its music a scream of fear. Faster and faster they swirl, sickening themselves with every turn. The faster the ride, the greater the nausea, the terror, and the shame."

Minu hinne: 7/10

Please, Please, Please Let Me Get What I Want

2008-05-13T19:48:00.005+03:00

Analüüsid on kõik esitatud, nii et mul on probleeme vaid kõige suurema ülesandega. Olen loobunud oma jätan-kõik-viimasele-hetkele elustiili üle virisemisest, sest mingil üllataval kombel suudan ma alati viimasel päeval (või olgu, viimasel kuul) midagi valmis genereerida. Iseasi, kas see kõik suudab läbida enesekriitika tasandi, sest kuu ajaga ei leia nii palju inspiratsiooni kui aastaga. Paraku tundub mulle, et olen end sidunud tähtaegade (mis ometi annavad mingi pidepunkti) ja sõnade piirmääraga. Seda viimast vihkan peamiselt seetõttu, et mina seda täitma pean.

Ja muide, „Peep Show” viies hooaeg on alanud. Briti telemaastikul on ka uus lootustandev noorteseriaal - "The Inbetweeners". Mina paralleele kahe mainitud seriaali vahel ei tõmbaks, kuigi paljud seda teevad. Lihtsalt, üks on naljakas, ja teine ei ole nii naljakas, aga vaatan ikkagi mõlemat. Ja „Teenage Kicks” pole mitte ainult kadunud John Peeli lemmiklaul, vaid jällegi midagi uut telemaastikul, mis peaks inimesi naerma panema. Üheks peategelaseks on vananenud punkmuusik (mis on paljulubav), kes elab parasiidina oma laste juures. Esimest tasuks kindlasti vaadata, teist võiks vaadata, ja kolmandat vaadata siis, kui aega üle.

Puhtalt meelelahutuseks videoklippe Derren Browni tegemistest.

Reisimine oleks nii tunduvalt lihtsam (ja üllatus tunduvalt suurem):

Kui ei oska sünnipäevalisele midagi kinkida (Simon Pegg!):

131. Sympathy for the Devil (1968)

2008-05-13T19:21:00.011+03:00

Mustad Pantrid

"What are they doing over there?"
- "I think they are shooting a movie."

Rezissöör: Jean-Luc Godard
IMDB tärne: 6,4/10

„The Beatles või The Rolling Stones,” on tobe küsimus, mida mõni tüüp küsib neil tüütutel kiirkohtungutel Inglismaal, kuhu mõni tuttav sind kogemata kaasa võtab. Kuuekümnendate lõpus oli sellise valiku ees üks mu lemmikrežissööre – Jean-Luc Godard. Valituks osutus The Stones ja selle tulemusena valmis film „Sympathy for the Devil”.

Ausalt öeldes tunduski utoopiline, et Godard teebki lihtsakoelise filmi bändi tegemistest, mis seotud laulu „Sympathy for the Devil” salvestamisega. Pealgi ilmub nähtavale režissöörile omane käekiri ja The Rolling Stones’i lugu muutub kandvalt osalt üksnes erinevaid lugusid siduvaks elemendiks. Kõik, mis mahub selle vahele, peegeldab tolle aja sündmusi, ning on, nagu Godardile ja ajale kohane, tungivalt vasakpoolne. Laulu salvestamisprotsessi oli põnev jälgida, sest see tekitas tunde, et vaataja viibib ise stuudios. Ja teate mis, näha 60ndate lõpu TRSi koos Brian Jonesi, Anita Pallenbergi ja Marianne Faithfulliga on üsna märkimisväärne. Sellest hoolimata ei ole „Sympathy for de Devil” film, mida on lihtne vaadata, mistõttu on mul ka tunne, et teen seda veel korra. Või kaks.

Möödunud kuul esilinastus ka M. Scorsese „Shine A Light”, mille staariks jällegi Mick, Keith & co. Jagan TRSi alati tinglikult kaheks erinevaks bändiks – varasemaks, mis mulle meeldib, ja hilisemaks, mis mulle peaegu üldse ei meeldi. Ent mulle tundub, et austan režissööri liiga palju, et film vaatamata jätta.

Minu hinne: 6,5/10 (Godard ja The Stones ühes lauses on juba piisavalt veider, mis siis filmist rääkida. Esialgse vaatamise põhjal nõustun peaaegu IMDB-ga.)

130. Bad Boy Bubby (1993)

2008-04-28T17:35:00.008+03:00

Režissöör: Rolf de Heer („Dingo”, „Alexandra’s Project”, „Ten Canoes” jt)
Osades: Nicolas Hope, Claire Benito, Ralph Cotterill, Carmel Johnson („McLeod's Daughters”) ja paljud teised
IMDB tärne: 7,3/10

Loen huviga (veebi)ajalehti, et teada saada, millega inimesed mind järgmiseks üllatavad. Hetkel on aktuaalne see uudis, milles juttu 73-aastasest mehest, kes hoidis oma tütart enam kui kaks kümnendit keldris.

See pani mind mõtlema hollandlase Rolf de Heeri filmile, mis on juba mõnda aega vaatamist oodanud. Filmi peategelaseks on Bubby, keda on ema kolmkümmend aastat välismaailma eest peidus hoidnud, sest sealne õhk olevat mürgine. Kõik oma teadmised on poiss (kuidagi veider oleks öelda tema kohta mees) õppinud oma emalt ja kassilt. Nagu arvata ongi, siis naine, kes hoiab oma poega niiviisi ruumi suletuna, pole just kõige õigem eeskuju. Ühel päeval lisandub seltskonda Bubby kadunud isa. Ema tähelepanu koondub uuele vanale mehele, ning oma mängulise (topelt)eksimuse tõttu satub Bubby maailma, mille eest ema teda hoiatas. Kõik järgnev on üles ehitatud mehe arusaamale õigest käitumist ning reaalmaailmaga kohandumisest.

Peaaegu filmi algusest peale saab selgeks, miks see film paljudele ei meeldi – režissöör on jälle rikkumas kohustuslikku „hea maitse” piiri. Tõepoolest, loomi tapetakse lausa kahel korral, ema ja poja vahel ON väärastunud suhe, alasti inimesi liigub ekraanil ringi piisavalt, Jumalat salatakse (‚tõekuulutaja’ oli ilmselgelt tutvunud Satre ja Camus’ loominguga), ja tegevusse on kaasatud puuetega inimesed. Ma arvan, et ma ei pea mainima, et filmi tegevuse käigus ei saanud kannatada ükski nimetatatud osapool. Ja film on hea, teistmoodi, ent hea.

Minu hinne: 8,5/10

Frankly, Mr. Shankly,

2008-04-13T17:11:00.005+03:00

Menüüsse kuuluvad haige olemine, scene analysis paper (3), film analysis (5), research paper(3), popular review (5) ja tohutul hulgal (uskumatult halbu) filme, kohtumine suures linnas suurte meestega, kellele ennast müüa (enda ideid - st), ning ma kardan, et järgmine postitus ilmub eee .. umbes siis, kui on kindel, et minust VEEL asja ei saa.

(Ja üks eetiline küsimus: kas on mõtet osa võtta millestki, millesse ma üldsegi ei usu, lihtsalt seetõttu, et saada tärnike kirja? Öeldakse ju, et tasub haarata kinni igast võimalusest, mida sulle pakutakse, sest võib-olla teist võimalust ei tulegi. Ma ise ütlen, et kui ma vaid ei oleks selline eelarvamustega tõbras, sest mul oleks ausõna häbi, kui midagi sellist mu CV-st vastu vaataks.)

129. The Darjeeling Limited (2007)

2008-02-15T19:38:00.005+02:00

Režissöör: Wes Anderson ("The Life Aquatic with Steve Zissou", "The Royal Tenenbaums", "Rushmore" jt)
Osades: Owen Wilson, Adrien Brody, Jason Schwartzman, Bill Murray ja paljud teised
IMDB tärne: 7,9/10

Saundträkk on juba mitu päeva plaadimängijas keerelnud. Öösiti on raske "Bombay Talkie" instrumentaalpala tõttu magama jääda. Selle asemel, et päriselt tududa kostub peas tu-tu-tu-tudu.

Film kolmest vennast, kes pole tükk aega kohtunud. Nad võtavad koos ette spirituaalse reisi Indiasse. Paraku võivad ka rongid ära eksida.

Sissejuhatuseks tuleks ära vaadata umbes 13 minutit kestev lühifilm "Hotel Chevalier". Originaalfilmi nautimise seisukohalt pole kohustuslik, ent aitab paremini filmile häälestuda ning lugu mõista.

Brody mängis oma varasematele rollidele hoopis teistusugust tegelaskuju, ja oli selles otseloomulikult hea. Metafooririkas, ja mõnusa atmosfääri suhtes mu lemmik Andersonilt. Sisu poolest jääb esikolmikusse, ent mitte esimesele kohale.

Francis: [Francis and Peter are beating each other up] "You don't love me!"
Peter: "Yes I do!"
Jack: "I love you too, but I'm gonna mace you in the face!"

Minu hinne: 8/10

128. Quiet City (2007)

2008-02-13T21:16:00.007+02:00

Režissöör: Aaron Katz
Osades: Erin Fisher, Chris Lankenau ja teised
IMDB tärne: 6,7/10

Jamie reisib Atlantast New Yorki. Ta kõnetab tänaval Charlie't, et teada saada kohviku, milles ta sõbrannaga kokku peab saama, asukoht. Charlie otsustab tüdruku kohvikuni juhtada, ning nähes, et sõbrannat ei tulegi, kutsub Jamie enda juurde. Nad ühendavad oma muusikalised võimed ning saavad hakkama muusikapalaga, mis 'kõlabki kui päris'. Siinkohal muusikaline liin peatub. Järgmisel päeval lähevad nad otsima kaotsiläinud sõbrannat.

"Once" New Yorgis - minu esimene reaktsioon. Lootsin südamest, et äkki on selles olemas miski, mis iiri filmil puudus. Tegevusliin on "Quiet City" puhul tunduvalt parem, kuid ma ei saa aru mõnest selgelt üleliigsest stseenist. See on minu jaoks miinus, aga mõjus kokku fragmendina kas või minu enda elust. Puudub lõplik otsus, ja jätab arutlemisvabaduse, mis juhtub edasi. Samas, kas kõigile meeldib vaadata katkendit kahe inimese elust, kes on liiga .. meielikud?! Filmi keskel on tunne, et tahaks siseneda sündmustesse kui deus ex machina, ja öelda, et ärgu tehku nii või naa, sest mul on piinlik vaadata. Kaameratöö on värisev ja fokusseerimine veidi ebaharilik, aga häirivaks muutub vaid siis, kui sellele pingsalt keskenduda. Nagu ka "like" ja "you know what I mean?!" rohke kasutamine.

Minu hinne: 8/10 (Kaheksa tundub liiga palju, aga "Once" sai 7,5/10, ometigi meeldib QC mulle rohkem). PS! Once'iga võrdlemist mitte väga tõsiselt võtta.

127. Picnic at Hanging Rock (1975)

2008-02-12T11:45:00.002+02:00

Režissöör: Peter Weir ("The Truman Show", "Dead Poets Society" jt)
Osades: Tony Llewellyn-Jones, Anne-Louise Lambert ("Somersault"), Christine Schuler, Helen Morse, Vivian Gray, Rachel Roberts ja teised
IMDB tärne: 7,6/10

Vahelduseks midagi vanemat Austraaliast. Olen keskendunud Euroopa 'uuele lainele', kui midagi sarnast toimus ka kängurumaal. Infot pole just palju, isegi Wiki on sõnaaher.

Kui ma filmi vaatama asusin, olin kindel, et raamat, millel film põhineb, on kirjutatud kuuekümnendate lõpus. Uurima asudes osutuski mu arvamus õigeks. Austraalia kirjaniku Joan Lindsay romaan avaldati 67. aastal.

Tüdrukutekool 20. sajandi alguses. On valentinipäev, ja õpilased sõidutatakse Hanging Rock'i juurde. Ekskursioon ei lõppe õnnelikult, sest kooli naastes on puudu kolm õpilast ja üks õpetaja. Kõik annavad oma panuse, et leida kaduma läinud inimesed, aga tulemuseta. Kaks noormeest, kes tüdrukuid viimasena nägid, leidsid neidudest ühe, kes ei suutnud meenutada, mis nende seltskonnaga juhtus.

Kui raamat avaldati, oli puudu viimane peatükk. See tuli välja alles pärast kirjaniku surma 1987. aastal. Kuna film on tehtud enne "tõe selgumist" pole seal antud ka vastust, mis mägedes juhtus. Võimalus ise lahendus välja mõelda, tegi filmist hiti väljaspool Austraaliat. Weiri linateosega algas ka Australian New Wave. Kuigi raamatu autor on vihjanud, et teos põhineb reaalis toimunud sündmustel, on see siiski vale. Ja nii filmis kui ka raamatus, on selged sürreaalsuse jäljed, millega saab jällegi ajastut teadmata ajavahemiku ära arvata.

Minu hinne: 7,5/10

126. Juno (2007)

2008-02-11T12:56:00.002+02:00

Režissöör: Jason Reitman ("Thank You for Smoking")
Osades: Ellen Page ("Hard Candy"), Michael Cera ("Superbad"), Jennifer Garner, Jason Bateman ja teised
IMDB tärne: 8,3/10

"Juno" soundtrack on hetkel sama populaarne kui "Garden State'i" oma paar aastanumbrit tagasi. Uuringi tavaliselt online plaadipoodide OST-listi ning loodan sellele, et heas filmis on hea muusika. "Garden State" oli okei film, aga ei midagi enamat. Nüüd on vaadatud ka "Juno", ja lugu kordub. Ometi on film IMDB topis kõrgemal, kui mõni tõsiselt suurepärane film, millel on vaatajale ka midagi näidata ja öelda.

Kui ma kirjutaksin sisust rohkem kui kolm lauset, rikun tõenäoliselt kellegi filmielamuse. Ütlen lihtsalt, et peategelaseks on noor tütarlaps, kes otsustab lapse saada.

Ja seda on varemgi tehtud, ent sellegi poolest paremini. Gilmore Girls'i Lane, kelle muusikamaitse on veelgi parem, kelle huumorimeel veelgi teravam, kelle bänditegemine veelgi veenvam. Ning lugu, isegi siis, kui see on jagatud seriaali mitmesse episoodi, põnevam kui "Juno" 96 minutit. Kui otsida filmi rasedast tsikist, aga millel on olemas see tuntav quirky-faktor, siis palun.

Minu hinne: 6,5/10

125. Withnail & I (1987)

2008-02-10T12:05:00.000+02:00

Režissöör: Bruce Robinson
Osades: Richard E. Grant, Paul McGann, Richard Griffiths, Ralph Brown ja teised
IMDB tärne: 7,8/10

Eile 60ndad ja Camden. Täna loen seda. Bloody hell!

Kõik osatäitjad on tuntud näod. Richard E. Grant tuli mulle meelde QI-st. Mänginud paljudes filmides, tuntumateks "Penelope" ja "Gosford Park". McGann on pigem telenägu, kes teeb kaasa erinevates seriaalides. Richard Griffiths on nooremale publikule tuntud Harry Potteri filmidest, kus ta mängib onu Vernonit. Teinud kaasa ka selles filmis (ja samanimelises näidendis), mida soovitan tungivalt vaadata.

Esimest korda jooksid filmi vaadates peas nimed, kes võiksid mängida "Withnail & I" uuemas versioonis. Häda vaid selles, et ma ei armasta rimeike sugugi, vähemalt mitte siis, kui filmi originaalfilmi valmimisest pole möödas poolt sajandit. Ja veel vähem armastan ma seda, kui meeriklased eurooplaste filmidest-seriaalidest oma versioonid teevad.
Nende "The IT Crowd" oli puhas rubbish, ja mind ajab vihale, et "The Office'ist" rääkides mõeldakse enamasti USA versiooni. Ning ma virisen veelgi enam, kui nad oma versiooniga filmist "The Edukators" välja tulevad. See selleks, minu uues filmis "Withnail & I", mida keegi loodetavasti ei teosta, teevad kaasa Chris O'Dowd, Matt King/Paddy Considine, Christopher Biggins/Stephen Fry ja Noel Fielding.

Filmi peategelasteks on kaks sõpra, mõlemad töötud näitlejad. Kui köögis valitsev segadus on muutunud liiga suureks, otsustavad nad minna maale, et uut energiat koguda. Maamaja kuulub Withnaili onule, tolle aja Oscar Wilde, kes kannab ülikonnataskus redist, sest "flowers are essentially tarts; prostitutes for the bees. " Elu maal ei olegi nii stressivaba, eriti kui onu Monty nendega ühineb.

Ma j u m a l d a n neid tsitaate, sest on vähe filme, milles öeldud laused mulle piisvalt meeldejäävad oleksid. Üks parimaid briti filme sõprusest, plussiks seegi, et kaheksakümnendatel suudeti nii veenvalt 60ndaid mängida. Filmi saadavad Jimi Hendrixi, Procol Harumi, George Harrisoni jt, kes mulle ei meenu, tuntumad lood. Naerupahvakud garanteeritud neile, kes briti komöödiat armastavad. Ja nad mainisid isegi Savile Row tänavat, mis on tuntud nende inimeste poolt, kes raatsivad aegumatu riidetüki eest välja käia üüratuid summasid. (Ja sealsed rätsepad-müügimehed on vaieldamatult kõige stiilsemad, eriti kui nad hommikuti oma sigarette poe ees süütavad. Südamest loodan, et sinna ei teki rohkem hi-street poode, ning vanad ärid ei pea oma uksi sulgema.)

Danny: "I don't advise a haircut, man. All hairdressers are in the employment of the government. Hairs are your aerials. They pick up signals from the cosmos, and transmit them directly into the brain. This is the reason bald-headed men are uptight."

Withnail: "I have a heart condition. If you hit me, it's murder."

Minu hinne: 8/10

124. Los Amantes del Circulo Polar (1998)

2008-02-07T23:21:00.000+02:00

Režissöör: Julio Medem ("Lucía y el sexo", "Vacas")
Osades: Victor Hugo Oliveira, Kristel Díaz, Nacho Novo, Maru Valdivielso ja teised
IMDB tärne: 7,8/10

Arvasin, et sisestasin vale filmi, sest kohe alguses kõlas soomekeelne laul. Õigete nimede ilmumisel veendusin, et ma polegi eksinud. Põhjanaabritest näeb-kuuleb filmis veelgi enam.

Sisu on lihtne - Otto armastab Anat. Ana ema abiellub Otto isaga, mistõttu muutuvad armastajad vennaks-õeks. Teismelisena kolib Otto oma pärisema juurest isa juurde, et Anale lähemal olla. Kui Otto ema armastusest sureb, eemaldub poiss Anast. Nad viibivad samades kohtades, aga ei märka üksteist. Lõpuks nad siiski kohtuvad. Lapimaal.

Ei ole traditsioonile armastusfilm. Puudub roosamannane läägus, ja on siiras. Tasub uurida režissööri suhted oma isaga, lisaks teeb filmis alahinnatud näitlejatöö Medemi poeg. Kuna "Los Amantes del Circulo Polar" on valdavalt külmades toonides ja tundub edenevat aeglaselt, teeb filmi lõpp selle tasa. Lõpetan vaatamise tundega, et tasus ära. Vastandlikud tükid jooksid jälle kokku.

Muy bien,

Minu hinne: 7,5/10

123. Into the Wild (2007)

2008-02-07T16:25:00.000+02:00

Režissöör: Sean Penn
Osades: Emile Hirsch ("Alpha Dog", "The Emperor's Club"), Marcia Gay Harden, William Hurt, Jena Malone, Catherine Keener, Brian Dieker, Vince Vaughn, Kristen Stewart, Hal Bolbrook ja teised
IMDB tärne: 8,2/10

Filmid tutvustavad tihti inimesi, kellest varem kuulnudki pole, aga kelle lugu on nii huvitav, et pakub isegi pärast kinost lahkumist, põnevust. Lisandub rohkelt teadmisi ajalehtedest ning raamatutest, ning võib peaaegu väita, et üldplaan on käes. "Into the Wild" põhineb Jon Krakaueri tõsielulisel raamatul Christopher McCandlessi käekäigust.

Kui palju on neid noori ameeriklasi, kes pakivad pärast kooli lõppu oma seljakotid, ning põrutavad Euroopasse? Christopher pole erand - ka tema läheb - aga sihtmärk on erinev - tema puhul on selleks Alaska. Siiski, kui teised võtavad kaasa oma krediitkaardid, ja hoiavad ühendust oma lähedastega, järgib Chris palahniuklikku oled-vaba-vaid-siis-kui-pole-enam-midagi-kaotada stiili. Ta annetab kogu oma ülikooliraha heategevusele, lõikab katki kõikvõimalikud kaardid, ning võtab endale uue nime - Alexander Supertramp.

IMDB boardid on täis nii vastakaid arvamusi, ja lehtedest võib lugeda, et kohalikud Alaska elanikud peavad noorukit rumalaks ja naiivseks (nagu ka tema ülistamist). Film on jõudnud ka IMDB 250ne parima filmi hulka, seega tasub kindlasti vaatamist. Silmale on ilusaid looduskaadreid, ning Emile Hirsch meenutab mõnes stseenis kohutavalt River Phoenixit.

Kui teema huvitab, siis samal teemal on tehtud ka dokumentaal - The Call of the Wild, režissööriks Ron Lamothe.

Minu hinne: 8/10

122. Jimmy and Judy (2006)

2008-02-05T19:58:00.000+02:00

Režissöörid: Randall Rubin & Jon Schroder
Osades: Edward Furlong ("American History X"), Rachael Bella ("The Ring") ja teised
IMDB tärne: 5,4/10

Esimene asi, mis silma torkab, on käsikaamera kasutamine. Suur osa "Jimmy'st ja Judy'st" on filmitud näitlejate endi poolt. Püütakse luua amatöörfilmi muljet, mis ka õnnestub, kuid on õnnetuseks pole piisavalt professionaalne, et suuremat publikut võluda. Ja kui läbinisti aus olla, siis on asi ilmselt ka selles, kuidas sisu serveeritakse. Kui tahetakse olukorda näidata realistlikult, on see tihti häiriv. Kas või "Irréversible". Ometi on "Jimmy and Judy" kergemini seeditav, aga kära on sellest hoolimata palju.

Jimmy on ODD all kannatav 21-aastane noormees, kes filmib kõike, mis tema jaoks oluline. Ta on mitu aastat huvitatud Judy'st. Kui Judy't koolis mõnitatakse, teeb Jimmy kindlaks, et kiusajad saaksid vääriliselt karistatud. Koos külastatakse narkodiilerit ja jõutakse kommuuni, kus on võimalik "olla alasti ja juua nii palju, kui vaid tahad." Sinna vahele mahub mitu süütut ja mitte-nii-süütut kannatajat. Loomulikult jäävad kõik need sündmused lindile.

Kahe peategelase vaheline keemia kandus edasi ka nende eraellu. Praeguseks on nad married with children. Ja kudos režissööridele selle eest, kuidas nad filmi telgitagust korraldasid.

Minu hinne: 7/10

121. Les amants criminels (1999)

2008-02-04T18:03:00.000+02:00

Režissöör: François Ozon ("Swimming Pool", "Le temps qui reste" jt)
Osades: Natacha Régnier, Jérémie Renier ("L'Enfant"), Miki Manojlovic ja teised
IMDB tärne: 6,5/10

Filmis teeb kaasa Jérémie Renier, kes on uus lootustandev prantsuse näitleja. Eesti vaatajatele on mr. Renier tõenäoliselt tuttav filmist "L'Enfant", mida võis selle aasta alguses ETV pealt näha.

Kriminaalse armastajatepaari moodustavad Luc ja Alice. Alice tahab, et Luc tapaks Saidi, kuna viimane olevat seotud tüdruku vägistamisega. Luc käitub eeskujulikult, ja tapab poisi. Paarike sõidab metsa surnukeha matma. Kui nad on sellega hakkama saavad, märkavad Luc ja Alice, et nende jäljed, mille järgi tagasi oskaks minna, on kadunud. Siitmaalt algab ka moodne Hansu ja Grete lugu. Nad ekslevad metsas, kuni leiavad ühe maja. Kui Alice ja Luc majja sisenevad, lukustab majaomanik ukse, ning sulgeb nad keldrisse. Põrandaalusteks kaaslasteks on rotid ja üllatus-üllatus Saidi laip. Salapärane mees kutsub Luci enda juurde sööma, ning väidab, et eelistab "oma poisse" paksude ja rasvastena, "oma tüdrukuid" seevastu kondistena. Kõlab hirmsamalt, kui on.. Ning suur osa tegevust on veel ees.

Ma ei nõustu IMDB keskmise hindega, kuigi filmil on mitu tahku, seega ka erinevaid tõlgendamisvõimalusi. Ozon suudab teha erineva žanriga filme, aga tal on jätkuvalt iseloomulik käekiri, mille järgi tema osalust ära tunda, ja kuramus, kui väga ma midagi sellist hindan.

Minu hinne: 7,5/10

120. Wristcutters: A Love Story (2006)

2008-01-28T16:28:00.000+02:00

Režissöör: Goran Dukic
Osades: Patrick Fugit ("Almost Famous" & "Spun"), Shannyn Sossamon, Shea Whigham, Leslie Bibb, Tom Waits ja teised
IMDB tärne: 7,5/10

Vahelduseks midagi horvaadi režissöörilt. Arvasin, et see Goran Dukici film on mingisugune "Thirteen" meets "Girl, Interrupted", aga polnudki. Helge teemakäsitlus, samas tungivalt irooniamaiguline linateos enesetapjatest. Kuna ma ei ole suurem fantaasia žanri fänn, siis olin veidi skeptiline.

Kui Zia pruut poisi maha jätab, sooritab ta enesetapu. Ta ei lähe taevasse ega allmaailma, vaid kohta, kus elavad vaid suitsiidi sooritanud. See erineb tavamaailmast oma elanike poolest, kes on valdavalt eraklikud ning (positiivse) kiiksuga, ning ei naera mitte kunagi. Ka elukeskkond on tunduvalt räpasem, aga kui see välja jätta, on kõik nagu "peakski olema". Mõne aja pärast saab Zia teada, et tema endine tüdruksõber tappis end suurest kurvastusest poisi surma üle. Loomulikult on tema eesmärgiks tüdruk üles leida, ja kaaslasteks reisil on on Jevgeni ning hääletajana üles korjatud Mikal.

Kogu film on originaalne ning loominguline. Fantaasia seguneb komöödiaga, ent ei ole ülepakkuv. Ja kes usuks, et film, milles keegi ei naera, võib olla komöödia?! Keskmine ameerika filmivaataja ilmselt mitte. Kindlasti mitte film, mis kõigile meeldiks, aga tasub proovida - kas või Tom Waitsi pärast.

Minu hinne: 7/10

119. Ônibus 174 (2002)

2008-01-25T12:33:00.000+02:00

Allikas: sinfield.orgAllikas: kk.org/truefilms

Režissöör: José Padilha & Felipe Lacerda
IMDB tärne: 7,9/10

2000. aastal Rio de Janeiros võttis Sandro terve bussitäie rahvast pantvangi. See dokumentaal ei põhine taastatud sündmustel, täpselt see, mida filmilindilt näha, toimus ka päriselus.

Brasiilia on kontrastide maa, ning sealsetetest slummide elanikud on pinnuks silmas kõigile, kes nii ei ela. "Onibus 174" annab ülevaate Sandro minevikust - eelkõige sellest, mis sundis teda niiviisi käituma, ja neli tundi kestnud sündmusest bussis.

Miks väärib see juhtum vaatamist?

1. Situatsioonikoomika. Kui mees bussi 'kaaperdas' ei võtnud bussis viibinud inimesed teda tõsiselt. Üks naine helistas oma töökohta, et ta hilineb natukene.
Sandro lasi bussist väljuda üliõpilasel, sest "too oleks muidu loengusse hilinenud". Samuti vabanes naine, kes väitis, et ka tema sugulane on olnud vangis. Hiljem püüdis sama tehnikat kasutada tüdruk, kelle vend olevat vangis. Sandro päris vangla kohta. Tüdruk ei oskanud vastata, ning jäi bussi. Lisada veel Sandro paralleeldialoogid politsei ja ohvritega.
2. Politsei kogenematus ja sidevahendite puudus. Kui badguy pistab pea aknast välja, siis võiks seda olukorda enda kasuks pöörata. Ja üks on kindel - ma ei tahaks kunagi olla politseinik Brasiilias.
3. Kõik toimub meedia silme all.
4. Kui oled veendunud, et tead loo lõppu, siis tõenäoliselt eksid.

Film on saanud väga palju auhindu erinevatelt festivalidelt, ka kriitikute vastukaja on olnud kiitev. Soovitan vaadata!

Minu hinne: 8,5/10

118. The Namesake (2006)

2008-01-23T15:11:00.000+02:00

Režissöör: Mira Nair
Osades: Ifran Khan, Kal Penn, Tabu, Jacinda Barrett ja teised
IMDB tärne: 7,7/10

Naine abiellub india traditsioonide kohaselt mehega, kes õpib Ameerikas. Naine kolib oma abikaasa juurde. Ta armub mehesse, ja nad saavad lapse. Poiss saab vene kirjaniku järgi oma esialgseks nimeks Gogol. Mõne aasta pärast sünnib perre uus laps, seekord tütar. Lapsed võtavad omaks lääne kultuuri, vanemad jäävad kindlaks oma juurtele.

Teema pole võõras, eriti arvestades kui meeletult palju on neid perekondi, kes liiguvad mujale, et pakkuda oma lastele paremat tulevikku. Katkevad sidemed oma juurtega.

Olin peaaegu kindel, et filmis "The Namesake" puudub bollywoodlik touch, tuleb välja, et mu otsus on ennatlik. Aga samas .. see on neile nii iseloomulik, et tundukski imelik, kui see välja arvata, eriti arvestades filmi konteksti. Ja stseen ei tundunugi liialdatult, vaid pigem võimena enda üle nalja heita. Valatud sai ka paar kohustuslikku pisarat.

Minu hinne: 8/10

117. Drugstore Cowboy (1989)

2008-01-23T14:41:00.000+02:00

Režissöör: Gus van Sant
Osades: Matt Dillon, Kelly Lynch, James LeGros, Heather Graham ja teised
IMDB tärne: 7,3/10

Film neljasest grupiliikmest, kes on huvitatud pigem sellistest mõnuainetest, mida pakuvad apteegid. Loomulikult ei näe nad vaeva retseptide hankimisega, vaid kasutavad oma kavalust ja teiste rumalust, et narkootikumideni jõuda. Kui tundub minevat tavapärast teed mööda, kuni üks neist üledoosi tõttu sureb. Õnnetuseks juhtub see hotellis, mis peab järgmiseks päevaks olema vaba, sest see on broneeritud politseinike kokkutulekuks. Kõik see paneb Matt Dilloni kehastatud liidri Bobi mõtlema rehabile.
Minu suureks üllatuseks teeb filmis kaasa ka William S. Burroughs, kelle mängitud tegelaskuju on huvitav ja intrigeeriv.

"To begin with, nobody, and I mean nobody can talk a junkie out of usin'. You can talk to them for years, but sooner or later they're gonna get hold of somethin'. Maybe it's not dope, maybe it's booze, maybe it's glue, maybe it's gasoline. Maybe it's a gunshot in the head. But somethin'. Somethin' to release the pressures of their everyday life; like havin' to tie their shoes."

Minu hinne: 8/10

116. Le temps qui reste (2005)

2008-01-23T13:55:00.000+02:00

Režissöör: François Ozon ("Swimming Pool", "6 femmes", "Sous le sable")
Osades: Melvil Poupaud, Jeanne Moreau ja teised
IMDB tärne: 7,2/10

Melvil on üks minu lemmikprantslasi alates sellest filmist. Ja ma saan tema fenomenist täitsa aru - peale selle, et ta naisi hullutab, on tal julgust mängida homoseksuaali, millega käivad Ozoni käe all kaasa ka kompromiteerivad stseenid). Jeanne Moreau on üks tuntumaid vanema generatsiooni näitlejaid Prantsusmaal. Tema populaarsematest filmidest tõstan esile Truffaut' "Jules et Jimi."

Filmi sisu keskendub noore fotograafile nimega Romain, kes ühel päeval kokku kukub. Kuigi ta kahtlustab, et on nakatanud HI-viirusega, teatab arst, et Romainil on vähk, mis on nii kaugele arenenud, et ravile tõenäoliselt ei allu. Kuigi fotograafil on väike võimalus sellest eluga välja tulla, keeldub ta keemiaravist. Ta otsustab hakata pildistama kõike, mis talle oluline, ning usaldab oma saladuse vaid vanaemale.

Erinevalt teistest filmidest, mille peategelaseks on mõni vähiga maadlev inimene, ei keskendu "Le temps qui reste" nii traagiliselt haigusega kaasnevatele õudustele. Kergemas vormis leppimine oma saatusega, ning püüdmisega jätta endast jälg. Miinuspoolele see, et fotograaf ei oska kaameral õiget nuppu vajutada, mis selle ka tööle paneks :P

Minu hinne: 7/10

115. Je vais bien, ne t'en fais pas (2006)

2008-01-23T13:21:00.000+02:00

Režissöör: Philippe Lioret
Osades: Melanie Laurent, Kad Merad ("Les Choristes"), Isabelle Renauld, Julien Boisselier ja teised
IMDB tärne: 7,7/10

Lili naaseb Hispaaniast. Tema kaksikvend Loïc on juba pikemat aega kadunud, ning väidetavalt sundis teda kodust lahkuma tüli isaga. Isa keeldub rääkimast, miks nad tülli läksid, ja suures masenduses oma venna pärast, keeldub Lili söömast. Tüdruku tervise päästmiseks suletakse ta range režiimiga haiglasse. Lili olukord ei parane, kuni ühe päevani, mil ta saab oma vennalt postkaardi.

Soovitan kindlasti vaadata. Filmi lõpuks saab teada, miks Loïci suhted isaga olid just seesugused, ning loodetavasti paneb ka mõtlema, miks just nii.

Minu hinne: 8,5/10

114. Babel (2006)

2008-01-23T11:00:00.000+02:00

Režissöör: Alejandro González Iñárritu ("Amores perros", "21 Grams")
Osades: Brat Pitt, Cate Blanchett, Gael García Bernal, Adriana Barraza, Rinko Kikuchi, Koji Yakusho ja paljud teised
IMDB tärne: 7,7/10

Avasin uudisteakna, ning olin peaaegu veendunud, et ma lugesin midagi valesti. Ei lugenud. Täiesti jubedaks teeb asja tõsiasi, et mul endal oli paar nädalat tagasi valida unerohtude või "tulen ise sellest välja" vahel. Kuigi esimesed päevad olid jubedad (magasin ööpäevas ligikaudu kolm tundi), siis nüüdseks on kõik korras. Neid aegu, mil ma uinusin enne keskööd, ma enam ei mäletanudki ..

Kui filmis mängib Gael Bernal, siis tõenäoliselt ma seda ka vaatan, sest ma usaldan tema valikut. Iñárritu on ka silma jäänud kahe hea linateosega (eelmainitud), seega minu ootused olid kõrged. Mullegi üllatusena olid esindatud kõik maad, mida ma lähima kümne aasta jooksul külastada tahaks.
Filmis on neli tegevusliini, mis seotakse üheks. Jaapanlane kingib ühele maroko mehele relva, mille viimane oma tuttavale müüb. Tuttava lapsed katsetavad relva, et näha, kui kaugele see suudab lasta. Sihtmärgiks on turismibuss, milles on ka ameeriklased, kes puhkusele minnes oma lapsed mehhiklasest lapsehoidjale usaldasid.

Kui on rohkem kui üks tegevusliin, peaksid osad olema sisult võrdsed. Seekord tundsin, et mõned liinid olid tugevamad kui teised. Samas ideed olid head, ning Bernal on ka pahalasest sugulasena veenev.

Minu hinne: 7/10

113. Wide Awake (2006)

2008-01-10T09:55:00.000+02:00

Allikas: schoolbehavior.com

(pole seotud filmiga)

Režissöör: Alan Berliner
IMDB tärne: 6,5/10

ETV pakkus eile vaatamiseks Alan Berlineri "Wide Awake'i," mille põhiprobleemiks on Alani aastakümneid kestnud unepuudus. Kuna mu elu domineerib juba pikemat aega jet lag, mille põhjus pole tingitud ajatsoonide vaheldumisega, sobis dokumentaal nagu rusikas silmaauku.

Mida rohkem film arenes, seda rohkem oli tahtmine etendada stseeni nohureklaamist - "Ma tean, mida sa tunned," ainult tema on selle all kannatanud kauem, kui mina olen siin maailmas elanud, mis tekitas minus hirmu, et mis siis saab, kui mu magamishäired ei otsustagi kaduda, sest kuramus, paralleele Alaniga on lihtsalt liiga palju.

Alan külastas mitut juhtivat unespetsialisti, kes millegi uuega ei üllatanud. Põhirõhk tundus keskenduvat Berlinerile endale ja tema perele. Tühimikud Berlineri filmitud filmiklippide vahel olid täidetud (veidi absurdsete ja naiivsete) kaadritega 40ndatest.

Filmi režissöör astus jälle samasse enesekesksuse-ämbrisse, mis sunnib filmikriitikuid punkte vähendama. Nagu ma varemgi olen maininud, siis mind ei häiri, kui põnevad inimesed oma elu demonstreerida tahavad. Mina igatahes vaatan.

Kui ma lootsin leida vastust oma probleemile, siis see pool jäi rahuldamata, kuigi mul tekkis tahtmine normaalsesse režiimi naasta (vaid seetõttu, et kogu maailm ei arvesta minu magamistsükliga - ükski normaalne tööintervjuu ei toimu öösel, kui mul on energiat küllaga.) See kõik tähendab seda, et teen blogisse pisikese pausi, mis võib lõppeda alistumise või võiduga.

Minu hinne: 7,5/10

112. Butterfly on a Wheel (2007)

2008-01-06T02:31:00.001+02:00

Režisöör: Mike Barker
Osades: Pierce Brosnan, Maria Bello, Gerard Butler ja teised
IMDB tärne: 7/10

On ideaalne perekond. Ühel päeval röövitakse laps ja nõutakse lunaraha. Selliseid filme on ääretult palju.
Kui lapse vanemad röövi kaasosalisele kogu oma raha ulatavad, süütab pahalane rahatähed, ning viskab kohvri vette. Kunagise shaken-not-stirred mehe tegelaskuju uurib, mida tegelikult tähendab väljend, et keegi on oma lapse nimel valmis kõigeks. Selliseid filme enam nii palju ei ole.

Ja lõpuks tuleb välja, et:

The film’s title is an allusion to a line of Alexander Pope’s Epistle to Dr Arbuthnot: “Who breaks a butterfly upon a wheel?” The line is usually interpreted as questioning why someone would put massive effort into achieving something minor or unimportant. /Wiki

Mulle meeldis põhiidee, aga filmi visuaalia ja igavad näitlejad (ei viitsi vaielda) tegid kurvaks.

Minu hinne: 7/10

111. December Boys (2007)

2008-01-06T02:28:00.000+02:00

Režissöör: Rod Hardy
Osades: Daniel Radcliffe, Lee Cormie, Christian Byers, James Fraser, Jack Thompson ja teised
IMDB tärne: 7/10

Neli orbu, kelle sünnipäeva tähistatakse detsembris, saadetakse mere äärde puhkusele. Üks lastest saab teada, et talle sümpaatne abielupaar tahab kedagi nende grupist lapsendada. Kasutades ära seda eelist, millest teistel lastel aimugi pole, muutub poiss musterlapseks. Peagi tuleb tema saladus välja.

Daniel Radcliffe tahab tõestada, et ta suudab väljuda Harry Potteri rollist, see tähendab ka stseene, mis mõnes väiksemas Radcliffe fännis segadust tekitavad. Olgu mainitud, et stseen oli süütu, aga meediakära paari sekundi (sobimatuse?) pärast päris suur.

Ma liigitaksin "Detembripoisid" lastefilmiks, ning seetõttu andestan ka mõned absurdsused.

Minu hinne: 7/10

110. Winter Passing (2005)

2008-01-06T02:26:00.000+02:00

Režissöör: Adam Rapp
Osades: Zooey Deschanel, Ed Harris, John Bedford Lloyd ja teised
IMDB tärne: 6,5/10

Näitlejannale pakutakse raha, et ta laseks avaldada oma kirjanikust isa kirjavahetuse emaga. Reese naasebki kodulinna, ning avastab, et tema kodus elavad inimesed, keda ta ei tunne. Tema isa on jällegi kolinud hädisesse kuuri.

Zooey Deschanel on järgmine noor näitleja, kelle tegemistel ma silma peal hoian. Huvitava kokkusattumisena on peategelase perekonnanimi Holden, mis viitab Salingerile, nagu ka Zooey nime päritolu.

Kuigi lõpp on igav, annavad filmile põneva varjundi tegelased (say l o n e l i n e s s) ja tegevusliin.

Minu hinne: 7,5/10

109. Once (2006)

2008-01-06T02:25:00.001+02:00

Režissöör: John Carney
Osades: Glen Hansard, Marketa Irglova ja teised
IMDB tärne: 8,1/10

"Once" on nii palju positiivset vastukaja leidnud, et minu ootused olid üsna suured. Tegelikkuses on nii, et minu arust töötab väljend "sweet little movie" imeliselt. On filme, mille puhul rohkem ei peagi kirjutama, sest paari sõnaga on kõik selge, ometi tunnen kohustust lisada paar lauset.

Mulle meeldivad režissöörid, kes julgevad riskida väikese eelarve ning kogematute näitlejatega. Mulle meeldib, et need inimesed tegelevad päris elus ka sellega, millega filmis. Mulle meeldib, et need inimesed said päriselus ka kokku. Mulle meeldivad sellised lõpud. Aga mulle ei meeldi see WTF tunne, nagu oleks midagi tähtsat puudu, mida kõik tunduvat nägevat. Vägisi tekib tunne, et on kasutatud agaralt kääre, ja ma vihkan seda tunnet.

Ühtlasi saadan tervitusi MPAA-le, sest nad on filmi väga ebaõiglaselt hinnanud. Kui ma oleksin 16 aastane ameeriklane, ei saaks ma seda filmi ilma lapsevanema kohalolekuta vaadata. Rhubarb!

Kuigi "Once" oli minu jaoks vaid "nice & little", tekkis mul üle pika aja tahtmine kitarr kätte võtta. Võtsin, häälestasin ära, veendusin, et minu kitarrimäng meenutab liialt Phoebe oma, ning läksin magama.

Minu hinne: 7,5/10

108. Malèna (2000)

2008-01-06T02:22:00.000+02:00

Režissöör: Giuseppe Tornatore
Osades: Monica Bellucci, Giuseppe Sulfaro ja teised
IMDB tärne: 7,3/10

Keskmine Itaalia film (ma ei räägi Fellini või Bertolucci teostest) kipub jääma mulle kaugeks. Tihti tuleb ette nn põhjamaine blokk, mis muudab itaallaste ponnistused halenaljakateks. Ma ei oskagi seda täpsemalt kirjeldada, aga paljudel sealsetele filmitegijatele tundub see elementaarse elemendina, mida sisse lisada - "kui linateos on muidu igav, olgu see vähemalt naljakas".

"Malenas" esines seda piisavalt, et ära tunda Itaalia (kui keel välja arvata), aga õnneks mitte üleliia, mis oleks rikkunud filmielamuse.

Väiksesse linna kolib Malena, kelle ilu võlub sealseid mehi (ja poisse.) Kuna Malena mees on sõjaväes, levitavad kohalikud naised tema kohta kuulujutte. Ühel hetkel kaotab Malena kõik - nii oma mehe kui ka isa. Suutmata end ülal pidada ning kaitsta, valib ta ainsa võimaliku rahateenimise viisi. Kui linna jõuavad saksa väed, on Malena sakslaste käevangus, kuni nende lahkumiseni. Itaalia naised otsustavad uuesti üksi jäänud Malena üle kohut mõista. Oma abikäe ulatab noor poiss, kes püüab taastada Malena kaotatud au.

Kui otsida sarnaseid filme, tasuks vaadata ka seda.

Minu hinne: 7,5/10

107. Atonement (2007)

2008-01-06T02:16:00.000+02:00

Režissöör: Joe Wright ("Pride & Prejustice")
Osades: Keira Knightley, James McAvoy, Saoirse Ronan ja teised
IMDB tärne: 8,1/10

Põhjus, miks ma tahtsin filmi näha, ei seisne osavates promomistrikkides, vaid Ian McEwanis, kes on üks minu lemmikkirjanikke. Eelreklaam on olnud tõesti tugev, mõistmaks miks, on tarvis vaid film ära vaadata, ja vastus on selge - massistseenid, mis nõuvad filmi eelarvest oma ulatuslikku osa.

Sisu keerleb noorusest tingitud mõistmatuse ümber, mille tagajärgi hiljem parandada püütakse.

Filmil on olemas kõik, et olla potentsiaalne laiatarbefilm, ja sellest olenemata suudab "Atonement" hoiduda olemast liiga lääge. Kas liigne reklaam tasus end ära? - Pean tunnistama, et olen natukene pettunud, aga see on muutunud juba tavaliseks, nii et .. Tasub siiski vaatamist, kas või seetõttu, et film on söönud end IMDB toppi.

Minu hinne: 8/10

106. Stranger Than Paradise (1984)

2007-12-30T19:31:00.000+02:00

Režissöör: Jim Jarmusch
Osades: John Lurie, Eszter Balint, Richard Edson ja teised
IMDB tärne: 7,4/10

Vaatan jätkuvalt minimaalselt kolm filmi päevas, aga mul puudub motivatsioon, et sellest kirjutada. Ma ei ole eriti selline inimene, kes uue aasta lubadusi teeb, sest ma loodan igal öösel, et järgmisel päeval teen teisiti või teen rohkem. Olen juba taibanud, et ega ma neid lubadusi ei täida, aga lõbus on neid ikkagi tekitada.
Filmide suhtes ..
1. STAR WARS - I'm doing it! Mitte, et ma osaleks tähesõdades, aga ma annan SW-le võimaluse. Kui see on sitt, siis nii ongi. Kui pole, siis ma pean enda sõnu sööma.
2. Avardan oma silmaringi - st pilguheit Ameerika indiefilmidelt veidi kõrvale. (Tõenäoliselt läbikukkunud üritus, aga tasub proovimist.)

Arutasime Mancheteris selle üle, mida me filmides otsime. Võin öelda, et kindlat vastust ei tulnud, kuigi üks oli kindel - iga inimene tunneb ära, ükskõik, kas visuaalia ja/või sisu puudumise/olemasolu põhjal filmi, mis talle meeldib.
Tekkis omakorda arutelu filmide üle, mis järgivad reeglit "kena vaadata, sisutu plot." Otseloomulikult tekkis probleem selle üle, millist filmi pidada sisutuks. Kui me sisust aru ei saa, on see sisutus? St meie rumalus teeb filmi sisutuks?

See Jarmuschi film sobib kui rusikas silmaauku. Kui algus ei meeldi, siis tõenäoliselt lõpuni ei vaata, kui meeldib, siis vaatad. Kui oledki ära vaadanud, ei pruugi film tervikuna meeldida. Kui ei meeldi, on ilmselt põhjenduseks just sisu puudumine.

Minu puhul hakkas tööle samastumisandur (loomult pooldame asju, mis meile midagi tähendavad) ja see veider tunne, et suudan tegelasi läbinisti mõista. Ning seesama mõistatuslik tollase Ameerika aura. Ja kui mõelda, siis kõik see teebki meeldiva komplekti, mis tekitab isikliku kogemusega kokku puutudes sisu. Mul pole aimugi, kas mu mõttekäik on arusaadav, sest peavalu nüristab mu aju.

Minu hinne: 8/10

105. Wonderland (2003)

2007-12-30T19:26:00.000+02:00

Režissöör: James Cox
Osades: Val Kilmer, Carrie Fisher, Kate Bosworth, Dylan McDermott, Josh Lucas ja teised
IMDB tärne: 6,6/10

Ma olin umbes kaksteist, kui odavate filmide riiulist selle välja otsisin, ning müüja mind väga imeliku näoga piidles. Kui rulluisulembeline tüdruk näeb VHS-i kaanel rulluiskudega tüdrukut, siis on loomulik, et ta selle endale ostab. Ja ma tõesõna uskusin, et see on järjekordne tore film toredast tüdrukust, kes ilmselgelt uiskudega sõita armastab. Nagu minuga ikka juhtub, koguneb mul filme ja raamatuid, mida ma loen-vaatan alles tüki aasta pärast. Imekombel juhtus ka selle filmiga nii. Ja suur oli minu üllatus, kui film oli hoopis pornotäht Dick Digglerist (kelle tegelaskuju põhineb John Holmesil), ning Rollergirli roll pole filmis üldsegi nii suur. Praeguse seisuga on Boogie Nights üks nendest filmidest, mis kuulub kindlasti mulle meeldivate filmide hulka. Isegi soundtrack istub juba mitu aastat vapralt pleieris.

"Wonderland" on peaaegu jätk eelmainitud filmile, ainult see keskendub rohkem kuriteole ning tunnistustele (ja õigluse otsimisele). Val Kilmer on kohati liiga Jim Morrison (kes näinud The Doorsi filmi Kilmeriga peaosas, see teab) ning Wahlbergi suurepäraselt näideldud John Holmes ei läinud kokku Kilmeri omaga. Kuna sama kuritegu on mõlemas filmis, soovitan parem keskenduda 1997nda aasta filmile, sest on olustlikult ja näitlejate osas tunduvalt veenvam.

Kui see on oluline, siis märgin ära, et Paris Hilton on "Wonderlandis" täitsa olemas. Rannariietes ja puha. Räägib ka!

Minu hinne: 6/10

104. Notes on a Scandal (2006)

2007-12-30T19:21:00.000+02:00

Režissöör: Richard Eyre
Osades: Judi Dench, Kate Blanchett ja teised
IMDB tärne: 7,7/10

Kooliskandaalid on alati põnevad. Kui ise enam oma õpetajaid õpilastega kurameerimas (milline tore sõna) ei näe, siis võib vaadata filme, mis pakuvad sama elamuse, kui mitte enamat.

Cate Blanchett mängib malbet õpetajannat nimega Sheba, kes läheb tööle uude kooli. Judi Denchi mängitud Barbara on selles koolis juba kaua töötanud, ning kui ta avastab Sheba ühega oma õpilastest, otsustab ta pöörata nähtu enda kasuks.

Mõlemad õpetajakarakterid on huvitavad, kuigi Barbara on üsna stereotüüpne pensionieale lähenev õpetaja, kes omab kassi, ning vajab ennekõike inimest, et oma üksindust täita.

Lõpus ootab nii mõnigi üllatus.

Minu hinne: 7,5/10

103. The Squid and the Whale (2005)

2007-12-28T18:43:00.000+02:00

Režissöör: Noah Baumbach
Osades: Owen Kline, Jeff Daniels, Laura Linney, Jesse Eisenberg, Anna Paquin ja teised
IMDB tärne: 7,7/10

Pool-autobiograafiline film lahutusest ja selle mõjudest lastele.

Üsnagi intelligentne, natuke eww, suuresti psühholoogiline ning põnev film, mis pakitud New Yorgi miljöösse. Me gustas, mucho!

Minu hinne: 9/10

102. Pieces of April (2003)

2007-12-28T18:36:00.000+02:00

Režissöör: Peter Hedges
Osades: Katie Holmes, Derek Luke, Oliver Platt, Alison Pill, John Gallagher Jr, Patricia Clarkson ja teised
IMDB tärne: 7,2/10

April on oma perele valmistanud vaid peavalu. Tema emal pole Aprilist ühtegi head mälestust, erinevalt tema õest-vennast. Emal on vähk, seega kardavad kõik, et tänupühad on viimane kord, mil terve pere on koos. Ja viimane kord, mille April võib jällegi nässu keerata. Tegevus areneb kahes liinis - kuidas April üritab sööki valmistada, ning vanemate vaevalist teed New Yorki.

Õnnetuseks keeldub just sel tähtsal päeval ahi töötamast, mistõttu peab April abi paluma oma veidratelt naabritelt ..

Väga värskendav on näha Katie Holmesi mängimas täiesti erinevat tegelaskuju, millega ta sai suurepäraselt hakkama.

Lõpp minu jaoks ei töötanud, aga Aprili ponnistused on kindlasti väärt vaatamist.

Minu hinne: 7/10

101. Junebug (2005)

2007-12-27T17:46:00.000+02:00

Režissöör: Phil Morrison
Osades: Embeth Davidtz ("Matilda"), Alessandro Nivola, Amy Adams, Benjamin McKenzie ja teised
IMDB tärne: 7,2/10

Briti diplomaadi tütar Madeleine kohtub oma galeriis George'iga. Nad abielluvad peatselt, ning sõidavad Chicagost Põhja-Carolinasse, et sõlmida tehing kohaliku kunstnikuga. Läheduses elab ka George'i pere, keda viimane pole kolm aastat külastanud. Kuigi pereliikmed on kristlased, ei võta nad Madeleine'i omaks. Ainus, kes Madeleine'i vastu soojust üles näitab, on George'i venna (keda mängib üllatus-üllatus O.C. Ryan) abikaasa Ashley. Ashley on rase, ning varsti sündiv laps nimega Junebug peaks perre tooma helgust ja uut lootust.

Lihtne film ääretult reaalsete tegelaskujudega, mis mõjub.

Minu hinne: 7,5/10

100. Me and You and Everyone We Know (2005)

2007-12-27T17:40:00.000+02:00

Režissöör: Miranda July
Osades: John Hawkes, Miranda July, Miles Thompson, Brandon Ratcliff ja teised
IMDB tärne: 7,5/10

Naisrežissöörid teevad mu tuju heaks, eriti kui nad teevad s e l l i s e i d filme (mida eriti kellelegi soovitada ei julge, sest jumal teab, mida nad minust mõtleksid). Või peaaegu isegi julgeksin, sest Miranda July on otsekui lahjendatud versioon Todd Solondzist. July debüütfilm on klišeevaba ning täis üllatusi, mistõttu on seda ka huvitav vaadata. Selliseid hetki, mida toppida "the most impressive scenes from movies" listi on küllaga.

Richard on just lahutanud ning kasvatab oma kahte poega. Ta on valmis kõigeks, et oma poegade heakskiitu võita. Isegi, kui see tähendab tema enda kehaosade süütamist. Kui Richard kingapoes töötab, veedavad tema pojad aega jututubades või niisama ringi jalutades. Kingapoes armub Richardisse ekstsentriline Christine, kes veab vanureid, ning teeb kunsti. Richardi töökaaslaseks on kohatute fantaasiatega tüüp, kes üritab võluda noori tüdrukuid. Tüdrukud on omakorda seotud Richardi vanima pojaga. Ümbruskonnas elab ka plikatirts, kes usinasti veimevakka täidab.

Minu hinne: 8/10

99. The Hottest State (2006)

2007-12-27T17:32:00.000+02:00

Režissöör: Ethan Hawke
Osades: Martin Webber, Catalina Sandino Moreno, Michelle Williams, Laura Linney, Ethan Hawke ja teised
IMDB tärne: 6,1/10

Peale selle, et Ethan Hawke näitlemisega tegeleb, kirjutab ta ka raamatuid ning muudab need kümme aastat hiljem filmideks.

"The Hottest State" ilmus raamatuna 1996ndal aaastal. Teos on autobiograafiline, seega ainus inimene, kes oleks võimeline seda filmiks vormida, on mr. Hawke ise. Sarnaselt Woody Allenile näitab režissöör end ka filmi sees, mida peetakse kahjuks "The Hottest State'i" komistuskiviks. Liiga enesekeskne?

Mind see ei häirinud. Mulle meeldib teadmine, et autor on oma projekti niivõrd kiindunud, et ei usalda seda kellegi teise kätte. See tulemus on lihtsalt huvitav ja ehk isegi ootamatu. Kui kedagi häirib Hawke'i liigne nartsissism (nagu paljusid kriitikuidki), soovitaksin panustada pigem soundtracki (mitte filmi) soetamisse.

Sisust:

*William (Mark Webber) is an actor who meets and falls for a beautiful songwriter, Sara (Catalina Sandino Moreno), which takes him on a journey around the U.S. and to Mexico to win her heart. /http://movies.go.com

Tundub, et mind on võimalik ära võluda Coca-Cola, ameerika autode, sellesama (sic!) NY-aura ning Mehhikoga. Kuid mitte ainult - filmi "The Hottest State" sisu pole mulle võõras, mis teeb selle uskumatult realistlikuks.

* Pole stereotüüpne love-story, ausalt.

Minu hinne: 7,5/10

98. Last Days (2005)

2007-12-26T18:10:00.000+02:00

Režissöör: Gus Van Sant
Osades: Michael Pitt, Lukas Haas, Scott Patrick Green, Asia Argento ja teised
IMDB tärne: 5,7/10

Gus Van Santi linateose peaosalist mängib Michael Pitt. Poiss on mänginud ka Bertolucci filmis "The Dreamers," mis on üks minu lemmikuid. Michael on selline näitleja, kelle tegemistel tasub silma peal hoida, kuna erinevalt paljudest teistest mängib ta vaid sellistes filmides, mida ta ise vaatama läheks.

"Last Days" ei ole 100%-liselt Kurt Cobaini lugu, kuid ta on ilmselgelt filmi inspiratsiooniks. Michael Pitt mängib Blake'i, üksikut ja sonivat muusikut, kes põgeneb inimeste eest, kes teda otsima tulevad, metsa. Ka sõbrad, kellega Blake koos elab, pöörduvad tema poole vaid siis, kui tema abi tarvis.

IMDB hinnet on lihtne mõista - "Last Days" on eksinud klassikalise reegli vastu, mis nõuab kulminatsiooni. Terve film mõjub sissejuhatusena, puhtalt kulgemisena. Sõnalist teksti on väga vähe, samas karjub see kõik üksinduse järele.

Üllatuslikult tegi filmis kaasa ka minu kauaaegne lemmik Harmony Korine. Velvet Undergroundi "Venus in Furs" sobis valatult. Filmis müügiagenti mänginud mees on päris ehtne müügiagent, kes võttepaigale sattus. Mormoonipoisid olid ka veenvad. Klubisteenis Harmony'ga meenutas Blake South Park'i Kenny't, mis ei olnud ilmselt tahtlik, vaid minu isiklik kiiks.

Oh well,

Minu hinne: 6/10

97. My Own Private Idaho (1991)

2007-12-24T21:14:00.000+02:00

Režissöör: Gus Van Sant
Osades: River Phoenix, Keanu Reeves, James Russo ja teised
IMDB tärne: 7/10

Kui viitsin, siis nuian teiste tähelepanu - „Oh, you poor thing, spending Christmas alone..” Kui ei viitsi, siis naudin oma kulinaarseid saavutusi, ning vaatan filme, mis juba mitu aastat vaatamist ootavad.

River Phoenix on peaaegu unustusse vajunud näitleja, kes suri noorelt. River ja tema õed-vennad (sh Joaquin Phoenix - „Walk the Line”) kasvasid üles new-age kommuunis. Kuigi River Phoenix oli aktiivne loomakaitsja ja taimetoitlane, oli ta ka üsnagi irooniliselt ahelsuitsetaja.

„My Own Private Idaho” on lugu kahest Portlandi meesprostituudist. Keanu Reeves mängib Scotti, kes on tänaval protestiks oma linnapeast isa vastu. Mike, (River Phoenix) kes kannatab narkolepsia all, tunneb ebamääraselt suurt kiindumust oma sõbra vastu. Lootuses leida Mike’i ema, külastavad kaks hustlerit tema kodulinna ning jõuavad oma otsingutega isegi Euroopasse (vaba klišeedest).

Osa sisust põhineb Shakespeare’i näidendil „Henry IV” – hoopis teisest ajastust pärit tekst sulandub ideaalselt filmi, ning muudab selle ainulaadseks. Oskuslikult on põimitud absurd ja realism, komöödia ja draama, nii et midagi ei jää häirima. „My Own Private Idaho-ga” tundubki olevat nii, et ükskõik, kas film meeldib või ei, meelde jääb see ikkagi.

Kuigi „MOPI” seob Mike’i ja Scotti tervikuks, on see ka kahe tegelase individuaalne lugu. Kirutud Keanu Reeves sobib oma rolli valatult, nagu ka River, kes suudab Mike’i muuta nii realistlikuks, et see on lausa liigutav.

Sant’i filmidel on see imelik aura, mis teeb nad eriliseks. Pikad stseenid horisondini ulatuvatest teedest, kiiresti liikuvatest pilvedest, ja sümbolistlikest majadest.

Film otsingutest, mõlema - nii armastuse kui ka kuuluvuse järele.

Minu hinne: 8,5/10

96. Dandelion (2004)

2007-12-23T02:31:00.000+02:00

Režissöör: Mark Milgard
Osades: Vincent Kartheiser, Taryn Manning, Arliss Howard, Mare Winningham, Blake Heron ja teised
IMDB tärne: 6,9/10

Nonoh, neid filme, mis tunduvad olevat vägisi lühemaks lõigatud, tuleb päris palju. Võib-olla tuleks selle filmi puhul hinnata uudsust, et olulised lülid vahepealt ära kaotatakse, ehk need lülid ei olnudki tähtsad. Arvestades, et see on režissööri esimene film, pole ju sugugi paha. Ma ilmselgelt liialdan - kui lisada see, mis minu arust puudu, saaks ju lausa suurepärase filmi, praegu on lihtsalt väga hea.

"Dandelion" on film üksikust poisist Masonist, kes leiab endale silmarõõmu alles väikelinna kolinud Danny näol. Äkki saadetakse Mason, kes ei püüagi end kaitsta, kaheks aastaks trellide taha. Kui ta kodulinna naaseb, on Danny koos kellegi teisega. Sellest hoolimata saab Masonist ja Danny'st paar, kuni Danny peab jälle linnast lahkuma. Viimane koosviibitud päev viib Masoni uuesti noortevanglasse.

Mängitakse õigluse ja süüga, milles täidavad olulist osa ka laste vanemad. Kasutatud on ka sümboleid, ning kindlasti tekitab film emotsioone.

Kokkuvõttes veidi masendav, üsnagi ilus ja Cat Stevensi „I Found a Reason.”

Minu hinne: 8/10

95. Alone with Her (2006)

2007-12-23T02:10:00.000+02:00

Režissöör: Eric Nicholas
Osades: Ana Claudia Talancon, Colin Hanks ja teised
IMDB tärne: 6,1/10

Film üksikust mehest, kes leiab endale endasarnase (üksiku) huviobjekti. Ta paigaldab oma uuritava objekti korterisse salakaamerad, imbub tasapisi tema ellu, ning võtab endale kontrolli naise vaimse ja füüsilise tervise üle.

Lõpp oli üsna ebatraditsiooniline, kui samalaadsete filmidega võrrelda. Filmil on ka „alternative ending” ja see on jällegi igavalt headuse võit kurjuse üle, seega parem hoida viimasest eemale.

Minu hinne: 6/10

94. Twelve and Holding (2005)

2007-12-23T01:57:00.000+02:00

Režissöör: Michael Cuesta
Osades: Conor Donovan, Jesse Camacho, Zoe Weizenbaum, Jeremy Renner ja teised
IMDB tärne: 7,6/10

Kudos režissöörile, kes on vähese rahaga teinud filmi, mis ei eristu kvaliteedilt tunduvalt suurema rahakotiga filmidest. Kuid sellele lisaks on „Twelve and Holding” ka huvitav ja sisukas.

Filmi peategelasteks on lapsed, kellest üks kaotab oma kaksikvenna (ning aja möödudes muutub enda surnud vennaks), tüdruk, kes on huvitatud endast tunduvalt vanemast mehest, ja kolmandaks ülekaaluline poiss, kes kaotab maitsmis- ja haistmismeele.

Nagu heale filmile kohane, on sellel ka hea soundtrack. Death in Vegas feat. Hope Sandoval – „Help Yourself” on kuldaväärt lugu.

Ning kogu film keerleb selle tsitaadi ümber:

"Do you know ninety-percent of people's problems are due to their inability to get over the past?"

Soovitan, tõsiselt!

Minu hinne: 8/10

93. My Blueberry Nights (2007)

2007-12-23T01:49:00.000+02:00

Režissöör: Kar Wai Wong („2046”, „In the Mood for Love”)
Osades: Norah Jones, Jude Law, David Strathairn, Natalie Portman, Rachel Weisz ja teised
IMDB tärne: 7,5/10

Selle filmi suhtes olid mul suured ootused. Tahtsin näha, kuidas sulanduvad nimekad näitlejad Kaw Wai Wongi filmi, Norah Jones’i filmidebüüti ja filmi ennast, sest selles tundus olemas olevat kõik, mis mulle meeldib – roadmovie, ambient-meeleolu ja loodetavasti-lõpuks-ometi-sümpaatne-naispeategelane.

Hoolimata oma üpriski kõrgest IMDB keskmisest hindest, on „My Blueberry Nights” saanud suurel hulgal negatiivset kriitikat. Vähe sellest, „MBN-i” peetakse lausa hinnatud režissööri üheks kõige nõrgemaks filmiks. Selge on see, et tuntud näitlejate kaasamine aitab linateose levikule kaasa („2046” on omas ringkonnas jällegi üsna kuulus, aga laiem ameerika publik seda omaks ei võtaks). Film ise on vägagi indiependent’i hõnguga, seega need tuntud nimed mõjusid harjumatult. Norah Jones oli üllatuvalt tugev, Jude Law Manchesteri-aktsent oli selgelt ülepingutatud (no milleks?), ja Strathairn-Weisz oleks väärinud rohkem filmiaega (oh, jälle see minu hala, et filmid võiksid olla pikemad ja/või minema rohkem süvitsi).

Kuigi „MBN-i” nimetatakse roadmovie’ks, siis sellele ei kandu filmi põhiraskus. Leidsin paralleelne enda ja Elizabethi vahel, seega tuleb minu hinne natukene kõrgem, ja ma tõesti armastan selle filmi kinematograafiat, kuigi sisu ei mõjunud.

Eks ta ole üks paras naistekas ole, mida tarbida soovitatavalt koos veini ja koogiga.

Minu hinne: 7,5/10

92. Control (2007)

2007-12-23T01:38:00.000+02:00

Režissöör: Anton Corbijn (tema panus)
Osades: Sam Riley, Samantha Morton, Alexandra Maria Lara ja teised
IMDB tärne: 8,2/10

Manchester oli minu jaoks nagu muuseum. Olen olnud The Smiths’i ja Morrissey austaja juba päris mitu aastat. Nad tegutsesid peamiselt Manchesteris, nagu ka Happy Mondays, Joy Division, New Order, The Stone Roses, James ja nii edasi. Muidugi on nende bändide hiigelajad läbi, aga kaheksakümnendad-üheksakümnendad ei olnudki nii kaua aega tagasi. Koostasin endale listi ning käisin läbi kõik tollased kohad, where it all happened.

„Control” on mustvalge film Joy Divisioni peamehe Ian Curtise elust. Ja ma tõepoolest rõhutan, et see keskendub pigem Curtisele endale, mitte JD tegevusele. Ian abiellus ja suri noorelt, mis võib-olla ei eristagi teda teistest muusikutest, kuid tema laulusõnade intensiivsust ja (peaaegu hüsteerilist) lavalist olekut on raske millegagi võrrelda.

Kui ma filmi „24 Hour Party People” vaatasin, sain ma väga kurjaks. Kui tehakse filmi asjadest ja inimestest, kes tegelikult ka on olemas olnud, ning nende tegevust on mingi hetkeni üsnagi reaalselt kujutatud, siis peaks nii ka jätkuma. Mitte tapma Curtist uuesti ja teist moodi. See on minu lollakas kiiks, mis ei allu „see on vaid film” reeglitele. „Control” seda viga ei teinud, kuigi jättis väljendamata selle, mis niigi arusaadav (ja see töötas).

Mulle meeldis, et näitlejad, kes mängisid filmis JD bändiliikmeid õppisid neid lugusid ka reaalselt mängima. Ja filmi režissöör, kes kolis Inglismaale just selle bändi tõttu, on ka „Atmosphere” video autor, antud video ise on nii mõjuv, et ma näen seda isegi unes. Ian’i abikaasa Deborah on ka filmiga tihedalt seotud, mis teeb filmi veelgi reaalsemaks. Sam Riley, kes mängis peategelast, meenutas mulle kohutavalt Pete Doherty’t, mis pani mind nii mõnelgi hetkel muigama.

Kuid mingi asi jäi mind häirima, võib-olla mingi veider vastuolu varasematest dokumentaalidega, mida ma Manchesteri muusikascene kohta olen näinud. St kui see oli film Ian Curtisest, siis miks ei süvenenud see rohkem sellesse, mis ta tegelikult hävitas.

Alati on huvitav teada, mida tunnevad need inimesed filmi vaadates, kel on teemaga otsene side. Näiteks Iani tütar Samantha Curtis on kirjutanud oma arvamusest siin ja siin. Tema kirjutisi oli huvitav lugeda, kuna ta tundis filmi vaadates sama, mida mina ja paljud teised vaatajad. Nõustun temaga ka Manchesteri (mitte)kujutamise osas. Sellel linnal on jätkuvalt olemas teatud nukrameelsus, ja on sürr liikuda ringi inimtühjas Manchesteris ning kuulata JD-i albumit „Closer.” Natukene hirmus, aga kuramuse mõnus.

Minu hinne: 7,5/10

91. A Good Year (2006)

2007-12-21T07:22:00.000+02:00

Režissöör: Ridley Scott („Hannibal”, „Kingdom of Heaven” jpt)
Osades: Russell Crowe, Rafe Spall, Archie Panjabi, Richard Coyle ja teised
IMDB tärne: 6,7/10

Crowe on varemgi Ridley’ga koostööd teinud filmis „Gladiaator,” mida ma kunagi lõpuni ei suuda vaadata. Mul on nii kahju, kui mulle mõne sellise režissööri film ei meeldi. Ma kardan, et mul on paranoiad, et nende eesmärgiks on teha järgmine box office hit.

Russell mängib Londoni pankurit, kellele onu pärandas (või noh, tegelikult ju ei pärandanud, Max oli ainus elav sugulane) oma viinamarjaistanduse Provence’is. Kui Max Skinner (Crowe) väike oli, veetis ta pidevalt aega onu juures, vananedes sai Skinnerist aga tõbras, kelle esimeseks sooviks on istandus maha müüa. Peagi ilmub välja tüdruk, kes väidab olevat onu tütar. Lisada kohustuslik armumine prantslannase, mälestused minevikust, veidrad kohalikud ja väärtuste muutumine.

Järjekordne film, mida mina nimetaksin kindla peale minekuks. Toppida mõni kuulus näitleja ilusasse keskkonda, mis teeb filmi visuaalselt nauditavaks, ja ongi järjekordne teos sellest, kuidas vaimsed väärtused võidavad materialismi. „Under the Tuscan Sun” sobib ka siia.

Mulle meeldisid stseenid onuga (kuigi ma tahan teada, miks jätavad kogemusega režissöörid sisse selliseid vigu, mida isegi mina tähele panen?) ja Marion Cotillard („La Môme”!!!).

Minu hinne: 6/10

90. Kidulthood (2006)

2007-12-21T07:11:00.000+02:00

Režissöör: Menhaj Huda
Osades: Aml Ameen, Red Madrell, Noel Clarke, Jaime Winstone, Adam Deacon, Femi Oyeniran ja teised
IMDB tärne: 5,1/10

Suurbritannia noorteseriaal „Skins” on minu quilty pleasure. Kui ma Kidulthood’i vaatama hakkasin, meenutas kogu olustik seda seriaali, ainult noored olid valdavas enamuses mustanahalised. Ja siis ilmus välja Nicholas Hoult, kes mängib üllatus-üllatus filmis samasugust peolooma nagu eelmainitud seriaalis.

Tegu on täpselt selliste noortega, kes korralikke inglasi häirivad. See tekitab jällegi furoori nende seas, kelle arust portreteeritakse mustanahalisi ebaõiglaselt. Ja need samad korralikud inglased saavad jälle kiruda poliitikuid liiga liberaalse immigratsioonipoliitika pärast. Nagu see ikka käib.

Igatahes, need noored varastavad, jäävad rasedaks, saavad raha/narkootikume sugardaddy’le teenuste osutamise eest, ja on vägivaldsed.

Mind ei häirinud absoluutselt rohke slängi kasutamine, vaid väga nõrk script. Ma usun, et kui filmi järg „Adulthood” välja tuleb, siis koos vaadates võib isegi parema hinde saada. Teist osa tahan ma ikkagi näha, sest muidu tundub, et olen „Kidulthood’i” hukka mõistnud.

Minu hinne: 4,5/10

89. Forever (2006)

2007-12-21T06:55:00.000+02:00

Allikas: leguideparis.free.fr

Režissöör: Heddy Honigmann
IMDB tärne: 7,9/10

Elu ja surm Père-Lachaise’i surnuaias. Père-Lachaise’i avastasin ma enda jaoks kuus aastat tagasi. Tollal oli see hääldamatu ilus koht, mis mulle nii kaugel. Hiljem leidsin, et liiga paljud inimesed, kes mulle meeldivad, on sinna maetud. Siis hakkasin pihta saama, et P-L hoopiski populaarsem, kui ma arvasin seda olevat.

Mul on Prantsusmaaga selge armastuse-vihkamise suhe. Negatiivsed aspektid on nii tugevad, et positiivsed küljed ei suuda neid neutraliseerida. Ja vastupidi. Père-Lachaise’ on imeline koht, sest seal on esindatud kõik see, mida ma armastan Prantsusmaa juures. Kui seda külastada hommikul, siis võimalus, et mõne turistigrupiga kohtud, on üsnagi väike. Ja alati on võimalus vältida Wilde’i või Morrisoni hauda. Muide, kui keegi plaanib oma huulejälgi Wilde’i hauale jätta, siis see pole enam võimalik.
Père-Lachaise’i on mainitud veel filmides, millest ma siingi olen kirjutanud – „2 Days in Paris” (ja üsna tüüpiline stseen, ma peaks mainima) ning „Paris, j’taime!”

Mulle nii kohutavalt meeldivad need inimesed, kes seal haudu kõpitsevad või pingil puhkavad. Alati tekib tunne, et näed, seal istub selle-või-tolle näitleja sõber/abikaasa/armuke/fänn/lapselaps, kellel kindlasti oleks midagi rääkida. Ja kui ma mõnel pingil oma küpsiseid söön, siis mõnikord peatub seal mõni kaabuga varahärra, kes mulle millestki jutustab. Ma olen õppinud noogutama, selle asemel, et „je ne comprend pas” öelda, ning järjekordseks „kuramuse turistiks” muutuda. Ja kui kedagi Morrisoni haua läheduses pole, transformeerun ma taas, ning ümisen The End’i.

Alati on lihtsam endast rääkida, kui konkreetseks muutuda. Dokumentaal peatub vaid mõnedel haudadel, osad neist on tuntud, teised mitte. Wilde, Morrison, Chopin, Proust, Maria Callas, Yves Montand, Apollinaire ja teised, keda ma ei mäleta. Mulle tundmatutest Armeenia kingadisainer, Elisa Mercoeur (kes suri noorelt ja tema ema lasi hauakivile graveerida tütre luuletused, mis ajaga tuhmunud), hispaanlanna vanas eas leitud soul-mate (kes suri siis, kui nad olid vaid kaks kuus abielus olnud, sest mesilane nõelas teda, kui absurdselt nukker!), Simone Signoret (laulja, kelle ande külastaja alles pärast surnuaia külastust leidis) ja Sadegh Hedayat, Iraani kirjanik.

Mind natukene häirib, et alati on etteantud ajaline ning rahaline piir, millest peab kinni hoidma. Ma vaataksin hea meelega midagi sellist 24/7. Peaaegu. Kuid õnneks jätab 97 minutiline dokk võimaluse ise avastajat mängida.

PS! Tegu on ühtlasi ka 2004. aasta Madalmaade parima dokumentaaliga.

Minu hinne: 7,5/10

88. Machuca (2004)

2007-12-21T06:44:00.000+02:00

Režissöör: Andrés Wood
Osades: Matías Quer, Ariel Mateluna, Manuela Martelli ja teised
IMDB tärne: 8/10

Tšiilis on „Machuca” populaarne, aga mitte Lõuna-Ameerikas. Võin julgelt öelda, et see on võrdlemisi huvitav nii tšiili kohalikule kui ka mulle, isegi siis, kui ma Tšiili ajalooga veel kursis ei ole. „Machuca” teeb rännaku Santiagosse 1973ndal aastal.

Augusto Pinochet sai võimule seitsmekümnendate algul läbi sõjalise riigipöördne. Kuigi tema võimuloleku edenes Tšiili majanduslik seis (NB! Filmi viimased minutid!), polnud antikommunistlik suhtumine „vastastesse” ehk vasakpoolsete sugugi inimlik. Santiago Allende sotsialistlik valitsus oli purustatud.

See on film sõprusest kahe poisi vahel. Gonzalo Infante käib katolikus eliitkoolis, mille õppurid on ülemklassi poisid. Kooli pea, isa McEnroe, peab tähtsaks, et kõikidesse suhtutaks austusega, mistõttu võetakse kooli õppima paar vaesema klassi poissi. Peagi arenebki rikka Gonzalo ja vaese Machuca vahel sõprus. Gonzalo õpib tundma vaeste elu oma sõbra silme läbi olukorras, mil ülemklass tundis muret oma privileegide kadumise (ning vaeste õiguste suurenemise) üle. Filmi lõpus toimubki kokkupõrge, mille tagajärjel peab Gonzalo valima poole.

„Machuca” tundus mulle olevat üks neist täiesti-okei-draamadest, aga filmi lõpp mängis selle ümber.

Minu hinne: 8/10

87. Ex Drummer (2007)

2007-12-21T06:35:00.000+02:00

Režissöör: Koen Mortier
Osades: Dries van Hegen, Norman Baert, Gunter Lamoot, Sam Louwyck ja teised
IMDB tärne: 6,9/10

Kui keegi kirjeldab mingit film sõnadega, et see on "peaaegu nagu Trainspotting", siis ma lihtsalt pean ma seda vaatama.Aastatega on minu "Trainspottingu" vaimustus vähenenud (kuigi raamat on mul jätkuvalt öökapil), sest ma muutun väga õnnetuks, kui pool maailma minu privaatlõbudega kursis on. Mul on mingisugune imelik nõme omanditunne osade filmide, muusikute ja raamatute suhtes, kui ma olen need enda jaoks avastanud. Ja globaliseeruvas maailmas on mul pidevalt nõme omanditunne.

Belgia ja Holland on juba tuntud üliliberaalsete filmide poolest. Kui midagi teistest Euroopa riikidest pärinevat nimetada liberaalseks, siis Belgolland suudab teha kõigest oma versiooni, mis muudab kõik varasema normaalseks, ehk isegi konservatiivse(ma)ks. Kui neid piire kompida, siis mulle tundub, et nad ei häbene välja tuua tabusid.

Filmi keskseteks tegelasteks on neli jällegi suurema või väiksema puudega meest, keda ühendab muusika tegemine. Flaami muusikud Koen, Jan ja Ivan tahavad, et nende punk bändiga liituks ka kirjanik, kelle kaasamine tuleks kasuks nende muusikale. Laulja Koeni suhet maailmasse näitab tema kujutamine koduses miljöös. Naised talle (eriti) ei meeldi, ja ta ei häbene seda ka näidata. Jan - geist bassist, ei saa kasutada oma paremat kätt, kuna ta ema tabas ta kord masturbeerimast. Lisada veel Ivan, kurt kitarrist, ning Dries, uus kirjanikust trummas, kes väidab, et ei oska trumme mängida. Filmi kaasatakse ka nelja tegelase kodune elu, puudutamata ei jää partnerid, päevakajalised teemad (feministid, immigrandid), surev beebi (baby Dawni saatusekaaslane) ja stseenid, mis sunniksid mõnedki inimesed jälkusest kinost lahkuma.

Kokkuvõtvalt vägagi tumedatooniline film, mida võiks pidada realistlikult absurdseks. Kui keegi kipub arvama, et see on järjekordne seks-ja-vägivald film, siis tõepoolest, pettuma ei pea, aga erinevuseks teistest filmidest on sellise glasuurkihi all must satiiv. Ning üsna huvitav on vaadata ning mõelda, et mida järgmiseks.

Trainspottingu plussiks on korrastatus, "Ex-Drummer" on üsnagi laialivalguv ning absoluutselt mitte ühegi positiivse tegelasega film. (Ja kui aus olla, siis "Trainspottinguga" võrdlemine pole päris õige, aga ma teen seda ikkagi.)

Minu hinne: 7,5/10

86. Eagle vs Shark (2007)

2007-12-21T06:25:00.000+02:00

Režissöör: Taika Cohen
Osades: Loren Horsley, Jemaine Clement ja teised
IMDB tärne: 7,1/10

Esimestel minutitel saab selgeks, et tegu on filmiga, mis kõigile meeldib.

Peategelasteks on kaks meeldiva kiiksuga tegelast. Lily töötab kiirsöögirestoranis, kuni ta sealt „demokraatilikul” moel vallandati. Oma viimasel töönädalal kohtab ta Jarrod’it, kes Lily pettumuseks hoopis tema kaastöötaja vastu huvi tunneb. Jarrod tahab, et see teine tüdruk tema peole tuleks. Lily haarab kaasa oma venna, ning läheb ise kostüümipeole, mis tähtsündmuseks olid videomängud. Üllatuseks osutub Lily väga heaks mängijaks.

Jarrod tunnistab Lilyle, et ta peab oma kodukohta naasma, et oma kunagisele kiusajale kätte maksta (sest Jarrod used to be a nerd). Lily vend ulatab oma abistava käe (ja neljarattalise), ning koos asutaksegi teele. Sihtkohas tutvub Lily Jarrodi veidra perega. Vanade arvete klaarimisega seotud twisti arvasin mina õnnetuseks juba varem ära, aga mitte sellele järgneva uue twisti.

Kuigi sisu pole üllatav, on tegu tõepoolest huvitava ning naljaka komöödiaga. Uus-Meremaa filme eriti ei liigu (ning kuramus, rahakott hakkab nutma, kui midagi sealt neti kaudu tellida). Saundträkil on peamiselt The Phoenix Foundation’i lood. TPF on jällegi üks meeletult hea bänd (album „Pegasus” veel eriti). Filmile on lisatud ka nummisid animeeritud klippe.

Ja Jemaine Clement on mingisugusel irratsionaalsel viisil vägagi võluv. Kui kellelegi "Eagle vs Shark" meeldib, siis palun tsekkige ka „The Flight of the Concords” üle. Ja need laulud, mis nad seriaalis laulavad, on vägagi meeldejäävad. „You’re so beautiful – like a high class prostitute.”

J: Who gave you permission to touch that?
L: No-one. Sorry.
J: How would you like it if I went over to your place... and just started touching everything? Like your books and your oven, or your computer. How about I just started messing around on your computer... and changed all the settings. Changed your bloody desktop picture?

J: Where did you sleep last night?
L: In the bushes.
J: Great. Meanwhile, I'm up all night wondering where the hell you are.
I thought you were dead. You could've left me a note or something. It's easy, " Dear Jarrod, don't wait up all night long. I'll be sleeping in the bushes. Thank you". I didn't get any sleep last night and you know it's my big day. What am I going to tell your brother? "Oh, yeah. Hi, Damon, your sister, Lily... Na... Oh, she went to a party and got killed. Here's a bit of her leg, that's all that's left

Minu hinne: 7,5/10

85. Little Children (2006)

2007-12-21T06:16:00.001+02:00

Režissöör: Todd Field („Eyes Wide Shut”)
Osades: Kate Winslet, Patrick Wilson („Hard Candy”), Jackie Earle Haley ja teised
IMDB tärne: 7,9/10

Filmi „Little Children” tegevuspaigaks on äärelinna New York. Aeg-ajalt sekkub filmi ka jutustaja, mis jättis veelgi enam „Meeleheitel koduperenaiste” mulje. Peategelasi on seekord mitu, nagu ka tegevusliine.

Pereema Sarah (Kate Winslet) veedab oma päevi oma lapsega mänguplatsil. Brad (Wilson), isa, kes on pojaga kodune, mõjub värskendusena perenaiste igapäevasele mänguväljaku-rutiinile. Kuna nii Sarah’l kui ka Brad’il on probleeme oma abikaasadega, leiavad nad üksteist. Kõik tundub üsnagi roosiline, kui Brad pakub oma uuele armastatule võimalust temaga koos põgeneda.

Äärelinna näilist idülli tuleb rikkuma Ronnie, kes istus vanglas kaks aastat lastele siivutute kehaosade eksponeerimise pärast. Mees elab koos oma emaga, ning viimane on ka kindel, et kui Ronnie mõne endavanuse naisterahva leiaks, siis tõenäoliselt ta enam kõlvatuste peale ei mõtlekski. Mees ongi nõus minema pimekohtingule, mis tundub minevat vägagi edukalt, kuid lõppeb jällegi halvasti.

Larry on endine politseinik, kes igatseb oma endist töökohta. Ka tema minevik pole puhas – politseinikuna töötades tulistas ta kogemata ühte teismelist, kes seejärel suri. Kui linna naases Ronnie, otsustas Larry tema kõik, et pahalane lastele halba ei saaks teha. Larry meetmed olid jällegi agressiivsed, ning jällegi saab surma süütu ohver.

Kõik lõppeb üsnagi üllatavalt (ja jätkuvalt mingisugusel desperatehousewives’ilikul moel. Samas ei anna eriti lootust inimestele, kes on oma mustvalgesse ellu vähegi värvi lisanud. Nii et tegelikult üsnagi kristlikult moraalitsev film: ära peta, ning andesta teistele tehtud vead. Seda, mida ma viimases lauses mainisin, tasub võtta magushapus kastmes.

Minu hinne: 7,5/10

84. London (2005)

2007-12-21T06:06:00.000+02:00

I hate you, rice

I love you, rice

Režissöör: Hunter Richards
Osades: Chris Evans, Jessica Biel, Jason Statham ja teised
IMDB tärne: 6,2/10

Esiteks pean mainima, et tegu pole mingisuguse Londoni kui linna keskse filmiga. Keskendutakse hoopis Syd'i (Chris Evans) ja Londoni (Jessica Biel) lahkuminekule. Syd kahtlustas, et Londonil on suhe kellegi teisega, ning neelas alla parajal hulgal koera (sic!) epilepsiaravimit. Sellegi poolest jäi ta ellu.

Suur osa filmist on võetud üles vetsus, mis täis peegleid. Pidevalt uurisin, ega kuskilt kaamerat ei paista, ning pettunult pean tunnistama, et tõepoolest – ei paistagi.

Filmil oli ka huvitavaid külgi – akvaariumi purustamine oli üsnagi effektne, olevikus olnud lausejuppi jätkati minevikus ja arutelud inimese eksistentsi ja jumala olemasolust. Puudu ei jäänud ka klassikaline stseen psühholoogi juurest, mille lahutamatuteks osadeks on mugaval nahkdiivanil lamamine ning lauapeal olev karp Kleenexit. Psühholoogiks alati viiekümnendates mees, kes eriti midagi peale "mhm'i" ei lausu

Julmalt öeldes on see film rikaste vanemate rikutud lastest kokaiinises kastmes. Kui eemaldada väline sära ja edukus, siis jõutakse jälle üldprobleemideni, mis on samasugused olenemata rahakoti paksusest. Olen seda varemgi näinud. Taandatud tulemusega võib ennast võib-olla isegi samastada, aga muuga – mitte eriti. Selline B.E.Ellise „Ameerika psühhopaadi” maailm.

Minu hinne: 6/10

83. Mystic River (2003)

2007-12-21T05:58:00.000+02:00

Allikas: cinemavvenire.it

Režissöör: Clint Eastwood
Osades: Sean Penn, Tim Robbins, Kevin Bacon, Kevin Chapman ja teised
IMDB tärne: 8/10

Jätkan jälle täiesti juhuslikult Kevin Baconi teemat.

Mulle ei meeldi, kui filmid muutuvad nii läbinähtavaks, nii et planeeritud twist mängitakse juba enne toimist kätte, ning vaataja võib tunda, et vot temal oligi õigus (sest kõik juhtnöörid viisid ju sellise arvamiseni). Aga paraku arvavad seda pea kõik vaatajad. Mõned üksikud usuvad, et äkki meid püüti üht arvama panna, aga tõde on vastupidine.

Head filmid peavad esile kutsuma emotsioone, aga mõnikord tundub mulle, et need hetked ongi seepärast sisse topitud, et teha hea film, võita Oscar ja nii edasi. Eriti tõhus on tappa süütuid inimesi, keda on juba varem süüdi mõistetud vaataja poolt, aga kelle reaalne süütus selgub alles lõpus. Roheline miil kuulub ka umbes samasse klassi. Lõpus kohutustlik ahastamine, et oi, me tõepoolest ei suutnud seda arvatagi.

The movie was named as one of "The 20 Most Overrated Movies Of All Time" by Premiere.

Nõustun.

Kuigi mulle meeldivad eksitentsialistliku lõpuga filmid, siis see minu jaoks ei töötanud.

Minu hinne: 6/10

82. The Woodsman (2004)

2007-12-21T05:43:00.000+02:00

Režissöör: Nicole Kassell
Osades: Kevin Bacon, Kyra Sedgwick, Eve jt
IMDB tärne: 7,4/10

Kuigi Kevin Bacon mulle ei meeldi, pole mul midagi selle vastu, et teda endise endise kriminaalina näha.

Bacon mängib Walterit, kes on süüdi mõistetud 12. aastaks laste väärkohtlemise pärast. Sarnaselt sakslaste ex-con'i filmile, keskendub ka "The Woodsman'i" tegevus elule pärast vanglat. Või pigem elu võimalikkusest pärast vanglat. Tänu vanadele tutvustele, leiab Walter endale töökoha. Loomulikult ei puudu ka intriigid. Tööl tutvub endine kurjategija naisterahvaga, kes jääb tema kõrvale isegi siis, kui saab teada, miks Walter vangis istus. Naise käitumist aitab mõista (aga suuremal osal siiski mitte) tema lapsepõlves juhtunu.

Õnnetuseks on Walteri uus elukoht kooli läheduses, ning suutmata kiusatusele vastu panna, jälgib ta lapsi kooli minemas ja sealt tulemas. Peagi saab ta aru, et ta pole ainuke, kes lastel silma peal hoiab. Walter ristib teise mehe, kes ilmselgelt liiga suurt huvi väikeste laste suunas üles näitab, Candy’ks. Ühel hetkel kaobki ümbruskonnast väike tüdruk...

Vanglast tavaellu naasmine on mängitud tõepoolest realistlikult. Ühiskonda taassulandumine pole lihtne.

Ja kuigi see tundub kohatune, tundub mulle, et Walteri suhe lastesse on võrreldav Humbert Humberti kiindumusega Lolitasse. Ning sarnasust võib otsida ka mõlema mehe lapsepõlvest. Siit areneb jällegi üsnagi problemaatiline küsimus – kas lolitalik armastus on siiras või kohutav?

PS! Kevin Bacon ja Kyra Sedgwick on päriselus ka paar.

Minu hinne: 7/10

81. Efter brylluppet (2006)

2007-10-24T12:51:00.000+03:00

Režisöör: Susanne Bier
Osades: Mads Mikkelsen, Rolf Lassgård, Sidse Babett Knudsen, Stine Fischer Christensen ja teised
IMDB tärne: 7,9/10

Ma poleks eales uskunud, et Sigur Ros mõne India-stseeni taustaks sobib, aga taanlased teevad selle täiesti võimalikuks. Jacob, tüüp, keda mängib Mads Mikkelsen (kes on taani filme näinud, sellele pole tema nägu ilmselt ka võõras), peab Indias lastekodu. Kuna asutust ootab pankrot, on Jacob nõus minema Kopenhaagenisse, et suruda kätt mehega, kes võib-olla valib tema projekti, et seda rahastada. Viisakusest kutsus Jørgen (rahastaja) Jacobi ka enda tütre pulma, kuhu teine otseloomulikult ka läks. Pulmas selgus, et Jacobi kunagine tüdruk on Jørgeni abikaasa, ja tegelikult sattus Jacob oma enda tütre, kelle olemasolust tal varem aimugi polnud, pulma. Kõlab nagu mõni Ladina-Ameerika seep, aga nii see päris pole.

Sisu pole mindphuck, mis päevaks või päevadeks kummitama võiks jääda, aga emotsioone on küllaga. Kellele meeldivad close-up'id silmadest ja huultest, näevad seda ka. Vahepeal on tunne, et kaameraga on isegi veidike mängitud, aga mitte väga jõuliselt. Visuaalselt jälle üks kena film ilusate inimesega.

PS! Susanne Bier'i "Elsker dig for evigt" on ka hea väga hea.

Minu hinne: 7/10

80. London to Brighton (2006)

2007-10-21T14:59:00.000+03:00

Peategelased Brightonis

Tuule käes mänglevate plasttopside stseen oli ka

Punamütsike ja kuri hunt

Filmi kõige tähtsam (ja kohutavalt irooniline) stseen, kes tahab põhjust teada, vaadaku filmi

Režissöör: Paul Andrew Williams
Osades: Lorraine Stanley, Georgia Groome ja teised
IMDB tärne: 7,1/10

Filmi peategelasteks on juba kogenud prostituut ja 12-aastane tüdruk. Prostituudi pimp käskis esimesel leida alaelaine tüdruk, kes oleks nõus lisaraha teenima pisikese tööotsaga. Kuna tüdruk oli kodust jalga lasknud (ebastabiilne perekond), ning elas tänavatel, siis oli ta nõus. Kelly, vanem prostituut, tuli temaga kliendi juurde kaasa. Kliendiks oli miljonär, kes soovis rahuldada oma armastust sadomaso vastu alaealise tüdruku peal. Päris tema soovi järgi ei läinud, sest ta ei domineerinud, vaid oli pigem lootusetus seisus submissive.

Kui miljonäri poeg selle sutenööri üles otsis, kes tema isale naisi (oh, lapsi) muretses, ja nende kahe kohest kohaletoomist nõudis, siis vaataja võis veenduda, et tegu on jällegi sellise filmiga, mille süžee on ammusest ajast tuttav. Kui film on lõpuni vaadatud, siis peab režissöörile au andma, well done, mate.

Kaameratöö mulle ei meeldinud, kuigi ma saan aru, miks see selline oli. Lähendas teemale küll. Väga jube on tüdruku liin. 12-aastane plika, kes on sunnitud olema tugev ja enda eest tänaval seisma, on ikkagi laps (kaisukaru teema). Ja miks need suured inimesed kaasavad oma mängudesse inimesi, kelle jaoks on hoopis teised mängud?! Minu arust on Freudil siinkohal õigus.

Ja kuidas ma selle filmi peale sattusin? Brighton on minu jaoks uskumatult sümpaatne linn. Veekogu ääres ja äärmiselt tolerantne. Woo-hoo! Aga see pole peamine põhjus - üks inimene, kes ka seda blogi loeb, ja mulle suureks eeskujuks on, kutsus mind Brightoni enda sünnipäevale! Seega .. from London to Brighton it is.

Kui kedagi huvitab, siis režisöör hoiab filmi IMDB boardil silma peal, nii et .. kui on küsimusi, siis tema teab kindlasti vastust.

Minu hinne: 7/10

79. Candy (2006)

2007-10-13T23:59:00.000+03:00

Allikas: www.ew.com

Allikas: www.about.com

Režissöör: Neil Armfield
Osades: Abbie Cornish, Heath Ledger ja teised
IMDB tärne: 7/10

Vabandan, et pole viimasel ajal siia midagi postitanud, ja ütlen juba ette, et novembri keskpaigani minust väga aktiivset blogijat ilmselt polegi.

Ma ei jaga Heath Ledgeri vaimustust, sest oma kuulsuse on ta suuresti saavutanud selle filmi tõttu. Pärast "Candy" nägemist olen oma arvamust muutnud. Üllataval kombel sobis ta sellesse rolli ideaalselt. Heath peakski jääma Austraalia filmide juurde, ausalt, ja ma hakkaks isegi temast kergelt vaimustuma.

Kunstnik Candy, luuletaja Dan, intensiivne armastus (milline k i i n d u m u s), heroiinisõltuvus, sõbrad (ja Casperi tegelaskuju oli mulle uskumatult sümpaatne), vanemad ja raha. Huvitav oli vaadata, sest lahenduskäigud olid minu jaoks uued. Välja arvatud sõit sellega, mis on tuttav juba Truffaut' Doinel'i saaga esimesest filmist.

Visuaalselt nauditav (nagu paljud Austraalia filmid), narkootikumide käsitlemine oli realistlik, ja muidu ka vägagi aww, kuigi ka kurb ja masendav. Samas, millisele naissoost isikule ei meeldiks idee, et mees on võimeline armastuse nimel kõike tegema?!

"You can stop, but you dont want to and when you want to stop, you cant."

"I wasn't trying to wreck Candy's life, I was trying to make mine better."

Minu hinne: 8/10

78. Boy Meets Girl (1984)

2007-10-12T16:22:00.001+03:00

Režissöör: Leos Carax (Le Oscar a X)
Osades: Mireille Perrier, Denis Lavant ja teised
IMDB tärne: 6,8/10

Mulle meeldib, kui masendava ilmaga käivad kaasa veelgi masendavamad asjad, et muuta ilma, mis juba loomu poolest masendav, veelgi masendavamaks. Ja masendus, muideks, pole alati halb, sest see inspireerib.

Ma ei imesta, miks prantslased nii agaralt AD-sid võtavad - neil on loomuses mingi üleüldine eksistentsialism. Äng, absurd, võõrandumine (ja üksindus).

Filmi režisöör oli vaid 24-aastane, kui ta selle valmis tegi. Kui vaadata filmi aastaarvu teadmata, siis vaid pisikeste vihjete järgi saab aru, et tegu pole prantslaste nouvelle vague'iga. Edusammud tehnikas (kaasaskantav "pleier"), muusika (Dead Kennedy's, Bowie), kuid ilmselgelt on mõjutusi saadud suurmeister Godard'ilt.

Kurb, ilus, nutikas.

Minu hinne: 7,5/10

77. Broken English (2007)

2007-10-09T16:58:00.003+03:00

Melvil vasakul

Melvil kohvitassiga

Melvil paremal

Melvil üksinduses

Režissöör: Zoe R. Cassavetes
Osades: Parker Josie, Drea de Matteo, Melvil Poupaud ja teised
IMDB tärne: 6,1/10

Muide, ei tasu arvata, et Melvin selle filmi peategelane on - ta lihtsalt oli meeletult oh-la-la, nii et enamikel minu screencappidel ta ka esineb. Mulle võivad küll meeldida rõvedad ja shokeerivad filmid, aga vahepeal olen ma ka tüdruk, kelle arust on sellised filmid suurepärased. Tänase seisuga on see minu käesoleva aasta lemmikfilm (nagu ka "2 Days in Paris")!
Nora, tsikk filmis, külastas isegi Serge G. elukohta. Naisrežissöör Zoe, kes suutis miljoni dollari eest sellise filmi teha - vägagi bien ju!

Lõpp meenutas üsna selgelt sellist filmi nagu "Before Sunset." "Sa jääd lennukist maha." - "Ma tean."

Minu hinne: 8/10 (Kuigi pean tunnistama, et filmi sisu jäi mõnevõrra nõrgaks - 7,5 oleks jällegi vähe. Melvin lisas punkte, aga ma ei saa midagi teha, sest ta oli lihtsalt kena:)

76. Midnight Cowboy (1969)

2007-10-09T12:50:00.000+03:00

Režissöör: John Schlesinger
Osades: Dustin Hoffmann, John Voight ja teised
IMDB tärne: 7,9/10

Film võitis kolm Oscarit. Peaksin alustama sellest, et mulle meeldivad filmid, mis kannavad edasi teatud NY-meeleolu. "Taxi Driver" läheb samasse kategooriasse. "Rosemary's Baby" ja "Breakfast at Tiffany's" sellele niivõrd ei keskendu, kuid miljööst saab siiski aimu. Ühesõnaga - suurlinnalik nukrus, ehk isegi masendus.

Kui hakata filme suures plaanis vaatama, siis iga maa erineva ajaperioodi kohta, saab teha üldistusi. 70ndate (ja 60ndate lõpu) filmikangelased ei ole tingimata positiivsed tegelased, kellega samastuda. Selle filmi perioodilise paikapidavuse saab kindlaks määrata ka sürralismi-ilmingute järgi.

Ja kuigi inimestele meeldib kisendada, et see film on esimene geifilm, mis Oscari sai (ja kuidas see võis, eksole?!), siis mina seda homotemaatikat nii väga ei näinudki.

Minu hinne: 7/10

75. The Nanny Diaries (2007)

2007-10-08T13:40:00.000+03:00

Allikas: worstpreviews.com

Režissöörid: Shari Springer Berman & Robert Pulcini
Osades: Scarlett Johansson, Donna Murphy, Nicholas Art ja teised
IMDB tärne: 6,3/10

Blaaah! Ega Scarlett Johanssoni kaasamine filmi heaks ei tee. Üsna tavaline Hollywoodi film, mida on vürtsitatud Mary Poppins'i mängulisusega. See, mis oli juurde pandud, see mulle tegelikult meeldis (st visuaalsed ideed).

Sisu on üsnagi etteaimatav. Rikkad NY lapsevanemad, kellel on aega kõigeks muuks, kui lapsega olemiseks. Otseloomulikult on vaja lapsehoidjat, kui ema päevad läbi shoppamas käib. Isa on tüüpiline brat, kes värsket liha himustab.

Filmi teiseks pealkirjaks sobiks "When Annie Becomes Nanny"

Minu hinne: 5,5/10

74. Saw III (2006)

2007-10-04T23:48:00.000+03:00

Režissöör: Darren Lynn Bousman
Osades: Tobin Bell, Shawnee Smith, Angus Macfadyen, Bahar Soomekh ja teised
IMDB tärne: 6,5/10

"Saw"-seeriad on pälvinud suurt tähelepanu. Kui keegi tahab mõnda uuemat õudusfilmi, siis soovitatakse Vimma, Ringut ja Saagi. "The Grudge" mulle absoluutselt ei meeldinud, "Ringu't" olen püüdnud kaks korda tulutult vaadata.

Senimaani on Sael kolm osa, selle aasta sees peaks tulema ka neljas osa. Mina sattusin vaatama, nagu ikka, viimast osa. Ja nii koomiline, kui see ka ei tundu, meeldib see mulle!

Psühholoogiliselt on tegu väga hea ideega (ja see mulle meeldibki), teostus on üsna jama. Mind on väga raske nende piinamisstseenidega hirmutada, sest mulle pakub pigem huvi, kuidas nad seda tegid, mitte inimliku valu aspekt. Ma ei saa eriti tõsiselt võtta seda, kui näitleja täiesti tõsise näoga mingisust inimpea maketti puurib. Õudusfilmid jätkuvalt panustavad sellele tõekspidamisele, et film peab olema piisavalt tume (visuaalselt), mulle see jällegi ei meeldi. Võib-olla ma ei karda pimedust piisavalt.

Siiski,

Minu hinne: 6,5/10 (sarnaselt IMDB-le)

73. Sügisball (2007)

2007-10-04T23:47:00.000+03:00

Allikas: Eesti Ekspress

Režissöör: Veiko Õunpuu
Osades: Rain Tolk, Juhan Ulfsak, Mirtel Pohla, Taavi Eelmaa, Sulevi Peltola, Tiina Tauraite, Maarja Jakobson ja teised
IMDB tärne: 8,5/10

Vabandust, pole kaua kirjutanud. Süüdi on minu laiskus. Poole lihtsam on magada ja teed lürpida, kui õues on kõige koledamad sügisilmad. Täna on küll vihmapilved, aga päike on suutnud sellest masendusest end nähtavaks teha. Poriloigud, vaikne pühapäev, sügislehed, päike ja koristajad, kes hoogsalt luuaga võimlevad - this is it, and it is great! Teen siis vanad võlad tasa, ja räägin filmidest.

Eelmisel teisipäeval käisime kinos Eesti filmikunsti kaemas. Keskpäevase seansi kohta oli üsna palju inimesi (minu arust) igast vanusest. Meie ette sattus istuma üks vanapaar, kes "jubedamate" kohtade ajal üksteisele midagi sosistasid, aga tegelikult pidasid nad vapralt vastu. Olen kuulnud, et päris paljud inimesed on poole pealt lahkunud, kui Sügisballi näidati.

"Sügisball" on järjekordne film, mille puhul jagunevad vaatajad kaheks: neile, kas meeldib, või ei meeldi üldse. Mulle meeldis! Julgelt võin öelda, et see on üks väheseid filme, mida ma välismaal teistele julgeks soovitada. Tihti on tunne, et eesti filmile ei antagi eriti lootust, sest materdakse maha kõik sooritused.

Filmile heidetakse ette, et see on aeglane ja igav. Mul ei olnud kordagi tunnet, et peaks nüüd haigutama või magama heitma (Ja mulle meeldib "Lost in Translation" ka). Igav - tjah, tegelikult ongi inimeste elud üsnagi igavad. Ma kujutan ette, et kui keegi tahaks minu elust sellist pealiskaudset filmi teha, siis ega sealgi mingit põnevat süžeed pole - ja tõesti, vürtsiks ehk ongi ülepäeviti toimuvad Maxima-käigud :)
Ja siis see tapmisstseen, mis tundub liialdatud. Tegelikult on väga lihtne piiri ületada, nagu ma olen korduvalt öelnud. Kui minu ees seisab auto, millel on võtmed ees, aga puudub juht, siis oleks lihtne sisse hüpata ja oma elu prssekeerata. Kui suudad tahtmisele vastu panna ja situatsioonis koomikat tajuda, on kõik okei, st. piiri ei ületata.

Tegelikult ma muhelesin, kui ma shveitserite kostüümi nägin. Kui ma olin üsna väike, siis iss tõi mulle mingisuguseid vanu Disney multikaid (mis tõepoolest olidki Walt Disney looming), ühes osas kandis Donald vägagi sarnast riietust. Kahe tegelase vahel tekkis automaatselt mingisugune naljakas side.

Ja veel - see viimane Mati kõne, et igas korteris elavad tegelikult erinevad inimesed, kes .. yada-yada-yada .. oli liigne. Mõne jaoks muidugi ideaalne tsitaat, aga me teame seda ju isegi.

Halvast küljest muidugi see, et Eestit reklaamitakse jällegi halli ja nõuka-aegsena, mis paratamatult stereotüüpidele toiduks . Siiski, kas meil ongi midagi muud, millele toetuda?

Ning midagi jäi sisust puudu, kuna film ei jäänud kripeldama.

Minu hinne: 7,5/10

C&M,
korterielanik, kes tahab olla õnnelik (nagu kõik teisedki)

Free Burma!

2007-10-04T00:07:00.000+03:00

Lisainformatsioon: www.free-burma.org

Hingel

2007-10-03T09:17:00.000+03:00

Mingil hetkel tekitan siia ka paar postitust, aga ma ei saa mainimata jätta paari asja:
1. Maire Aunaste ütles eilses "Meie" saates, et "Beverly Hills'i hulkur" on kunstfilm. WTF?
2. Kui väga tahta, siis võib varem ärgata ka. Otsida välja oma kõige jubedama kisaga äratuskell, paigutada see lauale, mis asub voodi kõrval. Et mitte seda jubedat häält kuulda, ärkab minu alateadvus, millele järgneb üleüldine teadvus, tunduvalt varem.
3. Tundub, et ma ikkagi lähen "Georgi" vaatama. Seal mängib Renars Kaupers. Minu arust on meeletult tore, et Renars eesti filmides kaasa lööb. Minu arust on meeletult tore, et ta ise meeletult tore on.
4. Kudos René Vilbrele ja Märten Vaherile "Kohtumispaik: ülikooli" eest. Imeilusad uued ja vanad kaadrid Tartust. Paar tuttavat inimest sattus ka lindile. Järjekordse heldimusega tunnistan, et kõige ilusam riik (sic!) on Tartu Suvi (hiliskevad, varasügis lähevad ka suve alla, ausalt).

72. Shrooms (2006)

2007-10-01T18:50:00.000+03:00

Režissöör: Paddy Breathnach
Osades: Lindsey Haun, Jack Huston ("Factory Girl"), Max Kasch, Maya Hazen, Alice Greczyn ja teised
IMDB tärne: 5,8/10

Nojah, me kõik oleme näinud õudusfilme (jutumärkides), mille tegevus toimub metsas. Inimesed hakkavad ükshaaval kaduma. Need, kes veel elus, leiavad järjest oma sõpru, kes juba teises ilmas on. Tavaliselt on plot'i kaasatud ka imelikud inimesed, kes aastaid oma metsamajakeses üksindust nautinud. Lõpus, nagu ikka, kohustuslik twist.

Kui loota midagi teistsugust, sest see on iiri film, siis peab pettuma. Olgu, plusspunkte annaks visuaalide eest, aga tüüpiline stsenaarium, mida ka maagiliste seente kaasamine (härraste puudulikud seeneteadmised on ka ilmsed) ei päästnud, nullib ilusad stseenid.

Oh, Iiri metsades jookseb ringi hullunud ameerika tsikk, kes inimesi tapab. Beware!

Minu hinne: 4.5/10

71. The Bounty (1984)

2007-09-30T13:20:00.000+03:00

Allikas: www.arnadal.no

Režissöör: Roger Donaldson
Osades: Mel Gibson, Anthony Hopkins ja teised
IMDB tärne: 6,8/10

Saab jälle tegeleda filmidega, mis omavahel seotud. Selle aasta sees näidati ühelt telekanalilt dokumentaali Pitcairni saarest, kus probleeme noorte ahistamisega meeste poolt. Sealt tuli välja ka lüli, et tegelikult on kõik saarte elanikud omavahel suguliselt seotud. Seisnes ka otsene vastuolu - kas karistada neid Briti või kohalike seaduste järgi. "The Bounty" on eelugu, miks nii läks.

Fletcher Christian (Gibson) võttis mässuga William Bligh (Hopkins) laeva üle. Tema juhtimisel jõudsid mässulised 1790. aastal Pitcairni saarele. Nad põletasid laeva, et keegi neid üles ei leiaks. Tänapäeval elavadki saarel inimesed, kes on laevalt pärit inimeste järeltulijad. Ma isegi veendusid selles, kui saare kohta käivat materjali uurisin. Seal on Christianid ja Youngid.

Huvitava faktina toon välja, et Fletcheri poja nimi oli Thursday October Christian. Tollel ka poeg sellise nimega. Ning viimasel omakorda poeg sama nimega. See viimane poeg murdis kahjuks lüli, sest päris huvitav oleks, kui see tänapäevagi oleks kandunud. Thursday October XX jne. Esimese Thursday Octoberi (ehk Fletcheri poja) maja oli ka 2004. aastani saare vanim, kuid see lammutati termiitide tõttu.

Teema on nii huvitav minu jaoks, et lähen homme raamatukokku raamatuid selle kohta otsima. Eelduseks muidugi see, et neid on ikka tõlgitud.

Minu hinne: 6,5/10

70. The Corporation (2003)

2007-09-28T20:50:00.000+03:00

Režissöörid: Mark Achbar & Jennifer Abbott
IMDB tärne: 8,3/10

69. This Film Is Not Yet Rated (2006)

2007-09-28T02:31:00.000+03:00

Režissöör sai kõne MPAAst, talle teatati, et selle filmi "hinne" on NC-17

Režissöör: Kirby Dirk
IMDB tärne: 7,7/10

MPAA on oma idiootse hindamissüsteemi pärast mulle pidevalt pinnuks silmas olnud. Kui paljud filmid, mida me heaks/halvaks peame, tegelikult väärivad sellist tiitlit? Režisöör teeb filmi, sest ta tahab vaatajatele midagi öelda (reeglina). Et oma eesmärki täita, peab ta filmist eemaldama stseenid, mis MPAAle ei sobi. Kas independent film on ikka piisavalt independent?

Filme hindavad "sõltumatud lapsevanemad", kelle nimesid ei avaldata. Kirby palkab detektiivi, kelle abiga jõutakse jälile, kes need inimesed on. Kas laps võib filmi vaadata või ei, pole psühholoogide otsustada, vaid põhiharidusega tüübi otsus.

Huvitav oli teada saada, et NC-17 reitingu saavad 4x enam intiimstseenidega filmid kui vägivallafilmid. Soositakse pigem tulistamisi ja tapmisi kui armastust. Ja mina veel imestan, miks tulevad telekast iga päev "põnevusmärulid", mis erinevad üksteisest vaid vere hulga poolest. Lisaks ka see fakt, et gei-temaatikaga filmid saavad tõenäolisemalt ka krõbedama hinnangu. Kui vägivallafilmis on näidatud reaalselt vägivalla tulemust, saab see ka NC-17-ga hinnatud. "Boys Don't Cry" hinnati NC-17-ga (hiljem parandatud versioon R-ga), "American Pie" R-ga. Dokumentaal sõduritest sai MPAAlt kriitikat roppuste kasutamise pärast. "You can't rate reality" nagu üks onu filmis ütles. Wikist saab ka ülevaate sellest, kui paljusid filme on "lõigutud" ning seejärel ümberhinnatud.

Huvitavat vaatamist igatahes on. Teadmisi saab ka.

Ahjaa, detektiiviks on naine (!), kelle abiliseks on tema enda tütar.

Minu hinne: 8/10

68. Große Mädchen weinen nicht (2002)

2007-09-27T16:19:00.000+03:00

Vasakul David Winter

Peategelased

Paremal David

Jälle paremal

Režissöör: Maria von Heland
Osades: Anna Maria Mühe ("Was nützt die Liebe in Gedanken"), Karoline Herfurth ("Crazy"), David Winter ("Engel & Joe") ja teised.
IMDB tärne: 7,1/10

Muide, David Winter on minu another-celebrity-crush-from-Germany. Kaudselt olen ma temast rääkinud ka siin.

Filmi sisu on umbes selline: On kaks tüdrukut, kes käivad pidutsemas. Üks neist on pärit musterperekonnast, teisel juhul on tegu vanematega, kes pidevalt tülitsevad, aga lahku ei lähe. Järjekordsel peol näeb musterperekonnast pärit tüdruk oma isa, kes suudles oma kunagist töökaaslast. Kuna tüdruk teadis, kus naine elas, otsustas ta kätte maksta. Esiteks kriimustas ta naise auto ära, teiseks täitis tema korteri välisukse võtmeaugu Superattack'iga ning sellest veel ei piisanud .. Ta haaras mängu ka selle naise tütre.

Keskmine noortekomöödia David Winteriga.

Minu hinne: 6,5/10

67. 1408 (2007)

2007-09-25T16:21:00.000+03:00

Režissöör: Mikael Håfström ("Ondskan")
Osades: John Cusack ja teised
IMDB tärne: 7,4/10

Põhineb Stephen Kingi novellil. Mees, keda mängis ilmselgelt Cusack, kirjutab raamatuid kohtadest, kus kummitab. Selle viimase sõna võib ka jutumärkidesse panna. Selle tõttu on ta ka kõige skeptilisem inimene ning hotell Dolphini tuba numbriga 1408 (ristsumma 13) on tema uus uurimisobjekt. Järgneb vaimne ja füüsiline terror.

Osade filmide puhul ma viitsin metafoore ja sõnumeid otsida, seekord mitte. Need müürid, vanad sündmused, mis ei lase edasi elada, lunastamine ja nii edasi .. Vähemalt oli filmis Johann Urb, keda polnud küll palju näha. Monk tegutses ka.

Minu hinne: 5,5/10

66. Peep Show (2005-2007) - seasons 3-4

2007-09-24T16:16:00.000+03:00

Režissöörid: Tristram Shapeero ja Jeremy Wooding
Osades: Robert Webb, David Mitchell, Olivia Colman, Matt King, Sophie Winkleman ja teised
IMDB tärne: 9,6/10

On inimesi nagu mina, need inimesed teevad endale kaks võileiba, hammustavad ühe suutäie ühest, teise suutäie teisest võileivast. Need inimesed on ka potentsiaalselt kõige paremad töötajad, aga paraku nad magavad oma tööintervjuu maha.

Vot, selle seriaali puhul ongi nii, et Mark'i ja Jeremy näol on esindatud minu kaks külge. Üks on selline, mis mõtleb, et oikuramus, ma ei tee seda ja teine on selline, mis ütleb, et c'mon, mis ikka juhtuda võib. Ja ausõna, loogikale pole siin kohta, miks ma just "Peep Show" vaatamist viimastest hooaegadest alustasin. Lähiajal vaatan ka esimesed kaks ära. Mulle meeletult meeldib, kui seriaalitegelased nt Pete Doherty't mainivad või päevakajalistest asjadest räägivad.

Ja kaameratöö! Geniaalne, ausalt! Kõik näitlevad vaatavad sulle otsa, nii et sa võib üle lugeda nende hammaste arvu ning tunned end osana sellest kõigest. Ka suudluste osa on väga huvitavalt lahendatud. Pluss erinevalt väga paljudest seriaalidest, käivad nemad isegi poes.

Ma vahepeal mõtlen, miks mõned seriaalid kestavad igavesti ("Kodus ja võõrsil", "Vaprad ja ilusad"), aga mille sisuga kursis olemiseks piisab telekava lugemisest, kui minu lemmikseriaalid kestavad vaid paar hooaega. Prrr... Õnneks plaanitakse välja tulla ka viienda hooajaga.

Lisaks on Jeremy t-särgid sama huvitavad, kui SATCi tsikkide riided.

Minu hinne: 10/10

65. 2 Days in Paris (2007)

2007-09-22T16:51:00.000+03:00

Marion noorena

Kiisu nimega Jean-Luc

prantsuse perekond + ameeriklane

Ma tahaks ka kiirsöögikohas Danieli kohata

Ka siis, kui ta on maniakaalne taimetoitlane

Režissöör: Julie Delpy
Osades: Julie Delpy, Adam Goldberg, Daniel Brühl ja teised
IMDB tärne: 7,2/10
Treiler

See on meeletult hea tunne, kui sa saad näha või kuulata midagi sellist, mida oled pikemat aega ihaldanud. Ma ei pettunud, kuigi mul oli üsna kahju, et paljud naljad tiiseritest ja treileritest juba nähtud (ma ei kannata ju..).
Midagi enamat kui "sweet little movie", witty ("nutikas" eesti keeles?) dialoog ja ülivahvad Marioni vanemad (reaalselt ka Julie isa ja ema).
Naeratus ei jõudnud ära vajuda, sest pidevalt tuli uus stseen, mis muhelema ajas : )

Daniel Brühli on küll märkimisväärselt vähe, aga tema tegelaskuju on üsna huvitav vaheldus rollidele, mida Daniel on varem mänginud.

Muide, prantslased virisevad, et Julie Delpy on liiga amerikaniseerunud ja toetub klišeedele - klišeesid on, aga need on pigem sellised toredad klišeed, mille olemasolus me tahame veenduda. Kuid nende klišeede kõrval on ka palju geniaalseid lahendusi, ausalt.

C'est superbe!

Soundtrack on ka hea, kuigi IMDB lehel pole veel ühtegi filmis olnud laulu kirjas. Kummitab .. nüüb peab jälle ootama või?
--------
Edit: Siin on soundtrack olemas

Minu hinne: 8/10

64. Berlin Is in Germany (2001)

2007-09-21T11:47:00.000+03:00

Režissöör: Hannes Stöhr
Osades: Jörg Schüttauf, Julia Jäger ja teised
IMDB tärne: 7,6/10

Martinil oli plaan kaheksakümnendate lõpus Lääne-Saksamaale põgeneda, mis luhtus, kui ta naaber plaanist teada sai. Martis lükkas tegelast, mille tagajärjel sageli millegi otsa kukutakse ja loomulikult ka surrakse. Tulemus: 11 aastat vangis. Kui ta vangist välja sai, püüdis ta kohaneda muutunud ümbrusega ja inimestega. Filmi lõpus on peategelane jälle vanglas ja viimased minutid olid tegelikult päris head, eriti kui olla veendunud, et kõik on vaid enda heaolust huvitatud.

Minu arust ei olnudki väga juttu sellisest välisest kohanemisest, vaid inimese seesmisest kohanematusest. Martin oli väljas toimuvaga kursis vaid teleka kaudu, tundus, et telekas oligi ainus tema elus "see, mis jääb". Lisas kohatut veidrust. Rääkimata siis suitsust, mille ta suhu paneb, aga ei suitseta.
Veidi üksindust, tuimust, masendust, aga mitte suures koguses.

Tahan jätkuvalt enamat.

Minu hinne: 6,5/10

63. Shaun of the Dead (2004)

2007-09-20T20:00:00.000+03:00

Valivad õigeid plaate, mida relvana kasutada

Tõhusamad vahendid

Režissöör: Edgar Wright
Osades: Simon Pegg, Kate Ashfield, Nick Frost, Lucy Davis, Dylan Moran, Nicola Cunningham ja teised
IMDB tärne: 8/10

No mis näoga vaadata filmi, kui väga paljud osatäitjad on niivõrd tuttavad näod, et tunneks lausa tänaval ära?! Täiesti veider on see, et öösel vaatasin täiesti kogemata seriaali "Spaced", mis on väga otseselt seotud "Shaun of the Dead'iga."
Aga need nimed .. Simon Pegg ("Spaced", "Big Train"), Nick Frost ("Spaced"), Lucy Davis ("The Office"), Dylan Moran ("Black Books") ja nii edasi. Jeerum, jeerum. Ma ei hakkagi seda mainima, et paljud neist näitlejatest on mänginud pisemaid rolle teistes briti komöödiates.

Võtame zombie'd, head briti näitlejad ja vürtsitame kõike huumoriga .. Kokku saame Stephen Kingi arust kultusfilmi.

Minu hinne: 7/10

62. Die Weisse Massai (2005)

2007-09-19T17:11:00.000+03:00

Valge masai

Päris masai

Režissöör: Hermine Huntgeburth
Osades: Nina Ross, Jacky Ido ja teised
IMDB tärne: 6,5/10

Põhineb Corinne Hofmanni romaanil. Mulle on see raamat miskipärast hästi meelde jäänud. Mitte väga seepärast, et see niivõrd suurepärane teos oleks, vaid oma kerge loetavuse ja kultuuride kokkupõrke kajastamise pärast. Prantslased Ameerikas, Ameeriklased Ida-Euroopas - you name it, I read it. Tundub niivõrd uskumatuna, et šveitslane ühel hetkel masaide juurde elama läheb. Ja nii see oli, sest raamat räägib Corinne elust Aafrikas.

Film ei olnud nii hea. Mulle tundus, et režissöör jättis välja huvitavamad seigad ning tegi mingisuguse lihtsustatud asja ja panustas pigem ideele. Nii ei saa ju. Lisaks selline stereotüüpne "Ma tean, et sa ei tule tagasi" ja diibid pilgud.

Minu hinne: 5,5/10

61. America at a Crossroads (2007)

2007-09-17T14:13:00.000+03:00

Prantslaste "Pehmed ja karvased"

Režissöörid: Martyn Burke & Edward Gray
IMDB tärne: 4,8/10

Sattusin vaatama osa anti-ameeriklastest. Midagi uut teada ei saanud, pigem veendusin juba selles, mida teadsin. Võeti aluseks Iirimaa, Prantsusmaa, Poola ja Suurbritannia.

Minu arust oli märgata seda, et need, kes ka ühte osa sellest kultuurist jumaldavad, ei kiida heaks mündi teist külge. Tõepoolest love-hate relationship, mis on nii minugi puhul.

Kui väga jubedalt üldistada, siis prantslastele ei meeldi USA, sest see on ainuke riik, millega nad end võrdlevad (ja kes ei tahaks võrreldavast parem olla). Lisaks on neil tunne, et erinevalt Ameerikast pole neil maailmale midagi pakkuda peale juustu, veini ja Eiffeli torni.
Poolakad olid seisukohal, et Ameerika on nende jaoks nagu suur vend, aga kahjuks ei tea see suur vend, et tal on väike vend ka kuskil olemas. Üks trotsi täis poolakas rääkis ka sellest, kuidas nad peavad mitu tundi viisajärjekorras seisma (ning maksma raha, mis võib raisku minna), samas kui prantslased lihtsalt üle piiri jalutavad (ja siis kiruvad Ameerikat).
Britid tunnevad, et nemad on pannud Ameerikale aluse pannud, sest meeriklased ju räägivad nende keelt.
Üldiselt võiks öelda, et kõik, mida poolakad rääkisid, käib ka Eesti kohta.

Minu hinne: 5/10

60. The IT Crowd (2006) season 1

2007-09-16T17:41:00.000+03:00

Režissöör: Ben Fuller
Osades: Katherine Parkinson, Chris O'Dowd, Richard Ayoade ja teised
IMDB tärne: 8,9/10

Ma ootasin mingisugust komöödiat IT-poistest, kes tegelevad dumb-user'itega. Kuigi sellel on ka oma roll igas osas, pole tegu sugugi kitsale ringkonnale mõeldud seriaaliga. Tööle võetakse Jen, kes hakkab tööle IT-osakonnas, sest ta oli märkinud oma CV-s pikaajalist kogemust arvutitega (meilide avamine, lugemine, kirjutamine). IT-poisid, kes seal juba enne teda töötasid, tahtsid Jeni välja süüa, kuna tal puudusid vajalikud oskused. Läksid siis kolmekesi bossi juurde, kes rõhutas tiimitööd ja oli just vallandanud terve korrusetäie inimesi. Hirmus vallandatud saada pidid nad üksteisega kuidagi hakkama saama. (Irooniana mainin ära, et itipoiste ülesannete lagi oli arvuti juhtme seinakontakti pistmine).

Mis juhtub, kui kanda liiga väikseid kingi? Mis juhtub, kui kontoris puhkeb tulekahju ja ainuke tulekustuti, mis on "Made in Britain," ei tööta? Kas naistele meeldivad idioodid? Kuidas vältida tööl stressi? Mis peitub punase ukse taga? Mis saab, kui miljonimängus on jäänud kaks varianti, mängus on suured summad, aga sõber, kellele helistad, eksib vastusega? Kuidas kindlustada, et keegi sinu kruusidest kohvi või teed ei joo? We don't need no education?

Minu hinne: 8/10 (Ja kaks punkti maksimumist puudu, sest naljad pole sarkastilised nagu BB-s)

Hakkan teist hooaega ka vaatama.

59. You Are Alone (2005)

2007-09-15T16:39:00.000+03:00

Režissöör: Gorman Bechard
Osades: Jessica Bohl & Richard Brundage
IMDB tärne: 6,7/10

Hindan seda, kuidas minimaalsete vahenditega suudetakse vaatajas emotsioone tekitada. Nii kohatu tundub see, et naabrid peavad ehtsat vene pidu, mis jõuab minuni läbi seinte. Nagu pühaduse rikkumine. Perfektselt sobiv soundtrack, mis suudab edasi anda ängi ja üksindust. Rohkem sõnu pole tarvis.

Minu hinne: 9/10

58. Le mari de la coiffeuse (1990)

2007-09-15T16:38:00.000+03:00

Režisöör: Patrice Leconte ("La fille sur le pont")
Osades: Jean Rochefort, Anna Galiena ja teised
IMDB tärne: 7,3/10

Ma olin valmis selle filmi peaaegu pooleli jätma, ometi tundsin, et see poleks ilus režissööri vastu, seega sundisin end edasi vaatama. Ehk oli asi selles, et esimeses pooles suuremat sisu arengut ei toimunud (kuigi lapsepõlvestseenid mulle meeldisid), kuid lõpp päästis filmi ning andis filmile hoopis teise mõtte ja ilu. Suudan isegi naistegelast mõista.
Lugu räägib Antoine'st, kes on lapsepõlvest peale sissevõetud juuksuritest. Kui ta näeb ühte noort juuksurit (ise juba parajalt vana olles), siis küsib ta esimese visiidi ajal, ega naine temaga abielluda ei taha. Teisel visiidil ütleb naine oma nõusoleku. Nad olid kümme aastat õnnelikult abielus, aastate jooksul tülitsesid vaid korra.

Minu hinne: 7/10

57. Heads in the Clouds (2004)

2007-09-15T16:02:00.000+03:00

Allikas: archive.salon.com

Režissöör: John Duigan
Osades: Charlize Theron, Penélope Cruz, Stuart Townsend ja teised
IMDB tärne: 6,2/10

Tegevus toimub 30ndatel. Gildale ennustati noorena, et ta elab vaid 34-aastaseks, seega otsustas ta hedonislikult elama hakata ning nõustuda kõigega, mida elu pakub. Ülikoolis kohtub ta iirlase Guy'ga, kes temasse pööraselt armub. Aastaid hiljem külastab Guy Pariisi ning hakkab elama koos Gilda ning Miaga - tüdrukuga, kelle Gilda oli "päästnud". Guy heitis Gildale ette hoolimatust selle suhtes, mis väljaspool toimub. Hiljem lähevadki Mia ja Guy Hispaaniase, üks ravima, teine sõdima. Mia sureb, kuid Guy pöördub tagasi Prantsusmaale. Kui saksa väed jõudsid Pariisi, hakkas Gilda semmima järjekordse mehega, kelleks oli saatuse kiuste (kuigi hiljem selgub, et mitte) saksa ohvitser. Inimesed tänavalt suhtuvad temasse halvustavalt (teadmata tegelikke põhjuseid) ja kui võõrväed linna alt taandunud, on aeg kohut mõista. Enne surma jõudis Gilda iirlase päästa.

Mõnus boheemlaslik õhkkond ja ilusad riided, kuigi Cruz selles filmis mulle üldse ei meeldi.

Minu hinne: 6,5/10

56. Im Juli. (2000)

2007-09-14T23:04:00.000+03:00

Režissöör: Fatih Akin ("Gegen die Wand")
Osades: Moritz Bleibtreu ("Vom Suchen und Finden der Liebe", "Lola rennt", "Das Experiment"), Christiane Paul, Mehmet Kurtulus ja teised
IMDB tärne: 7,9/10

Ontlik õpetaja plaanib veeta oma suve kodus Hamburgis, aga satub seiklustesse, mis viivad ta "kuramuse lõunasse".
Filmi alguses sõidab türklane Isa talle peaaegu otsa, aga veidi hiljem jätkavad nad koos teed Istanbuli. Daniel jutustab Isale oma loo, miks ta sinna üldse sinna jõuda tahab.

On filme, mis tekitavad näole naeratuse, kui neid vaadata. See on ka selline. Tekitab põnevust, kui sa tead, et türklasel on autos laip, aga Daniel seda veel ei tea. Samas rohkelt muigele ajavaid kohti ja romantilisläägeid stseene piiri peal abiellumisest või koos taeva vaatamisest. Passi kaotamine, teeäärsed rekameeste baarid, salapärased naised ja pervertidest rekajuhtid, kes tegelikult polegi perverdid. Järjekordselt veendumine, et kõik on seotud. Teel olemine, mis paneb tahtma ise teel olla. Ja need seiklused võivad tunduda uskumatud, aga mõnikord lähebki nii.

Mulle meeldis Juli idee minna just sinna, kuhu esimene auto, mis su peale võtab, läheb. Kunagi proovin järgi.

Minu hinne: 7/10

55. The Wind That Shakes the Barley (2006)

2007-09-14T14:55:00.000+03:00

Režissöör: Ken Loach ("Sweet Sixteen")
Osades: Cillian Murphy ("Cold Mountain"), Padraic Delaney, Liam Cunningham ja teised
IMDB tärne: 7,7/10
Treiler

Film viib 20. sajandi alguse Iirimaale. Kaks venda hakkavad võitlema Iirimaa iseseisvuse eest. Kui kuulutatakse välja vaherahu, siis jaguneb nende seltskond kaheks: need, kes pooldavad rahu ja need, kellele tundub, et see polnud päris see, mille eest võideldi. Nagu me teame, ei ole vahet, kas tegu on sugulase või sõbraga, kui ta on valel poolel, siis .. On pahasti.
Ning päris hirmsaid stseene oli ka - näiteks ühel poisil tõmmati küüned roostes tangidega ära või see, kuidas naistel juukseid peast nüsiti.

Üllatuseks polnud film Inglismaal väga populaarne, samas on paljude arust tegu viimase aja parima iiri filmiga.

Minusugusele piltlik seletus sellest, millest ajalooõpikus juttu oli.

Minu hinne: 7/10

54. Das Leben der Anderen (2006)

2007-09-13T23:17:00.000+03:00

Lavastaja paremal, vasakul tema näitlejannast abikaasa

Tulevad korterit kontrollima

Režissöör: Florian Henckel von Donnersmarck
Osades: Martina Gedeck, Ulrich Mühe, Sebastian Koch ja teised
IMDB tärne: 8,5/10
Treiler

"Das Leben der Anderen" on võitnud Oscari ja 20+ auhinda erinevatel festivalidel. Sobib ideaalselt laiemale publikule näitamiseks ja on tegelikult ka hea. Valisin jällegi õige päeva vaatamiseks, sest 14. septembril (ehk täna) peaks see film ka Eestis välja tulema.

Lugu sellest, kuidas Stasi otsustab oma uueks ohvriks võtta lavastaja, kelle korterisse paigutatakse ülekuulamisseadmed. Film mitte ainult sellest, kuidas häid inimesi võib leida halbade seast, vaid sellest, kuidas ka inimesed, keda usaldad, su üles annavad. Kuidas kunagine kõrge ametnik uue korra ajal postiljonina töötab .. Nii ongi.

Huvitav oli minu jaoks see, et Stasil oli täpselt teada, missugust kirjutusmasinat mingi kirjanik kasutas, ning eesmärgiga oma teost läände levitada, pidi selle kirjutama salajase kirjutusmasinaga.

Käivad kuulujutud, et Hollywood teeb filmist oma versiooni. Miks? Inimesed polnud piisavalt ilusad? Stasi käitumine oli liiga jube? Sisu polnud mõistetav? Screw you, I say!

Minu hinne: 8/10

53. Turks fruit (1973)

2007-09-12T19:10:00.000+03:00

Režissöör: Paul Verhoeven
Osades: Monique van de Ven, Rutger Hauer ja teised
IMDB tärne: 7,1/10

See on üks väga imelik film. Ma ei julgeks seda isegi kellelegi soovitada, aga see on tegelikult väga hea. Hollandlikult vabameelne (kes näinud filmi"Phileine zegt sorry", see teab, mida ma mõtlen - PS! PZS pole võrreldav Verhoeveni filmiga), aga samas mitte üleliigselt rõve. Teatud huumor, mis ei luba eksitada antud filmi mingi muu maa omaga. Võluv, imelik, veider, kohatu ja nostalgiline. Ja ilusad inimesed. Skuptor ja tema muusa.

Ja seda turkish delight'i olen ma isegi söönud. Üsna huvitav tekstuur (heh) ja maitse. Ei oska isegi maitseomadusi millegagi võrrelda. Mulle ei meeldinud, aga iss sõi kaks karpi tühjaks.

Päris huvitav on see, et Hollandis (ma peaksin tegelikult kasutama kogu aeg sõna "Madalmaad", aga noh) on vanusepiiriks 12, Ameerikas 18 eluaastat.

Mulle tundub, et ma hakkan Hollandiga hästi läbi saama, aga see selgub alles tulevikus : )

Minu hinne: 8/10

52. O Céu de Suely (2006)

2007-09-12T19:07:00.000+03:00

Režissöör: Karim Ainouz
Osades: Hermila Guedes, Maria Menezes, Zezita Matos ja teised
IMDB tärne: 7,3/10
Treiler

Brasiilia filmidest ma suurt midagi ei tea (välja arvatud "Cidade de deus"), seega üsna huvitav on vaadata, millega nad hakkama saavad. See film on huvitav selle poolest, et kõik näitlejad esinevad filmid enda eesnimega.
21-aastane Hermila pöördus São Paulost tagasi oma kodulinna. Ta võttis kaasa oma lapse ning teadmise, et abikaasa järgneb talle kuu aja pärast. Seda ei juhtunud. Ometi polnud Hermilal plaan paikseks jääda, vaid nägi väljapääsu uues suuremas linnas. Reisiks oli vaja raha, mida tal polnud, seega erinevalt oma parimast sõbrannast, kes oli prostituut, otsustas Hermila välja tulla geniaalse plaaniga - müüa loteriipileteid, mille auhinnaks öö paradiisis koos Hermilaga. Oma nimeks ütles ta hoopis Suely. Kuna tegu oli väikse kohaga, siis tuli Suely plaan ilmsiks.

Kuidagi imelik tunne tekib, kui IMDB keskmine hinne on üsna suur, aga mina filmis midagi ei leinud. Kuskil peaks olema midagi, aga ma pole hea otsija. Võib-olla erinev kultuuritaust.

Minu hinne: 5,5/10

51. Erbsen auf halb sechs (2004)

2007-09-12T14:15:00.000+03:00

Eesti on ka filmis olemas

Ilusad stseenid

Jakob üritab end tappa

Maandub hoopis restoranis

Mööda rööpaid jõuab rongijaama

Või ka mitte

Kohale jõuab küll

Režissöör: Lars Bücher
Osades: Fritzi Haberlandt (mängis ka siin), Hilmir Snær Guðnason ja teised
IMDB tärne: 7,1/10

Mis juhtub, kui üks pime juhib teist? Nad mõlemad kukuvad? Ei. Ühel hetkel upitab Jakob end sigaretisüütaja järgi, teisel hetkel on ta pime. Kuna ta ei saa isegi oma tööga tegeleda (lavastamisega), siis tunneb ta ennast kasutuna. Ta jätab maha oma tüdruku, kuna tüdrukul ei jätkuks julgust Jakobit (ehk pimedat meest) maha jätta. Lootusetuna näivas olukorras üritab ta ennast tappa. Ebaõnnestunult. Õnneks satub talle ette Lilly, kes Jakobile pimedate rehabilitatsioonikeskust tutvustada tahab. Nende tee viib keskusest kõrvale ja hoopis Ida-Euroopasse, et Jakob kohtuks oma emaga, kes on suremas. Huvitavaks lisaks on Lilly õe ja Ben'i liin.

Nii ilus film, nii sisult kui ka visuaalselt. Aga vastus esimesele küsimusele on - nad mõlemad õpivad: üks õpib nägemist, teine pime olemist. Andestan filmile selle, et Fritzi pole näitlejana sugugi mu lemmik ja Ida-Euroopa klišeed (mis siin ei tundugi nii kohatud). Tunnistan julgelt, et see on nüüdsest üks minu lemmikfilmidest.

Minu hinne: 8,5/10